Läti Leegioni päev 16.03.2012

Enne veel kui Päike oma esimesi kiiri Maale laotada jõudis, olime meie oma teed alustanud. Mida lähemale piirile, seda suuremaks kasvas minu ärevus. Tea, kas saabki läbi? Oli ju hoiatatud, et piirikontroll tugev, või tähendab, on saabunud üks neist üksikutest päevadest aastas, kui meil Lätiga, olenemata igasugustest lepingutest, eksisteerib piir!

Seda loodetavasti provokaatorite eemale hoidmiseks. Riias oli sellele päevale kavandatud mitu vastuolulist üritust. Samuti lasus kirvena päeva kohal keelereferendumi vari. Tiblasid oli tulemus ärritanud ja ei olnud ju teada, mida hullud teha võivad. Kõigest, mis sel päeval näha saime, võis öelda, et keelereferendum tõi lätlasi rohkem kokku.

Piiril tunti hetkeks huvi, kes me oleme ja kuhu läheme ja öeldi: „Eks te minge siis.“ Läksimegi. Muidugi oli kuulda, et eelmisel päeval oli kontroll olnud ikka tugevam.

Kohale jõudsime väikese hilinemisega, seetõttu otsustasime Toomkirikusse sisse minemata jätta. Kokkulepitult tuli meile vastu Bruno, kes kogu ürituse vältel tõlkis ja päevasündmuste kohta eelselgitusi jagas.
Toomkiriku ümbrusesse olid kogunenud noored plakatitega „Ei okupatsioonivõimudele! Jah vabale Lätile!“

Ringi uudistasid ka ajakirjanikud ja politseivalve. Ühel hetkel lisandus ka märulipolitsei.

Panime valmis klubi lipu, mis vägagi tähelepanu köitis. Korraga kubises meie ümber nii kaamerameestest kui ajakirjanikest. Delfi võttis meie grupi juhi, Tarviga, lühikese intervjuu. Esimesest tähelepanuhoost üle ei saa väita, et lipp oma populaarsuses kaotanud oleks. Ikka leidus kedagi, kes sellele oma tähelepanu kinkis. Õnneks ikka positiivset tähelepanu. Tuli juurde Läti aatekaaslasi, sõbralikult õlale patsutama ja tunnustust jagama. Siiras rõõm selle üle, et ka eestlased on kohale tulnud. Vennalik suhtumine nendesse, kes koos ühte teed käivad.

Lipud seati auvalvesse, kahju oli näha, et peale klubi lipu oli väljas üksainus Eesti rahvuslipp. Terve bussitäie eestlastega oli juhtunud teel väike õnnetus ja nii läks aega, enne kui nad bussi parandatud said. Nemad jõudsid kohale teiseks päevapunktiks.

Silma jäid mitmed Leedu lipud. Baltiriigid olid koos, ühel rindel, seekord siis lätlasi toetamas.

Rongkäik hakkas vaikselt liikuma Vabaduse monumendi suunas. Seal moodustus lippudest spaleer kuni monumendini, mille ees pidasid auvalvet mehed Läti Leegionist.

Meie delegatsioon oli väike ja seetõttu ka rollid jaotatud, keegi polnud üle. Vabaduse monumendile lähenedes kukkus sellevõrra ka süda saapasäärde. Kokkulepitud oli, et tuleb ühte hoida, omad olid aga ammu silmapiiri taha kadunud. Minu mure lasus aga muus, kuidas väärikalt esindada klubi, kui mul pole õrna aimugi, kuidas professionaalselt käituda. Taganeda polnud kuhugi ja ausalt öeldes, põlv ikka päris värises, kui ma pärga samba najale sättisin.

Lõpetuseks pidas Vabadusmonumendi juures ainsa kõne kirikuõpetaja.

Kogu üritus Riias oli väärikalt väljapeetud. Minuni ei jõudnud ka tiblade räuskamist. Kuuldavasti oli viidud ära kõik, kes julgesid valjemat häält teha ja ega neidki palju olnud.

Tee jätkus Jekabpilsi suunal.

Poolel teel ühines meiega ERLi grupp, kes oli bussi korda saanud. Sellevõrra oli meie sini-must-valge korralikult esindatud. Lippude rivi sätiti üles, ees uhked kodutütred. Lühike rongkäik Krustpilsi lossi juurest mälestussambale "Isamaa eest langenuile." Seal peeti kõned ja sambale asetati lilled ning ELSKi poolt pärg.

Krustpilsi lossi juurest sõitsime Suunu kooli. Koolis sai näha temaatilist näitust relvadest, raamatutest ja märkidest.

Sealne peaüritus toimus kaunilt kujundatud saalis, kus aukohtadele oli asetatud kõikide maakonna kangelaste pildid. Nördimus puges südamesse, Eestis ei julgeta nõnda asju ajada. Vägisi jäin mõtlema, et mis meil siis nii erinevat on. Mis muud, kui julgust napib. Julgust selg sirgu lüüa ja mitte eitada seda, kust me tulnud oleme ja milliseid valikuid on meie esiisad tegema pidanud. Pole veel keegi saanud olnut olematuks muuta.

Vanad veteranid asetati aukohtadele ja nende auks peeti lühikesed kõned. Oli rõõm näha, et ELSKi kõne väga soojalt vastu võeti. Kõnede vahele lisandusid muusikalised ja tantsulised vahepalad. Anti sõna vanadele leegionäridele.

Oli näha, et kogu üritus oli pühendatud vanadele leegionäridele. Ennekõike neile, nende pärast, nende jaoks. See suhtumine õhkus välja kõikidest toimingutest ja sõnadest ja tegi meele härdaks. Vähestel õnnestus tol päeval silmad kuivad hoida.

Kui Riias oli vastuvõtt soe, siis Krustpilsis olime me kõik vennad ja õed, seisime ühe asja eest. Seal polnud enam vahet, kes kust tuleb ja kui vana on. Seal olid kõik omad.
Ühtekuuluvus tunnet toitis veelgi finaalina kooliõuel toimunud aasta esimene lõkkeõhtu.

Terve päev oli pikk, aga jääb meeldiva mälestusena saatma veel kauaks. See saabki olla ainult nii, kui me külg külje kõrval seisame. Meil pole kedagi teist, kes meie eest seisaks. Ise peab tugev olema ja peab hoidma ühte nendega, kellega sama saatust kord juba jagatud on.

Kadri Tera

Eesti Leegioni Sõprade Klubi

 

Vahtkonna vahetus Riias asuva Läti Vabaduse ausamba jalamil:



Lippude spaleer Läti Vabaduse ausamba jalamil:



ELSK delegatsiooni juhi Tarvi Nikker'i kõne Krustpils'i lossi juures asuva mälestussamba "Isamaa eest langenuile" jalamil.