Sissejuhatus

Selgituseks lugejale.

Olen jätnud mitmete väeosade nimetused saksakeelsesse kirjapilti, kuna eesti keelde on neid tõlgitud erinevalt ning sellest on tekkinud vaid segadusi. Toome näiteks sõna panzer - see tähendab nii tanki kui soomust. Erinevalt on tõlgitud sõna panzergrenadier - see on tankigrenader või soomusgrenader. Tähendus on neil sama. SS-Panzerkorps - on tõlgitud SS-tankikorpus, SS-soomuskorpus ning ka SS-soomustankikorpus.

Minupoolselt on tekstis esinevate väeosade numbritega toimunud väike ümbermuudatus. See on tingitud sellest, et lugeja saaks paremini aru. Näiteks on saksakeelne kirjapilt järgmine - "SS-Pz.Gren.Regt.4 "Der Führer", mida on halb lugeda ning see võib tekitada arusaamatusi. Minupoolne, natuke ümberpööratud variant on 4. SS-Pz-Gren.Regt. "Der Führer".

Palju segadust võivad tekitada SS-üksuste nimetused erinevates allikates, mille põhjuseks on pidevad ümbernimetamised paberil.

Näiteks moodustati "1.SS-Totenkopf-Reiter-Standarte", mis oli esimene Totenkopfi ratsaväeüksus. Hiljem liideti see üksus Waffen-SS'iga ning lahingutegevuses nimetati ümber "SS-Kavallerie-Regiment 1". 1943. a. detsembris, kui SS-üksused said numbrilise järjestuse, muudeti nimi "SS-Kavallerie-Regiment 15".

Välismaalaste üksustest on omalaadse rekordi saavutanud 14. Ukraina SS-diviis "Galizien".

Septembris 1943 moodustati "SS-Freiwilligen-Regt. 1 (galizische), ruttu muudeti see "SS-Frw. Grenadier-Regt. 1" (galizische Division). Oktoobris lõpus 1943 nimetati see ümber "SS-Frw.-Gren.-Regt. 29 (galizische Div). Jaanuaris 1944 muudeti "SS-Frw.-Gren.-Regt. 29" (galizische Nr.1) ja juuni lõpus '44 "Waffen-Gren.-Regt. der SS 29" (galizische Nr. 1). Kuid novembris 1944 nimetati see poliitilistel eesmärkidel "Waffen-Gren.-Regt- der SS 29" (ukrainische Nr. 1). Aprillis 1945 muuteti diviisi nimi "1. Division, Ukraina Rahvuslik Armee".

Sarnane nimede muutmine toimus ka teistes üksustes, mis võib segadust tekitada.

Sissejuhatus:

Teine maailmasõda algas 1. septembril 1939. a. Kaks Euroopat ohustavat suurriiki – Saksamaa ja Nõukogude Liit otsustasid Maailma uuesti ümber jagada. 23. augustil 1939. a. kirjutati alla N. Liidu ja Saksamaa ehk Molotov-Ribbentropi paktile. Selle salaprotokollis oli kirjas huvisfääride jagamine Euroopas. Armutult kisti puruks kõik seni kehtinud lepingud ning kuulutati need ajaloolisteks. Aastatel 1939-1940 kustutati kaardilt Balti riigid, Poola, Belgia, Holland, Prantsusmaa, Tshehhoslovakkia, Luxemburg, Taani, Norra ning haarati endale tükikesi veel teistestki maadest. Kosus Suur-Saksamaa ja Nõukogude Liit. Impeeriumid hakkasid üksteisele ohtu kujutama.*

22. juunil 1941. a. ennetas Saksamaa N. Liitu ning alustas esimesena pealetungi. 190 diviisi ja üle 3000 tanki ületas Poolas N. Liidu piiri. Sellega olid alanud Teise maailmasõja verisemate lahingute periood.

Saksa väed liikusid algul kiirelt edasi ning sõja lõpp paistis olevat käega katsutav. Venelased kandsid kohutavaid kaotusi.

1941. aaastaks. oli N. Liit suutnud valmistada 24 000 tanki ja 4800 soomusautot. Saksamaal oli koos liitlastega 4000 tanki.** Sellele vaatamata purustati Vene soomusvägi ning jõuti peale sõja algust kolme kuuga Leningradi ja Moskva alla!

N. Liidu kindralid määrivad peamise süü Luftwaffe ja "ülekaalukate" vastase vägede kaela. Saksa lennuvägi oli sõja algul kindlas ülekaalus just oma lahinguvõime poolest. Venelastel oli küll rohkem lennukeid, kuid need jäid õhulahingutes kaotajateks. Palju oli vananenud hävitajaid. Sõja kestel täienes N. Liidu lennuvägi välisabi ja uute tüüpide arvel.

Seevastu maavägede läbimurde suundadel oli Saksa tehnikal arvuline ülekaal. Selline taktika oli end õigustanud juba Poola okupeerimisel. Igal poolakate diviisil oli teatav hulk soomukeid. Laial rindel pidid diviisid hoidma kümnete kilomeetrite pikkuseid lõike. Soomustehnika oli hajutatud. Sakslased kasutasid eksperimendina tankidiviise. Väeosad koondati teatavasse rindelõiku ning peale suurtükitule ettevalmistust asusid rünnakule. Poolakate rinne murti läbi.

Saksa kindralid on memuaarides öelnud, et sõjakäik Poolasse oli peaproov algavas sõjas. II Maailmasõja käigus võtsid venelased sakslaste järeleproovitud lahingutaktika omaks ning saavutasidki võidu.

Siiski takerdus Saksa vägede rünnak. Me ei hakka pikemalt peatuma sõjategevuse jälgedes sellest on palju kirjutatud. 190 Wehrmachti diviisi hulgas võttis esimestest lahingutest osa ka 6 Waffen-SS diviisi.

Tavainimesele on tänu juudi- ja kommunistlikule propagandale SS kurjuse-sümbol. Tahtmatult tekib kujutlusse pilt musta mundrit kandev gestaapolane või koonduslaagri valvur. Vaid vähesed teavad SS'i jaotumisest erinevateks osadeks.

SS oli riik riigis. SS-Reichsführer Heinrich Himmleri alluvuses oli tegelikult terve Saksamaa, hiljem ka okupeeritud maad. Tema kontrolli oli kõik riigis toimuv. SS'i alluvuses oli politsei, gestaapo ehk salapolitsei, koonduslaagrid, luure- ja vastuluure ning Waffen-SS ehk SS-väed.

SS-is oli kaksteist peaametit. Neist tähtsamaks oli 1939. a. moodustatud Riigi Julgeoleku Peaamet (RSHA). Sinna oli seitsmeks osakonnaks koondatud kõik julgeolekujõud (SD, SP, Gestapo). Teiseks tähtsamaks oli Majanduse ja Halduse peaamet (WVHA), mille alluvuses olid koonduslaagrid.

Himmleri riigi osaks olid ka Waffen-SS ehk SS-väed, kuid need olid tegelikult Saksa eliitväed. Himmler kujutas oma vägesid ette kui uue Euroopa loojaid. Ta samastas neid muistsete Saksa Ordu ristirüütlitega ja iidsete germaanlastega. Peale sõja võitmist pidid nad aluse panema kogu Euroopat haarava germaani rassile. Sellepärast oligi alguses valik SS-vägedesse väga range - sinna said Saksamaa tugevamad ja tervemad mehed. Keskmiselt läbi, said 15st kandidaadist väljavalituks vaid 3. Neist koolitati välja parimad ja võitlusvõimelisemad üksused Teises maailmasõjas.

Suur viga oli sõja lõppedes panna kõik SS formeeringud ja osakonnad ühele pulgale ja mõista nende üle kohut. Tegelikult olid SS-Totenkopfverbande (koonduslaagrite valvurite üksused) ja Waffen-SS (SS-lahinguväeosad) teineteisest täiesti erinevad. Esimesed olid tagalas, teised võitlesid rinnetel.

Sõja lõpul mõisteti ka Waffen-SS kuritegelikuks organisatsiooniks ning keelustati. Meestele, kes nendes üksustes võitlesid, jäi mõrvarite ja reeturite sõimunimi. Kahjuks pole see probleem veel tänapäevalgi õiglast lahendust leidnud. Endised Waffen-SS'i relvavennad hoiavad omaette. See on tingitud just "võitjate" soovist näidata end kangelaste ja vabastajatena. Nad ei soovi tunnistada enda kõrval eliitvennaskonda, keda sõja ajal niiväga kardeti.

Vale arusaam on ka Eesti, Läti ja teiste maade noormeeste kohta, kes võitlesid Waffen-SSi ridades kommunismi leviku ja Punaarmee vastu. Sakslased lubasid rahvusväeosasid moodustada vaid SS'i alluvuses. Sõja ajal ei öelnud sõdurile keegi, et Waffen-SS on NSDAP-le alluv eliitvägi.