Lühiülevaade SS'i ajaloost

Koostas: Andri Ollema

Periood 1923-33

SS (Schutzstaffel der NSDAP – NSDAP Kaitsemalev) tekkis 1. aprillil 1925 ja selle algne ja peamine eesmärk oli Adolf Hitleri kaitsmine. Alates 1926 aastast allus Kaitsemalev SA-le ja sai pärast Röhmi putši iseseisvaks paramilitaarseks organisatsiooniks. Peale seda sündmust kasvas SS-ist järk-järgult välja partei ja riigi kaitsekorpus. Riigi kaitsekorpuse näol tekkis SS-ile (Allgemeine-SS ehk Üld-SS-ile) lisaks veel täismilitaarne haru (Waffen-SS ehk Relva-SS), mille eesmärk oli Reichi kaitsmine ka välisvaenlaste vastu.

Kes SS-i kasvanud ülesandeid ja olemust tahab mõista, peab üle vaatame selle ajaloo ja jälgima, kuidas see, väga järjekindlalt väiksematest algetest, läbi sitke ja selge töö üha suuremate ülesannete osaliseks sai. Nii on ka SS-i kui suure liikumise allüksuse saamislugu seotud tugevalt paljudes punktides natsionaalsotsialismi kui vaimse hoiaku arenguga. Et saada ülevaade SS'i ajaloost tuleks tagasi pöörduda natsionaalsotsialismi v?itluspäevade algusesse. Kahekümnendad aastad olid Saksamaa jaoks väga kriitilised. Maailmas?ja tagajärjel oli Saksamaa kaotanud oma välisturu, sisemaal aga kasvas inflatsioon ja tööpuudus. Saksamaa oli Versaille' rahulepingu järgselt kaotanud ka osa (13,6%) s?jaeelsest territooriumist ning 12,6% senisest rahvastikust. Väljapoole sõjajärgseid riigipiire jäi elama kaheksa miljonit sakslast.

Riik vaevles veel I Maailmas?ja järelmõjudes. Tuli maksta nn v?itjariikidele s?jas tekitatud kahjud, kuid seda sai teha ainult oma ressursside arvelt. Riik, mille s?da, ja eelkõige nn võitjariigid, oma nõudmistega olid täiesti välja kurnanud, ei suutnud korraldada oma elanikele vajalikke töökohti ega turvalisust. Rahvas oli meeleheitele viidud. Süvenes usk erinevatesse parteidesse, kes lubasid olukorda parandada. Nagu kaks vaenulikku maailma p?rkasid omavahel kokku kommunistid ja natsionaalsotsialistid ehk vasak- ja paremäärmuslased.

24.veebruaril 1920 moodustati Münchenis Saksamaa Natsionaalsotsialistlik Töölispartei (NSDAP) ehk nagu neid lühendatult nimetati - natsipartei. Algselt kuulus nende ridadesse vaid paarsada liiget, kuid peale Hitleri v?imuletulekut laienes partei liikmetearv mitmele miljonile (aastal 1945 oli see 8,5 miljonit liiget). Partei oli veendunult anti-kommunistlik ja väärtustas aaria rassi.

1920. a. novembris moodustati NSDAP spordiosakond (Turn- und Sportabteilung), kuid selle varjus hakati looma s?javäelisi üksuseid. Nende algseteks ülesanneteks oli koosolekutel korda pidada ja valvata. 1921.a. nimetas Hitler selle organisatsiooni SA-ks . Sel ajal kuulus sinna 300 meest . Tähed SA on lühend s?nast "Sturmabteilung", mis tähendab "rünnakurühm". SA oli poolsõjaväeline organisatsioon NSDAP-s. Meeste pruunide mundrite järgi hakati neid hüüdma "pruunsärklasteks". Sellesse organisatsiooni oli kogunenud aastatega palju sõja- ja Freikorpside ehk vabakorpuse veterane. SA-d juhtis aastatel 1931-34 Ernst Röhm, kes oli nii Hitleri v?itluskaaslane kui ka poliitiline rivaal.

Pruunsärklaste p?hilisteks ülesanneteks oli valvata NSDAP koosolekutel korra järele ning propageerida rahvuslust. Vihaseid tänava- ja k?rtsikaklusi peeti kommunistide ja teiste vaenulike parteidega.

1920-30. aastad möödusidki SA-l p?hiliselt kakluste ja rahva ülesässitamisega valitsuse vastu. Tegemist oli oma koha leidmisega Saksamaa ühiskonnas.

SS-i alged asuvad NSDAP varajases ajas. 1923. a., SA kasvades, valis Hitler neist 100 paremat ja ustavamat meest oma ihukaitsesse, mis sai nimeks "Stossgrupp Adolf Hitler" . Nende sümboliks sai surnupealuumärgiga must müts.

9. novembril 1923 toimus Münchenis marss Feldhereenhalle'le, mis lõppes verevalamisega. Politsei tulest sai surma viis Hitleri ihukaitsjat, üks neist vahetult Hitlerist paremal. Peale seda Hitler ja paljud teised NSDAP juhid arreteeriti ,kandes karistust Landsbergi vanglas kirjutas ta Rudolf Hessi abiga "Main Kampf'i. "Stossgrupp" keelustati ja saadeti automaatselt laiali koos teiste parteiformatsioonidega.

Kui partei aastal 1925 uuesti üles seati, jäi SA kui liikumise kaitseorgan edasi keelustatuks. Selle kõrval jäi Preisimaal ja ka Baieris kehtima ka NSDAP kõnelemis- ja koosolekutepidamise keeld. Lubatud oli tol ajal natsionaalsotsialistidel kogunemine üksnes läbinisti punastes Saksimaal ja Tüüringis. 1. aprillil sai Julius Schreck käsu Rünnaksalga Adolf Hitleri liikmetest moodustada üksus, millest sai hilisem SS-i tuumik. Ettepaneku nimeks kaitsemalev (Schutzstaffel) andis Hermann Göring, kuna see nimi oli üks vähestest vabadest, mis polnud keelatud nagu paljude vabakorpuste nimed.

Kaitsemalevad

Aastal 1935 andis Hitler käsu luua paindlik organisatsioon NSDAP kogunemiste turvamiseks: kaitsemalevad (Schutz-Staffeln). Need olid tollal sõna otseses mõttes malevad, väga väiksed grupid, enamasti ühe juhi ja kümne mehega. Näiteks oli Berliinis vaid üks kaitsemalev. Nende kaitsemalevate abil viidi läbi partei kogunemised aastal 1925/1926 Saksimaal ja Tüüringis. Aastal 1926 taaslubati SA ja järgnevatel aastatel kadusid kaitsemalevad üha enam tahaplaanile. 1925 tuli juhi käsk SS-i ülesseadmiseks ja 6. jaanuaril 1929 sai Heinrich Himmler'ist Reichsführer-SS (SS-i riigijuht) ja ta sai käsu SS reorganiseerida. Selles organisatsioonis oli 280 väljavalitud ja ustavat meest. Võrdluseks, et oli SA-s 250 000 meest.

Reichsführer-SS ühes oma kõnes SS-i olemuse kohta: "Me oleme areenile astunud ja marsime nüüd muutumatute seaduste järgi, kui üks õige, natsionaalsotsialistlik, sõdurlik põhjala meeste ordu ja kui ta hõimu vannutatud ühendus, oma teed kaugesse tulevikku ja soovime ja usume: me ei taha olla mitte ainult lapselapsed, kes paremini võitlesid, vaid tahame olla esiisadeks hilisematele, igavese elu saksa germaani rahva vajalike sugudele."

SS-laseks saamine

SS-i pääsemine oli üsna raske ja pikk protsess, sest tegu oli rassi ja maailmavaate alusel moodustatud eliidiga. SS-i liikmekanditaat (SS-Bewerber) pidi olema vähemalt 172 cm pikk(LAH-i koguni 180cm) ning tema välimus pidi olema aarialik-põhjamaine. Sugupuu pidi tagasi ulatuma aastani 1750 ja selles ei tohtinud olla mitteaarialasi. (Sõja kestel neid piiranguid leevendati.) Himmler on öelnud: "Esimese juhtnöörina kehtis ja kehtib meile vereväärtusest arusaamine ja selektsioon. See eeldus kehtis aastal 1929 ja kehtib, nii kaua kui Kaitsemalev olemas on. ... Selektsiooni viis kontsentreerub nende väljavalikule, kes kehaliselt Põhjala päritolu inimesele pildile, enim vastavad. Välised tunnused nagu kasv ja rassiliselt vastav väljanägemine mängisid ja mängivad seejuures rolli."

Peale SS-sobivuse kindlakstegemist ja SS-kõlbulikkust sai hitlerinoor 18-aastaselt SS-kandidaadiks (Bewerber). Samal aastal sai ta SS-aspirandina (Anwärter) parteipäeval SS-tunnistuse ja 9. novembril andis ta oma vande füürerile. SS-Anwärterina sai ta oma esimesel teenistusaastal Kaitsemalevas oma Kaitsespordimärgi (Wehrsportabzeichen) ja pronks Riigispordimärgi (Reichssportabzeichen). Nii läks ta tööteenistusse (Arbeitsdienst) 19 või 19 ½ – vastavalt sellele, kuidas aastakäik teenistusse kutsuti – ja siis kaitseväkke (Wehrmacht). Peale kaht aastat tuleb ta tagasi kaitseväest, kui ta sinna jääda ei soovi. Kes tagasi SS-i tuli oli seal alguses ikka veel SS-Anwärter. Teda koolitati edasise vastuvõtmiseni veel maailmavaateliselt, kus talle SS põhimõtteid, abielukäsu ja SS aukoodeksi kohta instrueeriti. SS-Anwärter võeti, peale ta katisväest naasmist, järgneval 9. novembril, (muude eelduste täitmisel) vastu SS-mehena ja sellega võeti ta lõplikult Kaitsemalevasse. Sel samal päeval 9. novembril sai ta õiguse kanda SS-kortikut ja tõotas selle juures, et tema ja ta sugukond jäävad kõigil aegadel truuks SS põhimõtetele. Ta sai sellest päevast alates õiguse ja kohustuse, nagu Kaitsemalevas seadus oli, oma aud kaitsta Musta Korpuse aukoodeksi järgi. SS-mehena jäi ta siis aktiivsesse Üld-SS-i kuni 35. eluaastani. Peale seda viidi ta avalduse peale üle SS-Reservi ja 45. eluaasta ületamisel SS-Stammabteilungisse.

SS-i Struktuur ja organisatsioon

Peale Himmleri määramist RFSS kohale algas SS-i kiire laienemine: 1930. aastal kuulus sinna 2000, 1931. juba 10 000 meest. 1931 asutati SS-i osakond SD (Sicherheitsdienst des Reichsführers-SS), see loodi vastavalt SS-i põhimõtete järgi, üldise sihiga olla algul SS-i ja partei julgeolekuteenistus ja hiljem kogu Reichi oma. Samaaegselt tekkis SS-is ka Rassi ja Asutamise Peaameti eelkäija, mis tegeles abielutaotlustega ja SS-laste sugupuudega.

Klassikaliselt (mitteametlikult) saab SS-i jagada kolmeks: Allgemeine-SS, SS-Totenkopfstandarten, SS-Verfügungstruppe. Hiljem kujunes kahest viimasest allüksusest välja Waffen-SS.

Peab ära mainima, et SS-i struktuur ja organisatsioon on üsna keeruline. Ajavahemikul 1929–1945 toimus selles palju muudatusi. Üld-SS jagunes 14 ülalõiguks (Oberabschnitt), 38 (lõiguks), 104 jalaväerügemendiks, 19 ratsarügemendiks, 14 sidepataljoniks, 9 pioneerpataljoniks ja ka veoauto- ja sanitaarüksusteks. Ülemlõigud, mida juhtis üks SS-Obergruppenführer või Gruppenführer, jagunesid veel lõikudeks (Abschnitte), rügementideks (Standarten), pataljonideks (Sturmbane) ja üksusteks (Stürme). Neid territoriaalüksusi Saksamaal, nagu SS-Brigade "Bayern" või SS-Gruppe "Süd", ei tohi segamini ajada hilisemate Waffen-SS diviisidega.

Üld-SS-i kõrval seisid SS-Käsundusüksus (SS-VT), SS-Surnupealuurügemendid (SS-TV), kaugemal julgeolekuteenistus ja Rassi- ja Asundusorgan (Rasse- und Siedlungswesen). Kõrgeim Reichsführer-SS-i käsunduspunkt Üld-SS-i jaoks on SS-Peaamet (SS-Hauptamt) Berliinis. Julgeolekuteenistuse kõrgeim käsunduspunkt oli SS-Julgeolekupeaamet (Sicherheitshauptamt) Berliinis. Rassi- ja Asundusorgani kõrgeim käsunduspunkt oli SS-Rassi- ja Asunduspeaamet (Rasse- und Siedlungshauptamt) Berliinis. Peale nende peaametite oli veel olemas järgnevad teenistuspunktid, mis Reichsführer-SS-ile samuti vahetult allutatud oli ja omasid peaameti karakterit: Reichsführer-SS Isiklik Staap (Persönlicher Stab des reichsführers-SS), SS-Administratsioonijuht (Verwaltungschef), SS-Personalijuht (Personalchef), need kolm asusid Berliinis, SS-Kohtu juht (Chef des SS-Gerichts), Münchenis, ja Korrapolitsei juht (Chef der Ordnungspolizei), SS-Obergruppenführer ja Politsei General Daulege, peaametijuhi auastmega.

Periood 1934-37

SS mängis peamist osa 30. juunil 1934. a. "Pikkade nugade ööl" Röhmi riigipöördekatse mahasurumisel. Röhm oli Hitleri ammune rivaal ja vasakpoolsete jõudude (sotsialistide) esindaja NSDAP-s. Levisid kuuldused Röhmi ütlusest: "Toimus rahvuslik revolutsioon, ees seisab aga veel sotsialistlik." SS-i kiirel tegutsemisel suruti riigipöördekatse kiirelt aha. (Peale SS-i oli ülestõusu mahasurumisel abiks ka armee ja Gestapo üksused.) Röhm ning paljud kõrgemad SA juhid arreteeriti. Raevunud Hitler määras suurematele putšisidele surmanuhtluse. Röhmi järglase Viktor Lutze andmeil, olevat selle aktsiooni raames likvideeritud 82. SA-last.

Peale riigipöördekatse mahasurumist 20. juulil 1934 teatas Hitler: "Vaadates SS-i suuri teeneid, seoses sündmustega 30. juunil 1934, kuulutan ma selle organisatsiooni NSDAP-st iseseisvaks." SA roll seevastu jäi üha tähtsusetumaks. 30. juunil 1934 võttis SS üle ka koonduslaagrite juhtimise, mis senini oli SA pädevusse kuulunud.

Esialgu kuulus SS-i kooseisu veel kaks üksust. Esiteks vabatahtlikest koosnev SS-Käsundusüksus (SS-VT), kuhu kuuluvate meestele asendas nelja-aastane teenistus üldist kohustuslikku sõjaväeteenistust. See üksus koosnes kolmest pataljonist hea väljaõppe saanud meestest. Nad olid hästi relvastatud ja hoiti koguaeg lahinguvalmis, võimalike vastuhakkude mahasurumiseks.

Teine üksus oli SS-Wacheinheiten või SS-Wachverbände (29. märtsil 1936 nimetati see ümber Totenkopfverbändeks) – "surnupealuuüksused", mis olid mõeldud koonduslaagrite valveks. 1936. aastal kuulus neisse 3500 meest.

Aastatel 1934–1939 üha laienev SS allutas enesele poliitilise politsei ning laiendas oma võimu valitsuses. 17. juunil 1936 sai Himmler politsei kõrgemaks juhiks ning allutas enesele järk-järgult Gestapo ja teised riigi politseiformeeringud (Kripo, Sipo, Schupo). 27. septembril 1939 moodustati seitsmeosakonnaline Riigi-Julgeoleku Peaamet (RSHA), mis oli kaheteistkümnest SS-i peaameteist tähtsaim. 1942. aastal allutati koonduslaagrid SS-Obergruppenführer Oswald Pohli juhitavale SS-i Majandus- ja Halduspeaametile (WVHA).

Himmler, kes oli saanud tohutu võimu oma kätesse, soovis omada ka veel sõjaväge. Kuna sõja korral oleks parimad SS-lased lahkunud SS-ist ja läinud üle kaitseväkke (Wehrmacht). Siiski oli 1. septembriks 1939 60% SS-meestest kaitseväkke teenistusse kutsutud. Kolmekümnendate aastate Saksa Wehrmacht oli jäänud siiski tüüpiliseks Euroopa armeeks. Himmler mõistis, et uuema aja sõjas saavad määravaks just erilised löögiüksused, mis on hästi relvastatud. See oli tegelikult kajastunud juba I maailmasõjas (rünnaksalgad). Selliseid üksusi oligi Himmleril plaanis SS-i raames luua.

1. oktoobril 1936. a. määrati SS-Verfügunstruppe (SS-VT) ehk SS-vägede inspektoriks SS-Gruppenführer Paul Hausser, kes alustas energiliselt uute üksuste formeerimist ning sellest aastast alates võime hakata rääkima Waffen-SS-i eelkäijast. SS-Totenkopfverbände (SS-TV) ja SS-Verfügunstruppe (SS-VT) allusid SS-peaametile (SS-Hauptamt) Berliinis. Kuni Teise maailmasõja alguseni juhtis seda ametit SS-Obergruppenführer Heissmeyer, hiljem SS-Gruppenführer Hans Jüttner ja SS-Obergruppenführer Gottleb Berger.

1937. aastal nimetati SS-ohvitseridekoolid (SS-Junkerschule) Bad Tölz (loodud 1934) ja Braunschweig (loodud 1935) ümber "Junkerschuledeks".

13. novembril 1937 määrati ametisse esimesed piirkondlikud Höhere SS ja Polizeiführerid (HSSPF).

Nii oli SS-ist üha enam kujunemas riik riigis ja Himmler oli saanud teiseks meheks Reichis. Näidetena sellest: SS-i trükiseid ei tsenseeritud Propagandaministeeriumi poolt, SS lõi oma tootmisettevõtted, organisatsioonile kehtisid omad seadused ja aukoodeksid, Kaitsemaleval oli oma sõjavägi (Relva-SS) jne. Selliste arengu jätkumine oleks toimunud ka peale sõda, näitena sellest võib tuua plaanitud SS kolooniad ja riik idaaladel.