Eesti Leegioni Sõprade Selts

26. jaanuaril 1943 toimus kindralkomissar SA-Obergruppenführer Karl- Siegmund Litzmanni residentsis Kadrioru lossis Eesti Omavalitsuse direktorite, maavanemate, linnapeade, Politsei prefektide ja Omakaitse juhtide ning tsiviilvalitsuse juhtivate isikute kohtumine Eesti Leegioni väljaõppelaagrist saabunud kahe ohvitseri ja kahe alljuhiga.
(ERA R-67/2/26)

Eesti SS-Leegioni väljaõppe laagrist olid saanud 20. jaanuari 1943 rügemendipäevakäsu nr. 6/42 järgi marsikäsu Tallinna külastamiseks järgmised ohvitserid: SS-Untersturmführer Robert Silvester (sünd.6.01.1907 pildil vasakult teine) – V kompaniist ja SS-Untersturmführer Hando Ruus (sünd.16.05.1917 pildil vasakult neljas)- II kompaniist ning alljuhid- SS-Unterscharführer Karl Laurits (sünd.6.03.1918 pildil vasakult viies) – V kompaniist ja SS-Unterscharführer Helmut Karusoo (sünd.18.01.1919 vasakult esimene) staabi kompaniist. Eesmärgiks tutvustada elu Eesti Leegionis.


(ERA R-67/2/2)

Kõigepealt võttis sõna kindralkomissar, kes andis kokkutulnutele ülevaate eestlaste osast käimasolevas võitluses ühise vaenlase vastu. Tuletas meelde kuidas eestlaste soov luua oma väeüksus 1942. aasta kevadel muutus tõelisusesks kui ta Tallinna vabastamise I aastapäeva aktusel Vabaduse väljakul 28. augustil 1942 võis teatada, et saksa riigi juht on andnud nõusoleku Relva-SS'i kooseisu kuuluva Eesti Leegioni asutamiseks. Sellega said eestlased võimaluse astuda ühisesse rindesse koos Soome, Norra, Taani, Hollandi ja Belgia vabatahtlikega, kes on end aasta jooksul SS-leegionites näidanud väljapaistvate sõduritena ja leidnud selle eest tunnustust. Lõpetades oma sõnavõtu, kordas ta oma vabaduse väljaku aktusel öeldut: "Ärge unustage kunagi, et seda mida teie teete võidu saavutamiseks, seda teete te oma rahvale. Eesti tuleviku kujundamine sõltub otsustavalt sellest, kuidas on eesti rahvas kaasa aidanud ühises võitluses."

Pärast kindrakomissari kõnet võttis sõna SS-Untersturmführer Hando Ruus, kes oli alustanud oma võitlust bolševike vastu juba 1941 aasta sõjasuvel kui võitles Viljandimaa metsavennana punaste roimarite Eestist välja tõrjumise nimel. Hiljem kui Eestimaa oli punastest puhas liitus Omakaitsega ja sealt Viljandimaal formeeritud 38. Politseipataljoniga idarindel, kus korduvalt silma paistis. Peale Eesti Leegioni asutamist liitus ühena esimestest eesti ohvitseridest sellega. Ta kirjeldas lühidalt väljaõppel viibivate leegionäride elu ja väljendas nende kindlat tahet saada võimalikult varsti rakendatud võitlusse vihatud põlisvaenlase- bolševismi vastu. Edasi rõhutas ta vajadust veel enam tihendada sisemist sidet Eesti Leegioni ja kodumaa vahel. Selle mõtte teostamiseks tegi ta ettepaneku Eesti Leegioni Sõprade Seltsi asutamiseks, eesmärgiga koondada kõiki Leegioni sõpru eesti rahva seas. Kokkutulnud eesti rahva esindajad tervitasid kõige soojemalt seda ettepanekut.

Pärast oma eesti kamraadi võttis sõna SS-Untersturmführer Robert Silvester, kes esindas Eesti Leegioni komandöri SS-Obersturmbannführer Franz Augsbergerit. Ta kirjeldas lühidalt leegionäride väljaõppe tingimusi. Ajutiselt väljaõppega tegelevate, kuid võitluses karastatud Relva-SS ohvitseride kõrgemaks püüdeks on oma eesti kamraadidele edasi anda kogu oma sõjavilumus ja sõdurline teadmiste tagavara.

Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe käsitles oma kõnes aega enne sõja lahtipuhkemist. "Harva on nõnda igatsetud sõda, kui Eesti rahvas 1941.a. suvel, sest selle sõja kaudu loodeti vabaneda bolševistlikust ikkest. Nüüd seisavad tuhanded Eesti vabatahtlikud rindel. Eesti Leegion on see, kes kannab Eesti au. Kogu kodumaa soovib temale sooja südamega edu."

 

Järgnevalt oli külalistel õhtu jooksul võimalik sundimatus vestluses kohalviibivate Eesti Leegioni koosseisu kuuluvate meestega saada otseseid muljeid leegionis valitsevast võitlusvaimust, leegionäride elust ja väljaõppest.

Teade Kadrioru lossis toimunud koosviibimisest ja ELSS asutamisest ilmus ajalehes "Eesti Sõna" Nr. 22 reedel, 29.jaanuaril pealkirja all: "Eesti Leegion kehastab Eesti rahva enesekaitse tahet". Samuti mainitakse, et Eesti Leegioni ohvitser tegi ettepaneku Eesti Leegioni Sõprade Seltsi asutamiseks. Ohvitseri nime paraku ei mainita. Meie aga teame, et selleks ohvitseriks oli SS-Untersturmführer Hando Ruus.

 "Eesti Sõna" Nr.23, 30.jaanuarist toob ära uudise, et on asutatud Eesti Leegioni Sõprade Selts ja et selle ühingu juhatajaks määrati kolonel Johannes Soodla VR II/2, II/3. Ametlikuks loomiskuupäevaks saab 01.02.1943.

Eesti Leegioni Sõprade Seltsi juhatusse kuulusid:

Johannes Soodla (pildil), kolonel Vabadussõja sangar (Kuperjanavi partisanide liidreid)
Oskar Öpik, kohtudirektor
Otto Pukk, vandeadvokaat
August Gailit, kirjanik
August Mälk, kirjanik

Nõukogu:
Johan Holberg, vandeadvokaat
Ants Kalda, Tartu Ülikooli üliõpilaskonna esindaja
Gustav Kalkun, Eesti Noorte juht
Edgar Kant, Tartu Ülikooli rektor
Abel Käbin, ettevõtte direktor
Hans Leesment, san. kindralmajor
Jaan Maide, kolonel Vabadussõja sangar (VI Jalaväepolgu ülem)
August Sinka, kolonelleitnant

ELSS alustas oma tegevust üleskutsega eesti rahvale. "Eesti Leegioni jaoks kogutakse raha, sooje riideesemeid, raamatuid, ajalehti-ajakirju ja palju muud, mida leegionäril tarvis, et tunnetada kodumaa toetust. " Püüti oma sangarite võitlust nii palju kui võimalik toetada. Eesti Leegionäride seljataga seisis Eesti rahvas, kes nende võitlusi hoolega jälgis ja kaasa elas.

ELSS-i büroo asus aadressil Rataskaevu 14-4, Tallinn ning büroo juhatajaks oli Theodor Talvik.
(EFA S-63)

Eesti Leegioni Sõprade Seltsi võibki pidada Eesti Leegioni Sõprade Klubi eelkäijaks.