SS-Obersturmbannführer Max Wünsche

Koostasid: Andri Ollema ja Triin Nöör

Sünnikuupäev:
20. aprill 1914

Autasud:
Raudristi II klass: 26.mai 1940
Raudristi I klass: 31.mai 1940
Pronksist jalaväe rünnakumärk: 30.oktoober 1940
Idarinde medal: 6.juuli 1942
Saksa rist kullas: 25.veebuar 1943
Rüütlirist: 28.veebuar 1943
Hõbedane haavatasaamise märk : 11.juuni 1944
Tammelehed: 11.august 1944 (548)

Ohvitseri auastmed:
Ohvitser: 20.aprill 1936
SS-Obersturmführer: 11.september 1938
SS-Hauptsturmführer: 25.mai 1940
SS-Sturmbannführer: 1.september 1942
SS-Obersturmbannführer: 30.jaanuar 1944

Surmakuupäev:
17.aprill 1995

Max Wünsche sündis 20. aprillil 1915 Kittlitz's (Löbau/Oberslausitz maakonnas) Saksamaal. Ta käis Bautzenis keskkoolis ning 1928. aastal Kaubanduskoolis õppides liitus Reichslandbund'iga (põllumajanduslik ühendus). Peale lühiajalist töötamist juhatajana ühes mõisas, sai Wünsche'st ühe raamatupidamisfirma osakonnajuhataja. Novembris 1932 liitus Wünsche Hitlerjugend'iga ja juulis 1933 SS-ga. Peale osalemist viiekuusel väljaõppel NCO treeninglaagris Jüterbog'is, otsustas Wünsche ohvitseriks saada ning käis SS-Junkerschule's Bad Tölz'is, lõpetades 1936. 20. aprillil 1936 sai ta ohvitseriks ning ülendati auastmeni SS-Untersturmführer ning suunati LAH'i, kus ta teenis 9. kompanii rühmaülemana.

Sama kuu lõpul viidi ta üle 17. kompaniisse, kuhu ta jäi kuni 1. oktoobrini 1938. Seejärel suunati ta Hitleri ihukaitsemeeskonda Begleitkommando des Führers. Sellele ametipostile jäi ta kuni Poola sõjakäiguni 24. jaanuaril 1940, kui ta suunati tagasi LAH'i, kus ta määrati 15. Kradschützenkompanie 2. rühma ülemaks, Kurt Meyer'i alluvusse. Wünsche jäi sellele kohale Prantsusmaa ja Madalmaade sõjakäigu ajaks, peale seda pöördus ta 1. juunil tagasi Hitleri ihukaitsemeeskonda.

5. detsembril 1940 suunati Wünsche taas LAH'i, seekord Sepp Dietrich'i adjutandiks.

Kuigi Wünsche teenis Sepp Dietrich'i adjutandina Balkani sõjakäigul, ei paistnud Wünsche silma enne Operatsioon Barbarossa't. LAH oli sõjakäigu esimestel päevadel, allutatud Armeegrupi Süd'ile, täpsemalt kindral Eberhard von Mackensen'i III korpusele. Nende rindelõigus osutati vaenlase poolt visa vastupanu. Juuli lõpuks möödus LAH venelaste kaitseliinist ja püüdis paljud vene diviisid kotti. Mitmel korral lendas Wünsche luureretkel üle vaenlase territooriumi. Nende retkede väärtus avaldus 31. juulil, kui kogutud luureandmed olid olulised Novo-Archelsk'i sissepiiramisel, mis omakorda sulges Umani koti ja otsustas lõksu jäänud vene diviiside saatuse.

Samal ajal kui LAH murdis järjest sügavamale Lõuna-Venemaale ja jõudis Krimmini, kutsuti Wünsche kahel korral LAH'i I rügemendi I pataljoni SS-Hauptsturmführer Rudolf Lehmann'i asendama. Hiljem, Berdjansk'i, Mariupol'i ja Taganrog'i lahingute ajal, oli Wünsche erinevate allüksuste ülem, viies oma mehed ikka ja jälle suure eduni. Kogu selle aja peeti teda siiski Diviisi adjutandiks.

15. veebruaril 1942 määrati Wünsche LAH'i Sturmgeschützabteilung'i komandöriks, tõrjudes järgnevate nädalate jooksul kõik sovjettide läbimurde katsed. Sama aasta märtsis määrati Wünsche Korpuse reservi, kus tema juhtimisel õnnestus Muis'i sillapeal lüüa tagasi venelased, kes tahtsid rünnata rindejoonel olevaid 73. Jalaväediviisi ja 13. Tanki-Diviisi. 1. juunil lahkus Wünsche rindelt ja ta saadeti Berliini sõjakooli, kus ta lõpetas edukalt kolmekuuse kindralstaabi treeningkursuse ja ülendati SS-Sturmbannführer'i auastmele. Jätkates 1 septembril LAH'i Sturmgeschützabteilung'i ülemana, määrati Wünsche üsna pea (22. oktoober 1942) LAH'i äsjaloodud Panzerregiment'i I.Abteilung'i ülemaks. Panzerregiment'i loomist alustati jaanuaris 1942, üksuse loomine lõpetati 1943. aasta jaanuari keskel. Panzerregiment lahkus Harkov'isse veebruari alguses.

Kohe peale väljaõpet paisati SS-Sturmbannführer Max Wünsche ja tema mehed lahingusse. Lahingute seeriat, mis algasid võideldes jäistes tingimustes, pidas Wünsche hiljem meenutades raskeimateks. 8. ja 9. veebruaril rakendades mobiilset kaitset, seisates sel ajal peatamatutena tunduvad vene väed ja pidas Merefa's maha tugeva lahingu, põhjustades soviettidele raskeid kaotusi. 10. veebruaril läks I.Abteilung ühe eesmärgiga üle rünnakule: avada varustus- ja kommunikatsiooniliinid Kurt Meyeri'le ja ümberpiiratud Aufklärungsabteilung'ile. Liikudes edasi vaenlase kaitseliini 11. ja 12. veebruaril, sai I.Abteilung 16. tankitõrjerelva hävitamise au sügavaimas lumes ja külmimates temperatuurides.13. veebruari ööl õnnestus SS-Sturmbannführer Max Wünsche juhitud Panzerabteilung'il ekstreemsete ilmaolude ja maastikuraskuste kiuste Kurt Meyer'i ümberpiiratud vägedele varustuse- ja kommunikatsiooniliinid avada, päästes nad kindlast hävingust. Wünsche I.Abteilung, nüüd liitunud Meyer'i Aufklärungsabteilung'iga, moodustas võitlusgrupi ja surus rünnakut edasi, aidates 15. veebruaril purustada VI ratsaväe julgestuskorpuse. Samal päeval jäeti Harkov maha. 22. veebruariks olid sakslased tagasi vallutanud selle, mille olid vaid mõne nädala eest kaotanud. 25. veebruaril, samal päeval, mil Wünsche't autasustati Saksa Ristiga kullas eelnimetatud sündmuste eest, paistis Wünsche jällegi silma, seekord Rüütliristi vääriliselt.

Wünsche's võitlusrühma luureandmed paljastasid Diviisi lõunaküljele lähenevad tugevad vaenlase kolonnid. Wünsche andis oma võitlusrühmale omal initsiatiivil, ilma käske ootamata, käsu vaenlane Jeremejwka juures põhja suunas ümber piirata. Tegevusel oli edu, hävitati 54 raskerelva (kaks 12,2 cm relva Wünsche isiklikult) ja venelastel oli üle 900 langenu. Selle lahingu eest autasustati Wünsche 28. veebruaril 1943 Rüütliristiga. 15. märtsil lõppes lahing Harkovi üle, "Punane väljak" nimetati ümber "Leibstandarte väljakuks" ning linn oli kindlalt II. SS-Panzerkorpuse käes. Paljud Harkovi lahingutes silmapaistnud LAH'i mehed said aprillis lühikese puhkuse, nende hulgas ka Max Wünsche. Sama aasta juunis sai SS-Sturmbannführer Max Wünsche käsu üle minna uude loodavasse diviisi: 12. SS-Panzerdivision "Hitlerjugend," kus Wünsche määrati Panzerregiment'i ülemaks.

6. juunil alustasid liitlased ajaloo suurima mere- ja õhudessant operatsiooniga. Randu ja sillapäid rünnates, pöördusid liitlased sisemaale. Briti ja Kanada väed tungisid sisemaale, kohtudes 7. juunil12. SS-Panzerdivision'iga "Hitlerjugend." Sellele järgnenud lahingutes, purustas Wünsche ja tema rügement juuli keskpaigani 219 vaenlase tanki ja otsustava juhtimise eest autasustati teda 11. augustil 1944 Tammelehtedega Rüütliristi juurde. Mõni päev hiljem, kui liitlaste väed piirasid saksa diviisid tuntud Falais'e kotti.

20. augusti ööl alustasid Wünsche koos oma adjutandi SS-Hauptsturmführer Isecke'ga, SS-Untersturmführer Freitag'i ja haavatud meditsiini ohvitseriga, kotist välja murdmist. Jala rännates, kohtusid nad vaenlase eelpostiga, haavatud doktor vangistati ning Wünsche sai sääremarja haavata. 24. augustil eraldus Isecke ja ta vangistati. Wünsche grupp jäi nüüd kaheliikmeliseks. Veidi aega hiljem leidsid Wünsche ja Frietag töökorras Saksa sõiduki ja sõitsid läbi St Lambert'i tasandikule, kus nägid kanadalaste okupeeritud linna. Siiski nad vangistati hiljem, samal päeval, põõsastes pimedat oodates.

Wünsche elas sõja üle, sai Wuppertal'is Saksamaal tööstusliku tehase juhatajaks. Ta suri 80 aastasena Münchenis 17. aprillil 1995. aastal.