Sõjaajalookonverents 28.11.2009

Peale Sinimägede juubelikokkutuleku korraldamist 2009. aasta suvel koos 20.Eesti Relvagrenaderide Diviisi Veteranide Ühendusega (20.ERDVÜ), kus kokkutulekule anti uus hingamine ja võeti kasutusele ridamisi uusi lahendusi, nagu näiteks elementaarne – istekohad auväärt vanadele rindemeestele, asusid ELSK ja 20.ERDVÜ ettevalmistama sõjaajalookonverentsiks, mis pühendatud 65 aasta möödumisele kaitselahingutest Eestimaa pinnal. Asusime otsima kõnelejaid. Peatselt leidsime ühe uue liitlase Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi (EASS) näol. Suureks abiks oli Klubi Wiking-Narva president Kalju-Johannes Jakobsoo (W-N). Niisiis olime eesliinil 4 organisatsiooniga. Kuna selle etapi ajalugu on tänapäeva Eestis sisuliselt poliitika, siis ega lektorite leidmine polnudki nii kerge kui alul lootsime. Olgu öeldud, et nii mõnigi alguses ettekandega nõustunud rahvuslasehärra hüppas viimasel minutil alt ära. Aga polnud hullu, siin aitas kaasa tublisti EASSi liige ja lugupeetud ajaloolane Mati Õun. Terve Eesti kaeti plakatitevaibaga ja välja sai saadetud kutsed, kaasa arvatud EV Presidendile ja ministritele. Varsti oligi suurem töö tehtud ja saabus konverentsi päev.

28.11. kell 12:00 kogunesid Rahvusraamatukogu suurde saali rahvuslikult meelestatud ja oma väikse maa käekäigust huvitatud eestlased, et hinge harida 20.ERDVÜ, W-N, EASSi ja ELSK poolt korraldatud ja läbi viidud sõjaajalookonverentsil "Teine Vabadussõda - saatuslik 1944." Nagu konverentsi nimigi ütleb, mälestati sellega Teises Vabadussõjas võidelnud sõjamehi, kes hoolimata Eesti Vabariigi toonase eliidi ja rahva (eesotsas toonase peaministri presidendi kohusetäitja professor Jüri Uluotsaga riiklikul tasandil) toetusest, on tänapäevases Eesti Vabariigis, mis küll nimetab end toonase Eesti Vabariigi õigusjärglaseks, kuid käitub risti vastupidiselt, justkui häbenedes Teises Vabadussõjas võidelnute ennastsalgavat panust iseseisva riigi taastamisel, endiselt väärikalt tunnustamata. Ühest küljest on see mõistetav, sest endised kommunistid ja karjeristid, kes naudivad hüvesid, privileege ja staatust, elamaks oma rahva kulul, ei talu, et keegi on ka tegelikult selle väikese maa ja rahva eest seisnud ja kannatanud. Rahvas pole neid mehi unustanud ja konverentsi peaeesmärgiks oligi see, et ka tänapäeva noorsugu leiaks tee meie ajaloo ja oma juurte juurde. Ei saabunud konverentsile ka seekord ühtegi valitsejat. Millal küll julgeb oma kohalolekuga sõjameestele tagasihoidliku aitäh öelda praeguste valitsejate seltskond, kes tundub olevat eemaldunud mitte ainult rahvast vaid ka selle väikse maa ajaloost, jääb endiselt hasartmängurite panustada.

Huvi konverentsi vastu oli suur, Rahvusraamatukogu saal täitus rahvaga, nii, et oli vaja tuua juurde istekohti, kuulajate seas oli ka palju endisi rindemehi, kes tulid üritust kaema. Publik kuulas huviga ettekandeid, et peale neid küsida ka küsimusi. Huvi püsis kuni konverentsi lõpuni ja mindi laiali vaimus, et peatselt taas kohtuda. Vanad rindemehed surusid noorte aatekaaslaste kätt ja ütlesid: „Hästi tehtud! Nooruse üle ei pea häbenema! Me Leegion sammub endiselt!”

Andri Ollema
Eesti Leegioni Sõprade Klubi juhatus