Mis oli ELSK?

Aastatel 2007 - 2017 tegutsenud ELSK koosnes rahvuslikult meelestatud inimestest, kellele on südamelähedane mälestus Eesti Leegionist. Koos nendega see üritus sündis. Prooviti osaleda üritustel ja korraldati ise üritusi, suhelda riiklikult unustatud sangaritega. Sangaritega, kes võitlesid Eesti Teises Vabadussõjas, mis sai alguse Suvesõjast 1941. Izjumis, Neveli all, Tšerkassõs, Narva rindel, Auveres, Sinimägedes, Krivasoos, Oppelni all (ja mitte ainult seal) tehes seda, mida sõdur peab tegema. Nad täitsid mehe kohust, kaitstes oma armastatud Eestimaad punase terrori kordumise eest.

Tänapäevaks on neist kirjutatud kümneid ja kümneid raamatuid ja loodetavasti see traditsioon jätkub. Mälestusmärkide näol on suurem töö veel tänaseks tegemata. Meil puudub Sinimägede pühas kantsis korralik ja väärikas memoriaalkompleks. Puudu on mälestusmärgid teistes suuremates lahingpaikades ja Eesti linnades. Selle taamal on rõõm tõdeda, et mitmesse Eesti paika on siiski kerkinud mälestusmärgid nende vaprate meeste auks, kes 1941-1945 võitlesid maailma hukatuslikuma ja üle aegade barbaarseima režiimi vastu. Kõik need paigad, koos pühade hiitega, peaks olema kui pühad kojad noore Eesti Vabariigi jaoks.

Peame endale aru andma, et ilma selle võitluseta ei oleks see süsteem iialgi lõpetanud oma eksistentsi ja maailm äganuks edasi lõputus viletsuses.

Need vaprad mehed kohtusid taasiseseisvunud Eestis igal aasta Grenaderimäel, et meelde tuletada: siin me sõdisime, siin me kaaslased Eestimaad kaitstes langesid. Tänase päevani on leidunud ainult üks kõrge Eesti riigiesindaja, kes julgenud Sinimägedes toimunud mälestusüritusel ise kohal olla, selleks oli 1994. aasta juulis Aleksander Einselt, kes toona oli Eesti Kaitseväe juhataja, kes edastas kunagisel lahingtandril võidelnud sõjameestele toonase Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri pöördumise. Peale seda kadus valitsusesindajate julgus lõplikult. On karmi kiirusega möödunud aastad ja tänaseks on Teise Vabadussõja sangareist alles väga vähe. Sinimägede mälestusüritus on selle sajandi esimesest kümnendist samuti liikunud vaikuse suunas. Kas kunagi julgeb sinna minna meie Vabariigi valitsuse esindus ja ütelda, kaks lihtsat sõna: "Aitähh, mehed!" Kas see julgus üldse leitakse? Ja kui leitakse, siis kas selleks ajaks on elus veel mõni Teises Vabadussõjas võidelnu?

ELSK, kel oli samuti au seda üritust mõned aastad korraldada, seda võitlust ei häbenenud ega häbenenud neile vapratele meestele ka ütelda: "Aitähh, mehed! Et seisite Isamaa kaitsel vast Eesti ajaloo kõige jubedamal ajajärgul, kui uksele koputas timukas ja pere vajas kaitset. Kogu Eesti eksistents oli kaalul. Te ei kohkunud panemast vabaduse altarile oma elu. Te ei põgenenud üle mere läände. Te võitlesite, lastes nii surma suust põgeneda ca 80 000 kaasmaalasel. See on väikerahva kohta hiigelarv. Ka pärast võitlust ei langenud Te timuka ette põlvili, ei asunud ta teenriks. Te käisite hambad ristis läbi GULAG'i põrgu, et kel õnnestus see jubedused üle elada tulla taas, oma väikse ja armastatud Eestimaa rüppe. Te pidite taluma tagakiusamist, aga Te ei löönud kunagi käega – SINI-MUST-VALGE elas Teie hinges, nagu elas ka idee vabast Eestist! Te kasvatasite oma lapsi vabaduse vaimus, uskudes, et kord koidab jällegi leek, tõuseb jälle mõõk ning orjaahelad purustatakse. Teie võitlus lõppes võidukalt, Eestimaa sai vabaks. Aga siiski, tuleb nentida, et lõplikuks orjarüüst vabanemiseks on käia veel pikk tee. Valhalla saalidesse marssinud vana ELSK tänab Teid veelkord, mehed!!! Teed Teie võitluspaikadesse, mille pinnas on väetatud parimate poegade verega, ei tohi rohtuda iial!

Lugupidamisega, Andri Ollema