Hirvepark 23.08.2009

23.08.1987 toimus Tallinnas, Hirvepargis astus veel toona okupeeritud Nõukogude Eestis rahvas esimest korda vastu anastajatele, nõudes kõnekoosolekuga Eesti Vabariigi taasloomist ja Nõukogude okupatsiooni lõpetamist, see päev läks kuldsete tähtedega Eesti ajalukku. Nii on see päev olnud tänini püha vabalt mõtlevale ja Eesti Rikklikku iseseisvust tähtsaks pidavaile eestlastele.
23.08.2009 korraldas Hirvepargis kõnekoosoleku rahvuslane Jüri Liim, kes kutsus sinna osalema-esinema ka ELSK. Tervitasime tema kutset ja olime kohal. Rahvast oli hirveparki kogunenud oma sadakond inimest, ka mõned võimu esindajad, kelle nägudest võis meie kõne ajal lugeda kohkumist, vastumeelsust, solvumist – tõde ei saagi olla selline, mis meeldiks kõigile, aga tema nimel tuleb seista.

Lugupeetud kohalolijad!

70 aastat tagasi sündis MRP. Selle tagajärgi teab, kindlasti, suurem osa kohaletulnuist. Küll aga ei tea suurem osa rahvast, milline oli Lääneliitlaste roll selle leppe tekkimises ja tulevase suure sõja puhkemises. Olgu vahele mainitud, et USA president Franklin Delano Roosvelt märkis 1934 aastal Ameerika Ühendriikide kongressil: „Tuleb kasulik sõda Saksamaaga. Maailmapoliitikas ei ole midagi juhuslikku, kõik on pikaajaliselt planeeritud ja ette valmistatud.” 1936 aastal ütles inglise poliitik, hilisem peaminister, Winston Churchill: „Me surume Hitlerile peale sõja, ükskõik, kas ta tahab või ei.” Sellest kõigest ja veel paljust tuleb tulevikus rääkida, ajalugu ei saa olla poliitkorrektne, nagu ta oli seda Nõukogude okupatsiooni ajal vaid peab rääkima asjadest õigete nimedega.

Eesti Vabariik lakkas suurriiklike huvide ja Lääne maailma ükskõiksuse pärast füüsiliselt olemast. Meie riik alistus, mille tulemusena tulid riiki Nõukogude Venemaa baasid ja pärast siinse valitsuse kukutamist ja oma nukuvalitsuse võimule määramist alustas idanaaber eesti rahva süstemaatilist hävitamist. Kõik, mis meenutas iseseisvust, pidi kaduma. Paljud meist ei alistunud, vaid suundusid metsadesse ja põranda alla, et osutada vastupanu kommunistlikule terrorile.

Ainus lootus ennast ikkest vabastada avanes Eestil Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja puhkedes ja Saksa poolel võideldes. Teine Vabadussõda algas Suvesõjaga 1941, kui Eesti kommunistidest vabastati, sellele järgnes võimalus lõpetada sõda vaenlase maal nii, et Eesti rahvas ei peaks kannatama. Vapramad Eestimaa vabatahtlikud võitlesid Stalingradi all, Leningradi ja Volhovi rindel, Izjumis ja Ukraina rindel, Nevelis. Siiski jõudis rinne Eestisse tagasi - naasesid koju ka Eesti üksused, et pidada otsustavat võitlust Eesti eest. Koju jõudnud Eesti 20. Relvagrenaderide Diviisi 45-s rügement lõi vaenlase tagasi Meerapalu all. Peatselt pandi vaenlase pealetung seisma ja paisati tagasi ka Narva rindel, kevad-talvel 1944 ja nii hoiti teda ohjes sama aasta suve lõpuni. 1944 suvel alustas Punaarmee massilist pealetungi Narva rindel, sai aga meie meestelt hävitavalt lüüa nii Auvere kui ka Sinimägede all. Idanaaber lükkas aga rindele üha uut ja värsket inimressurssi, kelle surmast tal sooja ega külma polnud. Nii õnnestuski tal lõpuks murda läbi Emajõe rindel, mida olid kaitsmas enamasti viletsa relvastuse ja väiksema väljaõppega üksused. Suurem osa Eesti sõjameestest, nende seas ka vaieldamatud autoriteedid kolonel Alfons Rebane, kolonelleitnant Harald Riipalju ja major Paul Maitla, taandusid koos Eesti 20. Relvagrenaderide Diviisiga läbi Läti Saksamaale et sealt uuesti Eestit vabastama tulla. Ei maetud kunagi maha lootust ja täideti mehe kohust.

Diviisi viimased võitlused olid Tšehhis 1945nda aasta mais, kui lõppes suur sõda. Eestlasi ootas ees veel kohutav Tšehhi põrgu, kus tšehhi kommunistid relvituid sõdureid asiaatliku rõõmuga piinasid ja mõrvasid. Seal mõrvati ka Rüütliristikandja Paul Maitla, kes tänini puhkab tundmatus hauas. Sealt eluga pääsenuid ootasid ees GULAG’i jubedused Siberis või mahalaskmine. Paljud eestlased jätkasid vastupanu kodumaa metsades. Selle kõigega tõestati, et vaba Eesti on võitlemist väärt!

Eesti sõjameest toetas tema võitlustes kogu Eesti rahvas, alustades toonasest peaministrist, presidendi kohustes professor Jüri Uluotsast, lõpetades kogu toonase eliidiga. Nagu professor Jüri Uluots asja kokku võttis: „Kas võitlus koos sakslastega või langemine suurde õnnetusse.” Ka Teises Vabadussõjas võitlesid Eesti mehed oma Eesti Vabariigi iseseisvuse eest, tänu nende kangelaslikule võitlusele pääses läände ligi 80 000 kaasmaalast, kaasa arvatud praeguse presidendi Toomas Hendrik Ilvese vanemad - see arv on väikese rahvuse kohta tohutult suur. Tsiteerin veelkord toonast Eesti Vabariigi peaministrit presidendi kohustes proffessor Jüri Uluotsa: „Meile, eestlastele endile kuulub õigus otsustada, missugusel viisil ja kellega koos on meie enesekaitse efektiivsem. Igal enesekaitsel on siht, milleks seda teostatakse. Meie tõendame avalikult ja otsekoheselt kogu maailmale, et meie, eestlased, kaitseme oma rahva olemasolu, oma põlis eluruumi ja oma rahva vabadust. Vabadussõda jätkub praegu. Küll erinevamates ja keerulisemates ajaloolistes tingimustes kui eelmine. Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluruumi, oma vabaduse eest. On raske laim ja solvamine kui keegi ütleb või mõtleb teisiti.“

Meie Eesti Leegioni Sõprade Klubiga küsime, millal julgeb ennast toonase Eesti Vabariigi õigusjärglaseks pidav praegune Eesti Vabariik tunnustada nende meeste võitlust, kes võitlesid Teises Vabadussõjas. Oleme kümme aastat, Sinimägedes, vanade rindemeeste igasuvisel kokkusaamisel, kuulnud ilusaid sõnu „kohe-kohe vastuvõetavast eelnõust,” Sinna pole pikka aega kohale julgenud tulla valitsuse esindajad, alustades riigi kõige kõrgemast, tema justkui võlgneks seda rohkemgi kui keegi teine. Oleme kuulnud ka vabandust, et meie tänased riigikogud ei suuda „Vabadusvõitlejaid tunnustavat eelnõud” läbi viia, kuna Toompea koridorides on piisavalt suur % kommuniste ja kosmopoliitse maailmakorra esindajaid, kes on selle vastu. Sel juhul paluks riigikogus teha avalik hääletus, Eesti rahval on õigus teada, kes on need, kes endiselt meie rahva hinge mürgitavad!!!

Kutsume Eesti Leegioni Sõprade Klubiga üles kogu eesti rahvast seisma oma vabaduse eest võidelnud sangarite au eest! Need mehed on väärt seda, et nende heitlusi Teises Vabadussõjas ka väärikalt tunnustataks. Meie väike riik ei saa ega või oma sangareid unustada – rahvas pole seda nagunii teinud.

Hakakem ükskord Maailmale selgitama ka oma väikese rahva ajalugu! Nii kaua kui keegi pole seda isegi püüdnud teha, pole vaja rääkida, et meist ei saada aru. See on jäänud tahtmatuse taha. Ootame rahvateenritelt Toompeal ka vastavat tegevust! Ja ärge unustage, et kõige kõrgem võim Eestimaal on rahvas!

Aitähh!

Andri Ollema
Eesti Leegioni Sõprade Klubi juhatus