Rahvasakslased (Volksdeutsche)

tõlkinud Greeger Eensalu

 

Välis- või rahvasakslasteks [1] nimetati saksa verd inimesi, kes elasid väljaspool Saksa Riiki ning ei omanud selle kodakondsust. Suurim grupp välissakslasi elas Lõuna-Euroopas, omades – osaliselt juba mitmeid sugupõlvi – võõrast riigikodakondsust.[21]

 

10. septembril nimetati Heinrich Himmler „Saksa rahvapärimuse kindlustamise riigikomissariks” (Reichskommissar für die Festigung des deutschen Volkstums). Selle institutsiooni pädevusse kuulus ka välissakslaste tagasitoomine Saksamaale. Siiki ei leidnud aaset massilist kodakondsuse annetamist. Pigem toimus rahvasakslaste jagamine gruppidesse või nimistutesse, mille alusel, saadi või ei saadud saksa kodakontsust.

 

Suurejoonelisemad ümberasustamised algasid pärast Teise maailmasõja puhkemist. Oktoobris 1939 toimus baltisakslaste (Lätist 51 000 ja Eestist 15 000) ümberasustamine taasasutatud Reichsgau Warthertali ja Lääne-Preisimaale. 16. novembril 1939 sõlmis Hitler Staliniga lepingu, mis võimaldas Wolhynieni (58 000), Galiitsia (60 000) ja Narewi (40 000) aladel elavatele rahvasakslastele vabatahtliku väljarändamise Gau Warthertali.

 

Pärast Rumeenia oli liitumist Besaraabiaga ja Põhja-Bukowina annekteerimist Nõukogude liidu poolt, järgnes alates septembrist 1940 Bessaraabiast umbes 90 000 ja Põhja-Bukowinast ligemale 45 000 rahvasakslase ümberasustamine. Pärast saksa-rumeenia lepet asustati Dubrudschist 14 500 – Musta mere lähedal, Rumeenia-Bulgaaria piirialal [22] – ja 45 000 Lõuna-Bukowinast inimest ümber. Lõpuks järgnes neile ka Leedu saksa rahvusgrupp 35 000 liikmega. Kokku asustati Gau Warthertali, Sileesiasse ja Lääne-Preisimaale ümber umbes 420 000 välissakslast. Kellele lisandus pärast Venemaasõja algust kuni 1943. aastani Ukrainast umbes 150 000 rahvasakslast (nn Musta mere sakslased).

 

1941. aasta lõpuks oli endises Poolas uue kodu leidnud 497 000 välissakslast, kellest elas juulis 1942 ikka veel 120 000 ümberasustamislaagrites. Augustis 1943 olid need arvud 546 000 ja 99 500. Seoses ümberasustamisega Gau Warthertali tuleb esile tuua, et selleks tuli sealsed poolakad omakorda ümber asustada Kindralkubermangu.

 

Samal ajal kui Relva-SS üritas värvata vabatahtlike tagasirändajate seast – enamasti üleminekulaagrites Saksa Riigis –, enne kui nad Saksa kodakondsuse said [24] ja nii kaitsekohustusseaduse alla [25] kuuluma hakkasid, olid välismaa sakslased näiteks Rumeenias, Jugoslaavias ja Ungaris võõra kodakondsusega ning nende riikide kaitsekohustuslased. Pärast läbirääkimisi Rumeenia valitsusega vabastas see esmakordselt juunis 1940 1000 välissakslast kaitsekohustusest, selleks, et võimaldada neile astumine Relva-SS-i. Aastal 1941 lubas Ungari umbes 1000-le rahvasakslasele sama. Lisaks astusid Balkanilahingute käigus paljud sealsed rahvasakslased omast soovist – de facto illegaalselt – Relva-SS-i.

 

Balkani uuestikorraldamise käigus nägi SS-Peaameti juht Gottlob Berger, Serbias – mis nüüd oli Saksa militaaradministratsiooni all – sealset, kasutamata rahvasaksa kaitsepotentsiaali. Aastal 1942 hakkasid ta plaanid, tuua sealsed välismaa sakslased Relva-SS-i, kindlat kuju võtma.

 

Seejuures olid määrava tähtsusega suured kaotused idasõjakäigus. Kindralleitnant Franz Halder andis 15. veebruaril 1942 teada kogukaotused idarindel (22. juuni 1941 kuni 10. veebruar 1942) – 945 973 sõdurit. [26] See moodustas ligemale 30% idas võitlevatest vägedest (3,2 miljonit sõdurit). Kuni 20. aprillini 1942 olid kaotused tõusnud juba 1 148 954 meheni, mis moodustas 36% idarinde sõduritest!

 

Alates 1942. aastast sõlmiti Lõuna-Euroopa riikidega lepinguid, mille puhul ei piirdunud Himmleri plaanid enam SS-kõlbulike vabatahtlikega, vaid muutusid pigem kvantiteetsekis. Ta ootas isegi välissakslastelt tervikuna, et nad täidaks oma teenimiskohust saksa poolel võideldes. [27] Nii ütles ta 13. juulil 1942: „Saksa rahvusgrupid kogu kaugus peavad olema selle üle selgusel, et nendele ei kehti seaduslikult kaitsekohustus, küll aga kehtib see nende rahvapärase au seaduste järgi [28]. Nimelt 17. kuni 50. ja erijuhul kuni 55. eluaastani.”

 

olenemata sellest, et Lõuna-Euroopa riigid olid Saksamaa liitlased, tekkisid ikka ja jälle pinged. Üheks selliseks väljundiks oli Ungari rahvussakslaste vastane repressiivne poliitika. Rahvasakslaste tahtmine, teenida saksa üksustes, andis ungari valitusele teretulnud võimaluse, nendelt riigikodakondsuse äravõtmiseks. Et vältida kodakondsuseta isikute teket, andis Hitler 19. mail 1943 välja korralduse, et saksatõulised välismaalased, kes teenivad Saksa Kaitseväes, Relva-SS-is, saksa politseis või organisatsioonis Todt, saavad automaatselt saksa kodakondsuse.

 

Kokku teenis Relva-SS-i umbes 200 000 rahvasakslast. Nendest tulid ligikaudu:

1500

Taanist

25 000

Kroaatiast

8500

Poolast

60 000

Rumeeniast

20 000

Serbiast

10 000

Slovakkiast

75 000

Ungarist

200 000

 

 

Aastatel 1942 kuni 1944 moodustasid raskuskeskme:

 

1940

Rumeenia, Ungari, Põhja-Schleswig, Poola

4500

1941

Jugoslaavia (Kroaatia, Serbia), Poola

5500

1942

Kroaatia, Serbia, Ungari, Põhja-Sleswig

45 000

1943

Kroaatia, Rumeenia, Slovakkia, Ungari

72 000

1944

Kroaatia, Slovakkia, Ungari

72 000

1945

Kroaatia, Slovakkia, Ungari

5000

 

Umbes 40% nendest asus Relva-SS-i vabatahtlikena, samas kui 60% tuli teenistusse kutsuda.

Taani

 

Vastavalt 1866. aasta preisi-taani sõja järel sõlmitud lepingutele läksid taani hertsogkonnad Schleswig ja Holstein Preisimaa koosseisu. Pärast Esimest maailmasõda toimus rahvahääletus, mille kohaselt jäi Holstein siiski Saksa Riigi osaks, Schleswig aga jagati lõuna- ja põhjaosaks. Põhja-Schleswigi ligemale 40 000 sakslast – hiljem rahvusgrupis Jens Moelleri juhtimise all organiseeritud – said seega Taani kodanikeks. Nii elasidki kokku 60 000 sakslast naaberriigi põhjaosas.

 

Juba enne Teist maailmasõda läks umbes 100 neist SS-Käsundusüksusesse (SS-Verfügungstruppe) ning nad viidi SS-Standarti „Germania” koosseisu. Pärast Taani hõivamist, alustas aprillis 1940 Relva-SS värbamistegevusega. Värvatute hulgas oli 5000 17.–35.-aastast välissakslast. Nendest asus Saksamaa teenistusse ligi 1400. Umbes 600 võeti veel 1940 SS-kõlbulikena Relva-SS-i teenistusse.

 

Kevadel 1942 järgnes teine värbamiskampaania kahe uue aastakäiguga, see tõi samuti 600 vabatahtlikku. 1943. aastal värvati taas uut aastakäiku ja vanuspiir nihutati 45. eluaastani. Aasta lõpuks oli nii 1292 meest Relva-SS-i astunud.

 

Kokku teenis sõja lõpuns ligemale 1500 Taanist pärit välissakslast – enamasti Vabakorpuses „Danmark” või hilisemas SS-Vabatahtlike-tankigrenader-rügemendis 24 „Danmark” – Relva-SS-is. See oli saksa vähemusest Taanis umbes 3,75%.

Kroaatia

 

Pärast Balkanisõja lõppu proklameeriti 15. aprillil 1941 „Kroaatia sõltumatu riik”. Selles elas umbes 200 000 välissakslast, kes olid Branimir Altgayer juhtimise all saksarahvusgruppi kokku võetud.

 

16. septembril 1941 sõlmiti Saksa-Kroaatia vaheline lepe, mille järgi pidid 90% rahvasakslastest oma kaitsekohustust täitma kroaatia maaväes ja 10% vabatahtlikena Saksa Kaitseväes.

 

Altgayer üritas nagu kõik rahvusgrupijuhid, hoida kaitsepotentsiaali oma territooriumil. Talle oli selge, et läbi Relva-SS-i värbamise, kaoksid ühe rahvusgrupi noored liikmed. Nii pooldas ta muuhulgas oma 3000-mehelise organisatsiooni Saksa Meeskond (Deutsche Mannschaft) astumist Ustaschasse. Saksa Meeskond oli augustis 1942 loodud 17–22-aastastest vabatahtlikest ning see jagunes staabivalveks ja käsunduspataljoniks „Prinz Eugen” – kokku 1500 meest. Sellele lisaks oli kolm valmisolekupataljoni „Ludwig von Baden”, „General Laudon” ja „Emanuel von Bayern” samuti kokku 1500 meest. Teenistusaeg nendes võrdsustati teenistusega kroaatia sõjaväes.

 

SS-Peaameti juht surus aga oma tahte läbi ja nii saavutati septembris 1942 saksa-kroaatia vaheline kokkulepe, mille alusel tohtis Relva-SS üldiselt Kroaatias värvata vaid 17–30-aastaseid.

 

Kokku 14 aastakäigust (umbes 20 000 kaitsekohustuslast) jõudis 1942. aasta novembri lõpuks vabatahtlikena Relva-SS-i 6529 meest.

 

1943. aastal hakati nagu ka Saksamaal survet avaldama saksa rahvusgrupile Kroaatias. Üksikjuhtudel koguni komandeeriti lihtsalt Relva-SS-i. Lisaks kaitsekohustuslikule aastakäigule 1925, laiendati seda veel aastakäikudele 1903 kuni 1913. 28. detsembril 1943 olid kokku 32 158 Kroaatia rahvasakslast sõjateenistuses. See vastas 16,1%-le rahvusgrupist. Nendest teenisid:

 

2 636

Kroaatia armees

17 538

Relva-SS-is

4 500

Töökomandeeringus Saksamaal

1 385

Saksa kaitseväes

3 488

Kaitsesarnastes üksustes

410

Kroaatia tööteenistuses

2 200

Organisatsioonis Todt

 

1944. aastal vaadati üle aastakäigud 1926/27 kui ka 41–50-aastased. Kokku teenisid kuni 1945. aastani umbes 25 000 saksa rahvusgruppi liiget Relva-SS-is. See oli 25% Kroaatia rahvastikust. Enamus nendest teenis 7. SS-Vabatahtlike-mägi-diviisis „Prinz Eugen”. Vanemaid aastakäike ja sõjaks mittekõlbulike nooremad mehi kasutati enamasti koonduslaagrite valvuritena.

 

SS-vabatahtlik Zvonimier Bermwald meenutab:

„Ma sündisin Bordis Save jõe ääres. Minu vanavanemate nimeks oli veel Bärenwald, kuid see muudeti kroaatiapärasemaks – Bernwald. Me olime rooma-katoliku usutunnistusega ja omasime rahvasakslaste staatust. 1938 toimusid Ida-Kroaatias mõningad muudatused. See ala oli varem serbia mõjuala, nüüdsest aga tohtis seal vaid Kroaatia lippe heisata ning kirjutada ja kõneleda kroaatia keeles. Kui Kroaatiast sai iseseisev riik, kadusid serblased ja juudid avalikust elust.

Mais 1941 saabus meie linna Leibstandarte SS Adolf Hitler ja jaotas kreeka Papastratos-sigarette. Me olime vaimustuses. 1942 teatati meie koolis, et see, kes avaldab soovi minna vabatahtlikuna, pääseb Leibstandartesse. Kuna meil kõigil hirm oli, et sõda saab enne läbi, kui me selles osaleda saame, panime me end kirja. Oktoobris 1942 pääsesin ma siis tõepoolest Leibstandartesse Berliinis. Sama aasta lõpus komandeeriti mind SS-Tanki-grenaderi-diviisi „Das Reich” juurde ja mind saadeti Põhja-Prantsusmaale. Seal sain ma väljaõppe 3,7 cm Pakil. Meid rahvasakslasi ei koheldud halvasti, kuid drill ja suhtumine oli üldiselt nii karm, et osa meist saadeti tagasi Kroaatiasse.

Pärast seda kui ma jaanuaris 1943 läksin SS-Kradschützen-Ersatz-Abteilung Ellwangenisse, järgnes märtsis 1943 komandeering Oranienburgi SS-Dolmetscher-Ersatz- und Ausbildungskompaniesse. Siit viidi mind üle loodavasse SS-Vabatahtlike-mägi-diviisi diviisistaabi osakonda IV. Ma töötasin diviisiajakirja „Handzar” tegemise juures, mida Zagrebis trükiti.”


Poola

 

Pärast Esimest maailmasõda liideti Poolaga suur osa Pommerimaast, Lääne-Preisimaast, Sileesiast ning Saarimaast. Septembris/oktoobris 1939 taotles Poolas elavast 2 310 000 rahvussakslasest vaid 930 000 saksa kodakontsust. Selle põhjuseks võib-olla, et Rahvasaksa Keskamet (Volksdeutsche Mittelstelle) tegeles arvudega, mis ei vastanud reaalsusele.

 

Nimekiri oli jaotatud kategooriatesse:

Rahvanimekiri I:         Rahvasakslased, kes olid varem saksluse nimel välja astunud.

Rahvanimekiri II:       Rahvasakslased, kes on säilitanud enda jaoks saksluse, kuid ei tegele sellega aktiivselt.

Rahvanimekiri III:      Rahvasakslased, kes olid mittesaksa sidemeid loonud, st sellistest abieludest saanud lapsi.

Rahvanimekiri IV:      Rahvasakslased, kes olid poliitiliselt saksluse vastu välja astunud (näiteks kommunistid või sotsiaaldemokraadid).

 

Need 930 000 taotlejat jagunesid:

Rahvanimekiri I ja II – 340 000

Rahvanimekiri III – 535 000

Rahvanimekiri IV – 55 000

 

Ilma sakslaste ümberasustamiseta jäi neile poola kodakondsus. Sellega olid nad de facto vaid kohustatud teenima poola kaitsejõududes, isegi kui seda enam ei eksisteerinud. Kuna Poolas algas täisealisus 21. eluaastast, oli nooremate vabatahtlike puhul vaja nende vanemate nõusolek. Visla (XX) SS-Täiendusameti juht kirjutas 3. detsembril 1941 vabatahtliku isale:

„Teie poeg Johann on vabatahtlikuna Relva-SS-i astunud ja teatas Visla (XX) SS-Täiendusametile, et Te ei anna selleks luba. Käesoleva vabatahtliku teenistuse teatega näitas Teie poeg, koos tuhandete teiste vabatahtlikega, vajalikkust relvakäes võidelda meie suurima vaenlase vastu ning suure ja tugeva Saksamaa nimel.

Sellepärast palutakse Teil oma otsuse üle veel järele mõelda ja oma nõusolek kaasasoleval teatel kui ka kohustumistunnistusel (mis on veel Teie poja käes) allkirjaga kinnitada.

Kui te ei anna ikkagi oma nõusolekut, nii palutakse põhjuste teatamist. Sellele lisaks tuleb märkida, et Te poeg, olles aastakäik 1921, peab arvestama peatase teenistusse kutsumisega Wehrmachti.“

 

Mitte alati ei andnud vanemad sellistele kirjadele järgi. Vabatahtliku Johann Chynacki isa vastas lühidalt ja selgelt:

„3. detsembri 1941 kirjale vastan ma põhjuseks, et me pole veel saanud rahvussakslaste staatust, kuigi olen seda 1939. aastast saadik üritanud saada, kuid senini edutult.“

 

Enamus rahvasakslasi teenis pärast ümberasustamist Saksa Kaitseväes. Umbes 8500 Relva-SS vabatahtlikku teenis enamasti SS-politsei-diviisides või koonduslaagrite – tihti KL Auschwitz – valvuritena.


Rumeenia

 

Rumeenias elas umbes 540 000 välissakslast, kes olid koondunud saksa rahvusgruppi Andreas Schmidti juhtimisel. Nende suhted Rrumeenia riigiga ei olnud problemaatilised nagu Ungaris. Rahvussaksa alad said peaaegu vabalt majanduslikult areneda.

 

Nooruse entusiasm viis juba juunis 1940 ligi 1000 noorukit Relva-SS-i. Probleemide vältimiseks lubas Rumeenia valitsus selle kui töökomandeeringu! Balkani lahingute käigus kasutasid aprilli lõpus 1941 seda võimalust edasised 600 rahvussakslast, eesmärgiga pääseda rumeenia kaitseteenistusest, liitusid nad SS-diviisiga „Das Reich“. Nad viidi veoautodega Viini SS-kasarmusse „Schönbrunni“ ning seal moodustati nendest pataljon.

 

Kuna teenistus Rumeenia kaitseväes polnud just ligitõmbav, oli paljudel soov võidelda saksa üksustes. Alguses polnud Rumeenia armee huvitatud selles teenivate rahvasakslaste üleviimisest Saksa Kaitseväkke, kuid Rumeenia peaminister Ion Antonescu andis 1943. aasta alguses Hitleri nõudmistele järele. 13. mail 1943 sõlmisid mõlemad riigid leppe, mille alusel pidid rahvussakslased minema teenistusse Relva-SS-i.

 

Juba 2. juunil 1943 oli end arvele võetud 47 580 vabatahtlikku, kuid nende puhul polnud ilmtingimata aluseks soov teenida Relva-SS-is. Pigem tahtis enamus neist teenida Saksa Kaitseväes – sh ka näiteks õhujõududes või mereväes. Selle kohta kirjutas Völkischer Beobachter 22. mail 1943:

„Rumeeniast pärit rahvussakslased Relva-SS-is

Suure vaimustusega asuvad Rumeeniast, Siebenbürgenist, Banatist ja Berglandest saksa asualadelt pärit mehed Relva-SS-i teenistusse.

Esimene SS-ajateenijate grupiga jättis hüvasti Kronstadti rongijaamas Andreas Schmidt, kes oma kõnes ütles, et Rumeenia sakslased on idarindel enda kohustuse juba rumeenia armee koosseisus täitnud ning nad kannavad oma välihallil vormil rumeenia vapruseordeneid.“

 

Vabatahtlikud jagunesid järgnevalt:

17 748

SS-kõlbulikud

12 743

WH jalaväkke kõlbulikud

2031

garnisonikõlbulikud (30)

1429

töökõlbulikud

 

Nii pääses Rumeeniast kõigepealt 33 800 rahvasakslast Relva-SS-i. Pärast edasise viie aastakäigu läbivaatamist (31–35-aastased) sai lisaks kutsuda teenistusse 16 000 meest, nii et 1943. aasta lõpuks oli Relva-SS-i teenistusse asunud 52 000 rahvasakslast (31). See oli umbes 10% kogu rahvussgrupist. Nendest läksid: Saksa Kaitseväe jalaväe kõlbulikud taasloodavasse III. SS-Tanki-korpusesse. SS-kõlbulikud vabatahtlikult viidi üldjuhul üle hõimu-üksustesse – näiteks SS-Tankigrenaderi-Diviisi „Leibstandarte SS Adolf Hitler“.

 

Erinevalt Ungarist ei toimunud Rumeenias 1944. aastal üldmobilisatsiooni täitunud 60. eluaastani! Kuid siiski kutsuti suvel 1944 teenistusse veel 8000 rahvasakslast. Kokku teenis Relva-SS-is sellest rahvusgrupist 60 000 meest. See oli umbes 11% Rumeenias elavatest rahvasakslastest.

 

Hans Hedrich kuulus esimeste vabatahtlike sekka:

„Ma sündisin 1924 Mediaschis (Siebenbürgen) ja läksin 1943 vabatahtlikuna Relva-SS-i. Uskusin pidavat andma oma panuse saksa rahva eksistentsivõitlusesse – nagu sõda meile tollal esitleti. Selleks avaldati survet organisatsiooni Deutsche Volksgruppe in Rumänien ja ka sotsiaalse keskkonna poolt!“

 

Riigisakslasest vabatahtlik Heinz Gräber, kes kuulus SS-Tanki-diviisi „Wiking“, meenutab Rumeenia välissakslasi:

„SS-Tankigrenaderi-rügement koosnes valdavalt hollandlastest ja rahvasakslastest. Kamraadlus oli suurepärane ja suhted laitmatud. Ka hilisem asendus Banatist oli väga kohanemisvõimeline ja meil olid head suhted rahvasaksa kamraadidega.“


Serbia

 

Serbias elas ligemale 132 000 rahvasakslast, kes olid organiseerunud oma rahvusagruppi dr Sepp Janko juhtimise all. Kui Poolas loodi rahvanimekirjad, siis Serbias jaotati rahvussakslased kolme gruppi:

 

Grupp A:        iseloomult rahvuspoliitiliselt laitmatud, sotsiaalselt kindlustatud

Grupp B:         iseloomult laitmatud, rahuspoliitiliselt usaldamatud,

kuna segaabielus või sellest on pärit lapsed.

Grupp C:         liiga suur serbia vereosakaal, poliitiliselt täiesti usaldamatud, asotsiaalsed

 

Dr Janko saatis Heinrich Himmlerile 3. juulil telegrammi, milles ta selgitab rahvasakslaste arvu Serbias:

„Meie püüdlused sõjaeelsetel aastatel kokku haarata kogu rahvusgrupp, riigi poolt lubatud organisatsiooni läbi ning läbi selle neid maailmavaateliselt koolitada, põrkus Belgradis ja serbia aladel vastuseisule. Saabusid vaid väärtuslikud. Sotsiaalselt madalale langenud laisad, või need, kes olid segaabieludes hoidsid eemale. Niisamuti osad rahvusteadlikud, keda hoiti majandusliku rõhumise all. Pärast saksa vägede sissemarssi teatasid need elemendid end vaid sellepärast, et me olime ülesseadnud abistamiskohad Belgradis ja teistes suuremates linnades. Sakslasena saadi lihtsamini toiduaineid. Kui ma sellest teada sain andsin ma koheselt käsu, et selliseid inimesi ei võetakse enam liikmeteks. Nad said vaid „katseajalisteks liikmeteks“! Viimase kahe aasta jooksul on nüüd pidevalt sõelutud. Kuni lõpuks jäi teatud osa. Kahe kuu eest andsin ma nüüd käsu lõplikuks kontrolliks, et iga allesjäänu puhul kindlaks teha, kas ta saab sakslane olla või mitte [...]“

 

Serbia rahvussakslaste kasutamine algas juba suvel 1941. Saksa militaarjuhatus värbas neid liiklussõlmede valvamiseks partisanirünnakute vastu. Samaaegselt algas Relva-SS-is planeerimine kasutamata rahvussaksa potentsiaali rakendamiseks. Reaalsetest tingimustest hoolimata, plaanis SS-Peaameti juht SS-Grupenführer Berger 26 000 mehe tugevuse SS-mägideviisis loomist. Rahvagrupi puhul, mis oli 123 000 inimese suurune, tähendanuks see, et iga 18–45-aastane mees – olenemata jaotusest – oleks pidanud kuuluma sinna üksusesse.

 

Tõenäoliselt selleks, et võimaldada SS-mägideviisis loomine, kehtestas dr Janko Banati piirkonna rahvussakslastele teenistuskohustuse. 1. märtsil 1942 teatas rahvusgrupijuht kaitsekohustuslastele serbia Banatis:

„Saksa armee võttis eelmise aasta kevadel meie külad ja asulad oma kaitse alla.

Saksamaa võitleb oma sõduritega rasket võitlust, selleks, et kogu Euroopat päästa bolševismi eest. Ka meie riigis üritas – terroriga tänavatel ja elamuid süüdates – bolševism möödunud kuudel ja nädalatel oma pead tõsta. Saksa sõjavägi koos meie organisatsiooniga sai selle ohu aga kontrolli alla.

 

Meie jaoks on see au küsimus, et meie oma esiisade traditsioone järgime, ning oma kodu ja omandi kaitse ise üle võtame.

Ma kutsun teid üles, et kõik mehed 17. kuni 50. eluaastani, kes saavad kutse tulla teenistusse seda ka teeks oma linnapea juures või Belgradis, kaitstes seeläbi oma kodu.

Sellest kohustusest ei saa keegi keelduda, kes terve on. Saksa rahvuskaaslased näidake end, läbi tegevuse ja tegude, oma esivanemate väärilisena!“

 

Napilt 1000 kaitsekohustuslase puhul aastas tähendanuks see 34 aastakäigu puhul 34 000 meest. Kuna 50-aastased ei olnud eriti sobilikud teenistuseks SS-mägideviisis. Siis läksid alguses 15 000 rahvusgrupi liiget, kellel oli märge kv-SS ja kv-Heer (st SS- ja maavägede kõlbulik), vanuses 17 kuni 35 eluaastat hilisemasse SS-Vabatahtlike-mägi-diviisi „Prinz Eugen“.

 

1942. aasta lõpus kutsuti veel teenistusse umbes 2500 meest vanuses kuni 45 eluaastat, nii et Relva-SS-is teenis 17 500 Serbiast pärit rahvasakslast.

 

Sõja lõpuni vaadati veel kaks edasist aastakäiku läbi (1925–1927) ning teenistusse kutsuti 46–50-aastased, seega integreeriti veel 2500 meest – enamasti koonduslaagrite kaitsemeeskondadesse – Relva-SS-i. Kokkuvõttes teenis nii 20 000 Serbia saksa rahvusgrupi meest Relva-SS-is. See moodustas 16% rahvagrupist.


Slovakkia

 

Slovakkias elas umbes 130 000 saksatõulist inimest, kes olid organiseerunud rahvusgruppi Franz Karmasini juhtimisel.

 

2. augustil 1942 sõlmiti Saksa Riik ja Slovakkia peaministri Tuka vaheline leping, mille alusel said 17–35-aastased astuda vabatahtlikena Relva-SS-i. Välja olid arvatud need, kes juba teenisid Slovakkia armees. Võib oletada, et nii läkisid juba 1942 esimesed – keda nimetati ka Karpaatide sakslasteks – vabatahtlikena Relva-SS-i, seda SS-Täiendusameti „Kagu“ (VIII) abil.

 

Kuni 28. detsembrini 1943 oli 5390 meest läinud Relva-SS-i. Kokku võttis sel ajal sõjast osa 8367 Slovakkiast pärit sakslast. Lisaks SS-vabatahtlike teenisid slovakkia rahvussakslaslastest:

           

1740

slovakkia armees

3500

Saksamaal tööteenistuses

237

Saksa armees

1000

poolmilitaarsetes ühendustes

 

See oli 6,4% kõigist rahvussakslastest Slovakkias.

 

Pool aastat hiljem järgnes lepe, mille alusel pidid rahvasakslased oma kaitseteenistuses läbima Relva-SS-is. See puudutas ka kahte slovakkia armee pataljoni, mis koosnesid puhtalt saksa meestest, nendest 1740 pidid nüüd üle minema Relva-SS-i.

 

Slovakkia rahvusülestõusu käigus loodi 2. septembril 1944 organisatsioon Deutscher Heimadschutz (Saksa Kodumaakaitse), millesse kuulusid kõik kasutamiskõlblikud meessoost rahvussakslased vanuses 15–50 aastat.

 

1945. aasta alguses oli 17 175 meest teenistuses. See moodustas 19,1% Slovakkia rahvasakslastest. Nendest teenisid:

 

8222

Relva-SS-is

8116

Kodumaakaitses

292

Saksa armees

545

poolsõjalistes ühendustes

 

Kokku kuulus vahemikus august 1942 kuni mai 1945 ligi 10 000 Slovakkia saksa rahvusgrupi meest Relva-SS-i. See oli rahvagrupist 8%.


Ungari

 

Ungaris elas 845 000 rahvussakslast, kes olid enamjaolt rahvagruppi organiseeritud dr Franz Baschi juhtimise all.

 

Erinevalt näiteks Rumeeniast järgis Ungari valitsus šovinistlikku vähemustepoliitikat. Rahvasakslaste jaoks tähendas see muuhulgas ees- ja osaliselt ka perekonnanimede ungaripäraseks muutmist ning põhimõttelist saksa kultuuri ja koolide rõhumist. Olud ei muutunud ka saksa-ungari leppega 30. augustil 1940. Rõhumise ja teisejärgulisuse tõttu oli rahvasakslastel vähe indu teenimaks Ungari armees. Nii astusid juba pärast Balkanilahinguid 1941. aastal ligi 1000 Ungarist pärit meest illegaalsel viisil Relva-SS-i.

 

Relva-SS-i kasvavale huvile rahvasakslaste suhtes ei olnud Ungari valitsusel, peaministri Bárdossy all, põhimõtteliselt midagi vastu. Ta nägi selles võimalust, saksa rahvusgrupi nõrgendamiseks ja deklareeris 1. veebruaril järgnenud leppes, et SS-vabatahtlikelt võetakse nende Ungari kodakondsus. Kutsuti üles kõik aastakäigud 1912–1925 (17–30-aastased), kui nad juba ei teeninud Ungari armees.

 

Ühe aastakäigu 6000 kaitsekohustuslase puhul, tuli teoreetilistest 84 000-st mehest vabatahtlikena 25 709. Nendest oli kõlbulikud 17 860. Võttes arvesse 30 000 – sel ajal ungari armees teenivat – rahvussakslast siis läks vabatahtluuna umbes iga teine.

 

22. märts kuni 3. mai 1942 lahkus 16 527 meest oma kodumaalt võttes suuna SS-väljaõppelaagrile „Heidelager“, mis oli nö värvatute depooks. Enamus nendest suunati SS-ratsadiviisi kui ka SS-mägi-diviisi „Nord“. SS-kõlbulikud vabatahtlikud läksid enamasti Relva-SS hõimudiviisidesse. Värbamisaktsioon olid väga edukas – ligi 17 000 mehega oli Relva-SS viie nädala jooksul kogu saanud diviisi jagu mehi.

 

Seda tulemust taheti aasta hiljem korrata. Kui pärast oli lisandunud üks aastakäik (1926) 6000 kaitsevõimelise mehe potentsiaaliga, laiendati teise leppega – 1. juunil 1943 – kutsealuste vanust 35. eluaastani. Nii oli teoreetiliselt saadud veel kuus aastakäiku umbes 36 000 meest vabatahtlike ja läbivaadatavatena. Kuna osa nendest teenis juba ungari armees, lubas uus ungari peaminister Kallay, vabatahtlikuna minemise puhul teenistusest vabastamise! Esimesed transportrongid lahkusid Ungarist juba 7. septembril 1943. Kuni 8. veebruarini 1944 kestva aktsiooni käigus kutsuti Relva-SS-i umbes 20 000 meest.

 

28. detsembril 1943 oli 62 845 Ungarist pärit rahvasakslast sõjateenistuses. See oli 7% rahvagrupist. Nendest teenis:

 

35 000

Ungari armees

22 125

Relva-SS-is [32]

3500

tööteenistuses Saksamaal

1729

Saksa Kaitseväes

459

poolsõjalistes ühendustes

32

tööteenistuses

 

Kevadel 1944 teenis 35 000 Ungarist pärit rahvussakslast Relva-SS-is. Koos rahvagrupi seniste kaotustega oli Relva-SS-i ridades olnud ligi 40 000 Ungari rahvasakslast. Mõned nädalad hiljem 14. aprillil 1944 järgnes kolmas lepe, millega ametisolev peaminister Sztójay, kehtestas välissakslastele üleüldise teenimiskohustuse Relva-SS-is. Sellega muutusid kõik mehed vanuses 16. kuni 60. eluaastat teenistuskohustuslasteks! Tollane kõrgem SS- ja politseijuht, SS-Gruppenführer ja politsei kindralmajor Winkelmann meenutab seda pärast sõda:

„Kevadel 1944 – ma ei tea täpselt, kas see oli aprillis – kuulsin ma, et saksa saatkonnas käisid läbirääkimised riikidevahelise lepingu üle, mis oli seotud rahvasakslaste teenistusega Relva-SS-is. Neid peeti Ungari Relva-SS komandandi, SS-Gruppenführer Keppleri ja Ungari SS-täienduskomandod juhi, Heermanni poolt. Ma tegin kindlaks järgneva: Himmler oli andnud SS-Peaametile (Bergerile) käsu, Ungari ja Saksamaa vahel sõlmitavas lepingus hoolt kanda selle eest, et teenistusse minevad rahvasakslased läheksid Relva-SS-i. Ma tuletan meelde, et enne seda oli juba kaks lepingust – enne 19. märtsi 1944 – rahvasakslaste teenistusse kutsumise kohta Relva-SS-i. Nende puhul oli aga tegu vabatahtlikega. SS-HFA andis eelneva käsu edasi SS-Asenduskomandole Ungaris ja pöördus palvega Keppleri poole, toetada seda pöördumist. Keppler kandis selle minister Casatayle ette ning sai ungari valituse põhimõttelise nõusoleku. Pärast teksti mitmekordset muutmist, muutus teenistus Relva-SS-is kõigile nendele kohustuslikuks, kes kuulusid päritolult ja eluviisilt rahvasakslaste sekka. Aspekt, et puudutatud saaks veelkord tunnistust anda enda kuulumisest rahvasakslaste sekka, ei olnud ettenähtud. Ungari sõjandusministeeriumi ja Ungari SS-Täienduskomando vahel tehti kindlaks järgnev toiming: Kohalikud saksa rahvaliidu organid võtsid puudutatavad rahvasakslased kohalikes registrites arvele. Registrid läksid SS-täienduskomandole, mis esitas need ministeeriumi täiendusosakonnale.

Too andis need registrid kohalikele notaritele kinnitamiseks. Need kriipsutasid persoonid maha, keda nad ei pidanud enam rahvasakslasteks. Kuid oli ka juhuseid, kui nad esitasid lisaks nimesid. Siis läksid registrid tagasi sõjandusministeeriumisse, mis esitas need siis SS-Asenduskomandole. Kuna Heermann kurtis peaaegu iga päev, et notarid tõmbavad nimekirjadest selgelt saksa mehi maha ja sõjandusministeerium ei tegele selle probleemiga, ütlesin ma Heermannile, et ta peaks rahulduma senistega, kelle kohta on nõusolek antud. Teiste üle saavat veel edaspidi kaubelda. Nii ka läks. Vahepeal oli Himmler mulle andnud korralduse, kõigi jõududega mõjutada kiiremat lepingu sõlmimist. Tal oli mulje, et ungari ametkonnad keelduvad kõigest ja mina talun seda. Ma üritasin asja õieti näidata: Ungarlased täidavad oma kohustusi ja on loomulik, et selle käigus esineb lahkhelisid. See tuleb pärast lepingu sõlmimist üksteist mõistavalt selgeks teha. Lisaks on toiming seotud vältimatute asjaoludega, mille aega ei saa lühendada. Ma ütlesin, et läheb veel 4–6 nädalat, kuni saab hakata vabatahtlikke läbi vaatama. Alles siis sai läbi ungari sõjandusministeeriumi toimuda teenistusse kutsumine. Teenistusse kutsutud määrati SS-Asenduskomando poolt, mis allus SS-FHA-le (33), kuni 45-aastased Relva-SS-i ja vanemad korrapolitseisse (Ordnungspolizei).“

 

Pärast seda kui sõjakõlbulikud vanusegrupis 17–35-aastased olid sõjaväeteenistuses, oli saksa rahvusgruppi suurus Ungaris juba 350 000 inimest. Relva-SS-i jaoks tuli nüüd arvele võtta 36–45-aastased. Korrapolitsei jaoks 46–50-aastased. Esimestest läbi vaadatud 50 000-st mehest läks 35 000 Relva-SS-i, samal ajal kui vanemate aastakäikude 30 000-st ligi 15 000 korrapolitseisse.

 

Üle 10 000 nendest läksid 22. SS-Vabatahtlike-ratsa-diviisi. 15 000 moodustasid oktoobris 1944 31. SS-Vabatahtlike-grenaderi-diviisi, umbes 5000 läks 37. SS-Vabatahtlike-ratsa-diviisi. Umbes 5000 meest sattus ka 1944 aasta esimesel poolaastal 6. SS-Mägi-diviisi „Nord“ ja suur osa sattus ka loodavasse 11. SS-Vabatahtlike-tankigrenaderi-diviisi „Nordland“ kui ka asenduseks, pärast kaotusi Normandias, SS-tanki-diviisidesse. Kokku teenis üle 75 000 Ungarist pärit rahvasakslase Relva-SS-is. See oli 9% ungari välismaasakslastest.


Koondarvud

 

20 Saksa välismaainstitutsiooni kohaselt elasid 1935:

66 000 000

sakslast Saksa Reichis

400 000

sakslast Danzigis

6 500 000

sakslast Austrias

150 000

sakslast Belgias koos Eupen-Malmedy’is

5 000

sakslast Bulgaarias

60 000

sakslast Taanis koos Põhja-Schleswigiga

23 000

sakslast Eestis

6 000

sakslast Soomes

1 700 000

sakslast Prantsusmaal koos Elsass-Lothringiga

2 000

sakslast Kreekas

20 000

sakslast Suurbritannia

250 000

sakslast Itaalias ja Lõuna Tiroolis

70 000

sakslast Lätis

10 000

sakslast Lichtensteinis

120 000

sakslast Leedus koos Meemeli aladega

290 000

sakslast Luxenburgis

100 000

sakslast Madalmaades

5 000

sakslast Norras

1 150 000

sakslast Poolas koos Ülem-Sileesia, Posen ja lääne-Preisimaaga

2 000

sakslast Portugalis

800 000

sakslast Rumeenias

6 000

sakslast Rootsis

2 950 000

sakslast Šveitsis

15 000

sakslast Hispaanias

700 000

sakslast Jugoslaavias

3 500 000

sakslast Tšehhoslovakkias

600 000

sakslast Ungaris

1 000 000

sakslast Venemaa Euroopa poolses osas

Viited


21 Paljud neist olid 18./19. sajandil austria ja vene krooni poolt Pfalzis, Schwabenis, Sileesias ja Engerlandis värvatud Ida-Galiitsia, Wolhynieni, Narewi alade, Bukowina kui ka Bessaraabia kultiveerimiseks. Lõuna-Euroopa maade kultiveerimise vastutasuks said nn kolonisaatorid arvukaid privileege. Näiteks: maaomandi, viiviseta laene, maksuvabastuse 10-ks aastaks, majandamise autonoomia, religioonivabaduse, vabastuse sõjaväeteenistusest.

22 Dobrudscha bulgaaria osa annekteeriti Balkanisõja käigus 1913 Rumeenia poolt. Ning see anti 1940 Craiova lepinguga Bulgaariale tagasi.

23 Seejuures värvatud vabatahtlikud polnud seejuures eriti kaalukad.

24 Inimesed said Riigisiseministri (Reichsführer-SS Himmler) poolt kodakondsuse tunnistuse saamise hetkel riigikodakondsuse.

25 Tagasipöördujate jaoks tähendas see üldjuhul, et nad oma kaitsekohustuse maavägedes, õhujõududes või mereväes sooritama pidid.

26 Nendest olid 21 130 ohvitserid ja 681 236 muude auastmetega haavata saanud, 7872 ohvitseri ja 191 278 muude auastmetegalangenud ning 729 ohvitseri ja 43 730 muude auastmetega teadmata kadunud.

27 Rahvagruppide juhtimises omas erilist rolli Himmler ka oma ameti – Saksa rahapärasuse kaitsmise riigikomissari – läbi.

28 poliitilised arengud rahvagruppides välismaal olid sarnased nagu ka Saksa Reichis. Seejuures tajuti (teadvustati omale) rahvasaksa aladel sakslus tugevamalt kui Saksamaal!

29 Deutsche Mannschaft (Saksa Meeskond) oli samalaadne organisatsioon nagu saksa SA või SS-i käsundusüksused.

30 Enamus garnisoni- ja töökõlbulike asus teenima koonduslaagritesse – eelkõige Auschwitzi.

31 Koos 1940 ja 1941 teenistusse kutsututega.

32 Ungari rahvasakslaste väike arv Relva-SS-is 28. detsembril 1943 on saadud järgnevalt: 1942 kutsuti teenistusse 17 000 meest. Pooleteist aasta pikkuse teenistuse käigus oli umbes 4000 langenud või oli teenistusest haavatutena vabastatud. Septembrist detsembrini 1943 kutsuti teenistusse uued 10 000 Relva-SS-i. ülejäänud 12 000 meest järgnes jaanuarist kuini veebruarini 1944.

33 Vastupidiselt nn „germaani“ maadele, kus värbamine toimus seespool SS-Peaametit – amet VI, endine „Germaani vabatahtlike juhtamet“.