SS-Brigadeführer Hugo Kraas

Koostas: Andri Ollema

Sünniaasta: 25. jaanuar 1911

Autasud:
Raudristi II klass: 16. oktoober 1939
Raudristi I klass: 25. mai 1940
Pronksist Jalaväe rünnakmärk: 3. oktoober 1940
Must haavatasaamise märk: 28. august 1941
Saksa Rist kullas: 25. detsember 1941
Idamedal: 25. august 1942
Rüütlirist: 28. märts 1943
Lähivõitlus kilp - hõbedast: 15. oktoober 1943
Tammelehed: 24. jaanuar 1944

Ohvitser alates: 12. märts 1938
SS-Obersturmführer: 20. aprill 1939
SS-Hauptsturmführer: 1. september 1940
SS-Sturmbannführer: 20. aprill 1942
SS-Obersturmbannführer: 21. juuni 1943
SS-Standartenführer: 30. jaanuar 1944
SS-Oberführer: 30. jaanuar 1945
SS-Brigadeführer: 20. aprill 1945

Surma-aasta: 20. veebruar 1980

Hugo Kraas sündis 25.jaanuaril 1911, olles pere seitsmest pojast vanim. Ta õppis, et saada õpetajaks, kuni ta isa surm, selle unistuse lõpetas – tuli lõpetada kool ja minna tööle. 1.mail 1934 liitus NSDAP'ga, olles ka lühikest aega, täpsemalt kuni 19.aprillini 1935 SA's. Siis viidi ta üle Revajõududesse, jalaväkke. Ka Wehrmachtis ei olnud ta kaua, sest saades võimaluse astuda vastloodud SS-vägedesse, astus ta sinna 15.oktoobril 1935. Ta teenis SS-Rottenführerina SS/VT "Germania" Standarte's. Kraas võttis osa kolmanda kateti lennuna SS Junkerschules Braunschweigis aprillis 1937 ja selle lõpetades 12 märtsil 1938 omandati talle SS-Untersturmführeri aukraad. Ta oli oma kursusel õppeedukuselt paremuselt teine lõpetaja.

SS-Untersturmführer Kraas määrati I SS-Diviisi LAH 14 Panzerjägerkompanie (tankihävitus) komandoriks, alludes otse Kurt Meyer'ile. Ta kamandas seda üksust väga edukalt terve Poola sõjakäigu jooksul ja selle eest autasustati teda 16.oktoobril 1939 II klassi Raudristiga. Novembris määrati Kurt Meyer 15 Kradschützenkompanie (mootorratturid) ülemaks ja tal lubati endaga üks kõrge ohvitser kaasa võtta. Ta valis selleks Kraas'i. Nüüd, olles SS-Obersturmführer, võttis ta osa Hollandi sõjakäigust, kus temast sai esimene ohvitser LSSAH's, keda autasustati I klassi Raudristiga. Selle teenis ta välja, liikudes 50 miili vaenlase rindesse, mööda Ijssel'i jõge, võttes vangi 7 vaenlase ohvitseri ja 120 sõdurit. Teda esitas autasu saamiseks 227. Jalaväediviisi ülem, kindralleitnant Zickwolf. Autasustamine leidis aset 25. mail 1940. Veidi hiljem, 3. oktoobril 1940, autasustati teda vaprate võitluste eest, ka pronksist Jalaväe Rünnakmärgiga.

Pärast edukat sõjakäiku Hollandis ja Prantsusmaal suurendati LAH'i rügemendist tugevdatud brigaadiks. Meyer'i 15 Kradschützenkompanie'st sai LAH'i Aufklärungsabteilung (Eriülessanetega Luureüksus). Kraas'i rühmast sai selle 2. kompanii, Kraas'ist endast selle kompanii ülem. Koos Meyer'iga võitlesid nad Balkanil ja Venemaal, kus pärast Meyer'i haavatasaamist oktoobris '41, sai Kraas'ist Aufklärungsabteilung'i ülem. Jõulu esimesel pühal, 1941, autasustati Kraas'i, tema isikliku vapruse ja SS-Aufkl.Abt 1 üksuse eduka juhtimise eest Rostovi lahingutes, Saksa Ristiga Kullas.

Juunis 1942 sai LAH'ist Panzergrenadier Division ja Kraas'ist sai I/SS-Pz.Gren.Rgt 2 ülem. Ta juhtis oma pataljoni Harkovist taganemisel ja siis selle taasvallutamisel. Harkovi taasvallutamises ülesnäidatud vapruse eest autasustatigi teda, 28. märtsil 1943 Rüütliristiga. Suvel 1943 lahkus Sepp Dietrich LAH'i komandöri kohalt, asudes I SS-Panzerkorps'i ülemaks. LAH'i uueks ülemaks sai ülem Theodor Wisch. Ja Kraas'ist sai ennist Wisch'i poolt juhitud rügemendi ülem. Kohe pärast seda ta ülendati SS-Obersturmbannführer'iks. Oli algamas operatsioon "Zitadelle".

5. juunil anti Kraasi rügemendile käsk sõita mööda tugevalt kaitstud punkritest Bykovast lõunas, läbi linna ja liikuda peaülesande suunas, vallutada kõrgustik 234, mis asus Bykovast põhjas. Nad alustasid rünnakuga 04:00 hilisööl. Surusid ennast miiniväljadest mööda ja läbisid punker-rajatiste jada. Edenemine oli raske ja aeglane. Võideldi iga meetri pärast ja kaotused olid suured, eriti pioneeride hulgas. Rünnak peatati, et seda ümber organiseerida, seda kasutas oma punkriliini kaitse tugevdamiseks ka vaenlane.

Et vältida rünnaku läbikukkumist, jätkas SS-Obersturmbannführer Kraas kõigi tema allesolevate jõududega ründamist. Jaguneti kolmeks rünnakgrupiks, ühte neist juhtis Kraas isiklikult. Nad ründasid kõrgendikku 220, mida kaitsesid ka vene tankid ja said aru, et venelaste alistamiseks läheb vaja lähivõitlust. SS-Obersturmbannführer Kraas, oma üksusega, liikus kiiresti Bykova suunas. Olles ise alati rünnaku kiilu tipus, eriti kuumades võitlustes. Kaksteist tundi pärast rasket võitlust, kell 16:00, täideti missioon ja vallutati kõrgustik 234. SS-Brigadeführer Theodor Wisch tundis, et SS-Obersturmführer Kraas'i ebaõnnestumise korral oleks diviiside rünnak lõunapool rinnet seiskunud. Hoolimata sellest edust, oli operatsioon "Zitadelle" jõudude liiga suure vahekorra tõttu juba enne selle algust määratud läbikukkumisele. Aga see polnud rindemeeste otsustada. Liitlaste maabumisega Sitsiilias lõpetati ka operatsioon..

Pärast "Zitadelle" läbikukkumist haarasid venelased rindel initsiatiivi ja saksa vägedele jäi kaitsja roll. 26.detsembril asus SS-Obersturmbannführer Kraas'i rügement kaitsma diviisi(LAH) vasakut külge. Kell üks päeval ründas neid venelaste rügement, koos kolmeteistkümne T-34 tüüpi tankiga. Rünnak peatati, hävitades ka kolm vaenlase tanki. Venelased ei andnud järgi ja 28. öötundidel – kell 2:30 ründasid uute jõududega. 15 T-34 tanki, millel istusid vaenlase jalaväelased liikusid suure müra saatel SS-Obersturmbannführer Kraas'i ja tema võitlejate poole. Diviisi tankigrupi abiga peatati ka nüüd vaenlase rünnak. Kuid see polnud veel kõik. Venelased ründasid taas, tund pärast eelmise rünnaku ebaõnnestumist, seekord oli nende jalaväge toetamas 35 T-34 tanki.

Rünnaku kõige raskemal hetkel murdsid venelased sisse rügemendi vasakul tiival, jõudes välja rügemendi staabini. SS-Obersturmbannführer Kraas, juhtides staabi liikmeid isiklikult, viis mehed vasturünnakule venelaste kiilu paremale servale – taas oli venelaste rünnak peatatud! Venelaste jalaväe kõrvale jäi suitsema ka 19 vene T-34 tanki. Kuid vaenlane ei rahunenud ka see kord ja keskpäeval ründasid nad 4 jalaväerügemendiga põhjast ja idast, toetamas 60 T-34 tanki. Kraasil õnnestus vaenlase rünne taas peatada, luues uus rindejoon hoides nii ka ära rügemendi kotti langemise. Hoolimata sellest edust, olid venelased rinde väljaspool diviisi kaitstud ala murdnud ja LAH sai korralduse taanduda. Kraas sai korralduse taganeda külast lõunas asuvasse Guiva alasse. Sild, mida kasutati jõe ületamiseks oli õhitud. Kraas juhtis oma rügemendi ja Panther tankide kompanii paralleelselt vaenlase rindega liikudes, olles ise tiheda vaenlase tule all, edasi lääne poole. Lääne poolt leitigi sild, mis ületati, Kraas oli ise viimane mees, kes silla ületas. Nii jõudis rügement edukalt oma uuele rindejoonele Voroschino külas. Rügemendi sissepiiramine oli taas kord ära hoitud.

29.detsembri õhtuks õnnestus venelastel luua sillapea, kuskohast neil oli hea küla rünnata. Seda tehtigi. Rügemendi esimene pataljon sattus marulise rünnaku alla, pandi visalt ülekaalukale vaenlasele vastu. Alles pärast pataljoniülema ja paljude vahetult enne lahinguid täienduseks tulnud sõdurite langemist tõmmati nad positsioonidelt tagasi. Venelased liikusid kiiresti küla poole, et Kraas koos tema rügemendiga rindest ära lõigata ja hävitada. Kraas, analüüsides olukorra kriitilisust, kogus kõik allesolevad jõud ja ise, relvastatud automaadiga, asus juhtima vasturünnakut, mille siht oli puhastada küla venelastest. See õnnestus ja rinne stabiliseerus, edaspidised venelaste rünnakud löödi tagasi. See 4-päevaline kaitsemanööver väsitas vaenlase ja võimaldas terve diviisi rahuliku ja plaanipärase tagasitõmbumise rindelt. Kraas'i alluvad üksused hävitasid nende 4-päeva jooksul 91 vaenlase tanki, 63 suurtükki, vangistasid 900 punaarmeelast ja hävitasid üle 3000 vaenlase. ´

Kraas sai 5.jaanuaril 1944 haavata ja toodi rindelt ära. 25.jaanuaril, paranedes haavadest, langes talle suur au olles 375 sõjamees keda autasustati Tammelehtedega Rüütliristi juurde. See oli tänuavalduseks Kurskis ja Zitomiri piirkonnas osutatud vapruse eest. Kuus päeva hiljem ta ülendati SS-Standartenführeriks. Ta läbis Diviisi ülemate kursuse ja pärast seda viidi 12.SS-Panzerdivision "Hitlerjugend" juurde, kus ta 15. novembril 1944 võttis Fitz Kraemer käest diviisi juhtimise üle. Temast sai diviisi viies ja viimane ülem. Pärast Ardennide operatsiooni ta ülendati SS-Oberführer'iks ja 20. aprillil SS-Brigadeführeriks. Ta juhtis 12.SS-Panzerdivision'i "Hitlerjugend" läbi sõjalõpu ägedate lahingute, alistudes 8.mail 1945 Austrias, Linzi lähedal USA üksustele.

Teda hoiti sõjavangistuses kuni aastani 1948.

Vapper sõjamees, Hugo Kraas, suri südameatakki oma kodus Selk'is, Schleswig-Holsteinis 20.veebruaril 1980.