Eesti Leegioni Sõprade Klubi

Ajalugu on näidanud, et tugevad ja vabad on vaid need rahvad, kes oskavad teiste ja enda ajaloost õppida, kes armastavad oma isamaad ja rahvust, oma kultuuri ja ajalugu. Ja mis kõige tähtsam omi sangareid, kes võidelnud selle eest, et me oleme olemas ja elame vabana.

Noore poisina osalesin 1980ndate lõpu sündmustes kui ärkas Eesti rahvas taas vabaduse leek. Taheti välja tulla orjaunest ning purustada reeturite sugu, kes oli üle neljakümne aasta tantsinud okupandi pilli järgi ja pununud oma rahva ümber ämblikuvõrku. Algselt näiski see õnnestuvat, suutsime üheskoos oma vabaduse taastada, täitus unistus, mida kõik olid kaua oodanud – Eesti Vabariik. Vabalt tõusis Pika Hermanni torni meie rahvuslipp. Sangarid, keda olime terve oma elu oma südameis kandnud pidanuks nüüd ka riiklikul tasemel tunnustatud saama, seda aga ei juhtunud. Valitsema olid imbunud "endised" punased, kes hakkasid koostama omi reegleid, oma uut ajalugu, mis pole ei midagi muud kui farss.

Eestlane on selline, et ta on harjunud kannatama, seda kasutatakse ka usinasti ära, hirmutades rahvast ja pimestades teda sulaselge loraga ilusast homsest – homsest, kus tänase seisuga peaks eestlane hakkama otsima teise eestlase jälge. Maa kuuluks võõrastele.

On läinud aastad ja aastad. Vabadussõjast võib valikuliselt rääkida, seda julgetakse osaliselt ka valitsejate tasandil teha. Ometi näeme, et tegelikkuses see reeturitele, kelle peaeesmärgiks on oma rahva arvelt elada ja ta seljas sõita, lömitades nii ida kui lääne ees, absoluutselt korda ei lähe. Vabadussõja ausambad sammalduvad, on harv kui sinna pärgasid viiakse. Suurem osa Vabadussõja tähtpäevi on tööpäevad, et rahvas ei saaks pidulikke kogunemisi teha. Eriti kohutav on olukord II Vabadussõjas võidelnutega, keda riik on täielikult unustatud ja neid meenutatakse vaid siis, kui tulemas on valimised või on mängus omakasu. On unustatud karm tõde, et toonane Eesti Vabariigi peaminister, presidendi kohusetäitja professor Jüri Uluots, kogu toonane Eesti eliit kaasa arvatud Eesti kirikute esindajad toetasid saksa mundris võitlemist, nimetades seda Vabadussõja jätkuks ehk II Vabadussõjaks. Mis kõige tähtsam, neid mehi toetas eesti rahvas. Praeguse Eesti Vabariigi valitsejad tahavad nautida kõiki hüvesid, nimetades end toonase Eesti Vabariigi õigusjärglaseks kuid mida ei täideta on kohused, mis sellega kaasnevad. Esimeseks ja kõige tähtsamaks on II Vabadussõjas võidelnutele ka riiklik Vabadusvõitleja staatuse andmine. Sinimägedesse pole endiselt veel kerkinud korralikku memoriaali, mis peegeldab samuti ilmekalt valitsejate austust oma ajaloo vastu. Ükskord võiks siiski tärgata ka nendes tahtmine tegutseda õigluse nimel – käituda ükskordki elus mehiselt. President, kes on ise põgenike perest, võiks ükskordki vaadata peeglisse ja mõelda, kes olid need mehed, kes ohvrirohket võitlust pidades võimaldasid ligi 80 000 eestlasel läände põgeneda. Nemad tegid kangelasteo, mida ei suuda ükski jutumees, ega karjerist. Nad päästsid väikese rahva surmasuust. See võitlus jäi edasi elama neisse, kes sellest kuulsid, elati teadmisega, et Eesti on maa, mille nimel tasub võidelda ja kui saatus tahab siis tema eest võideldes langeda. Tahaks loota, et valitsus julgeb edaspidi II Vabadussõjas võidelnute ohvri ees pea langetada, saates oma kõrgemad esindajad igale Vabadusvõitlejate üritusele. Nemad võitlesid, mitte ei lidunud kabuhirmus. Nemad ei häbenenud jääda eestlasteks ja kanda endas rahvuslikku mõttelaadi.

Endiste nomenklatuursete kommunistide, nuhkide ja nende sabarakkude kõrval on valitsejate ridadesse pugenud ka karjeristid, globalistid, homoseksualistid ja muud rahvusliku maailma allakäigu eest hoolitsevad jõud. Piltlikult öeldes on päikesetõusust unistavale rahvale kott pähe tõmmatud, vähe sellest, kotisuust on läbi veetud köis ja seda tiritakse koomale, dresseerides rahvast, et ta seda ise tegema hakkaks. Nii võib juhtuda, et me ei näegi päikest – veel hullem, see köis võtab meilt lõpuks ka hapniku ära.

20. aprillil 2007. aastal oli aeg küps ja leegionisõbrana, koos Vanade Leegionäridega, lõime uue rahvuslikult meelestatud Vennaskonna - sündis Eesti Leegioni Sõprade Klubi. Koosnesimegi algselt peaasjalikult leegionisõpradest, kes me olime juba pikki-pikki aastaid Teises Vabadussõjas võidelnutega koostööd teinud, nende pärandi püsima jäämise nimel tööd teinud ja neid toetanud. Kuna riiklikul tasandil olid selleks teod puudunud või äärmisel juhul jäänud väga minimaalseteks, siis leidsime, et on viimane aeg ühendada jõud ja pühendada nõu. 2017. aasta lõpuks oli aeg küps jalutada ajalukku. Meie read koosnesid tolleks hetkeks peaasjalikult inimestest, kes ei olnud leegionisõbrad selle sõna otseses mõistes, kellel oli vaja meie sära, sümboolikat ja nime. Viimase nad saidki ja see on ka ainus, mis neid ELSK-ga seob, tänase nähtuse puhul oleks õigem väljend ELSK imitaatorite klubi.

Kas me midagi ka suutsime, see jääb tulevikus eesti rahva otsustada. Igaljuhul me püüdsime omalt poolt midagi muuta.

Aitäh kõigile neile, kes nende aastate jooksul meile oma koostöökäe andsid ja julgesid ühiseid radu tallata!

Andri Ollema

Veel Eesti Leegioni Sõprade Klubist