SS-Hauptsturmführer Hans-Gösta Pehrsson

tõlkinud Greeger Eensalu

Sündinud: 10. märts 1910 Karlskrona, Rootsi

Surnud:16. märts 1974 Stockholm, Rootsi

Ehrenblattspange: 25. detsember 1944 – SS-Obersturmführer ja 11. SS-Vabatahtlike-Tankigrenaderidiviisi "Nordland" 3./SS-Tankiluureüksuse 11 komandör.

SS-Hauptsturmführer Hans-Gösta Pehrsson oli rootsi Relva-SS vabatahtlike seas üks tuntud ja populaarne juht. Ta on kõige dekoreeritum rootsi Relva-SS vabatahtlik ning ta saavutas oma kaasmaalaste hulgas üksuses ka kõige kõrgema teenistuskraadi. Hans-Gösta Pehrsson sündis 10. märtsil 1910 Karlskronas. Peale seda kui ta kooli parima abituuriga lõpetas, saab ta väljaõppe keemikuna ja millele järgneb töö värvikeemikuna. Tööalastel põhjustel suundub Pehrsson kolmekümnendate aastate keskel Taani ja leiab ühes suuremas keemiafirmas Kopenhaagenis uue töökoha. 8. mail 1936 abiellub ta Viinist pärit Edith Gelfiusega. Septembris 1936 sünnib nende tütar.

Juunis 1941 Saksa-Nõukogude Liidu sõja puhkedes, olles kommunismi vastaselt meelestatud, astub Hans-Gösta Pehrsson vabatahtlikuna Relva-SS-i 25. juulil 1941 saabub ta vabakorpuse Danmark juurde ja saab selle Taani pataljoni juures Hamburg-Langehornis ja septembrist 1941 Posen-Treskaus väljaõppe. Selle faasi ajal läbib Pehrsson kuni kevadeni 1942 SS-Unterführerschule alljuhikoolituse Posen-Treskaus, mille järel ta SS-Unterscharführeriks ülendatakse. Mais 1942 lennutatakse ta vabakorpuse Danmark 2. kompaniiga (SS-Sturmbannführer Christian Frederik von Schalburg juhtimise all) Demjanski piiramisrõngasse ja see võitleb kaotusterikkastes lahingutes "Totenkopf" diviisi küljel Biakowo piirkonnas. Hans-Gösta Pehrsson ülendatakse 1. juunil 1942 SS-Oberscharführeriks ja 2. augustil 1942 antakse talle 2. klassi Raudrist.

Varsti peale ülendatakse ta ka 4. kompanii MG-rühma juhiks. Peatselt saab Pehrsson haavata. 1942 antakse talle selle eest pronks Jalaväe Rünnakmärk ja must Haavatumärk. 10. septembril 1942 saab Pehrsson, nagu vabakorpus Danmark, NSDAP Rindesõdurite Aumärgi. Kui vabakorpus Danmark detsembris 1942 uuesti lahingusse läheb, komandeeritakse rootslane SS-junkrukooli Bad Tölzi ja ta läbib 1. veebruarist kuni 31. juunini 1943 Germaani inspektsioonis 9. sõja-junkrute-kursuse. Kui SS-Standartenoberjunker viiakse Hans-Gösta Pehrsson üle Grafenwöhris paiknevasse, hiljuti formeeritud 11. SS-Tankigrenaderi-diviisi "Nordland" ja ta võtab 20. augustil 1943 üle SS-tankiluureüksuse 11 3. kompanii IV. Rühma juhtimise. 1. septembril 1943 ülendatakse ta SS-Untersturmführeriks.

Septembis 1943 viiakse diviis "Nordland" koos SS-Tankigrenaderibirgaadi "Nederland", edasiseks ettevalmistuseks ja väljaõppeks Horvaatiasse. Alates detsembrist 1943 on Pehrsson oma üksusega idarinde põhjalõigul Oranienbaumi rindel. 11 SS-Tankiluureüksuse kolmandat soomuskompaniid nimetati sisemiselt ka rootsalasete kompaniiks, kuna selle koosseisus oli arvukalt rootsi vabatahtlike, mis sh moodustasid ka kogu IV. raske rühma. Selle kõrval omas kompanii ka veel kolme tankirühma. Kuhu kuulusid ka Eestist pärit rannarootslased, samuti riigisakslased ehk Reichsdeutsched ja rahvusakslased ehk Volksdeutsche Rumeeniast. Kompaniisse kuulusid ka selliseed rootsi ohvitserid nagu rühmajuht ja SS-Untersturmführer Heino Meyer, Rune Ahlgren ja Gunnar Eklöf. 14. jaanuaril 1944 algas nõukogude suurpealetung, mille vastastes rasketes lahingutes 11 SS-Tankiluureüksus end tõestas. 16. jaanuaril 1944 saab Hans-Gösta Pehrsson Narva lähedal haavata. Oma saavutuste eest antakse rootslasele 12. veebruaril 1944 esimese klassi Raudrist. Ta peab jääma laatsareti. Sealt naaseb ta 3. märtsil 1944 taas kompanii juurde, mille koosseisus ta Narva-sillapeal võitleb.

19. aprillil 1944 peale SS-Obersturmführer Kaiseri surma võtab ta üle 3. kompanii juhtimise ja 15. mail 1944 ülendatakse ta SS-Obersturmführeriks (RDA 21.6.1944). Kuni juulini 1944 võitleb 11. SS-diviisi "Nordland" tankiluureüksus Narva sillapeal, siis saadetakse aga Lätimaale, et pidada võitlusi Riia suunas edasitungivate venelaste vastu. Selle ajal suunatakse Gösta Pehrsson kompaniijuhi väljaõppele. Sealt naastes võtab ta uuesti 2. augustil 1944 üle 3. kompanii juhtimise.

Pidevates lahingutes juhib ta seda Tartu all Eestis ja alates septembrist 1944 Kuramaal.

4./SS-tankiluureüksuse 11, SS-Obersturmführer Sepp Schirmer, meenutab seda rootslast: "Gösta Pehrsson oli hea kamraad. Truu, aus, vapper. Omas suuri militaaralaseid teadmisi ja oskusi. Ta aitas igaühe hädast välja, isegi kui ta selleks oma eluga riskima pidi. Iga kamraadi elu oli talle enam väärt kui ta enda oma. Ta hoidis oma mehi ja kompaniid väga. Ta oli hoolitsev, sõbralik ja heahingeline inimene. Preekulunis nägin ma oma head kamraadi esimest korda."

Eriti paistab SS-Obersturmführer Hans-Gösta Pehrsson silma oktoobris 1944 Teknis, mille kohta üks ta võitluskaaslastest teatab: "Peerkuluni piirkonnas olid 3./SS-Tankiluureüksuse 11 mustad päevad. Trekni oli selle koha nimi. Pehrsson sai 3. kompaniile käsu otse Brigadeführer Zieglerilt: "Rünnata! Vallutada üks strateegiliselt tähtis punkt ning seda viimse meheni hoida!" Peale rünnakut, kui me olime venelased kõrgendikult välja lõõnud ja selle punkrid hõivanud, oli Pehrssoni kompaniist veel vähesed mehed alles. See oli kohutav tapatalgu, mees-mehe vastu. Venelased teadsid, mis mängus olid ja kasutasid kõiki vahendeid, et kõrgendik taashõivata. Neli päeva trotsisime me tugevamat vaenlast ja lõime iga rünnaku tagasi. Viiendal päeval pidime me taanduma. Pehrssoni komandopunkt oli umbes 100 meetrit punkriliini taga. Ma ei unusta silmapilku, kui ta meid nägi. Ta käratas: "Argpüksid, tagasi!", kuigi ta teadis, et me teisiti ei saanud. Ja siis jooksis ta ees oma MP-ga rünnakule, meie tema järel. Üllatasime 12 mehega võidukindlaid venelasi, kes rünnakuga ei arvestanud ja saime üle 100 vastase vangi võetud."

Oma isiklike saavutuste eest Trekni juures ajavahemikul 16.–19. oktoober 1944 ja tema rootsi kaasmaalaste tegevuse eest – seejuures hävitati tankirusikatega seitse T 34 tanki – esitatakse SS-Obersturmführer Hans-Gösta Pehrsson Saksa maavägede Aulehele. Ainsa Rootslasena nimetatakse ta detsembris 1944 11. SS-Diviisi "Nordland" 3./SS-Tankiluureüksuse komandörina ära Saksa maavägede Aulehes ja sellega autasustatakse teda Aunaastuga.

Alates sügisest 1944 võitleb Pehrsson oma germaani vabatahtlikega neljas Kuramaa lahingus, kuni ülekoormatud diviis "Nordland" jaanuaris 1945 Kuramaa Libaust mereteel Saksamaale viiakse. Veebruaris 1945 on Pehrsson tegevuses Pommerimaal. Siin võitlevad Relva-SS Euroopa vabatahtlikud Taanist, Rootsist, Norrast, Hollandist, Eestist, Flandriast, Vallooniast, Prantsusmaalt, Lätist ja Šveitsist venelaste vastu. Peaaegu iga päev kehtib lähivõitluspäevana ja Pehrssonit autasustatakse hõbedase Lähivõitlusnaastuga.

8. märtsil 1945 Altdammi lähedal Hornskrugis ta punker täistabamuse ja ta saab haavata ning viiakse SS-Unterscharführeri Franz Berezyak poolt läbi metsa ja soo Stettinisse. Pehrsson saab hõbedase Haavatumärgi. 15. aprillil 1945 järgneb Pehrssoni ülendamine SS-Hauptsturmführeriks ja ta viiakse üle diviisi staapi, staabiohvitserina asendab šveitsi SS-Hauptsturmführer Günter Greefi ja olukorra eest vastutav on.

Vahepeal võitleb verest tühjaks jooksnud diviis "Nordland" Berliinis. Seal võtab Pehrsson juba 25. aprillil 1945 üle oma SS-Tankiluureüksuse 3. (soomustatud) kompanii ja võitleb muuhulgas tänavatel: Frantsösiche Strasse, Unter den Linden ja Fridrichstrasse'l. Meeleheitlike lahingute käigus pealinnas tulistatakse 1. mail 1945 ta komando-SPW täistabamusest põlema. Peale seda kui ta suutis end kolm päeva varjata, võetakse ta 3. mail 1945 venelaste poolt vangi. Kuid tal õnnestub põgeneda ja Berliinis end edasi varjata.

2. juulil 1945 alustab ta koos oma kompanii rootslasest SS-Unterscharführer Erik Walliniga oma seikluslikku teed kodumaale Rootsi tagasi.

Kuna Rootsi ei jälitanud oma sõjast naasvaid poegi ja neid ei diskrimineerinud, saab Pehrsson uuesti kodanlikku ellu tagasi pöörduda ja leiab Stockolmis hea töökoha müügimehe ja insenerina.

Peale rasket haigust sureb Hans-Gösta Pehrsson 16. märtsil 1974 Stockholmis.