SS-Obergruppenführer ja Waffen-SS kindral Herbert-Otto Gille

Koostas: Andri Ollema

Herbert-Otto Gille sündis 8. märtsil 1897 Gandersheimis, Harzis, vabrikuomaniku pojana. Läks gümnaasiumist üle kadetikooli, kus sai 17-aastaselt lipnikuks. I maailmasõja puhkemisel läks lipnik Gille rindele, kus teenis kahurväes. 1915 ülendati ta leitnandiks ja enne maailmasõja lõppu ülemleitnandiks. Teenis välja Raudristi I ja II klassi.

31. märtsil 1919 lahkus ülemleitnant Gille sõjaväest ja töötas järgnenud aastail valitseja ning inspektorina mõisates. Uus sõjaväeteenistus algas Gillel pärast natsionaalsotsialistide võimuletulekut Saksamaal. 20. maist 1934 astus ta SS-i käsundusüksusesse, kus teenis ligi 3 aastat 19. kuulipilduritekompanii rühmaülemana. 15. veebruarist 1937 määrati Gille II pataljoni ülemaks SS-Standarte's (rügemendis) "Germania". 1939. aasta mais pandi Gille organiseerima Relva-SS-i eellase - SS- Verfügungstruppe - suurtükiväeüksust.

1. septembrist 1939 osales Gille Poola-sõjakäigus ja 1940. aasta kevadel Prantsusmaa-sõjakäigus. Seejärel määrati ta formeeeritavasse 5. SS-grenaderidiviisi "Wiking". Tollal SS-Standartenführeri(koloneli) auastmes olev Gille sai seal suurtükirügemendi ülemaks.

Alates 29. juunist 1941 võitles Gille koos oma diviisiga idarindel, kus 1942. aasta varasügisel jõuti Kaukasusse, vallutades Kuban. 8. oktoobril 1942 autasustati Gillet Rüütliristiga; tolleks ajaks oli ta tõusnud SS-Oberführeriks (brigaadikindraliks).

1943. aasta mais määrati Gille "Wiking"diviisi ülemaks. Ta pidas oma diviisiga tõrjelahinguid Ukrainas. Ülendati SS-Brigadeführeriks (kindralmajoriks) ja autasustati 1. novembril 1943 Tammelehtedega Rüütliristi juurde. Järgnenud talvel jäi ta koos oma diviisiga Ukrainas nn. Tšerkassõ kotti, millest väljamurdmise organiseerimise eest teda 18. veebruaril 1944 autasustati Mõõkadega Rüütliristi juurde ja ülendati SS-Gruppenführeriks (kindralleitnandiks). Neil aegadel võitles ''Wiking'' diviisi koosseisus ka eestlastest koosnev pataljon "Narva".

1944. aasta 16. märtsil lendas Gille sidelennukil Fieseler "Storeh" sissepiiramisohtu jäänud Loode-Ukraina linna Kovelisse, jäigi piiramisrõngasse, organiseeris välisrindeit abilöögi ja päästis vangi sattumisest ligi 2000 haavatut ning teist nii palju võitlusvõimelisi mehi. Gillet autasustati selle eest 19. aprillil 1944 Briljantidega Rüütliristi juurde. Eestiski tuntuks saanud tankiväejuhi, SS-Standartenführeri (koloneli) krahv Hyazinth Strachwitz von Gross Zauche und Camminetz'i ning Sepp Dietrichi kõrval oli Gille üks kolmest SS-auastmega mehest, kes kõik Rüütliristi klassid said.

1944 aasta juulis määrati Gille formeeritava IV SS - Soomuskorpuse ülemaks, sinna kuulusid Relva-SS diviisid "Totenkopf" ja "Wiking". Tema juhtimisel nurjas IV SS-Soomuskorpus 1944 aasta sügisel Ida-Preisimaal Punaarmee läbimurde, mille sihiks oli Berliin.1945 aastal saadeti Gille oma Korpusega Ungarisse vabastama piiramisrõngas olevat Budapesti, kahjuks ei õnnestunud IV Soomuskorpusel linna sisse murda. 1944 aasta novembris ülendati ta SS-Obergruppenführeriks.

Kevadel 1945, pärast Punaarmee suur-offensiivi taganes IV SS-Soomuskorpus edukalt Austriasse. Pärast Saksamaa kapitulatsiooni 1945. aasta mais langes Gille ameeriklaste kätte vangi, kust vabanes 21. mail 1948.

Pärast vangist vabanemist, oma elu sügisel, elas Gille Saksamaa Liitvabariigis. Alates 1951. aastast andis ta välja ajakirja "Wiking-Ruf' (Viikingi Kutse). Samuti kuulus talle üks pisike raamatupood.

NSDAP liikmene tunti Gillet kui proffessionaalset sõjameest, keda raamatu "The Order under the Deaths Head" autor Heinz Höhne karaktiseerib kui sõjameheliku käitumise etaloni.

Gille oli väga hinnatud kui geniaalne taktik, omades väga head juhioskust. Oma pika sõjaväelise karjääri jooksul juhatas ta edukalt rügemente, diviise ja korpust. Oma vaprusega äratas ta alluvates imetlust. Teda kutsuti austavalt "vanaks".

SS-Obergruppenführer Herbert-Otto Gille lahkus südameinfarkti tagajärjel 26. detsembril 1966 Stemmenis, Hannoveri lähedal. Gillet saatsid ta viimasel teekonnal 800 sõpra paljudest Euroopa maadest, jumalagajätukõne pidas ka "Wiking" diviisi viimane ülem SS-Oberführer Karl Ullrich.