Läti Leegioni päev 16.03.2009

Esmaspäeva hommikul kell kümme liikus Ikla piiripunkti poole viis autot rahvuslikult meelestatud eestlastega, kus olid esindajad 20. Eesti Relvagrenaderide Veteranide Ühendusest, Eesti Iseseisvusparteist, Eesti Leegioni Sõprade Klubist ja kuulsa eestlaste Relva-SS pataljoni "Narva" veteranide klubist "Wiking-Narva," mis loodi Eesti Leegioni esimestest vabatahtlikest - kokku 20 inimest. Plaanis oli külastada Lestene kangelaskalmistut ja austada oma kohalolekuga neid Läti Leegionäre, kes tähistavad igal aastal 16.03. oma Leegioni päeva. Nad võitlesid õlg-õla kõrval oma Eesti relvavendadega ning unistasid iseseisvast ja kommunismivabast Lätist ning Eestist.

Paraku on tänapäeval valitsemas uued normatiivid, kus õigest ajaloost rääkida ei armastata. Nii juhtus ka meiega. Meid peatati piiripunktis kinni võeti ära meie dokumendid, vaadati autode pagasid läbi, uuriti kirju pärjalintidel, samal ajal uuriti mingeid pabereid ning lihtsalt lasti meil oodata, nagu oodates edasisi instruktsioone. Selgitasime, et tahame viia pärjad Lätisse, Lestenesse ja oma kohalolekuga saata tervitusi Eesti vendadelt ja õdedelt. Pealegi oli meil kaasas vana sõjamees, klubi "Wiking-Narva" ja 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi Veteranide Ühenduse esindaja Ants-Eduard Teder, kellel oli Lestenesse ka kõne kirjutatud. Pärast pikka ootamist (umbes tunnike), kui meiega käituti nagu kriminaalidega, anti meile dokumendid tagasi keelates Läti Vabariiki sisenemise. Põhjendati seda sellega, et kujutame ohtu Läti Vabariigi iseseisvusele ja turvalisusele. Lisaks politseitöölistele ja tolliametnikele liikus seal ringi ka erariides juhendaja, kes oli arvatavalt Läti KAPO'st.

Pärast meile keelu edastamist jõudis kohale ka meie Eesti delegatsiooni kuues auto kolme Eesti Iseseisvuspartei liikmega, ka neid hoiti kinni tunnike ja poolteist ning keelati seejärel Läti Vabariiki sisenemine.

Enne Lätti sõitu andis endast märku ka Eesti KAPO , helistades Eesti Leegioni Sõprade Klubi liikmele Viktor Raskile tööle ja hiljem, samal õhtul, ka külastasid teda kodus. Soovitasid Lätti mitte minna, nimetades Läti Leegioni päeva sealseks siseasjaks ja nende mälestamist lätlaste enda asjaks. Kuuldes, et ikka läheme, sooviti head reisi, kuid lisati, et nad ei garanteeri, et kohale jõuame.

Piiripunktis oli Läti härraste käes patakas A4 pabereid, millel olid kirjas autode registreerimisnumbrid. Seal patseeris ringi ka naisterahvas Eesti Piirivalvest, kes meie järelpärivatele küsimustele isegi vastata ei suvatsenud.

Tagasiteel tegime peatuse Pärnus asuva Teises Maailmasõjas Eesti riikliku iseseisvuse eest võidelnute monumendi juures, asetasime Lätti minekuks valmistatud pärjad selle jalamile ja pidasime seal väikse mälestusmiitingu, kus vana Eesti Leegioni sõjamees Ants-Eduard Teder esines ka Lestene jaoks kirjutatud kõnega: „Ükski rahvas ei saa omale naabreid valida – nad on lihtsalt olemas kõigi maailma seaduste ja poliitiliste aluste põhjal. Lätlased ja eestlased on sadu aastaid võidelnud oma ebasõbraliku naabri vastu. Aga me oleme jäänud! Me seisame endiselt kõrvuti oma kodumaa pinnal ja elame ikka veel. Meie, eestlased, soovime kõigile lätlastele tänasel raskel ajal head väljapääsu hetkelisest raskest majanduslikust olukorrast ja loodame, et kord taas paistab päike teie tänavail, rõõmsamalt kui seda täna. Kõigile lätlastele parimat soovides – ärgem unustagem, et te elate siiski veel!”

Pärjad koos küünaldega haihtusid Pärnu monumendi juurest aga juba 19.03. Nad ei olnud närtsinud, sest kohalikud aatekaaslased käisid neid iga päev vaatamas, koristasid ära põlenud küünlad ning süütasid kustunud. Pärnu rahvas oli ka usinasti omalt poolt küünlaid juurde toonud...

Lätlastele tahaks veelkord üelda: "Mūsu biedriem. Igaunijas brāļi un māsas!"

Andri Ollema
Eesti Leegioni Sõprade Klubi juhatus
20.03.2009