SS-Oberscharführer Sven-Erik Olsson

Koostas: Greeger Eensalu

7. juuli 1923 Pärnu, Eesti

7. märts 1985 Arosa, Šveits

Saksa Rist Kullas:

20. aprillil 1945 SS-Oberscharführerina ja 2. (side) / SS-Tankisiseükuse 10-10. SS-Tankidiviisi "Frundsberg" SPW diviisijuhatuse komandörina (1)

Sven-Erik Olsson kuulus juba Eestis 1400 aastast elavasse rootsi vähemusse. Ta sündis kaupmehe Olof-Oskar Olssoni ja ta naise proua Elise pojana 7. juulil 1923 Pärnus. Ta isa oli rootsi ja ta ema saksa päritolu. Pärnus käis Olsson 1930. aastast alates saksa koolis ja tegutses baltisaksa noorteorganisatsioonis. 1939 aastal, 16. aastaselt, astus ta vabatahtlikult Relva-SS-i. Saab väljaõppe 16. (MG) / SS-Totenkopf-Rekrutenstandartes. 1. mail 1940 järgnes ta üleviimine 9ndast. SS-Totenkopf-rügemendist 14ndasse.

Alates 14. septembrist kogeb Olsson oma esimesed lahingud Hollandis rannakaitse juures ja ta edutatakse 1. mail 1941 SS-Sturmmanniks ja 1. juunil 1941 SS-Unterführeranwärteriks. 1941. aasta kevadel viiakse Olsson üle Reichsführer-SS komandostaapi Ida-Preisimaale, kus ta pannake ametisse radistina, seal on ta osaline arvukate Relva-SS ja maavägede diviiside sidepidamises.

1. septembril 1942 ülendatakse Olsson SS-Unterscharführeriks. 1943 aasta alguses on ta raadiojaama juht ja teda autasustati hõbedase Jalaväerünnakmärgiga. Kui 10. SS-Tankidiviisi "Fundsberg" ülesseadmise juures, alates veebruarist 1943, otsitakse radiste, kes peale noorte sideüskuste raadioväljaõppe ka jalaväelise väljaõppe suudavad edasi anda, saadetakse Olsson selle diviisi juurde Prantsusmaale. Alates aprillist 1944 võtab ta SS-Tankisideüksuse 2. sidekompaniiga 10 osa esimestest võitlustest Galiitsias ja Tarnopoli lähistel. Seal saab Olsson 1. mail 1944 SS-Oberscharführeriks ja võtab üle diviisikomandandi 1. sidepidamistanki ja kogeb selles ametipostil kõiki neid lahinguid diviisikomandandi vahetus läheduses. Kui 12. juunil algab ümberpaigutamine läände ja mõned päevad hiljem on Olssen oma 100-Wattise-sidejaamaga varustatud tankiga ühiselt diviisikomandandiga, SS-Brigadeführer ja Relva –SS-i Generalmajor Heinz Harmeliga, rasketes lahingutes liitlaste invasiooniarmee vastu Normandias. Falais'i kotist väljamurdmisvõitlustes saab Sven-Erik Olsson augustis 1944 haavata. Ta autasustati Raudristi 2. ja 1. klassiga, pronks Lähivõitluse naastuga ja musta Haavatumärgiga.

Peale paranemist saabub ta oma diviisi juurde tagasi ja võtab taas üle diviisi-raadio-SPW koos komandöriga ja kogeb kaotusrikkaid võitlusi Saksamaa pinnal Pommeris 1945, võitleb Stettin-Altdammi, Stargard ja Cottbusi piirkonnas.

Olssoni erilise vastupanu osutamisest ühele vene rünnakule diviisi-juhtimispunktile teatab SS-Brigadeführer ja Relva –SS-i Generalmajor Heinz Harmel(pildil paremal): "Oberscharführer Olssonile(pildil vasakul) Saksa Risti Kullas andmise pakkusin ma välja 20.04.1945 või juba –

mõned päevad enne väljamurdmise algust (20.04.1945) – Sprembergi kotist. Kui diviisi-juhtimispunktile, mis asus Spree idakaldal linna ääres, üllatati meid venelaste kompanii tugevuse rünnakuga ja tankidega. Toimusid ägedad lähivõitlused, milles paistis eriti välja Oberscharführer Ollson oma sidejuhtimistankiga mitmekordse, tegusa sekkumisega ja oli seega rünnaku tagasilöömisel otsustavalt osaline. Piisav põhjus selle suurepärase inimese ja võitleja Sven-Erik Olssoni autasustamiseks." (2)

21. aprillil 1945 algab Sprembergi kotist väljamurdmine, kus "Fundsberg" viiepäevases võitluses võitles end Roitz'ist kuni Moritzburgini välja ja lõunapool Drestenist jõudis oma vägedeni. Komotau juures peab Olssen SPW õhkima. Olssenil õnnestub kapitulatsiooni ajal, vältida vangi langemist ja kaduda lääneliitlaste okupatsioonitsoonis. 1947 asub ta oma esiisade maale Rootsi tagasi, kus ta abiellub kodumaalt (Danzigist) küüditatud sakslannaga. Viimati töötab ta Stockholmis suure kindlustusettevõtte heaks arvutispetsialistina. Ühe puhkuse ajal 7. märtsil 1985 Arosas sureb ta südameinfarkti, mille ta peale suusatamist sai.

*1. Saksa Risti Kullas andmine pole tõestatav OKH Olssonile. Diviisikomandöri Harmeli teatel andis ta ise Olssonile välja selle ta otsustava panuse eest. Hameli poolselt õigustust sellel polnud; tema poolt on tehtud vastav avaldus, mille ta ise kinnitas mõned päevad peale kogetud olukorda Berliinis.

*2. SS-Brigadeführer Heinz Harmel 3.3.1986 vaata 1