SS-Standartenführer Jochen Peiper

Koostas: Andri Ollema

Auastmed:
SS-Anwärter: 16. Oktoober, 1933
SS-Mann: 23. Jaanuar, 1934
SS-Sturmmann: 07. September, 1934
SS-Rottenführer: 10. Oktoober, 1934
SS-Unterscharführer: 01. Märts, 1935
SS-Standartenjunker: 11. September, 1935
SS-Standartenoberjunker: 05. Märts, 1936
SS-Untersturmführer: 20. Aprill, 1936
SS-Obersturmführer: 30. Jaanuar, 1939
SS-Hauptsturmführer: 06. Juuni, 1940
SS-Sturmbannführer: 30. Jaanuar, 1943
SS-Obersturmbannführer: 11. November, 1943
SS-Standartenführer: 20. Aprill, 1945

Autasustamised:
Raudrist II (1940) ja I klass(1940)
SS-Ausõrmus(1941)
Rüütlirist (1943)
Tammelehed Rüütliristi kõrvale (1944)
Mõõgad Rüütliristi kõrvale (1945)
Saksa rist kullas (1943)
Rünnakumärk pronksis (1940)
Idainde medal (1942)
Sudeedimaa medal (1938)
Anschluss'i medal (1938)
Lähivõitluse medal pronksis (1943)
Lähivõitluse medal hõbedas (1943)
Tankihävitusmärk (1943)
SA-Spordimärk pronksis

Joachim Peiper ( 1915 - 1976 ) rohkem tuntud kui "Jochen Peiper," populaarne hüüdnimi Joachim'ile Saksamaal. Sündinud Berliinis, ohvitseri peres, 30. jaanuaril 1915. Oli 1939-1945 aasta sõjakäigu Waffen-SS vanemohvitser ja komandör. Tema isa oli Esimese Maailmasõja veteran. Tal oli kaks venda, Hans-Hasso ja Horst. Oma sõjalise karjääri lõpuks oli Peiper noorim rügemendi kolonel Waffen-SS's, ametlikult tuntud kui: SS Standartenführer Joachim Peiper, esimesest SS-Tankidiviisist Leibstandarte-SS Adolf Hitler.

Peiper värvati SS-Verfügungstruppe'sse 1935. aastal peale kolled??½i lõpetamist. Sepp Dietrich vaatas tema avalduse läbi ja võttis ta vastu esimesse auvahtkonna rügementi SS "Leibstandarte Adolf Hitler ", mis formeeriti sõja alguses ümber Waffen-SS'i võitlusüksuseks. Alguses nimetati ta Heinrich Himmler'i staabi adjutandiks, seejärel erinevate esimese SS "Leibstandarte Adolf Hitler" tankiüksuste komandöriks. Himmleri staabis olles kohtus ja abiellus Peiper oma naise, Sigurd'iga, kellega sai kolm last: Hinrich, Elke ja Silke. Himmler oli Jochen Peiper'isse kiindinud ning jälgis Peiper'i karjääri suure huviga. 29-aastaselt oli Peiper Waffen-SS's juba kolonel, kõrgelt austatud ning autasustatud ühe kõrgeima Saksamaa sõjaaegse medaliga: Rüütlirist mõõkadega, mille talle andis Adolf Hitler isiklikult.

Peiper oli oskuslik väejuht ning võttis sõja ajal osa paljudest olulistest tankilahingutest. Tema mehed olid talle tulihingeliselt lojaalsed, paljud nimetasid teda "karismaatiliseks liidriks." Peiper osales sõja mõnes nimekaimas lahingus nagu Harkov'i ja Kursk'i rünnakus idarindel 1943. aastal. Kõige märkimisväärsem on LSSAH võitlusgrupi Peiper juhtimine (määratud Sepp Dietrich'i 6. SS Tankiarmee alla) valveoperatsiooni ajal Reinil (Bulge lahing). Võitlusgrupp Peiper jõudis La Gleize linna Belgias enne, kui Ameerika väed nad tagasi lõid. Peiper oli sunnitud sadu sõidukeid linna maha jätma, sealhulgas kuus Tiiger II tüüpi tanki ning naases 800 mehega jalgsi Saksamaale.

Peiper'it on süüdistatud Boves'i massimõrvas, kuid mitte kunagi süüdi mõistetud.

Itaalias viibides avastas Peiper, et Itaalia valitsus on vangistanud rühma juute. Peiper käskis nad üle anda ning hiljem vabastas nad. Üks vabastatud juutidest oli rabi, kes hiljem kirjutas sõjakuritegude kohtus tunnistuse Peiperi lahkuse kohta.

Peale Teise Maailmasõja lõppu süüdistati Peiper'it ja teisi Waffen-SS liikmeid sõjakuritegudes Malmedy massimõrva kohtuprotsessil. Peiper oli vabatahtlikult nõus süü enda peale võtma, tingimusel, et kohus vabastab tema mehed - kohus keeldus. Tegelik Malmedy lugu oli aga selline: Peiper'i võitlusgrupi poolt vangi võetud USA sõdurid viidi ühele aasale, et seal ära oodata nende trantsporti rindejoone taha. Peiper jättis mõned mehed valvuriteks. Ise sõitis tankide eesotsas Ligneuvillesse. Kui võitlusgrupi suurem osa Baugnezi kohale jõudis, olid üksused seal paigal ja rääkisid oma valvuritest kamraadidega. Üks trantsportauto oli rikki läinud ja seda remonditi. Järsku märkas üks tankil istuv sõdur, et mõned ameerika vangid olid nende tähelepanematust ära kasutanud ja üritasid põgeneda. Ta haaras püstoli ja lasi paar lasku põgenejate suunas, et ehmatada neid seisma jääma. Lasud aga hoopis tekkitasid vangides paanika, nad jooksid kõigis suundades laiali. Nüüd asuti juba tulistama automaatidest - 21 ameeriklast sai põgenemise käigus surma. USA armee 30. Jalaväediviisi komandör major Harold D. McCown tunnistas protsessi käigus, et tema oli pool ööd Peiper'iga vestelnud. Põhjus olnud, kuna ta kuulnud süüdistusi, et Peiper'i mehed tulistavad USA sõjavange. Ta küsis, kas nendega on kõik korras. Peiper andnud oma sõna, et McCowni mehi ei tulöistata - McCown kinnitas samuti, et tema teada pidas Peiper oma lubadust ja ei tulistatud ühtegi amide sõjavangi. Sellest hoolimata tunnistati Peiper süüdi ning määrati surma poomise läbi, nagu ka paljud tema mehed. Peiper soovis hiljem, et tema ja tema mehed viidaks pigem mahalaskmisele, kuid sellest keelduti. Oli ilmne, et kohtuprotsess oli "sulest välja imetud" ja nagu paljudki nende oponendid hiljem tunnistanud, oli tegelikuks põhjuseks Peiper'i meeste vapper võitlus, mis vaenlasele palju kaotusi tõi.

Ütlused olid peksmise ja piinamisega välja pressitud. Paljude Malmedy kaitsjate karistust leevendati ning peale 11,5 aasta, põhiliselt, üksikvangistuses karistuse kandmist, vabastati Peiper 1956. aasta detsembri lõpus.

Jaanuaris 1957 läks ta tööle, Porsche firmasse Frankfurtis. Sealt nõuti tema vallandamist. Pärast seda töötas ta veel Stuttgartis VWs, sealt vallandati ta ka tänu lahkarvamustele vasakpoolsetega. Ta sai aru, et ei saa Saksamaal enam viibida ja kolis oma perega Prantsusmaale. 1940 oli ta rünnaku ajal selle kandiga tutvunud ja talle seal meeldis, seal oli ilus ja rahulik. Oma prantsuse rahvuslasest sõbra, Gauthieri kaudu, ostis ta Travesisse vesiveski. See hoone oli halvas seisukorras ja Peiperil ei olnud vajalike vahendeid, et veskit restaureerida. SS-Obersturmbannführer Erwin Ketelhut võttis lõpuks veski üle ja Peiper lasi endale 1960 Spannplates maja ehitada, mis oli nagu sõjaväeline kindlus, võsa sees ja tänavalt polnud seda näha. Kuusteist aastat – oli teda ähvardatud ja anonüümseid kõnesid tehtud – siiski elas ta seal rahulikult, olles sõjamehele omaselt kindlameelne.

Prantsusmaal Traves'i, Haute-Sa?ne's, teenis Peiper elatist tõlgina.

11. juulil 1976 ostis ta Vesoulis poest traati koeraaia ehitamiseks. Müüa, üks elsaslane: Paul Cacheux, kommunistliku partei liige, tundis aktsendi järgi ära, et ta sakslane oli ja küsis temalt, kas ta on sõja ajal Prantsusmaal olnud. Peiper maksis tšekiga, millel oli ta nimi ja aadress. Paul Cacheux uuris ta nime "pruunidest nimekirjadest" järgi, milles olid kõik otsitud sakslased kirjas. Ta andis tema andmed prantsuse vasakpoolsetele edasi. 22 juunil 1976 kirjutas prantsuse kommunistlik leht "L'Humanite": "Mida teeb see nats Prantsusmaal?". Nõuti, et Peiper sunnitakse, Prantsusmaalt lahkuma. Travesis jaotati lendlehti, millel Peiperit nimetati sõjakurjategijaks ja natsiks. Versouli seinadel oli kirjutatud "Peiper, me teeme sulle 14. juulit!". (14. juuli on teatavasti Prantsusmaa rahvuspüha.)

13. Juuli hommikul saatis Peiper oma vähi haige naise Saksamaale. Ise majast lahkuda ta ei tahtnud, sest ta arvas, et see põletatakse maha. Ta naaber Erwin Ketelhut tegi ettepaneku, et ta oleks öö vesiveskis aga Peiper keeldus. Ta ei tahtnud ka, et Ketelhut tema juurde jääks, kuna too oli ründajate pihta tulistanud. "Ei" ütles ta, "On juba piisavalt tapetud." Jochen Peiper ootas oma maja katusetrassil, kust ta tervet ümbruskonda nägi. Erwin Ketelhut oli talle oma relva laenanud. Kell 23:30 kuulis ta mingit krabinat võsas ja nägi tosinkond meest järsust kaldast üles ronimas. Ta tulistas õhku, et täisjoonud tüüpe hirmutada. Nad hüüdsid talle, et ta välja tuleks. Ta tegi seda, avades ukse, et nendega rääkida.

Mis siis juhtus, teavad vaid osalised rääkida. Obersturmbannführeri Jochen Peiperi laip oli sööstunud ja meetri pikkune, sellel polnud ei käsi ega jalgu. Ta suri umbes kella ühe paiku öösel. Maja oli ära põlenud, katus oli sisse vajunud. Mis oli kella 23:00 ja 1:00 vahel juhtunud? Kas Obersturmbannführer elas kui ta sandistati? Põrandale oli bensiini ja õli segu valatud ja see süüdatud. Peiper oli oma voodis magamistoas, vasaku küljel, seljaga seina poole, üks käsi rinna ette keeratud. Midagi polnud tema peale kukkunud. Ta suri suure kuumuse läbi. Keha ei olnud tuhastunud aga oli kokku tõmmanud.

Erwin Ketelhut ja prantslased, kes teda tundsid ja austasid, olid arvamusel, et see rüütelik mees, kes oli nii palju ohtusid trotsinud, ei tohiks sellisel kombel surra. Mõrtsukad olid oma autoga üle aasa kuni jõekaldani sõitnud, kus olid kaks paati valmis pandud. Nendega olid nad jõe ületanud ja roninud järsust kaldast üles. Pärast mõrva jooksid nad üle aasa minema. Tuletõrje otsis jõest kadunud jäsemeid. Prantsuse politsei uurimine kestis kuus kuud. Vesouli kommunistid ja vastupanu liikmed kuulati üle. Keegi ei teadnud midagi! Travesi kant on hõredalt asustatud, keskmiselt on ruutkilomeetri peale on 10 elanikku. Kõik tunnevad teineteist ja teatakse üksteisest kõike.

Mõrtsukad on elanikele teada, aga vaikitakse.

13. öösel vastu 14. juulit mälestasime me Obersturmbannführerit ja Rüütliristikavaleri Jochen Peiperit.

Peiper'i ütlusi:

  • "Ma tunnistan, et peale Normandia lahinguid koosnes minu üksus peamiselt noortest fanaatilistest sõduritest. Suur osa nendest olid pommitamise käigus kaotanud oma vanemad ning vennad-õed. Nad olid Kölnis oma silmaga näinud tuhandeid laipu peale terrorirünnakuid. Nende viha vaenlase vastu oli nii suur, et ei suutnud seda kontrollida."
  • "Kujuta, et oled heakskiidetud ning miljonite imetletud rahvuskangelane, aga kuue kuu pärast mõistetakse sind poomise läbi surma."
  • "Minu mehed on sõja toodang, kasvades üles ilma hariduseta, purustatud linnade tänavatel. Ainus, mida nad teadsid, oli kuidas Reich'i nimel relvi käsitleda. Nad olid paljukuulnud noored inimesed, kes soovisid võita või surra isamaa nimel, olgu see siis õige või vale. Nähes täna neid kaebealuseid, ei näe ma enam võitlusgruppi Peiper. Kõik mu vanad sõbrad ja kamraadid on igaveseks kadunud. Tõeline tasu ootab mind Valhallas."
  • "Ajalugu kirjutavad alati võitjad, kaotajate ajalugu kuulub osalejate kahanevale ringkonnale."
  • "Ma olin nats ja jään selleks. Tänasel Saksamaal pole enam suurt rahvust, see on saanud Euroopa provintsiks." – 1967. aastal prantsuse kirjanikule antud intervjuus. Tsiteeritud Michael Reynolds'i raamatust "Kuradi adjutant" (The Devil's Adjutant) lk 260.