Harald Riipalu postmargilugu

New Page 1

Harald Riipalu postmargilugu – kuidas Eesti Post takistas ELSK’l Harald Riipalu 100. sünnijuubeliks välja anda postmarki


13. veebruaril 2012 täitub 100 aastat ühe Eesti läbi ajaloo kuulsaima sõjamehe, kolonelleitnant Harald Riipalu, sünnist. Mees, kes raskeil aastatel 1941-45 juhtis võitlust kommunistide vastu, andes endast kõik. Tema lahingulise vapruse eest autasustati teda kolmanda eestlasena Auvere lahingu ja Sinimägede lahingu kangelasliku juhtimise eest Saksamaa kõrgeima sõjalise autasuga – Raudristi Rüütliristiga.
ELSK tegi ajalugu, andes möödunud aasta oktoobris, kingitusena 90. suurjuubeli puhul meie ainsale elusolevale Rüütliristikandjale kapten Harald Nugiseks’ile välja esimese postmargi, kus on kujutatud Teises Vabadussõjas võidelnud Eesti sangarit. See rõõmustas juubilari, vanu rindemehi nii kodu- kui välismaal, samuti filateliste üle laia Maailma kaasaarvatud Venemaal. Selle postmargi sünd oli justkui sula, mis näitas, et kommunistide ringkaitse tänapäeva ühiskonnas on hakanud lagunema, nagu kommenteeris seda üks vana sõjamees, kes verd valanud Neveli all, Mehikoormas, Narva all, Auveres ja Sinimägedes.

Edukalt traditsiooni alustanud, kujundas ELSK Harald Riipalu 100. sünnijuubeliks postmargi ja andsime 23. Jaanuaril 2012 Eesti Postile sisse 3 poognalise tellimuse margi proovitrükiks, tehes ka ettemakse. Kuna valitses haudvaikus, siis 9 päeva hiljem, 1. veebruaril 2012 võtsin telefonitsi ühendust Eesti Posti klienditeenindusega. Saanud vastuse, et margid on juba valmis trükitud ja pannakse järgmine päev teele, lõppes positiivne side. Juba järgmisel hommikul helises mul mobiiltelefon ja liinil oli Eesti Posti esindaja. Vastupidiselt eelmisel päeval öeldule, väideti juba seekord, et seda marki ei saavat mitte mingisuguselgi juhul trükkida. Selle olevat üle vaadanud spetsialistid ja juba pärast Harald Nugiseks’i postmargi väljaandmist alanud valitsusorganite poolne kära ja surve Eesti Postile, et kuidas küll lasti selline mark välja. Küsimusele, mis siis on lahti, et Eesti Vabariigis ei tohi oma maa sangarite postmarke välja lasta, sain vastuse, et margil olla sisuliselt nats, Eesti Post ei taluvat uut valitsuse pressingut ja juba nii palju kuuldud fraas, et ei lääneliitlased ega ka Venemaa ei saavat meist aru. Küsimusele, miks nad siis meist aru ei saa, kuna pildil on ju pesuehtne Eestimaa poeg, üks nendest, kes aastatel 1941-45 oma tervise ja elu hinnaga kaitsesid Eesti rahvast, võitlesid omariikluse eest, omades selleks absoluutset Eesti vabariigi toonase eliidi, eesotsas peaministriga presidendi kohustes, professor Jüri Uluotsa, toetust. Mees, kes oma võitlusega aitas punamõrvarite eest põgeneda Läände ligi 80 000 kaasmaalasel, mis garanteeris tugeva vaba Eesti eksiili tekkimise. Miks ei tohi Eestimaal mälestada sellist sangarit ja miks ta siis ei kõlba postmargile??? Vastus ikka, et valitsusorganid ei lase sellel juhtuda ja spetsialistid olid välja toonud, et margil on Harald Riipalu mütsi ees pealuumärk!!! See olevat kohutav sümbol. Ma väitsin, et see oli Relva-SS sümboolika ja just sellistes mundrites võideldigi oma rahvusväeosadega Teises Vabadussõjas, nagu seda ka nimetas juba eelpool nimetatud Eesti Vabariigi toonane presidendi kohusetäitja professor Jüri Uluots. Pealuumärgiga seoses tuli mulle suure Eesti riigikaitse pooldajana pähe Kuperjanovi pataljoni sümboolika ja leidsin ennast mõttelt, et kas tõesti on varsti ka aeg sealmaal, et mõni sõge ametnik käseb kuperjanovlastel keelata nende sümboolika kandmise!!?? Kuhu see hullumeelne maailm, kus enam oma ajaloost rääkida ei tohi, hakkab jõudma? Tahtmata nii tähtsa mälestuse kaitsmisel alla anda, tegin kompromissiks Eesti Posti esindajale ettepaneku, et kujundame kiiresti Harald Riipalust teise pildiga postmargi, kus pildi keskmes on sangar ja tema käisel olev SiniMustValge käisekilp, teda aga vapruse eest autasustamas III Germaani Soomuskorpuse juht Felix Steiner. Milline ajalooline moment! Leppisime kokku, et saadame kohe kavandi maili ja lähitundidel saame ka vastuse. Paraku tuli omakorda vastust oodata järgmise päeva, so 2. veebruari õhtuni. See oli sarnane eelmisel päeval kuuldule, toon siin ära vastuse: „Vaatasime uuesti MinuMark pildi üle ja peame tunnistama, et tegu on siiski hetkel väga tundliku teemaga. Alles mõni kuu tagasi tekitas rahvusvahelist vastukaja seik meie vabadusvõitlejate mundrite pärast ning sellele pidid reageerima nii välisminister kui poliitikud M. Laariga eesotsas. Lähitulevik peaks andma selgust riigikogus sündiva otsuse tasemel ning seejärel oleme teema käsitlemisel ja esitlemisel just sellises või teistsuguses vormis oluliselt paremal positsioonil. Olukorra keerukust arvestades oleme siiski antud hetkel sunnitud tellimuse täitmisest loobuma.” Selline kurb vastus siis ja seda Tartu rahu aastapäeval.


Selline juhtum tõstatab veelkord küsimuse: mis riik ja võim meil siiski tänapäeval on? Kas see on Eesti Vabariik, kelle esindaja oli 1941-44 toonane peaminister presidendi kohustes professor Jüri Uluots. Mis järjepidevusega saab olla tegu, kui tänases Eesti riigis eiratakse Eesti Vabariigi esindajate ja eesti rahva seisukohti? Kuidas see on nii, et meie rahva jaoks on Teises Vabadussõjas võidelnud sangarid ja vabadusvõitlejad, valitsejate jaoks ei ole nad aga ikka veel keegi? Kas valitsuse esindajad saavad aru, et nad on juba pea 21 aastat kestnud taasiseseisvumise jooksul solvanud ja teinud äärmiselt liiga neile, kes võitlesid Eesti riikliku iseseisvuse eest reaalselt! Neile, kes langesid, neile, kes põrgud läbi käisid ja jätkasid ikka Nõukogude režiimi vastu seismist, kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Kas saadakse aru, milline impulss oma häbiväärse argusega on antud uutele põlvkondadele?


Andsime Facebook’i vahendusel võimaluse ka eesti poliitikuile, kes vastupidiselt suurtele sõnadele, said võimaluse enda austust Teises Vabadussõjas võidelnute vastu näidata tegudega, oleks piisanud helistamisest Eesti Posti ja kaasaaitamisest, et see mark ühele suurele sõjamehele oleks läbi räsitud tee siiski sündinud. See olnuks tõeline kummardus neile, kes võitlesid selleks, et saaksime igal aastal 24. veebruaril hõisata lipud ja hõigata Eesti eest surmani!
Oli kurb vaadata ühe 20. Eesti Relva-SS Diviisi 45. rügemendi (kutsuti ka kui Riipalu rügement) sõjamehe näoilmet kui ta kuulis seda margilugu. Paljudele ootab veel teatamine ees – raske, aga valetada oleks veel suurem häbi! Meenutaks siinkohal, et toosama 45. rügement koos pataljon "Narva" meestega mängis juhtivat võtmerolli Auvere ja Sinimägede lahingutes, Grenaderimäe võidukas vallutamises ja edukas kättevõidetud positsioonide hoidmises. Milline oli selle hind, palju langes selles heitluses põlvkonna parimaid Eesti poegi, kes ei saanudki vaba elu nautida – nad ei jõudnud oma elus veel puhkedagi, kui niitis surmavikat. Seda vist valitsejad ei tea ega tahagi teada. Nad oleks ka kõik võinud paadiga minema sõita-põgeneda, jättes oma rahva punaterrori kätte, nagu seda arvatavasti teevad need, kes kasvanud praeguse arguse vaimus, kelle kodudes puudub isamaa armastus, vaid on ainult jäägitu võimuiha, tahtmine kõikidele võõrastele meeldida. Kurb on ka sellest, et mark oli ELSK poolt mõeldud kingitusena Harald Riipalu tütrele Edele, öeldes läbi selle, et Harald Riipalu pole Eesti Vabariigi ja tema rahva jaoks kunagi kadunud, ega unustatud, ta on meie südameis. Eesti rahva jaoks ongi Harald Riipalu alati olnud sangar ja jääb selleks! Kas on meie valitsuses ka mõni poliitik, kes tuleks meile (ELSK’le) antud küsimustes appi, vaigistaks Eesti Posti hirme ja postmark näeks siiski ilmavalgust, seda näitab aeg. Kui on, siis teatame sellest peatselt ka eesti rahvale.


Andri Ollema
Eesti Leegioni Sõprade Klubi juhatus
6. veebruaril 2012