Hirvepark 23.08.2012

New Page 1

Nagu eelnevatelgi aastatel vedas ka tänavu Hirvepargi miitingut rahvuslane Jüri Liim, kes kõnekoosolekuga meenutas tähtsat päeva, rääkides teemadest, mis on päevakorral. Siin kohtusid rahvas ja poliitikud, kuigi oli õhust tunda, et viimased oleks parema meelega tahtnud, et Hirvepargist saaks nende enesekiidulaul, kus igal aastal kiidetaks valitsejate saavutusi. Ei, nii see pole läinud. Vähemasti veel mitte.

Ka seekord kutsus Jüri meid koosolekule ja võtsime kutse vastu. Osalejaid tundus olema sadakond, suurem osa vanema põlvkonna esindajad, milles võis oma roll olla ka tööpäeval. Selle aastase miitingu aktuaalseimaks punktiks kujunes ESM ja Eesti Vabariik, sel teemal kõnelesid Mati Väärtnõu, Ivar Raig ja Alar Sudak, ette rutates võib öelda, et ei pääsenud seda puudutamata ka meie – see on tähtis asi ja puudutab kogu meie rahvuse saatust.

Vahetult enne meie kõne sai sõna kaitseminister, kes rääkis tõest, vabadusest ja kindlustundest, samadest asjadest rääkisin ELSK esindajana ka mina. Alljärgnevalt kokkuvõte minu sõnavõtust:
Kõigepealt küsimus: mida saab Eesti õppida ajaloost? Mis on Eesti strateegia? Me oleme harjunud kutsuma igasugust taktikat strateegiaks. Me ei ole harjunud mõttega, et 90% juhtudest ei jõua eesmärgini puhtalt lineaarse loogika kaudu. See on strateegia.


Esimene mõte – tõde

Eestis on üks paik, mis on andnud sisu sõnadele „viimse veretilgani“. Üks paik, mis ütleb meile, et ükskõik mis värvi lipp Pika Hermanni tornis lehvib, võidelda tuleb selle riigi eest, mille lipp on sinimustvalge. See paik asub Narva linnast lääne pool Alutaguse soode ja mere vahel. Selle paiga nimi on Sinimäed.

Sinimägedele andsid tähenduse mehed, kes ühtlasi andsid kõik. Need mehed saavad iga aasta juuli lõpus sealsamas paigas kokku. Igal aastal on neid vähem. Iga aasta juuli lõpus ootavad nad, et sellesse paika nendega rääkima tuleks Vabariigi Valitsuse esindaja. Juba aastaid ei ole seda juhtunud.

Ma tahan nende meeste nimel öelda, et oma vabaduse eest võidelnute meenutamine on täiesti normaalne ja seda tehakse igas riigis. Seda ei saa hukka mõista. Kui Venemaa seda teeb, siis see on lihtsalt naeruväärne.

Teine mõte – vabadus

Väga tihti on küsimus selles, kas vabadus või turvalisus. Nii ka viimastel kuudel Eestis.

Eesti iseseisvusmanifesti järgi tähendab vabadus, et Eesti rahvas saab oma saatust ise määrata. Vaba mees on oma maal ise peremees.

Vaba mees ei maksa võõraid võlgu.

Ma tean, et Riigikohus otsustas hiljuti väga napilt, et põhiseadus päris nii ei ütle. Tsiteerin Riigikohtu esimeest: „Eesmärgi kaalutlus kaalus üle riive intensiivsuse.“

Kas see tähendab, et eesmärk pühitseb abinõu?

Kas see tähendab, et Euroopa Liitu kuulumisel põhiseadust mitte ei kohaldata, nagu ütleb 2003. aasta põhiseaduse täiendus, vaid kohandatakse?

Või siis tähendab see, et me ei saa Eestis kohtuvõimu puhul rääkida võimude lahususest? Et siiski tuleks riigikohtunikud teha rahva poolt valitavaks?

30. augustil, kui punased ja rohelised nupud Riigikogus saavad taas kord määratu tähenduse, toimub Toompeal meeleavaldus Euroopa Stabiilsusmehhanismiga liitumise vastu. Kutsun inimesi üles sellel osalema.

Kolmas mõte – kindlustunne

Eesti riigikaitse põhiline doktriin on kollektiivkaitse. Ma olen sellega muidugi nõus.

Ma näen siiski väikest strateegilist viga. Kus on plaan B?

Kus on plaan B juhuks, kui Eesti Vabariigi eluiga on NATO omast pikem? Sest Eesti Vabariik on loodud kestma igavesti. NATO on projektipõhine ja loodud külma sõja tingimustes.

Usun, et Eesti Vabariik peaks seadma eesmärgi paarikümne aastaga olla valmis ennast ise kaitsma. Olla valmis ennast üksi kaitsma. Olla valmis plaaniks B. Sest paarikümne aastaga võib seda tõesti vaja minna.

Enese alahindamine on strateegiline viga.

Kui me tunnistame tõde ja ei häbene oma ajalugu, kui me kaitseme vabadust ja lähtume põhiseadusest, kui me oleme endas kindlad ja usume endasse, siis suudame me rahvusena väga palju.

Ruuben Saal
Eesti Leegioni Sõprade Klubi