20. Waffen-Grenadier-Division der SS (estnische Nr. 1)

45. Waffen-Grenadier Regiment der SS "Estland" (?) (november '44)
46. Waffen-Grenadier Regiment der SS
47. Waffen-Grenadier Regiment der SS

Diviisiülemad:

SS-Brigadeführer Franz Augsberger (kuni märts '45);
SS-Brigadeführer Berthold Maack
Waffen-Standartenführer Alfons Rebane.

Tallinna vabastamise aasta-päeval 28. augustil 1942. a. saadi luba moodustada Estnische SS-Freiwilligen Legion. Väljaõpe toimus Poolas Krakovi lähedal asuvas Debica Heidelaagris. 1942. a. novembri algul saabus Prahast väljaõpet teos-tama SS-rügemendi "Deutschland" 89 instruktorit. Novembri lõpuks oli Leegionis viis laskur- ja üks raskekompanii, koosseisus 969 meest. Leegioni esimestest vabatahtlikest moodustati 900 meheline SS-Panzergrenadier pataljon "Narwa" ning saadeti aprillis 1943 5. SS-diviisi "Wiking" kooseisu Ukrainasse, kus saavutati surematu kuulsus Izjumi lahingus.

Kaudse sunni alusel oli maiks '43 Leegionisse saadud 7000 meest. Neist moodustati kaks kahepataljonilist rügementi, suurtükiväerügement ning muud eriüksused. 5. Mail 1943 nimetati Leegion ümber 3. Estnische SS-Brigade´ks.

Peale kaheksakuulist väljaõpet saadeti novembris 1943 brigaad Neveli rindele, kus võideldi Nedzerdo ja Meshno järve kallastel partisanide armeega.

24.jaanuaril 1944 nimetati brigaad ümber 20. Eesti SS-diviisiks. Veebruari teisel poolel saadeti Eestisse ning allutati III. SS-soomuskorpusele Narva rindel, kus alustati koos 11. SS-diviisga "Nordland" ja 4. SS-brigaadiga "Nederland" Punaarmee sillapeade hävitamist lääne pool Narva jõekallast. 24. veebruaril 1944 hävitati Riigiküla, 1. märtsil 1944 Vepsaküla ja Vaasa ning 5. märtsil 1944 Siivertsi sillapead.

Märtsi lõpul saabus tagasi diviisi koosseisu pataljon "Narwa", mis saadeti ümberformeerimisele ning nimetati ümber 20. SS-Füsilierpataljoniks (omavahelises kõnepruugis säilitas pataljon oma endise nime).

24. juulil 1944 peatas 45. rügement koos pataljoniga "Narwa" Punaarmee pealetungi Auveres. Juuli lõpuks oli diviisi koosseisus u. 15000 meest.

26. juulist 5. augustini peeti raskeid võitlusi Sinimägedes ning peatati Punaarmee 2. Löögiarmee pealetung. Vaenlase kaotusi hinnatakse u. 200000 meheni. Augustis 1944 saadeti diviisi Kampfgrupped "Vent"(major Kure, kapten Maitla ja kapten Ranniku pataljonidega) vastavalt Elva, Kambjasse ja Pangodi ning Kampfgruppe "Rebane" (kapten Sepa pataljoniga) Ahja jõe joonele.

Pidevalt täiendust saanud diviis oli septembri alguses 15382 mehe tugevune. Septembri lõpul murdis Punaarmee Tartu rindel läbi ning Saksa väed alustatsid Eestist taganemist. Narva rindelt taganenud diviisi osad jäid 19. septembril 1944 Avinurme juures 8. Punase Eesti Laskurkorpuse piiramisrõngasse. Teised diviisi osad taganesid läbi Kuramaa Saksamaale. Oktoobris 1944 alustati diviisi ümberformeerimist Sileesias Neuhammeris, kuhu oli koondunud 15000 Eesti sõdurit erinevaist üksustest. Peale meeste laialipaigutamist koolidesse ja tagavararügementi jäi diviisi kooseisu 9000 meest. 22. jaanuaril 1945 saadeti diviis Oppelni rindele, kus peatati Punaarmee pealetung. Märtsi algul 1945 jäädi Oppelni kotti. Peale kotist väljamurdmist saadeti diviis reservi, kuid juba 15. aprillil 1945 saadeti Schönau rindele. Aprillis kuulus diviisi koosseisu u. 6000-7000 meest. 8. mail 1945 peale Saksamaa kapituleerumist hakati liikuma Hirchberg-Praha suunas ning satuti "Tshehhi põrgusse". Vähestel õnnestus jõuda USA üksusteni.

Sümboolika: lõkmed algul mustad, seejärel ruunimärgid "SS" ning lõpuks mõõkahoidev soomustatud käsivars, keskel täht "E".

Diviisist on autasusatud 6 meest Raudristi Rüütliristiga.