SS-Standartenführer (kolonel) Léon Degrelle

tõlkinud Greeger Eensalu

Sündinud 15. juuni 1906 Bouillon, Luxembourgi provints, Belgia
Surnud 1. aprill 1994 Magala, Hispaania

Rüütlirist: 20. veebruar 1944 SS-Haupsturmführer ja SS-rünnakbrigaadi "Wallonien" juht

Tammelehed: 27. august 1944 SS-Sturmabannführer ja SS- rünnakbrigaadi "Wallonien" komandör

Lähivõitluse naast kullas: 14. september 1944 SS-Sturmabannführer ja SS- rünnakbrigaadi "Wallonien" komandör

Saksa Rist Kullas: 9. oktoober 1944 SS-Sturmabannführer ja 5. SS-vabatahtlike-rünnakbrigaadi "Wallonien" juht

Léon Degrelle oli kindlasti selle sajandi vabatahtlike seast üks silmapaistvamaid, olles juba legendaarne oma eluajal.

Léon Degrelle sündis 15. juunil 1906 Luksemburgi Belgia provintsis Beulenis kaheksanda lapsena provintsisaadiku perre. Ta ema pärines ühest Moseli jõe äärsest külast Luxemburgis. Léon Degrelle õppis jesuiitide akadeemilises õpinguseltsis Namenis ja studeeris Löweni ülikoolis alates 1925. aastast kümme semestrit juurat ja poliitilisi teadusi. Juba sel ajal paistis välja ta suur retooriline potentsiaal ja Degrelle valiti katoliku üliõpilasseltsi "Action Catholique de la Jeunesse Belge" esimeheks. Ta avardas Ameerika Ühendriikides ajakirjanikuna oma silmaringi. Degrelle poliitilised huvid tärkavad nooruseas ja ta oli kontaktis Löweni kirjastusega Rex. Kirjastus Rex andis välja kultuuri-poliitilist sarja "Action francaise", mille sihiks oli Prantsusmaa monarhia taasloomine. Degrelle ja ta pooldajad astusid katoliiklaste parteisse "Union Catholique Belge" ja hakkasid end rexistideks nimetama. 1930 võttis ta üle "Action Catholique" toimetamise ja kirjastuse Rex juhtimise.

Degrelle muudab kirjastuse kajastavaid teemasid, hakates kajastama Belgia katastroofilist sotsiaalpoliitikat ning avaldades oma poliitilised teese ajalehtedes "Rex", "Vlan" ja "Sorées". Peagi saab Degrellest kogu Belgias kuulus poliitik. Kes on ellkõige tuntud oma retooriliselt briljantsete, teravameelsete ja vaimukate kõnede poolest. Lugematutel avalikel üritustel kõneleb ta suurte masside ees ning toob oma kõnedes esile vallooni ja flaami mägi- ja terasetööliste kehva sotsiaalse positsiooni. Neid üritusi kujundab Degrelle aura ja ligitõmbav isiksus. Ta kritiseerib katoliku kiriku sulandumist riigi ja kapitaliga ning esindab nooremate poliitikute põlvkonda. 1935. aastal hakkab Degrelle välja astuma katoliku poliitikute ja nende poolt soositud korruptsiooni ja omakasupüüdlikkuse vastu. Seda laiendab ta ka liberaalsete ja sotsialistlike poliitikutele, kelle kohta ta näitab, et need teostavad riigi indrustralisatsiooni vaid kasumi ja võimu nimel. Noor ja tegus Degrelle võitleb arvukatel massiüritustel, nagu valimiste ajal mais 1936, katoliiklaste, sotsialistide ja liberaalide vastu ning riigi rahvusliku uuendamise poolt. Ta kirjeldab uut moraali tulevases riigis, mille juhtimises ei ole enam osa vanal „eliidil“, pankuritel ja vabamüürlastel.

Oma kristlikust vaimust ja moraalsetest põhimõtetest lähtuva poliitikaga leiab Degrelle laia pooldajaskonna just vallooni noorte seas. Ta nõuab sõjalise liidu lõpetamist Prantsusmaaga, kuna viimane sõlmis 1935. aastal liiduleppe Nõukogude Liiduga. Degrelle rexistid saavad valimistel 24. mail 1936 11 protsenti häältest ja seega 21 kohta 202-kohalises Belgia parlamendis ning 12 senaatorikohta. Rohked rexistide vastased alustavad seepeale aga Degrelle vastu laimukampaaniat, mille sihiks oli Degrelle fašistiks sildistamine ja välisriikide tööriistana näitamine. Seda kasutab Degrelle aga ära, kohtub mitmeid kordi Itaalia rahva juhi Benito Mussoliniga ja kõneleb raadiojaamas Turin belgia rahvale, kuna Belgia ringhäälinguseltsid ei andnud Degrellele enam kõnelemiseks eetriaega. Sügisel 1936 kohtas ta esimest kordaSaksa Riigi juhti Adolf Hitlerit.

Edasi tegeles Degrelle oma poliitikaga, mis oli ligitõmbav just oma perekondlike ja sotsiaalsete teemade poolest. Ka flaamide seas võidab Degrelle märkimisväärse toetajaskonna, mida näitab ka asjaolu, et hiljem võitlevad paljud flaamid tema poolt juhitud vallooni SS-diviisis kuigi on olemas ka flaami SS-diviis.

Saksa pealetungi ajal läänes vahistatakse Degrelle 10. mail 1940 kuigi tal on saadiku staatus, belgia politsei poolt ja teda veetakse läbi 22 vangla ja lõpuks antakse välja prantslastele, kes toimetavad ta Lille'sse salapoliste peakorterisse. Peale seda kui Prantsusmaa on kapituleerunud saab Degrelle taas vabaks ja saab Belgias rexistide taastegutsemiseks loa. Edasi asutab Degrelle omakaitse organisatsiooni, mis koosneb 4000 mehest, "Garde Wallonne" ja ajalehe "Pays Réel". Degrelle kaugem eesmärk on uue Burgundia asutamine, mille riik moodustuks Belgaist, osa Madalmaadest ja Prantsusmaast ja mis ulatuks nagu Karl Julge riik 15. sajandil Amsterdamist kuni Dijon'ini. (1)

Peale seda kui Saksamaa alustas preventiivset sõda Nõukogude Liidu vastu, mõistis Degrelle, et ka vallooni rahvas peab Euroopa ümberkujundamisest osa võtma. "Mida mul nüüd, kui sõda oli nii kaugele arenenud, veel Belgias teha?", põhjendas Degrelle oma otsust. "Meie saatus otsustati kuskil mujal. Rindel. Võitluses bolševismi vastu ja uue, õnneliku Euroopa eest." (2)

Peale flaamide kutsuvad ka valloonid üles vabatahtlike astuma võitlusesse bolševismi vastu ja asutama rahvusliku leegionit. Esimestest 1000 vallooni vabatahtlikust moodustatakse, kes 8. augustil 1941 Brüsselist ära sõitsid, vallooni jalaväepataljon 373 saksa maavägede juures. Rexistide juht Léon Degrelle peab Brüsselis ärasaatmise kõne: "Me läheme rindele, ütlesn ma, eelkõige meie maa nimel, mida me auga esindame ja mille õiguste eest me võidelda tahame ühes Euroopas, millest selle rahvad üle tuhande aasta juba unistavad. Meie lipp, mis kapituleerumisest saadik kasutusel polnud, ilmub nüüd vaid käisekilbina me vormidele." (3) Degrelle, kes kunagi varem pole olnud sõdur, kuulus esimesest päevast alates vabatahtlike sekka, nendega koos saab ta Meseritzis väljaõppe ja võtab lihtsa sõdurina osa novembris 1941, 1. kompanii koosseisus, võitlustest. Oma tuleristsed saab vallooni leegion Samara lähistel Karabinowka's. MG-laskur jääb olenemata oma murtud jalaluust kompanii juurde. Alludes 100. Jäägridiviisile, osaleb Degrelle Donez'i rindel Gromowaja-Balka juures veebruaris 1942 karmides lähivõitlustes, peale mida leegion, vaid kolmandiku oma koosseisust säilitab. 2. märtsil 1942 said väsinud valloonid puhkust. Léon Degrelle saab 3. märtsil 2. klassi Raudristi ja 23. märtsil 1942 musta Haavatu märgi ja teda ülendatakse ohvitseriks. Mais 1942 saadetakse leegion Wallonie rindele Jablenskaja juurde, kus Danez'i aladele tunginud venelased lüüa saavad. Vahepeal nooremveebliks ülendatud Léon Degrelle saab 1. mai 1942 daatumiga ülenduse nooremleitnandiks ja teda autasustatakse 21. mail 1942 1. klassi Raudristiga ja ta saadetakse korraldusohvitserina staabi juurde.

Peale täiendust, pannakse valloonid juunis 1942, 97. jäägridiviisi juurde ja nad saadetakse Slaviansk- Kamenski rindele pealetungile Kauakasusse. Elanikud rõõmustavad venelastest vabastamise üle. Léon Degrelle kirjutab: "Põlisasukad tervitasid meid nähtava rõõmuga. Tihti sisenesime me esimestena küladesse. Kohe jooksid inimesed kõrvalhoonetesse, tõid sealt peidikutest välja oma ikoonid ja riputasid need täis vaimustust ja pisarail saviseintele." (4) 15. augustil 1942 saab Léon Degrelle medali "Talvelahing Idas" ja 24. augustil 1942 hõbedase Jalaväe rünnakmärgi. Osade lahingute kohta Kaukasuses räägivad hiljem esitatud taotlus Saksa Ristile Kullas: "19.8.1942 peale 25 kilomeetrist marssi asub pataljon 'Wallonien' tegutsema Pruskaja juures Kaukasuses, et tagasi lüüa sissetunginud venelasi. Kell 13.00 rünnatakse vaenlast, kes on metsas ühel ristmikul positsioonidele asunud. Tema kõrgemal asuvast positsioonist, mida ta hoitab kahe jalaväe pataljoniga, ühe kahuriüksusega ja PAK(tankitõrjekahur) toetusega, veerevad kaks veoautot teed mööda alla, need on saksa laskemoonaveokid, mis olid bolševike kätte langenud. Nooremleitnant Degrelle saab olukorrast aru ja tungib vaid nelja mehega vaenuliku üksuste tagalasse, kus ta ootamatu ilmumine paanika tekitab, venelased, kes pideva tule all on põgenevad. Kaheksa veoautot ja muu materjal, relvad ja tehnika maha jättes. Lühikse võitlusega, rullisime me ka PAK-positsiooni, millele aitasid kaasa tagant tulevad kamraadid.

Võitlus Tšherjakov'i juures Kaukasuses, 22.8.1942. Küla Tšherjakov on mitmete venelaste vasturünnakute sihtmärgiks, kes selle 23.8.1942 sisse piiravad. 24.8.1942 asuvad nad rünnakule. Neil õnnestub mõnedesse positsioonidesse sisse murda. Nooremleitnant Degrelle võitleb 48 tundi eesliinil ja annab oma vapra eeskujuga oma meestele jaksu ja ärgitab neid vastupanuks ja vasturünnakuteks, jah, kui peatselt õnnestub, võtta üks venelaste PAK'i positsioon ja õnnestub saada saagiks langenud haubits laskevalmis ja võitlust jätkatakse kuni vaenalane on löödud. Võitlus Kaubano-Armianski pärast 19.9.1942. Vaenalane on uuesti valloonid sisse piiranud, varustus ei pääse enam Kaubano-Armianski külla läbi tiheda kaukaasia metsa. Kõik ühendused on katkenud ja viis kilomeetrit ürgmetsa lasevad kõigil katsetel, luua uuesti kontakt, näida võimatuna. Nooremleitnant Degrelle asub ise abikolonni ette, minnes kümme meetrit teiste ees ja kindlustab nii taas varustuse laskemoona ja toiduga." (5)

Alates ajast kui Wallonien pandi 97. jäägridiviisi alla kannab Degrelle nagu paljud teised valloonid Gebirgsjägeredelweissi oma paremal varrukal ja välimütsi vasakul küljel. Detsembris 1942 võetakse Legion Wallonien rindelt tagasi ja see saab kodupuhkust. Jaanuaris 1943 asub pataljon tuhandete juubeldavate belglaste saatel, Brüsseli spordipalee eest peale Degrelle kõnet, uuesti teele ja koondub Meseritz'is. Vahepeal on Belgias tuhanded uued mehed võitluseks bolševismi vastu astunud vabatahtlikuks, kellest on 2000 võetud Legion Wallonien juurde. Jaanuaris 1943 kõneles Léon Degrelle Brüsseli spordipalees huvitunud publikule ja veel samal kuul Berliini spordipalees 12 000 belgia ja prantsuse töölise ees ja toonitas saksa võidu hädavajalikkust. Seejuures rõhutas ta valloonide germaani iseloomu ja tõi selle alguses üllatava väljaütlemise kohta arvukalt ajaloolisi argumente. (6) Kuna Degrelle teadis, et peale võitu, Euroopa uuesti korraldatakse euroopa-germaani suunitlusega riikideliit otsustavalt SS-i poolt, otsis ta kontakti Reichsführer-SS Heinrich Himmleriga, mille käigus saab ta teada, et vallooni leegion viiakse üle Relva-SS-i koosseisu ja saavutab Himmleri nõusoleku, et uus vallooni brigaad saab väljaõpetatud vallooni juhid, et käskluskeeleks on prantsuse keel ja et igasse pataljoni jäävad vaimulikud. (7)

1943 aasta alguses asutas Léon Degrelle Burgundiaristi, mis anti kolmes klassis pronks, hõbe ja kuld, sellele, kes osales rexistlikus Liikumises Belgias ja kes on rindel autasustatud: Léon Degrelle kannab samuti seda autasu. 16. oktoobril 1944 lubab Relva-SS ametlikult selle autasu kandmise. 1. juunil 1944 viiakse ametlikult leegion üle Relva-SS koosseisu ja samal kuupäeval saab Léon Degrelle SS-Obersturmführeri auastme. Samal kuul paigutatakse valloonid Wildfleckenisse treeningplatsile, kus SS-Sturmbannführer Lucien Lipperti juhtimise all seatakse üles SS-rünnakbrigaad "Wallonien", mis koosneb varsti neljast grenaderikompaniist, ja tankijäägri-, jalaväehaubitsakompaniist, ühest sturmhaubitsapatareist ja kahest õhutõrjepatareist. (8) Léon Degrelle on brigaadi korraldusohvitser ja annab aru uute vabatahtlike kokkupanemisest, mis koosneb peamiselt endistest mäetöölistest ja sõduritest: "Arvukalt endise belgia armee sõdureid ja ohvitsere, kes olid Reichis sõjavangilaagrites, olid end vabatahtlikuna pakkunud. Sadadena saabusid nad meile, vanas ja õilsas vormis, milles nad mais 1940 üritasid, peatada saksa pealetungi läände. Nii vennastusid mõlemad armeed, armee kes 1940 meie maa püsimist sangarlikult kaitses ja armee, kes mineviku lahkhelidest üle saades juba augustis 1941 tahtis aidata, päästa tähtsaim: Euroopa ja läbi Euroopa isamaa." (9)

Esimesed vallooni vabatahtlikud juhikandidaadid saabuvad SS-junkrukoolist tagasi brigaadi juurde ja suurendavad, erinevates relvaliikides väljaõppe saanud alljuhtide ja meestega, tunduvalt militaarset löögijõudu. 11. novembril 1943 pannakse üksus "Wallonien" rongile ja see jõuab idapool Korsun'i rindele, kus ta osaleb lõigus Starosselje – Dnepr, kus see kaitsepositsioonidele asub. Seal asub üks venelaste langevarjurite üksus tugevate partisanivägedega. Valloonid on allutud SS-tankidiviisi "Wiking'ile" alates 1942 aasta võitlustest Kaukasuses. Léon Degrelle, kes juhib sel ajal päris noortest grenaderidest koosnevat 3. kompaniid, on Baibusy ääres Olschanka's. 30. novembril 1943 antakse talle pronks Lähivõitlus naast. Võitlusele on iseloomulikud luure- ja rünnaküksused, mis üritavad sisse murda läbimatusse metsa, mis vastas asub. Üks 23. detsembril 1943 seal Degrelle poolt läbiviidud ettevõtmine, mida ta oma 3. ja 2. kompaniiga juhib, kirjeldatakse taotluse Saksa Ristile Kullas: "Tserkassõ mets: kahel SS-rünnakbrigaadi 'Wallonien' kompaniil on käsk, läbi Irdõn'i metsa seitse kilomeetrit edasi liikuda vaenlase tagalasse ja sealt rünnata nende positsioone. SS-Obersturmführer Degrellel on käsk rünnata tugevalt kindlustatud ja ehitatud küla, nii pea kui ta on jõudnud positsioonile. Oma meeste eesotsas tungib ta rängas lähivõitluses venelaste kaevikutesse, üllatus õnnestub suurepäraselt. Haavatuna mõlemast käest jätkab ta võitlust seni, kuni peale tunnipikkust võitlust vaenlane täielikult allutatud on. Alles peale viimase haavatu äraviimist lahinguväljalt, läheb ka tema meedikult abi saama." (10)

Léon Degrelle saab veel samal päeval, 23. detsembril 1943 hõbedase Haavatu märgi ja brigaadi 1. korraldusohvitseriks ja 30. jaanuaril 1944 ülendatakse ta SS-Hauptsturmführeriks. 1944 aasta jaanuari lõpus suletakse SS-rünnakbrigaad "Wallonien" koos diviisi "Wiking" ja maavägede diviisidega Tserkassõ kotti. Varsti on 54 000 meest kokku surutud seitse korda kaheksa kilomeetrisele maa alale. 13, veebruaril 1944 langeb vapra vallooni rünnakbrigaadi komandör, SS-Sturmbannführer Lucien Lippert, Novo Buda lähistel ja Léon Degrelle võtab brigaadi juhtimise üle. Meeleheitlikus võitluses jõuavad valloonid ja Degrelle 17. veebruaril 1944 Lissjanka juurde edasi tunginud üksuste juurde. Algselt 2000 mehe suurusest üksuset oli vaid 632 jäänud. 15. veebruaril 1944 esitab SS-tankidiviisi komandör SS-Gruppenführer ja Relva-SS kindralmajor Herbert Otto Gille SS-Hauptsurmführer Léon Degrelle Rüütliristi saamiseks: "SS-rünnakbrigaad 'Wallonien' oli Relva-SS ja maavägede üksuste juures, kes nädalatepikkuste võitlustega, lootes vaid iseenda peale, trotsisid kõiki vaenulikke rünnakuid. Peale seda kui senine vapper brigaadi juht SS-Sturmbannführer Lucien Lippert langes saades tabamuse rindu 13. veebruaril, võttis Degrelle üle brigaadi juhtimise. Degrelle, kes oli juba varem end korduvalt näidanud, näitas üles viimaste päevade otsustavatel läbimurdevõitlustes eeskujulikku võitluslikku juhtimist. Truus relvakamraadluses näitas ta end suurepäraselt, ta tungis edasi oma vaprate valloonidega, külg-küljel maavägede sõduritega ja Relva-SS germaani meestega, läbimurdmise päevani. Mina pooldan selle vaprale rahvajuhile Rüütliristi andmist Raudristi juurde." (11)

Léon Degrelle lennutatakse juhipeakorterisse Wolfsschanze'sse, kus talle Adolf Hitler 20. veebruaril 1944 annab Rüütliristi Raudristi juurde. Selle öise jutuajamise käigus saab Degrelle oma brigaadi ellujäänutele kolmenädalase kodupuhkuse. Léon Degrelle saabub oma vallooni vabatahtlikega tagasi Belgiasse 1. aprillil 1944 vaimustava paraadiga, ta sõidab soomukitega läbi Charleroi, Brabant'i ja Brüsseli. "Marsikolonn oli 17 kilomeetrit pikk. Uhkelt vaatsid meie noored belgia Relva-SS-i sõdurid oma välihallides vormides äsja saadud autasusid rinnal, oma tankitornide otsast juubeldavat rahvast. Nende Raudristid olid ära teenitud. Mina sain oma meestele anda 180 nendest, mitte just vähe polnud 1. klassi omad. ...Ma sain börsihoone ees ühe soomuki pealt vastu võtta Légion Wallonie paraadi. Ma olin nii uhke ja õnnelik, kui kunagi varem oma elus, kui siis soomus- ja muud sõidukid mööda sõitsid, mille Sepp Dietrich meile laenanud oli, aga mis meie belgia sõduritega täidetud olid, kõrvulukustava lärmiga mööda sõitsid. Ma tervitasin, teraskiiver peas ja värskelt saadud Rüütlirist kaelas igat üksikut masinat kõrgele tõstetud parema käega. Teisega hoidsin ma vahelduvalt ühe oma nelja lapse kätt(pildil), kes tohtisid ronida selle raudse kolossi otsa ja minu kõrvale seista. Sajatuhande peale arvatud mass juubeldas ja kuhjas meid üle lilledega." (12) Peale seda algab Debicas brigaadi uuesti ülesseadmine, kelle juurde oli vahepeal Belgias taas sadu vabatahtlikke tulnud, kellest üle 800 vallooni töölise Reichist tuleb. Léon Degrelle sai 19. märtsil 1944 oma pideva 36 lähivõitluspäeva eest hõbedase Lähivõitlus naastu ja kuldse Haavatu märgi. Veel paraadi päeva kehtivusega nimetati ta 20. aprillil SS-Sturmbannführeriks. 8. juulil 1944 mõrvatakse Degrelle vend Edouard belgia terroristide poolt. Kui Degrelle Belgias on, moodustatakse veel väljaõppetavatest vallooni värvatutest ja nende väljaõpetajatest 16. juulil 1944 võitlusgrupp, kus on kaks grenaderikompaniid, üks raske kompanii ja üks tankijäägriüksus, mis paigutatakse Narva-rindele Eestisse, Hauptsturmführer Ruelle juhtimisel ja allutatakse III. (germaani) SS-tankikorpusele. Degrelle segab end vahele ja saabud olenemata rindekeelust ühe laevaga Danzig'i juures vallooni võitlusgrupini. SS-Obergruppenführer Steineri juures saavutab ta kokkuleppe, et vallooni vabatahtlikele antakse veel kolm nädalat õppusteks, enne kui nad rindele lähevad. Sellega jääb neil olemata lahing Tannenbergi liinil, kus flaami võitlusgrupp "Langemarck" suuri kaotusi sai ja millega Remy Schrijen teise Belglasena Rüütliristi saab.

16. augustil saab võitlusgrupp "Wallonien" käsklused ja Degrelle võitleb 19. ja 20. augustil 1944 Patska ja 21. ja 22. augustil Kambja juures pealetulevate venelaste vastu. (13) Kui 23. augustil 1944 saab Degrelle Adolf Hitleri käest talle 27. augustil antud Tammelehed Raudristi Rüütliristi juurde. Degrelle on sellega esimene mittesakslane, kes on selle kõrgeima saksa autasu kandja. Kuni ta sel päeval täpselt 50. pidevat lähivõitluspäeva koos on antakse talle, samuti – esimese euroopa vabatahtlikuna – jalaväelase kõrgeim ja haruldasem autasu – kuldne Lähivõitluse naast. 9. oktoobril saab Degrelle veel Saksa Risti Kullas, millele Gille ta juba 21. jaanuaril 1944 esitas. Oma viibimisest juhipeakorteris kirjutab Degrelle: "Hüvastijätt Hitleriga, peale seda juttuajamist, mida ma kogu oma elu ei unusta, oli haarav. Peale ametlikku tseremooniat astus ta minu poole, haaras minu käed ja ütles mulle süütava pilguga oma säravatest silmadest, klassikalised ja nii tihi tsiteeritud sõnad: 'Kui mul oleks poeg, tahaks ma, et ta oleks nagu Teie.' Sellega oli ta mind teinud soovipojaks, võib-olla isegi rohkemaks.

See silmapilk oli kahtlemata minu senise poliitilise ja sõjaväelise elu kõrgehetk, jah võib-olla isegi kogu minu elu. Hitler oli nendel rasketel sõja-aastatel sellele ainukordsete võitudega aga ka kaotustega muutunud, oma enda rahva juhist üheks Euroopa juhtivaks figuuriks. Parim näide sellest oli militaaraajaloos ainukordne Relva-SS, miljon poliitilist sõdurit, suurelt osalt vabatahtlikud, valitud välja rangete kriteeriumite järgi, hästi koolitatud ja väljaõpetatud, rasketes lahingutes proovile pandud ja end suurepäraselt tõestanud. Ja 60 protsent sellest eliidist polnud sakslased. Ma olen lõputult uhke selle üle, olla nende hulgas see, kellele Hitler andis kõrgeima autasu." (18)

Juhipeakorteris saab Degrelle teate Himmleri käest, et tema uuestiformeeritavas brigaadist saab diviis, mille komandöriks ta nimetatud on. 18. oktoobril algab 5. SS-rünnakbrigaadi laiendamine 28. SS-vabatahtlike-grenaderidiviisiks "Wallonien", mis moodustatakse grenaderirügementidest 69,70 ja 71 ja luuakse kaks pataljoni ja üks kahuri-, tankijäägriüksus ja üks pioneeripataljon. Rexistide noorteorganisatsioonidest ja oma kodudest, ameeriklaste eest põgenenutest, Belgias saabuvad 600 uut vabatahtlikku, kuid siiski ei saa olemasolevatest vabatahtlikes moodustada diviisi. (19) Léon Degrelle nimetatakse Wallonien'i rahvajuhiks. Oktoobris 1944 paigutatakse diviis "Wallonien" ümber Breslau'st Gronau'sse lõunapool Honnover'i. Ardennide pealetungi ajal viibivad flaami 27. SS-vabatahtlikediviis "Langemarck" ja Degrelle "Wallonien" operatsioonialal, et oma kodumaa vabastamise puhul valmis olla. Degrelle viibib Limerlé's ja astub taas kodumaapinnale. Peale seda kui Ardenniderünnak on ebaõnnestunud, antakse Degrellele 27. jaanuaril 1945 käsk oma diviisi riismetest moodustada võitlusvõimeline võitlusgrupp ja see Pommern'i peale edasi tungiva Punaarmee vastu suunata. Léon Degrelle ülendatakse 30. januaril SS-Obersturmbannführeriks. Oma 2000 mehega võitleb ta alates veebruarist Pommern'is, sh Kremzow'is lõunapool Stargard'i ja märtsis 1945 ülem-sillapea Stettin'i juures Altamm'is, kus valloonid suuri kaotusi kannavad. Edasistes võitlustes on valloonid Schillersdorf'is, Bandelow'is ja Prenzlau'st loodes, et siis peale seda üle Schwerini suunal Bad Segeber'il marssida. Degrelle ülendatakse 20. aprillil 1945 SS-Standartenführeriks. 2. mail kohtab ta Malente's rahuläbirääkimisi pidavat Himmlerit, kes ülendab ta SS-Brigadeführeriks, säärane märge on isegi Léon Degrelle Soldbuchis*, ja ta saab käsu toetada valloonidega Taanis koos lääneliitlastega võitlust venelaste vastu. Sõjalõpus põikab Degrelle inglaste eest Norrasse, kus tal õnnestub sõjalõpus lennata ühe HE 111-ga Oslost üle kogu Lääne-Euroopa kuni Hispaania rannikuni San Sebastian'i, kus masin kütuse lõppemise tõttu merre kukub. Ta päästeteks raskelt vigastatuna veest ja viiakse ühte Hispaania haiglasse ravile. (20)

SS-Standartenführer Léon Degrelle on enim autasusid pälvinud Euroopa Relva-SS vabatahtlik. Talle anti Tammelehed Rüütliristi juurde, kuldne Lähivõitluse naast ja Saksa rist kullas. Ta pidas vastu 65 pidevat võitluspäeva. Tema mõju oma vallooni vabatahtlikele, keda need vaid "šefiks" kutsusid, oli legendaarne.

Oma kodumaal mõistetakse Degrelle tagaselja surma. Hispaania aga ei rahuldanud raevuka belgia valitsuse väljaandmisnõuet. Léon Degrelle elab Madridis ja on 15 raamatut kirjutanud oma elust, poliitilistest tahtmistest ja oma militaarsest tegevusest. Arvukalt inimesi külastas Degrelle Hispaania eksiilis, isegi bussidega tulid nad ta belgia kodumaalt. Kuni oma surmani olid Degrellel eriti südamlikud kontaktid oma Légion Wallonie kamraadidega. Peale seda kui ta 1. aprillil 1994 suri andis Belgia valitsus välja, eraldi selleks puhuks loodud seaduse, kus on sellele, kes Degrelle tuha riiki toob määratud trahv kuni tuhat franki. Selle järgi on Belgia riigil 1994 aastal hirm surnud Léon Degrelle tuha ees... (21)

Ühes Hispaania sõjaväelasaretis San Sebastian'is kirjutas Léon Degrelle 1945: "Ajalugu kaalub inimeste saavutusi. Kõige maiste ebatäiustest hoolimata ohverdasime me halastamatult oma nooruse. Me võitlesime Euroopa, tema usu ja kultuuri eest. Ausalt ja ohverdamisaldilt jäime me lõpuni truuks. Varem või hiljem peab Euroopa ja Maailm meie asja õigsust ja meie pühendumise puhtust tunnistama. Sest vihkamine sureb, ta kärvab iseenese narrusesse ja alatusse. Kuid kõik suur on igavene." (22)

1 "Denn der Hass stirbt", Léon Degrelle, München 1992, "Die Kollaboration", Franz Seidler, 1997
2 "Denn der Hass stirbt", Léon Degrelle, München 1992
3 Ebenda
4 "Die verlorene Legion", Degrelle
5 Antrag auf verleihung des Deutschen Kreuzes iń Gold 21.1.1944
6 Degrelle 31.5.1943, "Denn der Hass stirbt", Léon Degrelle, München 1992
7 Vaata 2
8 "Légion Wallonie 1941 – 1945", Jean Mabire & Eric Lefčvre
9 Vaata 4
10 Vaata 5
11 Antrak auf verleihung des Ritterkreuzes 15.2.1944
12 Vaata 2
13 Durch SS-Ogruf. Steiner bestätigte Nahkampftage im Soldbuch Degrelle
14 Antrag auf verleihung des Eichenlaubes 29.8.1944
15 Antrak auf verleihung des Ritterkreuzes an Léon Gillis 6.9.1944
16 Verleihungsliste III. (germ.) SS-Pz.Korps
17 Vaata 2
18 Vaata 2, die Aussage bezüglich Hitlers Sohn wird von Paul Schmidt "Als Statist auf politischer Bühne" bestätigt
19 Vaata 8
20 Vaata 2 ja 4
21 "Der Freiwillige"
22 Vaata 2
* Hitler oli aga selleks ajaks Himmler'i juba oma kohalt tagandanud, seega puudus sellel aukraadil ametlik foon.