SS-Brigadeführer Wilhelm Mohnke

Koostas: Andri Ollema

Autasud:
Raudristi II klass: 21. september 1939
Raudristi I klass: 8. november 1939
Must haavatasaamise märk: 10. veebruar 1940

Jalaväerünnaku märk: 3. oktoober 1940
Sõjateenete rist II järk w/S: 3. oktoober 1940
Hõbedane haavatasaamise märk: 15. september 1941
Saksa rist kullas: 26. detsember 1941
Rüütlirist: 11. juuli 1944

Ohvitser alates: 28. juuni 1933
SS-Sturmhauptführer: 1. oktoober 1933
SS-Sturmbannführer: 1. september 1940
SS-Obersturmbannführer: 21. juuni 1943
SS-Standartenführer: 21.juuni 1944
SS-Oberführer: 4. november 1944
SS-Brigadeführer: 30. jaanuar 1945

Haavatud:
Haavatud: 5. aprill 1941
Haavatud: 17. juuli 1944

Wilhelm Mohnke sündis Saksamaal Lübeckis 15. märtsil 1911. Tema isa oli tisler. Peale isa surma läks ta tööle klaasi- ja portselanivabrikusse, saavutades lõpuks juhtiva koha. Mohnke liitus NSDAP-ga 1. septembril 1931. aastal ning SS-ga kaks kuud hiljem. Ta määrati 4. SS- Standarti Lübeckis, kus ta oli 1932. aasta jaanuarini. Seejärel viidi ta üle Kurt Meyeriga samasse üksusesse: 22. SS- Standarti Schwerinis. 17. märtsil valis Sepp Dietrich Mohnke vastloodud Berliini SS- Staabivahtkonna esimeste 117 liikme sekka. See oli suur au, kuna konkurents sinna oli tohutult suur. Sellest kantselei valvest kasvas välja sõjaline eliitüksus Leibstandarte Adolf Hitler. Sõjakäigul Poolasse juhtis ta LAH'i 5.kompaniid. 21. septembril autasustati teda Raudristi teise klassiga, vaid kuu aega hiljem, 8. novembril, pälvis ta aga Raudristi esimese klassi.

Mohnke juhtis 5. kompaniid ka Lääne sõjakäigus, võttes 28. märtsil, peale pataljoniülema haavatasaamist, üle II pataljoni juhtimise. Umbes sel ajal süüdistati Mohnket Wormhoudt'is 48. diviisi 80 Briti sõjavangi mõrvamises. Mohnke't ei toodud nendes süüdistustes kunagi kohtu ette ning kui juhtum 1988. aastal taaselustati, leidis Saksa prokurör, et süüdistuse esitamiseks pole piisavalt tõendeid. Neli aastat hiljem seostati Mohnke nime taas sõjakuritegudega. Sel korral süüdistati tema juhitud 1. SS-Tankidiviisi Leibstandarte "Adolf Hitler" süüdistati Malmedy massimõrvas. Samuti väideti, et Mohnke on vastutav 35 Kanada sõjavangi mõrvas "Hitlerjugendi" poolt Fountenay le Pensel'is. Need süüdistused, aga ei leidnud kunagi kandepinda.

Ta juhtis teist pataljoni Balkani sõjakäigul, kus ta sai 6. aprillil 1941, Jugoslaavias, õhurünnaku ajal labajalga raskesti haavata. Meedikud otsustasid jala amputeerida, kuid Mohnke tühistas selle otsuse. Tema haav oli siiski nii ränk, et nad olid sunnitud jalalaba amputeerima. Taastusravi ajal 26. detsembril 1941 autasustati teda Saksa ristiga kullas.Vigastuse tõsiduse tõttu naasis Mohnke teenistusse alles 1942. aasta alguses. Mohnke oli LSSAH Panzerabeitlung'i loomise idee algataja. Ralf Tiemann'ist sai Mohnke adjutant ning esimeseks ametlikuks ülesandeks oli leida sinna võitlejaid. Tiemann tegeles nimekirja koostamisega, kus lõpuks oli nimesid kahe kompanii moodustamiseks! Samal ajal, kui äsja abiellunud Sepp Dietrich 14. jaanuaril oma naist tutvustas, näitas Mohnke seda nimekirja, mis vahepeal oli muutunud üleviimiste korralduseks, Dietrich'ile. Dietrich, kes sel ajal oli üsna hajevil, andis Mohnke survele järele ning kirjutas paberile alla. Nii pidi sündima Leibstandarte "Adolf Hitler" Panzerwaffe. Sõja kiire kulgu tõttu seda, siiski, ei juhtunud. Mohnke viidi 16. märtsil 1942 üle asenduspataljoni.

Seal teenis ta kuni 12. SS-Tankidiviisi "Hitlerjugend" loomiseni. Talle anti juhtida SS-Pz.Gren teine rügement (selle algne nimetus oli SS-Pz.Gren 26. rügement. See nimetatu ümber 30. oktoobril kui terve diviis muudeti ümber Tankidiviisiks). Noori grenadere Normandias juhtides, oli SS-PzGren 26. rügement vastutav pealöögi andmisel liitlaste rünnakus 10.-20. juunini, mis päädis Mohnke autasustamise Rüütliristiga 11. juulil 1944.

Sellele järgnenud Falaise'st väljamurdmises ja taganemises oli Mohnke üks vähestest, kes juhtis organiseeritud vastupanu Seine jõe läänekaldal. Ta juhtis oma võitlusgruppi 31. augustini, kui ta saadeti, tagasi LSSAH'i, asendama viga saanud Theodor Wisch'i. Temast sai LSSAH kolmas ülem.

Mohnke juhtis LSSAH läbi Wacht am Rhine, ning ülendati 30. jaanuaril 1945 SS-Brigadeführer'iks. SS-Brigadeführer Mohnke oli sunnitud veidi aja pärast oma juhtimise LSSAH's üle andma, kuna sai õhurünnakus haavata, seekord oli tegu kõrvakahjustusega. Peale paranemist määrati Mohnke Riigikantselei kaitse komandandiks, kus ta lõi Kampfgruppe Mohnke. See koosnes üheksast pataljonist, kaasaarvatud 33. Waffen Grenadier Division der SS "Charlemagne" riismetest.

Hoolimata vaprast vastupanust, langes SS-Brigadeführer Mohnke, juhtides rühma ellujäänuid punkrist väljamurdmisel, punaarmeele vangi. Ta kandis karistust üksikvangistuses 1949. aastani, kui ta viidi üle Woikowo peavanglasse, kus teda hoiti vangistuses 10. oktoobrini 1955.

Peale vabastamist töötas ta väikeveokite ja treilerite edasimüüjana.