SS-Brigadeführer ja Waffen-SS kindralmajor Kurt Meyer

Koostas: Andri Ollema

Sündinud: 23.12.1910 Jerxheim'is

Surnud: 23.12.1960 Hagen'is, Westfalen'is

Raudrist II klass: 20.9.1939

Raudrist I klass: 8.6.1940

Saksa rist kullas: 8.2.1942

Rüütlirist: 18.5.1941 SS-Ostubaf. u. Kdr. d. SS-Pz. Aufklerungs-üksus der Leibstandarte SS "Adolf Hitler" Kreeka lahingutes.

Tammelehed: 23.5.1943 (als 195.) SS-Pz.AufkL Abt. I, SS¬Pz.Gren.Div, "LSSAH" komandörina, Venemaa sõjakäik.

Mõõgad: 27.8.1944 (als 91.) SS-Oberfhr.u.Kdr. 12.SS-Pz. Div. "Hitlerjugend " komandörina, l. SS-tankikorpus, Heeresgruppe B, Läänerinne.

Kurt Meyer, Teise maailmasõja ajaloos tuntud lihtsalt "Panzermeyer'ina" (Tankimayer), läks Mecklenburgi maapolitseist 1934 Leibstandarte'sse. Ta võttis osa politseisõjakäigust, kerkis esile oma üksusega juba läänerindele Rotterdami ees, Dünkirchen'i lähedal, St. Etienne ja Clermont-Farrand üllatusrünnakutega, millega sai ta üksuses endale hüüdnime "kiire Meyer".

LAH'i motoriseeritud luureüksuses eesotsas tungis ta edukalt edasi Jugoslaavias lõunasse, ületas Zrna ja võttis juba Esimesest maailmasõja ajast tuntud Bitolj. Ta ületas Javat'i väina, Florina ja Vevi. 12. aprillil 1941 võttis Leibstandarte suurte kaotustega Klidi väina. Sealt oli rünnaksuund edasi Kastoriasee, Koritza, kus asus III. Kreeka korpuse staap. Kõigepealt aga tuli ületada 1400 m kõrgune Lisuraväin. See ülesanne näis olevat võimatu, kuna kiirele edasitungimisele olid maha jäänud rasked relvad. Luureüksuse kaotused kasvasid, kreeklaste vastuhakk oli tugev, rünnak näis seisma juba hääbuvat, kui Kurt Meyer , tollal SS-Sturmbannführer, enesest hoolimatu tegutsemisega oma mehed üha uuesti kreeklaste vastu rünnakule sundis. Nii viskas ta mägisel pinnasel vaenuliku tule all paigal olevatele meestele tagant järgi granaate, et neid edasi ajada. Küll ebatavaline, kuid olusid arvestades üsna edukas tegevus. Väinast saadi siiski üle, nii et kreeklaste taganemine oli hästi näha ja vaenlase jälitamist võidi edasi jätkata. Oma osa eest Balkani lahingutes sai ta Rüütliristi.

Ka Venemaa võitlustes oli Kurt Meyer juht ja eeskuju, karm nii enda kui ka oma meeste vastu. Ta kiired edasitungid LAH'i operatsioonide raames nagu Rollbahn Nord, Kessel von Uman, Cherson, Perikop, Mariupul, Taganrog ja Rostow on märk meisterlikust operatiivsusest ja need kuuluvad II Maailmasõja ajaloo juurde. Tema ja ta meeste saavutuste tunnustuseks autasustati Meyerit Tammelehtedega Rüütliristi juurde.

Kui 1943 aastal, algas 12. SS-tankidiviisi "Hitlerjugend" komplekteerimine, lahkus Meyer oma vanast üksusest, et rügemendikomandörina verinoori Hitlerjugend'i poisse välja õpetada, toetatuna Leibstandarte, kui ka sõjakogemustega Heer'i ja Luftwaffe ohvitseride ja allohvitseride poolt. Selle noore üksuse löögijõud, pidi end veel näitama invasiooni alguses 6. juunil 1944, kui diviis asus Caen'i piirkonnas. Panzermeyer, kes kohe peale esimese komandöri, SS-Brigadeführer Fritz Witt'i surma, 16. juunil esimese Generaalstaabi-ohvitseri Hubert Meyeri käest diviisi üle võttis, kaitses ühiselt Heer'i 2. tanki diviisiga Caen'i ümbrust ja hoidis seda edukalt liitlaste rünnaku vastu. 26. juunil 1944 õnnestus tal, hoida ära saksa parema tiiva sissepiiramine briti tugevate jõudude poolt. Vastased olid tol ajal 49. ja 2. briti tanki diviis, 31. tankibrigaad , kui ka 15. šoti diviis.

Kaks kuud hoidis Meyer oma ebapiisavalt varustatud, pidevate pommitusrünnakute poolt ohustatud diviisiga positsiooni. Üksused kaotasid 60-70% oma lahingujõust, kompaniisid juhtisid Unterführerid, pataljone vanad Unterführerid või noored ohvitserid. Eeskujulikku vastupanu tunnistavad isegi vastased, nende seas kanadalane Chester Wilmot 12. SS-tanki diviisist "Hitlerjugend" raamatus "Võitlus Euroopa eest".

Kanada üksused olid kohati esimese rünnaklaine ajal diviisi liikmeid äralõigatud pükstega üksuste juurde tagasi saatnud märkusega: "Me ei võitle lastega" – kuid selline arusaam kadus kiirelt, mida tugevamaks 17-19 aastaste noorte sõdurite vastupanu ülekaaluka vastase suhtes muutus. Mõnedel rindelõikudel ei võtnud kanadalased vaevaks, saksa vange laagrisse viia, vaid mõrvasid need niipea, kui nad olid alistunud. Isegi objektiivsena tuntud inglise kirjanik Cornelius Ryan on oma raamatus "Pikim päev" neid juhtumeid kirjeldanud. Tugevamateks ja üha lootusetumaks muutuvate lahingute käigus tapeti siis ka mõningatel juhtudel britti ja kanada sõdureid peale vangi võtmist. HJ-diviisi allesjäänud osadel õnnestus tänu selle komandöri enesekindla tegutsemisele ära hoida Caen-Falaise piirkonna täielik "Normandia Staligrad". Vähestel võitlusgruppi ellujäänutel – rohkem ei jäänud sellest diviisist peale juuli-augustit – ei õnnestunud mitte ainult üha enam kinni tõmbuvast kotist välja murda, vaid ka, päästa Heer'i ja Waffen-SS'i üksused ümberpiiramisest. Tunnustuseks annetati SS-Oberführer Kurt Meyerile 91. sõdurina Mõõgad Rüütliristi juurde, sellega tunnustati nii tema kui ta meeste saavutusi, kellest enamus juba langenud või liitlaste vangistuses oli.

6. septembril 1944 sattus Meyer belgia partisanide kätte, kes vangistatud sakslasega ei käitunud sugugi Genfi konventsiooni kohaselt, järgmisel päeval anti ta ameeriklastele üle, peale seda kui ta oli raskelt haavatud ja vajas arstiabi. Oktoobris viidi Meyer, kui 2. (Heer'i)-tankidiviisi "Oberst'ina" 'varjatuna' Reims'ist Inglismaale sõjavangidelaagrisse. Peale mõningaid kuid laagrit eriti "kahtlaste" sakslaste jaoks, tuli ta 1945 talvel Saksamaale tagasi, kus talle kanada sõjaväekohtu poolt Aurich/Friesimaa'l, protsess tehti väidetavate sõjakuritegude eest. Kõigepealt mõistetud surmaotsus muudeti, lühikest aega peale protsessi lõppu, mis tekitas Kanadas endas kahtlusi kohtupidamise objektiivse, ümber eluaegseks vangistuseks.

1951 viidi Meyer kanada vangistusest üle tolleaegsesse sõjakurjategijate laagrisse Werl'i/Westfalen'sse, 6. septembril vabastati ta sealt.

Kuue aasta jooksul, mis raskelthaavatud "Panzermeyer'il" veel elada, oli ta ennastohverdavalt oma üksuse ellujäänud meeste eest väljas. Ta pidas läbirääkimisi riigiesindajatega, tollaegse liidukantsleriga dr. Adenaueriga kui ka SPD-oppositsiooni saadiku Fritz Erler'i ja Erich Ollenhauer'iga. Oli vaja 1946 Nürnbergis Waffen-SS'i süüdimõistmine tühistada, sõjalõpus ligi 900 000 sõduriga üksuse au oli vaja taastada. Oma sõduritele on ta jäädava mälestusmärgi püstitanud oma raamatus "Grenaderid". Kui Kurt Meyer tema 50. sünnipäeval oma elukohas Hagen'is äkitselt südamepuudulikkuses suri, jättis ta naise ja viis last, neli tüdrukut, ühe poisi. Kui ta ühel hallil ja külmal detsembripäeval Hagen-Delstern'i lähedal kalmistule maeti, andsid tuhanded endised Waffen-SS'i sõdurid talle au. Üks vapper, eeskujulik, aga ka ennastohverdav moodsa aja komandör oli liiga vara lahkunud!