SS-Gruppenführer ja Relva-SS kindralleitnant Fritz von Scholz Edler von Rerancze

Koostas: Andri Ollema

Fritz Scholz sündis 9.detsembril 1896 Pilsenis, Bohemias. Rahvuselt austerlane.

Esimene Maailmasõda - Vabakorpus

Ta kutsuti Austria-Ungari armeesse teenistusse 1914. aasta juulimobilisatsiooni käigus. Ta teenis suurtükiväe ohvitserina, kõigepealt rügemendis k.u.k. Feld-Artillerie Regiment 22, olles tegevuses idas. Mais 1915 ülendati Scholz Leitnandi auastmeni ning viidi üle rügementi k.u.k. Feldhaubitzenregiment 3, mis võitles samuti idas. 1917. aastal viidi Scholz üle rügementi k.u.k. Feldartillerieregiment 40, kus ta teenis Itaalia rindel. Sealoldud ajal teenis ta kui telegraaf ohvitser.

Scholz'i isa kindralmajor Ferdinand Scholz oli samuti idas teeninud – Bukovina's, Czernowitz'ist kirdes asuva Rerancze lähedal. Tema venelaste vastased teod olid pälvinud keiser Franz Josef I tähelepanu. Selle tulemusena tõsteti ta aadliseisusesse ning nimetati Rerancze'i rüütliks (Edler von Rerancze). Selle tulemusena muutus perekonnanimi Scholz ning kasutusele võeti nimi von Scholz Edler von Rerancze.

Novembris 1917 ülendati von Scholz ülemleitnandiks nind viidi taas üle, seekord rügementi Feld Artillerie Regiment 125, kuhu ta jäi kuni aprillini 1919. Sõja käiku kindlustades, teenis Von Scholz mitmeid kõrgeid autasusid, sealhulgas Austria-Ungari vaprusemedali kullas ning Austria-Ungari silmapaistva teenistuse risti hõbedas ja pronksis.

Peale sõjaväest vabastamist 1919. aastal, otsis Scholz tööd, leides ajutiselt rakendust Klagenfurt'is, Münchenis, Leipzigis ja Tiroolis. 1921. aastal ühines ta Vabakorpusega Oberland ning osales kommunistlike dissidentide vastu võitlemises Sileesia provintsis. 1920. aastate alguses tutvus von Scholz esmakordselt NSDAP filosoofiaga, mille toetajaks ta peagi sai, ühinedes partei Austria haruga 9. oktoobril 1931 (Nr.1304071). Varsti ühines ta Austria SA'ga rühmaülemana ning osales taas tänavavõitluses kommunistide vasti Lützowis ja Münchenis. Tema rühmitus ühendati SA Nordwest grupiga juunis 1933. Tema tegevus tõi talle üsna pea pahandusi Austria võimudega ning ta oli sunnitud põgenema natsi Saksamaale 1933. aasta lõpus, et vältida arreteerimist.

1933. aastal, peagi peale Saksamaale saabumist, liitus ta Schutzstaffel'iga (Nr.135638), teenides SS Osterreichschen Leegioniga, mis baseerus Linzis. 1934. aastaks ülendati ta SS-Untersturmführer'iks ning määrati II/SS-Standarte1. viienda kompanii ülemaks. Teise maailmasõja vallandudes, oli von Scholtz SS-Sturmbannführer, SS-VT diviisis oleva II pataljoni SS-Regiment Der Führer ülem.

Teine Maailmasõna – SS -VT ja rügement Nordland

Der Führer's II./Battalioni komandörina tegutses von Scholz sõjakäigul läände 1940. aastal. Selle aja jooksul autasustati teda raudristi esimese ja teise klassiga. Teda autasustati ka lähivõtluse pandlaga mõõkadega tema teenistuse eest esimeses Maailmasõjas. Peale sõjakäiku, sai von Scholz käsu üle võtta Taani-Norra vabatahtlike rügement Nordland (SS-Infanterie-Regiment Nordland), mida moodustati parajasti Klagenfurtis Ausrtias. 30. jaaniaril 1941 edutati von Scholz SS-Standartenführer'iks. Otsustati, et rügement on osa uuest vabatahtlike diviisist, mis põhines SS Diviisi (mot) Das Reich Germania rügemendil. Uue diviisi nimeks saab SS-Diviis (mot) Wiking.

Operatsioon Barbarossa ajaks polnud uus diviis veel valmis ning nägi võitlust esmakordselt armeegrupi Süd osana, võideldes Tarnopolis Galicias juuni lõpus 1941. Järgmiste kuude jooksul, juhtis von Scholz Nordlandi rügementi võitlustes Dnepri jõel ja Dnepropetrovskis. Oktoobris 1941 ülendati von Scholz SS-Oberführer'iks ning jätkas Nordlandi rügemendi juhtimist, mis lõpetas aasta raskete lahingutega Doni ääres Rostovis. Detsembris, andi diviisile käsk Rostov hüljata ning tagasi tõmmata Miusi jõe liinile. Teenete eest Nordlandi juhtimisel autasustati von Scholzi novembris Saksa ristiga kullas, mis oli uus autasu vapruse eest, mille järk oli Raudristi esimese klassi ja Rüütliristi vahel. Vähem kui kuu peale selle autasu saamist, määrati von Scholzile Rostovi teenete eest Rüütlirist.

Seoses Fall Blau'ga ja armeegrupi Lõuna saatmisega Stalingradi, pidi Wiking veelkord Rostovi vallutama ning seejärel liikuma Kaukasusele. Diviis veetis aasta võideldes Kaukasuse mägedes. Hoolimata raskest vastupanust, suutis Wiking edasi liikuda peaaegu Türgi piirini ning liikus rindel edasi kõige lõunapoolseimana. Von Scholz ülendati SS-Brigadeführer'iks detsembris 1942 teenete eest sellel sõjakäigul. 10. jaanuaril 1942 sai von Scholz käsu pöörduda tagasi Saksamaale, kus tema alluvusse anti vabatahtlik diviis Grafenwöhri formeerimise käigus.

11. SS-Vabatahtlike Soomusdiviisis Nordland

Kui diviis oli veel kaugel formeerumisest, saadeti von Scholz tagasi rindele, et juhtida esimest SS-jalaväebrigaadi (mot), mis oli ühendatud armeegrupiga Mitte, seejärel teist SS-Jalaväebrigaadi (mot), mis koosnes peamiselt Läti vabatahtlikest ning oli ühendatud ameegrupida Nord. 20. aprillil kutsuti von Scholz tagasi Grafenwöhr'i, et võtta üle diviisi juhtimine, mis nüüd oli ümberformeeritud 11.SS-Freiwilligen-Panzergrenadier-Diviisiks Nordland.

Diviis viidi varsti Horvaatiasse, kus nad osalesid võitlustes Tito kommunistlike partisande vastu. Sellel perioodil juhtis von Scholzi uus diviis end üpris hästi ise. Jaanuaris 1944 saabus käsk diviis üle viia Oraniebaumi rindele Leningradi lähistele, Kindralfeldmarssali Walter Model'i alluvuses oleva armeegrupi Nord juurde.

Fritz juhtis diviisi järgneval tagasitõmbumisel Narva alla ning lahingute käigus Narva sillapeal. Selle sõjakäigu ajal töötas ta oma endise komandöri SS-Obergruppenführer Felix Steiner'i alluvuses, kes nüüd oli III SS-Tankikorpuse ülem.

Pingelise võitluse käigus oli von Scholz'i juhtimisel tugev mõju meeste vaimule. Tema elurõõmus, hooliv suhtumine oma üksustesse tõi talle hüüdnime Papa Scholz. Scholz käis tihti eesliinil, külastades ja julgustades oma mehi ning veenudes, et neil oli nii mugav kui võimalik. Nordland koos ülejäänud Steiner'i korpustega, hoidsid liini äärmiselt ülekaaluga vaenlase vastu peaaegu viis kuud. Oma teenete eest autasustati von Scholz'i 12. märtsil 1944 tammelehtedega Rüütliristi juurdem, samuti Soome vabadusristiga mõõkadega. 20. aprillil ülendati von Scholz SS-Obergruppenführer'iks.

Juuli lõpus algas nõukogude operatsioon Bagration ning sellele järgnev armeegrupi Mitte kokkuvarisemine tähendas, et Steiner'i korpused pidid tagasi tõmbuma varupositsioonidele teiselpool narva jõge. 27. juulil tabas Lastekodumäge külastavat von Scholzi mürsukild pähe. Hoolimata meedikute suurtest jõupingutustest, suri von Scholz juulis 1944. Postuumselt autasustati teda mõõkadega Rüütliristi juurde.