Mis oli ELSK?

Aastatel 2007 - 2017 tegutsenud ELSK koosnes rahvuslikult meelestatud inimestest, kellele on südamelähedane mälestus Eesti Leegionist. Leegionäride aitamisest ja toetamisest, see üritus sündis, laienedes klubiks. Eesmärk oli leida süviti mõtlejaid, osaleda Teise Vabadussõja temaatilistel üritustel ja korraldada ise üritusi, suhelda unustatud sangaritega, kaasates üha enam rahvast. Eesti Teine Vabadussõda, sai alguse Suvesõjast 1941, mis viis Eesti vabastamiseni. Ärksamad jätkasid võitlust, liitudes politsei- ja idapataljonidega. Järgnes Leegion, võitlused idarindel, Izjumis, Neveli all, Tšerkassõs, Narva rindel, Auveres, Sinimägedes, Krivasoos, Oppelni all (ja mitte ainult seal). Teise Vabadussõja sangarid tegid seda, mida teevad vaid parimad - asusid võitlema oma lähedaste, isamaa ja kogu eesti rahva eest. Püüti teha kõik, et punane terror ei korduks.... Pesti oma verega maha alandava hääletu alistumise häbi. See oli kallis hind, sest me kaotasime palju-palju parimaid ja otsustavamaid poegi, just neid, kelle genofond hoiab rahvst tugevana.

Tänapäevaks on Teise Vabadussõja sangareist kirjutatud sadu raamatuid ja loodetavasti see traditsioon ka jätkub. Mis puudutab mälestusmärke, siis siin on suurem töö veel tänaseks tegemata. See on jäänud tegemata argusest, mis pärineb suuresti nõukogude ja lääne ajupesust. Näiteks, puudub väärikas mälestuskompleks Sinimägede pühas kantsis. Riiklikult on kunagine tapluste lava, kus meid pole iialgi murda suudetud, sootuks unustatud, on seni jäetud kasutamata selle paiga tähtis ja maagiline vaim. Puudu on mälestusmärgid ka teistes suuremates lahingpaikades ja Eesti linnades - Esimese Vabadussõja mälestusmärkide kõrvale/lähedusse, pole juletud või tahetud püstitada Teise Vabadussõja omi. Kõige selle taamal, on loomulikult rõõm tõdeda, et mitmesse Eesti paika, on kõnealustele, kes 1941-1945 võitlesid maailma hukatuslikuma ja üle aegade barbaarseima režiimi vastu mälestusmärgid siiski kerkinud. ELSK üheks eesmärgiks oli rõhutada ja suunata, et kõigist neist paigust, koos pühade hiitega, peaks kujunema pühad kojad noore Eesti Vabariigi jaoks. Kojad, kus ka pimedaimal tunnil ei sure usk iseolemisse, ega isamaa armastusse.

Vastupidiselt E(NS)V praegusele ametlikule ajaloopoliitikale, peame hakkama endale aru andma, et ilma selle võitluseta ei oleks Nõukogude Liit iialgi lõpetanud oma eksistentsi ja maailm äganuks edasi lõputus viletsuses. Teise Vabadussõja sangarite ennastsalgava võitluse tulemusel Eestist läände põgenenute järeltulijad, peaks Eestisse sattudes külastama neid paiku, mille taimestik on kunagi kastetud nende verega, kellele tänu saavad hingata nemad, nad peaks oma põlved panema maad puudutama! Poleks olnud neid vapraid mehi, rullunuks terrorivaip üle Eesti juba 1944. aasta veebruaris-märtsis. See olnuks surmahoop. Võime olla uhked ja õnnelikud, et läks teisiti ja meil on kohustus, karmamissioon, mitte unustada neid, kellele me selle tänu võlgneme.

Teise Vabadussõja sangarid kohtusid taasiseseisvunud Eestis igal aastal Grenaderimäel, et meelde tuletada: siin me sõdisime, siin me kaaslased Eestimaad kaitstes langesid. Kogu selle aja vältel on sinna tee leidunud vaid üks kõrge Eesti riigiesindaja, ülejäänud on eelistanud kõike muud, aga pole iial selleks aega andnud. Ainus Eesti Kaitseväe juhataja, kes julges tulla Leegionäre tänama, oli Aleksander Einseln ja aastaks siis oli 1994. Hoolimata kutsetest on teiste püksid kiskunud püüli. Kindral Aleksander Einselt, edastas toona sõjameestele, toonase Eesti Vabariigi presidendi Lennart Meri pöördumise. Peale seda kadus valitsusesindajate julgus lõplikult. Aastad on möödunud karmi kiirusega ja tänaseks on Teise Vabadussõja sangareist alles käputäis. Sinimägede mälestusüritus on selle sajandi esimesest kümnendist samuti liikunud vaikuse suunas. Ühest uhkest üritusest on saanud hallide kardinalide poliitkorrektne sabat, kus iga lausutud sõna on ida ja lääne taktikepi poolt dirigeeritud. Kas see püha üritus õnnestub kord päästa, kas kunagi julgeb sinna oma jala tõsta, meie Vabariigi valitsuse esindus ja ütelda, kaks lihtsat sõna: "Aitäh, mehed!" Kas see julgus üldse leitakse? Ja kui leitakse, siis kas selleks ajaks on elus veel mõni Teises Vabadussõjas võidelnu, need on küsimused, millele teab ehk vastuseid vaid tuul?

ELSK, kel oli samuti au mõned aastad Sinimägede mälestusüritust korraldada, seda võitlust ei häbenenud. Me ei häbenenud neile vapratele meestele ka ütelda: "Aitäh, mehed! Aitäh, Et seisite Isamaa kaitsel, seda vast Eesti ajaloo kõige jubedamal ajajärgul, kui uksele koputas timukas ja pere vajas kaitset. Kogu Eesti eksistents oli kaalul. Te ei kohkunud panemast vabaduse altarile oma elu. Te ei põgenenud üle mere läände. Te võitlesite, lastes nii surma suust põgeneda ca 80 000 kaasmaalasel. See on väikerahva kohta hiigelarv. Ka pärast võitlust ei langenud Te timuka ette põlvili, ei asunud tema teenriks. Te olite vaimult tugevamad. Te käisite hambad ristis läbi GULAG'i põrgu ja kel õnnestus need jubedused üle elada, naasta oma väikse ja armastatud Eestimaa rüppe. Jah, see polnud toona enam see Eestimaa, see oli anastatud ja tundmatuseni muutunud, kus Te pidite taluma jätkuvat alandamist ja tagakiusamist, aga Te ei löönud kunagi käega – SINI-MUST-VALGE elas Teie hinges, nagu elas ka idee vabast Eestist! Te kasvatasite oma lapsi vabaduse vaimus, uskudes, et kord koidab jällegi leek, tõuseb jälle mõõk, mida hoiab soomustatud käsi ning orjaahelad purustatakse. Teie võitlus lõppes võidukalt, Eestimaa sai vabaks. Aga siiski, tuleb nentida, et lõplikuks orjarüüst vabanemiseks on käia veel pikk tee. Valhalla saalidesse marssinud vana ELSK tänab Teid veelkord, mehed!!! Teed Teie võitluspaikadesse, mille pinnas on väetatud parimate poegade verega, ei tohi rohtuda iial! ELSK nimega jätkab uus, mis tegelikult peaks kandma nime ELSK imitaatorite klubi, kelle side Leegioniga on ainult pealiskaudne, pakendlik. Jätkavad inimesed, keda polnud siis kui üheskoos mehetegusid tegime, kes ei ole ise kunagi midagi loonud, vaid ehivad end meie sulgedega.

Siira lugupidamisega Teile, Leegionärid!

Andri Ollema