SS-Obergruppenführer ja Relva-SS kindral Felix Steiner

Koostajad: Triin Nöör ja Andri Ollema

Felix Martin Julius Steiner (23 mai 1896 – 12 mai 1966) oli Saksa armee ja Waffen-SS ohvitser, kes võitles nii I kui II Maailmasõjas.

Karjäär

Felix Martin Julius Steiner sündis 23. mail 1896 Stallupönen'is Ida- Preisimaal.

1914. märtsis, pärast küpsuseksamit, astus lipnik-junkruna 5.(Ida-Preisi) v Boyeni jalaväerügementi nr. 41 Tilsitsis e Preisi Ohvitseride korpusega.

I Maailmasõjas oli lipnik Steiner rügemendiga rindel. Lahingud Ida-Preisi piiril Tannenbergi juures, Masuuria järvedel ja Leedus. Novembris 1914 saab raskelt haavata. Paraneb. 27.01.1915 ülendatakse leitnandiks 18. juunil 1915 autasustatakse Raudristi II klassiga. Viiakse üle kompaniiülemaks 46. snaiperkuulipildurite üksusesse. 1916. aasta algul võitleb oma meestega Kuramaa rindel. Järgnevad lahingud Daugava all, rünnak Riiale koos selle eduka vallutamisega. Selle eest autasustatakse raudristi I klassiga. 1918 samal teenistuskohal osavõtt suurtest lahingutest Prantsusmaal. Lahingutes Wytsschaete juures Houthoulsteri metsas ja Kemmelis. Kaitselahingud Arras' ja Noyoni vahel. Demobiliseeritud Danzigis.

Peale sõda, jaanuaris 1919 kompaniiülem ühes Freikorps'i (Vabakorpuse) üksuses Ida-Preisimaa linnas Memel'is.

1921 Reichswehr'i 1.Jalaväerügemendis. 1922 sooritanud eksami Kaitseringkonnas. 1923 kuni 1930 erinevates staapides, vahepeal osales kuues kindralstaabi inspektsioonireisis ooberstite vabahärra v. Fritschi, Feige, v. Bonini, Hoeppneri ja v. Reichenau juhtimisel.

1. detsembrist 1927 ülendatud Hauptmanniks. Rügemendi adjutant 1.jalaväerügemendis Königsbergis. 1932 rügemendi kompaniiülem, samal aastal ka väljaõppejuht Lääne Maapolitsei inspektsiooni juures. Samal aastal viiakse Steiner üle Reichswehr'i vägede ülemjuhataja erikasutusega ohvitseride hulka.

Detsembris 1933 palub errulaskimist Reichswehr'ist, mis peale mitut taotlust rahuldatakse. Erru läheb majorina, 1.Preisi jalaväerügemendi mundris.

Peale NSDAP võimule tulekut, ühines Steiner Reichswehr'i staabiga ja hakkas välja töötama uusi treeningtehnikaid ja taktikat.

1934 väljaõppereferent Väljaõppeameti ülema juures Berliinis. Augistis 1934 Väljaõppeameti ülem. Kaitsevabadusest tuleneva Reichswehr'i laialisaatmise järel viidi ta aprillis 1935 üle III SS-rügemendi pataljonikomandöriks Ellwangen-Jagtis. Seal tutvus ta SS e Schutzstaffel'i ja Sturmabteilung'i treeningu ja õpetusega. Teda intrigeerisid SS-Verfügungstruppe (SS-VT, Waffen-SS'i eelkäija) treeningtehnikad, mis pöörasid rõhku üksuse ühtekuuluvusele ja usaldusele. Lisaks oli SS-VT üksustes rõhk sõdurite ja ohvitseride vahelisel tihedal usaldusel, mis Steinerit väga imponeeris.

Vähem kui aasta pärast edutati ta SS-Standartenführer'iks ja määrati Münchenis asunud SS-VT rügement "Deutschland" komandöriks.

1936. aasta oktoobris oli Felix Steiner just üks nendest, kes pani aluse legendaarsele SS-Junkerschule Bad Tölz'ile.

II Maailmasõja puhkedes oli Steiner SS-Oberführer ja juhtis endiselt SS-VT "Deutschland" rügementi. Ta juhtis edukalt ja silmapaistvalt oma rügementi Tšehhoslovakkia ja Poola sõjakäigul. Samuti paistis Steineri juhitud rügement "Deutschland" silma lahingutes Prantsusmaal, mille eest ta teenis 15. augustil 1940 Raudristi-Rüütliristi. Vapralt ja edukalt võideldi rügemendiga ka sõjakäigul Madalmaadesse.

5. SS - Panzer-Division "Wiking"

Pärast edukat sõjakäiku Läände, kus Steiner suurepärase juhi ja strateegina silma paistis valis SS-Reichsführer Heinrich Himmler Steineri uue diivisi, mis kandis nime "Wiking", moodustamist ja väljaõpet organiseerima. Temast sai selle diviisi komandör.

Diviis "Wiking'i" omapäraks oli see, et ta moodustati peamiselt mittesakslastest vabatahtlikest. "Wiking'i" koosseisu moodustasid, lisaks sakslastele ja austerlastele, vabatahtlikud: Norrast, Taanist, Soomest, Eestist, Hollandist, flaamid Belgiast, valloonid iidse Burgundia aladelt, etnilised sakslased Balkanilt ja isegi vabatahtlikud Rootsist ja Šveitsist.

"Wiking" oli bolševismivastane Vennaskond.

Steiner lõi "Wiking" diviisist võimeka üksuse ja 1941 aastal tõtati võitlustesse Idarindel, lahingud Ukrainas ja Donbassis, kus kiiresti saadi kardetud, tugeva, üksuse kuulsus. Eduka tegevuse eest rindel autasustati 22. aprillil 1942 Felix Steinerit Saksa Ristiga kullas ja 23.detsembril 1942 Tammelehtedega Raudristi-Rüütliristi juurde.

1. jaanuar 1942 – edutati Felix Steiner SS-Gruppenführer'iks ja Waffen-SS'i kindralleitnandiks. Järgnesid oma viikingidetga võitlused Kubani steppides ja Kaukaasias, mis diviisile ja Steiner'ile veelgi kuulsust tõid.

Veebruaris 1943 lahingud väegrupi "Don" juures.

30. märtsil 1943 andis Hitler korralduse moodustada Lääne-Euroopa vabatahtlikest SS-Soomuskorpus. Sellesse korpusesse koondati vabatahtlike Norrast, Taanist, Hollandist, Belgiast, Rootsist, Eestist. Üksuse põhijõududeks olid 11. SS -Freiwilligen-Panzergrenadier-Division "Nordland" ja 4. SS -Freiwilligen-Panzer-grenadier-Brigade "Nederland"

10. mai 1943 määrat Steiner vastloodud III Germaani SS -Tankikorpuse ülemaks.

Pärast väljaõpet saadeti Oktoobris 1943 korpus Horvaatiasse Tito partisanide vastu võitlema. Korpust saatis lahinguis edu.

Detsembris 1943 viidi korpus Armeegrupp "Nord" koosseisu Leningradi rindelõiku Oranienbaumi koti lääneküljele. III SS -Tankikorpus oli ka see, kes pärast venelaste suurpealetungi Oranienbaumi kotist suutis edukalt paaniliselt taganevaid Saksa Wehrmachti üksuseid katta ja Narva jõe joolel rinde stabiliseerida, võttes sisse kaitsepositsioonid.

Narva jõe joonele moodustati Ivangorodi (Jaanilinna) sillapea. Veebruaris 1944 allutati korpusele ka värskelt kodumaale saabunud 20. Eesti SS-diviis, kes mängis lahingutes Eestimaa pinnal keskset rolli.

Veebruarist-juunini 1944 peeti raskeid võitlusi läänepool Narva jõge. Juulis 1944 taanduti Sinimägedele "Tannenbergi" positsioonile, mis on tuntud ka kui Euroopa SS - vabatahtlike lahing, kus peatati kõik Punaarmee rünnakud.

10.augustil 1944. aastal autasustati eduka Narva rinde juhtimise eest Steinerit Mõõkadega Raudristi-Rüütliristi juurde.

Kuna, aga venelased suutsid rinde läbi murda Lõunast, kus olid kaisel nõrgad üksused ähvardas III SS -Tankikorpust, hoolimata edukast võitlusest Narva-Tannenbergi rindel, kotti jäämine.

Soome ja Nõukogude Liidu vaheline rahuleping ja Soome sõjast välja astumine tähendas ka ohtu Põhjast, kuna Soome lubas venelastel vabalt tegutseda oma vetes ja kasutada oma õhuruumi. Rinde stabiliseerumiseks tuli taganeda Lätimaale.

Armeegrupp Vistula

1945. aasta jaanuaris suundus Steiner koos III SS -Tankikorpusega Kuramaa poolsaarele, kus peeti edukalt lahinguid kuni 1945. aasta jaanuari lõpuni.

III SS-Tankikorpus määrati Armeegrupi Vistula juurde ning nimetati ümber 11. SS - Tankiarmeeks. Kui sovjetid ületasid Oderi jõe, peeti seal veriseid lahinguid, millele järgnesid heitlused Pommeris.

Siis toodi pidevatest karmidest lahingutest kurnatud III SS -Tankikorpus hetkeks tagasi Saksamaa 3. Tankiarmee juurde reservi, kus karastunud sõjamehed said pisutki enne karme heitlusi Berliini all hinge tõmmata.

Steiner oli alati olnud üks Hitleri lemmikohvitsere, Juht imetles Steiner'i "Teeme töö ära" suhtumist ning lojaalsust Waffen SS-le, mitte Preisimaa Ohvitseride Korpusele. Ka Joseph Goebbels kiitis Steiner'it : " Ta on energiline ja eesmärgipärane ning teeb oma tööd täie elujõuga" (1. märts 1945).

21. aprilliks oli Nõukogude marssal Žukov'i 1. Valgevene rinne murdnud läbi Saksama kaitseliinid Seelöwe kõrgendikul. Adolf Hitler hakkas kokku kutsuma kokkulapitud üksusi, mis olid osa Steineri-nimelisest Armeegrupist (Armeeabteilung Steiner), et moodustada midagi korpusetaolist. Ta käskis Steiner'il rünnata 1. Valgevene rinde põhjatiiba, samal ajal pidi 9. Armee ründama lõunast. Rünnaku hõlbustamiseks anti Steiner'i juhtida kolm 9. Armee diviisi: CI Armeegrupp, rindest kurnatud 4. SS - Politseidiviis, 5. Jäägridiviis, ungarlastest koosnev 25. SS -Panzergrenaderide diviis "Hunyadi" – kõik asusid Finow kanalist põhja pool, Žukovi rinde põhjatiival – ning Weidling'i LVI Tankikorpus, mis asus veel Berliinist ida pool, põhjatiib Werneuchen'i all.

Kõik kolm diviisi põhjast pidid ründama Eberswalde'st (Finow kanalil, 24 km Berliinist idas) lõuna pool. LVI Tankikorpuse suunas, lõigates 1. Valgevene rinde niimoodi kaheks. Steiner kutsus Heinrici ning informeeris teda plaanist, kuid seda plaani ei saanud teostada, sest 5. Jäägridiviis ja 25. Panzergrenaderide diviis oli kaitsele positsioneeritud ning seda polnud võimalik ümber positsioneerida enne, kui II Mereväe diviis saabus rannikult neid abistama. Nii olid vabad vaid 4. SS - Politseidiviisi kaks pataljoni, kuid neil polnud lahingrelvi. Heinrici helistas Saksa kindralstaabi ülemale Hans Krebs'ile, ütles talle, et plaani pole võimalik teostada ning soovis rääkida Hitleriga, kuid talle öeldi, et Hitler on tema kõne vastuvõtmiseks liiga hõivatud.

22 aprillil sai Hitler oma pealelõunasel nõupidamisel teada, et Steiner ei ründa ning teda tabas äge raev. Hitler kuulutas, et sõda on kaotatud, ta süüdistas selles kindraleid ning teatas, et tema jääb kuni lõpuni Berliini ning elusalt ennast ennast vangi võtta ei lase.

Sõja lõpp - rahuaeg

Peale alistumist, oli Steiner kuni 1948. aastani vangistatud. Talle esitati Nürmbergi Tribunalil süüdistusi, kuid ei olnud ühtegi vettpidavat süüdistust ning Steiner vabastati.

Elas Münchenis. Pühendas oma elu viimased aastakümned sõjamemuaaride ja raamatute kirjutamisele.

Tuntud on tema raamatud: "Die Wehridee des Abendlandes", 1952
"Von Clausewitz bis Bulganin", 1956
"Die Freiwilligen, Idee und Opfergang", 1958
Töötas veel lisaks ka ühe romaani kallal, mis jäi lõpetamata..

Vapra sõjamehe süda seiskus 12. mail 1966. Teda ära saatma kogunes hulganisti relvavendi, kellele ta jäi truuks kuni lõpuni. Ja nii jäävad ajalukku igavesti Felix Steiner ja tema vaprad Relva - SS vabatahtlikud – nad kuuluvad ühte.