Hando Ruusi mälestamine 31.03.2007

Lõpule olid jõudnud valmistused ELSK loomiseks, vabatahtlikest koosnev Klubi, mis sündis 20 päeva hiljem peab kandma Eesti Leegioni vaimu, sirgeselgsust ja kindlameelsust, et seista Teises Vabadussõjas võidelnute pärandi säilimise eest. Mitte diplomaatiliselt, nagu oma tegevust iseloomustavad need, kes tegelikult midagi teha ei taha, vaid otsekoheselt, tegude ja aktiivsusega, tõest rääkides.

ELSK esimeseks traditsiooniks saigi Eesti Leegioni esimese pataljoni „Narva” austatud juhi Hando Ruusi surma- ja sünniaastapäevade tähistamise elluäratamine, mida pataljon „Narva” sõjamehed olid alates 90ndate algusest teinud, kuid, mis oli noorte eestvedajate puudumisel juba pikemat aega soiku jäänud. Kui nende ridade kirjutaja selle ideega ELSK „ristiisa” vana pataljon „Narva” sõjamehe, Klubi Wiking-Narva presidendi Kalju-Johannes Jakobsoo poole pöördus, andes ülevaate plaanidest, tuli ilma pikema kõhkluseta heakskiit ja toetus. See mõte meeldis pataljon „Narva” vanadele rindemeestele väga.

31.03.2007 oli ilus kevadine päev. Linnud laulsid, päike sillerdas kevadiselt soojalt. Sama soojalt või veel soojeminigi põksusid kohaletulnute südamed, koos vanade sõjameestega seati tee nende juhi Hando Ruusi hauaplatsi juurde, seisatati seal ja meenutati seda vaprat meest. Haua katsid pärjad ja seal süüdati küünlad, mis oli meie poolne tagasihoidlik au avaldus.

Vana „Narva” pataljoni sõjamees Ants-Eduard Teder meenutas: „Aasta siis oli 1943 kui Hando Ruus määrati 3.kompanii ülemaks. Enne seda oli ta 2.kompanii rühmaülem. Kuna meil kompaniiülem sai surma, siis tema määrati meile uueks kompaniiülemaks. Tõesti, meil vedas, sihukese mehega nagu Hando Ruus oli, selle mehega võis läbi minna tulest ja veest. Ta ei olnud mitte üksnes hea sõjamees ja ülemus, ta oli ka hea sõber.”

Kalju-Johannes Jakobsoo meenutas: „Mulle meenub see päev, see tund, see hetk kui Hando Ruus Ambla lähistel, kus me jäime eestlastest punaarmeelaste rõngasse ja tulid nende parlamentäärid, kes olid Hando Ruusi kursusekaaslased-koolivennad. Pakuti valikutest: „Anna alla!”, „Tule üle!”, „Lõpetage vastupanu, teile ei tehta midagi.” „Me ehitame vabat Eestit koos!” Hando uskus oma sõpru, ma nimetan neid sõpradeks, ehkki seda poleks õige teha. Ta uskus nende juttu ja ütles meile seal, et: „Kes tahab, võib minna suunas, mida ta õigeks peab. Kes soovib, tuleb, anname relvad ära ja läheme koos.” Öeldi veel seal, punakorpuslaste poolt „lohutuseks”: „Teile ei tehta midagi, te olete mobiliseeritud.” Kui üks meist küsis, mida tehakse nendega, kes vabatahtlikult sõdisid kommunismi vastu, öeldi, et nendega on teine arve. Ja siis meist suur osa tegi ümberpöörd ja läksime metsa. Osa meist, aga läks Hando Ruusiga kaasa, lootes kõlanud lubadustele ja arvates, et meid mõistetakse ja lastakse inimestena elada. Ei saanud. Hando viidi kui „Narva” pataljoni juht eriti nõmedale hukkamisele. Teistest nii mõnigi elab veel tänapäeval. See mälestus on püha, hoidkem ka teie, noored sõbrad-aatekaaslased, meie igavest vabaduse tahet, võitlusvalmidust. Hoidkem eesti keelt ja eesti meelt. Aitähh teile, et te tulite siia!”

Öeldakse, et on targad, kes õpivad teiste vigadest. Mõeldes Hando Ruusile kerkib alati esile küsimustik, miks ei ole ma kunagi kuulnud ühestki reetmisest, kus Saksa mundris võidelnud eestlased oleks üles andnud oma rahvuskaaslase. Veel enam, ma pole kunagi kuulnud et Saksa mundris võidelnud eesti mehed oleks mõrvanud oma rahvuskaaslasi. Miks on teisel poolel selliseid näiteid, aga tuua küll ja küll? Porkuni. Avinurme. Kas kommunismi mentaliteet oli tõepoolest nii nakkav?

Teder pakkus ka Metsakalmistu mändide all, kamraadide läheduses välja mõtte, et tulevikus võiks pataljon „Narva” ehk saada ka väärika mälestusmärgi, millise, kus kohta jne jättis ta mõelda nii vanadele „Narva” rindemeestele kui noorusele. Ühe hallipäise „Narvaka” suust kõlas: „Mõte on hea, aga Parts võtab jälle maha!” Meenus ausambarööv Lihulas 01.09.2004, meenusid kamraadid, kellega koos me tol hilisõhtul seda mälestusmärgi röövi takistada üritasime. Võitluses, mille käigus rahumeelsed ja relvastamata eestlased said tunda, mis asjad on „erivahendid,” hilisõhtul, kus näidati rahvale, mida arvavad Eestimaa ajaloost ja oma rahvast valitsejad. Vana rindemehe poolt hõigatud sõnades oli ju tõde.

Ma lahkusin tol päeval Metsakalmistult teadmises, et ees ootab veel kõvasti tööd. Tuleb rääkida tõest, rääkida võimalikult paljudele kaasmaalastele, et ka nemad räägiksid seda omakorda edasi. Tuleb rääkida tõde oma välismaa sõpradele. Peab sündima koduleht Eesti Leegionile ja Teises Vabadussõjas Eesti riikliku iseseisvuse eest võidelnud meestele.

Puhka rahus, Hando Ruus!

Andri Ollema
Eesti Leegioni Sõprade Klubi