Politseipataljonid

Koostas: Tauno Rahnu

Peale Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahelise sõja puhkemist tekkis eestlastel reaalne lootus ennast kommunistliku Venemaa mõrvarliku ikke alt vabaks võidelda. Olles kogenud koletuslikke repressioone ja küüditamist, ei tekkinud peaaegu kellelgi mingeid kahtlusi selles, et Eesti piirile lähenevatel Wehrmachti üksustel oli veel piisavalt jõudu, et kommunistlik monstrum purustada ja võidult võidule sammuda. Seistes oma riiklike huvide eest, püüti sakslasi igati aidata. Oli näha, et tagala jaoks Saksa armeel enam niipalju inimressursse ei jätkunud. Lahendamist vajasid paljud probleemid : järjest kasvav vangide hulk, kelle jaoks ei jätkunud valvureid – niigi tuli neile söök muretseda omade arvelt, maanteede, sõjaväeladude ja muude strateegiliste objektide valve ja järjes suurenev partisanide aktiivsus Saksa vägedede tagalas. See kõik sundis Saksa ülemjuhatust moodustama vabastatud aladel mitmesuguseid üksusi kohalikekest elanikest. vägedele tuleb igati kaasa aidata tiblade väljapeksmisel Eestist. Repressioonidest ja sundmobilisatsioonist pääsenud mehed olid läinud metsa ja alustasid nüüd aktiivset lahingutegevust punaste vastu, aidates paljuski kaasa Saksa vägede kiirele arenemisele Lõuna-Eestis. Saksa võimud ei soovinud vabastatud aladel kohalikele elanikele relvi kätte anda või jätta, kuid reaalsus tegi siingi omad korrektuurid. Kui rindel oli Wehrmachtil veel piisavalt jõudu, et võidult võidule sammuda, siis tagala jaoks enam niipalju inimressursse ei jätkunud. Lahendamist vajasid paljud probleemid : järjest kasvav vangide hulk, kelle jaoks ei jätkunud valvureid – niigi tuli neile söök muretseda omade arvelt, maanteede, sõjaväeladude ja muude strateegiliste objektide valve ja järjes suurenev partisanide aktiivsus Saksa vägedede tagalas. See kõik sundis Saksa ülemjuhatust moodustama vabastatud aladel mitmesuguseid üksusi kohalikekest elanikest.

Eesti politseipataljonide moodustamist alustati 1941. aasta juuli lõpus – augusti alguses. Esialgu toimus see vabastatud Lõuna-Eestis ja peale punaste väljapeksmist Tallinnast 28.augustil ka Põhja-Eestis. Mehi värvati vabatahtlikena teenistuslepinguga, mis esialgu sõlmiti üheks aastaks. Sõlmitud lepingus oli ära märgitud, et pataljonidesse asujaid kasutatakse ka väljaspool Eesti piire. Hiljem, kui hakkas selgeks saama, et lootused sõda kiirelt lõpetada on luhtunud, pikendati sõlmitud lepingut automaatselt, ilma sõjameeste nõusolekut küsimata. Uueks tähtajaks märgiti lihtsalt sõja lõpp.

Kui algselt oli politseipataljonide suuruseks ette nähtud 460 meest, kes olid jaotatud 3-eks kompaniiks ja staabiüksuseks, siis 1943 a. veebruarist, mil politseipataljonid läksid Saksa korrapolitsei ( Ordnungspolizei ) alluvusse, sai pataljonide suuruseks 501 meest(4 kompaniid ja staabiüksus). Iga kompanii juurde loodi ka kuulipidurite rühm, kuhu kuulus 2 raske- ja 1 kergekuulipilduja. Tegelikkuses varieerus meeste arv erinevates pataljonides 300-800 mehe vahel. Administratiivselt kuulusid politseipataljonid Saksa korrapolitsei koosseisu ja allusid Eesti SS –ja Politseijuhi Brigadeführer Hinrich Möllerile. Rindel allutati politseipataljonid aga erinevate Saksa üksuste juhtidele, vastavalt sellele, kelle juurde nad määrati või tegutsesid siis täiesti iseseisvalt. Näiteks Tartu all Kärevere-Voldi kiilu likvideerimisel allus 38.politseipataljon 87.diviisi võitlusgrupile "Tümmler", 37.politseipataljon aga võitles soomepoiste ja 38.politseipataljoni vahel iseseisvalt. Politseipataljonid olid tüüpilised jalaväeüksused ning raskerelvastust ja suuremat motoparki neile mõeldud polnud. Kurikuulus, peamiselt Läänemaa ja Lääne – Eesti saarte meestest koosnenud 36.politseipataljon võitles vapralt, aga koguni, Stalingradi rindel, Surovikino all. Kogu loodavate pataljonide juhtkond koosnes eesti soost ohvitseridest. Neile lisaks olid pataljonides mõned tavapärased sakslastest majandusallohvitserid ja iga pataljoni staabi juurde määrati sakslasest sideohvitser.

Alguses kandsid uued pataljonid päris mitmeid erinevaid nimetusi. Olid sadakond, Abteilung, Sicherungs Abteilung, Estniche Schutzmannschaft Batallion ja veel mõned. Eesti keeles nimetati politseipataljone algselt ka kaitsepataljonideks. Kuid alates 1943. aasta 9. detsembrist said pataljonid järjekorranumbri ja kinnitati ühine nimetus – Eesti Politseipataljon Nr. .... (Estnische Polizei Batallion Nr. ....). Peale ümbernimetamist muudeti ära ka seni pataljonides kehtinud Wehrmachti auastmed ja kehtestati politsei auastmed. Pataljonid eristusid üksteisest ka neile pandud eesmärkide ja tegevuse iseloomu järgi. Nii eristati politseipataljone järgmiselt – lahigpataljonid (F - Front); vahipataljonid (W - Wacht); pioneeripataljonid (P - Pioner); kaadripataljonid (S - Stamm) ja abipataljonid (E - Ersatz). Kahjuks sõltus pataljonidele määratud ülesannetest ka nende varustamine nii riietuse kui ka relvadega. Enamuses olid pataljonid algul varustatud vene trofeerelvadega ja vähesel määral ka saksa relvadega. Hiljem siiski relvadega varustamises olukord mõningal määral paranes, kuid päris korda ei saanud see kunagi. Riietuseks said mehed alguses läti ja eesti sõjaväevormi, hiljem lisandus veel saksa oma. Selliseks kirevaks jäi erinevate pataljonide vormiriietus sõja lõpuni. Sama kehtib ka jalanõude kohta – kohtas kõike, prantsuse, vene, saksa, tšehhi jt. riikide jalavarje.

Kõik 1941. aastal moodustatud politseipataljonid kandsid tumerohelisi käelinte, kus oli ära näidatud üksuse nimi ja kandja järjekorranumber. Nende kandmine kaotati 1942. aasta kevadel, mõnel juhul ka varem – siis kui üksus rindele saadeti.

*Esialgu formeeriti Lõuna-Eestis kuus politseipataljoni, mis said endale numbrid 37-42.

Politseipataljon Nr. 37(W/F)

Estnische Schutzmannschfts-Abteilung Dorpat
Estnische Polizei Front Bataillon 37

Väliposti nr: 45380

Pataljoni ülemad:

Major Martin Bergman
Major Friedrich Kurg (pildil)
Major Kusta Lindpere
Major Karl Saimre
Kapten Paul Suude
Kt. Ülemleitnant Felix Tamme

1941. a. augustis esimesena formeeritud politseipataljon kandis algul nime loomiskoha Tartu järgi. Pataljon formeeriti Wehrmachti Tartus asuva 207.Julgestusdiviisi jaoks. Kuna pataljoni põhikaader pärines endisest Tartu ratsarügemendist, kandsid paljud alguses ratsarügemendi vormi ja selle varrukal laia rohelist linti pataljoni saksakeelse nimega. Pataljoni tugevuseks oli peale moodustamist 760 meest ja see koosnes neljast kompaniist. Pataljoni koosseisu kuulus ka Tartus formeeritud lendur - kapten Sergei Maripuu iseseisev kompanii, mis 1941-42 aastal viidi Pihkvasse saksa lennuvälju julgestama. Selles kompaniis I. rühma ülemana alustas oma teenistust ka tänaseks legendaarseks saanud eesti sõjamees Paul Maitla. Pataljon tegutses alguses Pihkva-Ostrovi rajoonis. 1.kompanii asus Ostrovis, 2.kompanii valvas Pihkva lennuvälja ja 3.kompanii asus Ouduvas. Hiljem viidi pataljon Valgevenesse. Seoses sakslaste ettevalmistustega taganemiseks Pantriliinile ja 207.Julgestusdiviisi vastutusala kokkutõmbamisega vaid Eesti alale alates 1943. a. oktoobrist toodi pataljon koos 38. , 40. ja 42.politseipataljoniga Pihkvast põhja poole Pihkva järve äärde. 1944. a. juulis täiendati pataljoni sel ajal laiali saadetud 29. – 33. politseipataljonide meestega ja saadeti vastloodud 2. politseirügemendi koosseisus Daugavpilsi taha rindele. 14. augustil toodi pataljon tagasi Eestisse. Pataljon sai enne uuesti rindele minekut lühikese täiendväljaõppe Tallinna Sõjakooli õppepolügoonil. Siis saadeti pataljon operatsiooni "Steinhägel"("Kivirahe") teostamiseks 27. augustil Emajõe rindele purustama Kärevere-Voldi kiilu. Pataljon lahkus Tallinnast rongiga ja sõitis Tabivere jaamani, edasi liiguti jala. Rünnak algas 29. augustil kell 14.00. Pataljon liikus kiiresti edasi oma sihtmärgi, Õvi II küla suunas ja vallutas selle järgmisel hommikul, sulgedes sellega kotti mitu 282. laskurdiviisi polku, 291. üksiku kuulipildujate ja suurtükkide pataljoni, 16. üksiku tankibrigaadi ja 361. ja 1433. liikursuurtükkide polgu suurtükid. Kuna 37.politseipataljoni sõjamehed olid edasi liikudes mitmes kohas leidnud mõrvatud tsiviilisikuid, siis järgmisel päeval kajastus meeste õiglane viha ka vangide arvus – neid praktiliselt ei võetud. Õvi II küla vallutamisega oli Punaarmee sillapea likvideeritud. Täimadratsid olid taganenud paanikas, jättes maha terve autopargi ja kümneid soomusmasinaid, samuti suure hulga lahinguvarustust, toidumoona ja riideid. Ka saadi sõjasaagiks 30 tanki! Punaarmee kaotused elavjõus olid erinevate allikate andmeil 2000 – 3000 meest. Ka pataljoni kaotused olid tuntavad. Pataljoniülem Karl Saimre sai raskelt haavata ja suri haavadesse Tallinnas 5. septembril. Postuumselt autasustati majorit I klassi Raudristiga. Pataljon ise kaotas paarkümmend meest. Politseipataljonide ja soomepoiste ennastsalgav võitlus sillapea purustamisel leidis äramärkimist ka II armeekorpuse sõjapäevikus, kus eriliselt tõsteti esile politseipataljonide võitlusvõimet.

Soomepoiste saabumine ja Kärevere sillapea hävitamine ning venelaste pealetungi peatamine Emajõe – Väike-Emajõe liinil süstis eestlastesse lootust ja usku sellesse, et Eesti suudetakse sõja lõpuni vabana hoida. Järjest rohkem mehi tuli vabatahtlikena värbamispunktidesse, et anda oma osa võitluses surmavaenlasega. Kahjuks saabus peagi valus kainenemine. Septembri alguseks sai järjest selgemaks, et Saksa ülemjuhatusel on plaan Eesti maha jätta. Ilma saksa lennuväe ja raskerelvade toetuseta polnud aga lootustki ülekaalukaid vene vägesid tagasi hoida. Hiiobi sõnum saabus 5. septembril 1944 : Soome oli sõlminud NSVL-iga rahu ja väljus sõjast. Tee Soome lahest Eestisse oli kaitseta ja Karjalas asunud vene armeed vabad ründama Eestit. Armeegrupil "Nord" ei jäänudki üle muud, kui käivitada plaan "Königsberg/Aster". Saksa Maavägede kindralstaabi ülemad, kelle peas mõlkusid kahtlemata juba plaanid sellest, kuidas kaitsta Saksamaa enda piire, alustasid vägede väljaviimist. Lõunas olid venelased alustanud Lätis pealetungi ja seetõttu lahkusid Eestist mitmed Saksa üksused – Laucherti tankiüksus, võitlusgrupp "Mann", Kurt Kuhlmey juhitud lennuüksus Stuka Geschwader 3. Narva alla läksid Emajõe liinilt Wagneri võitlusgrupp, 11. Ida-Preisi diviisi 23. grenaderirügement ja 11. füsiljeepataljon. 14. septembril hakati vaikselt, eestlasi sellest teavitamata, ära tõmbama ka üksusi Narva rindelt. Käsu tagasitõmbumist ettevalmistada sai ka 11. SS-soomusgrenaderidiviis "Nordland". Samal ajal tõi Stavka Narva alt Lõuna-Eestisse 1.löögiarmeele ja 67.armeele lisaks veel 2.löögiarmee. Narva all valmistus rünnakuks 8.armee. Malenupud katastroofiks olid kohtadele asetatud. 14. septembril alganud pealetungis langes viimane kaitseliin Eestis. 16. septembril nõustus ka seni tõrges Hitler Eesti mahajätmisega. Algasid verised taandumislahingud.

Emajõe liinil Kämaris 87.jalaväediviisi alluvuses asunud 37.politseipataljon pidi taanduma läbi Laeva-Koogi soise piirkonna, kuna ida poolt oli rinne läbi murtud. Pataljoniülem kapten Paul Suude juhtimisel peatati pealetungiv vaenlane veel Puurmanni juures, siis sundis rinde strteegiline olukord pataljoni taas taganema. Peale 21-22. septembril Põltsamaa pärast peetud lahinguid taandus pataljon organiseeritult ja täies koosseisus koos 38.politseipataljoniga Lätti. Eesti üksuste vihased kaitselahingud võimaldasid Saksa üksustel peaaegu puutumatult lahkuda Eestist ja evakueerida tuhandeid tsiviilisikuid, nii nagu OKW seda oli lootnudki. Ainsana jäid Eestis kotti Krivasoost taganenud saksa üksused, millest enamuse moodustasid aga eesti piirikaitseüksused.

Lätis sai ühes Riia lähedal peetud lahingus raskelt haavata pataljoni ülem kapten Paul Suude. Pataljoni ülema kohusetäitjaks sai ülemleitnant Felix Tamme. Paul Suude transporditi kiirkorras Riiga, kus talle tehti operatsioon, kuid paar päeva hiljem ta siiski suri. Oma viimased lahingud pidas 37.politseipataljon Riia eeslinnas. Sealt viidi pataljon Saksamaale, kus see oktoobris oma tegevuse lõpetas ja allesjäänud mehed koondati uuesti formeeritavasse 20. Eesti SS-Diviisi.

Poliseipataljon Nr. 38(W/F)

Estnische Schutzmannschfts-Abteilung Fellin
Estnische Polizei Front Bataillon 38

Väliposti nr: 46903

Pataljoni ülemad:

Kolonelleitnant Juhan Raudmäe
Major Valter Mäeste
Kapten Arnold Evert
Major Jaan Pärn
Major Julius Ellandi

Pataljoni loomist alustati septembris 1941. 1.kompanii moodustati Viljandi ja Mulgimaa meestest, 2.kompanii Valga ja Valgamaa meestest, 3.kompanii Tõrvas.

Pataljon formeeriti Wehrmachti Viljandis asuva 285.Julgestusdiviisi jaoks. Peale väljaõpet saadeti osa pataljonist Venemaale 1941. a. lõpul, osa 1942. a. alguses. Venemaal tegutses pataljon julgestusüksusena Luuga-Pihkva-Ouduva rajoonis, valvates lennuvälju, raudteed ja muid sõjalisi objekte. Samuti osales pataljon otseses lahingutegevuses rindel Pljussa-Krasnaja Strugi joonel. Rindel kandis pataljon märgatavaid kaotusi – pataljoni täiendati 5. korral! Pataljonis alustas oma sõjateed II maailmasõjas ka legendaarne Hando Ruus, alustades 1.kompanii 2.rühma ülemana, alates 16. märtsist 1942 oli aga silmapaistva võitluse tõttu rindel tõusnud jahikomando ülemaks. Oktoobris 1942 lahkus Hando Ruus pataljonist, olles üks paarikümnest väljavalitust, kes saadeti loodavasse Eesti Leegioni.

Seoses sakslaste ettevalmistustega taganemiseks Pantriliinile ja 207.Julgestusdiviisi vastutusala kokkutõmbamisega vaid Eesti alale alates 1943. a. oktoobrist toodi pataljon koos 37. , 40. ja 42.politseipataljoniga Pihkvast põhja poole Pihkva järve äärde. Pataljon tuli Venemaalt tagasi märtsis 1944, rivis oli ainult 131 meest. Pataljon sai lühiajalise rindepuhkuse Võrumaal, seejärel viidi nad Pärnusse. Peti aidas sai pataljon juunis täiendust, nendega liideti likvideeritav 29.politseipataljon. Pataljonile anti uued relvad ja varustus. Peale seda viidi pataljon rongiga Tallinna. Seal liideti pataljon 2.Politseirügemendiga, mille koosseisus saadeti Lätti, Daugavpilsi alla venelaste läbimurret likvideerima, kus lahinguid peeti Ritsu ja Drishviathi järvede ääres. Koos kolme Läti politseirügemendiga pandi venelaste pealetung seisma, kuid rügement ise sattus piiramisrõngasse, kust murti üle Väina jõe välja 12. augustil. Augusti keskel toodi pataljon tagasi Eestisse, Tallinna. Siin korraldati pataljonile lühiajaline täiendav väljaõpe endise Tallinna Sõjakooli õppepolügoonil Tondi-Rahumäe piirkonnas. Väljaõppe ajal liideti pataljoniga likvideeritava 40.politseipataljoni isikoosseis ja pataljon saavutas normaalsuuruse – 586 meest. 26. augusti öösel tuli pataljoni kasarmusse käsk operatsiooni "Kivirahe" teostamiseks sõita järgmisel päeval Tartu rindele, likvideerima Voldi-Kärevere kiilu. 27. augusti õhtul kell 17.00 lahkuti Tallinnast ja 28. augusti varahommikul laaditi pataljon Kaarepere jaamas maha. Samal ajal väljus Lehtse jaamast ešelon operatsiooni tuletoetuseks antud 1.politsei-tankitõrjepatarei kapten Karl Truusi juhtimisel (145 meest). Edasi liigutakse läbi Mullavere jala Väänikverre, kus asutakse tegema ettevalmistusi jägmise päeva rünnakuks. Pataljon allutatakse operatsiooni ajaks Laeval asuvale 87.jalaväediviisi võitlusgrupile "Tümmler". Saksa poolel oli Voldi kiilu likvideerimiseks koondatud 3000 meest, neist 1800 eestlast, paarkümmend tanki ja 12 suurtükipatareid. Vastas ootas 2 vene diviisi ja umbes 100 tanki.

Operatsioon algas 29.08. 1944 kell 14.00. Pealetung algas 38.pataljoni 2.kompanii löögiga 291.üksiku kuulipildujate ja suurtükkide pataljoni positsioonidele, mis oli edukas ja pataljoni kätte langes terve Punaarmee suurtükipatarei. Kui venelased suutsid Tümmleri võitlusgrupi sakslased Aruvälja-Murru joonel ajutiselt peatada, siis eesti üksused liikusid pidurdamatult edasi. Õhtul kella kaheksa ajal oli 38.pataljoni 2.kompanii leitnant Voldemar Madisso juhtimisel kilomeetri kaugusel Kärevere mõisakompleksist. Kuigi side pataljoni staabi ja teiste üksustega oli katkenud marulise edasitungi tõttu ja mõisa vallutamine oli mööda maanteed tuleva saksa võitlusgrupi ülesanne, otsustati mõis käigult vallutada, et pöörata üllatusmoment enda kasuks. Rünnak õnnestus ideaalselt, ootamatult keset õhtusööki tabatud venelased taganesid paanikas ja kella üheksaks oli mõis eestlaste käes. Sõjasaagiks saadi 2 rasketanki JS, 80 mm miinipilduja, MG-42 ja hulga lahingumoona. Eestlastel oli kaks haavatut. Pataljon asus ringkaitsele, tõrjudes mitu venelaste vasturünnakut, langes 2.kompanii jaoülem Johannes Risti. Kuna side puudus, siis osutus eestlaste kiire edenemine üllatuseks ka sakslastele, kes pimeduses lähenesid mõisale ja ignoreerisid eestlaste signaalrakette. Seetõttu puhkes eestlaste ja sakslaste vahel lühike tulevahetus. 1.kompaniil oli paar haavatut, sakslaste poolel kahjuks ka hukkunuid. 30. augustil jätkusid ägedad lahingud mõisa juures, kuid kõik venelaste pingutused mõis tagasi vallutada jäid tagajärjetuks. Edukalt olid tegutsenud ka soomepoisid, 37.pataljon ja sakslased – Kärevere sillapea oli hävitatud. Pilusilmsed puuvillakasvatajad oli kaotanud 3000 meest ja väga palju tehnikat. 38.pataljon kaotas langenutena u. 20 meest ja haavatuid oli sadakond. Kärevere mõisa vallutamisel üles näidatud vapruse eest autasustati 38.pataljoni 2.kompanii ülemat Voldemar Madissot I klassi Raudristiga ja sama kompanii kuut meest II klassi Raudristidega.

Peale oparatsiooni "Kivirahe" edukat täitmist jäi pataljon(660 meest) kaitsesse Emajõe liinil, Kärevere silla juurde, alludes 87.jalaväediviisile. Sellest ajast on pärit ka filmist "Inimesed sõdurisinelis" kuulsaks saanud propagandalause: "Eesti poisid, tulge üle, saate kõhud täis ja jõuluks koju!", ainult lausujateks hoopis punased eestlased. 17. augustil algas Punaarmee pealetung Emajõe liinil massiivse tulelöögiga. Kahuritules hävis täielikult 1.piirikaitserügement ja venelased said takistamatult Emajõe ületada, olles sama päeva õhtuks juba Alatskivil. Pataljon alustas taandumist läbi Laeva piirkonna soiste metsade Puurmanni suunas. 19. septembril peatati jälitavad vene üksused koos 37.pataljoniga Puurmanni juures, seejärel tuli taas taanduda, et mitte kotti jääda. Puurmanist liikus pataljon Pikknurmele. Tännassilma juures teatas pataljoni ülem Julius Ellandi, et nüüdsest on igaüks vaba tegema, mida õigeks peab – kes tahab koju minna, mingu, ülejäänud jätkavad taandumist Läti suunas. Enamus mehi jätkas taganemist politseipataljoni sõduritena. Abja-Paluoja lähedal Penuja küla juures ületas pataljon 23. septembri vihmasel hilisõhtul Eesti-Läti piiri. Selja taga algas öö…

Lätis liikus pataljon kõrvuti 37.politseipataljoniga lahingutega Riia suunas. Liiguti Mazsalaca poole. Umbes 50 km enne Riiat asuti veelkord positsioonidele. Langes tankitõrje kompanii ülem kapten Karl Truus ja 37.politseipataljoni ülem kapten Paul Suude sai raskelt haavata(peale operatsiooni suri). Koos 37.pataljoniga peeti viimane lahing 5. oktoobril Riia eeslinnas Mezapargis, Riia loomaaia lähedal. Riias jättis pataljon maha raskerelvad, kuulipildujad ja hobuvoori ning 6. oktoobril viidi pataljon Riiast laevaga Gotenhafenisse, sealt Neuhammer am Queis´i, kus 20. oktoobril liideti pataljon 37.pataljoniga 37.politseipataljoni nime all, moodustades 3. ja 4.kompanii. Veidi hiljem liideti pataljon taasloodava 20. Eesti SS-Diviisiga.

Politseipataljon Nr. 39(F)

Estnische Schutzmannschafts Abteilung Oberpahlen
Estnische Politzei Front Bataillon 39

Väliposti nr: 47521

Pataljoni ülemad:

Major Aleksander Sobolev

Pataljon formeeriti 1941. aasta septembris Põltsamaal. Pataljoni ülemaks määrati major Aleksander Sobolev ja esialgseks suuruseks oli 3 kompaniid. 1941. aasta talvel saadeti pataljon Läti piirist veidi ida poole Venemaale, 1. ja 2.kompanii saadeti Loknja rajoonis rindele ja rinde lähitagala julgestuseks, 3.kompanii rakendati rühmade kaupa lennuväljade kaitsesse Pihkvas, Ostrovis, Luugas, Oudovos ja Dnos. Kompanii oli Luftwaffe palgal ja kandis lennuväe vormirõivastust. Peagi lisandusid pataljonile Tartus loodud 4. ja 5.kompanii. 4.kompanii kapten Voldemar Mikkola juhtimisel võitles 1942. aasta jaanuaris Cholmi kotis. 5.kompanii oli suuskurkompanii ja tegutses pataljoni staabi julgestuskompaniina. Mõnedel andmetel oli mingi osa pataljonist võidelnud 1942/43. aasta talvel Velikije Luki all.

Aprillis 1943 toodi pataljon tagasi Eestisse ja likvideeriti. Osa meestest liitus Eesti Leegioniga, ülejäänud saadeti täienduseks 287.politseipataljoni.

Politseipataljon Nr. 40(F)

Estnische Sicherungs Abteilung Pleskau
Estnische Schutzmannschafts Front Bataillon 40
Estnische Polizei Front Bataillon 40

Välisposti nr: 39712

Pataljoni ülemad:

Major Kusta Lindpere
Major Karl Nortmaa
Kapten Rein Mölder
Major Julius Ellandi

Pataljon formeeriti vabatahtlikest 1941. aasta augustis Võrus Valga, Võru ja Petseri maakonna meestest. Pataljoni formeerimiskäsk tuli toonaselt HSSPF "Ostland und Russland-Nord" SS - ja Politseiülemalt SS-Gruppenführer Hans-Adolf Prützmannilt. Pataljon riietati EW sõjaväevormi, anti vene trofeerelvad ja juba 2. septembril 1941 saadeti Venemaale, Pihvasse. Seega oli 40.politseipataljon esimene eestlastest väeosa, mis ületas Eesti-Vene piiri. Pihkvas täitis pataljon vahiülesandeid. 30. novembril toimus pataljoni vannutamine.

1942. aasta suvel rakendati pataljon ka partisanide vastasesse võitlusse Slavkovitši, Strugi Krasnõje ja Troitskaja Gora piirkondades. 24. detsembril 1942 viidi pataljon Pihkvast Võbori rajooni, mis asub Ostrovi ja Velikije Luki vahel. Pataljoni staap toodi Ostrovisse järgi 1. märtsil 1943 ja pataljon allus sel ajal 207.julgestusdiviisile. Järgmised 5 kuud tegeles pataljon partisanide ja bandiitide püüdmisega. 207.julgestusdiviisi ülem kindralleitnant Erich Hofmann oli eestlaste tööga äärmiselt rahul ja eelistas eestlasi sakslastele alati kui oli vaja tegutseda metsasel või soisel alal, kuna eestlastel paistis olevat kaasasündinud anne sellistes tingimustes võidelda. 1943. aasta juuni keskel viidi pataljoni staap Strugi Krasnõje´sse ja pataljon asus valvama Pihkva-Luuga raudteed. Pataljoni võitleja Raivo Kalamäe mälestuste järgi asus 1.kompanii Proletarskoje jaamas Pljussa ja Luuga külade vahel, 2.kompanii Vladimirski asulas ja 3.kompanii Kopoljes. Aeg-ajalt korraldati ka haaranguid partisanidele.

10. septembril 1943 paigutati pataljon jälle ümber – staap Pihkvast kirdesse Pljussa linna, 1.kompanii Volossovosse, 2.kompanii Kotorski Pesno järve ääres ja 3.kompanii Aleksandrovkasse, mis asus Pljussast idas. 19. oktoobril toimus partisanide rünnak Pljussale, mis oleks äärepealt õnnestunud, kui poleks olnud juhuslikult rünnakuruumi sattunud kaukaaslastest koosnevat üksust, mis samal ajal jaama sisse sõitis. Peale seda ehitasid eestlased staabi kaitseks mitu kindlustatud punkrit, mida järgmisel aastal said kasutada ka Rebase pataljoni mehed. 23. novembril 1943 viidi pataljon tagala julgestuseks Pihkvast põhja poole – staap Portjannikovos, 1.kompanii Luškovos, 2.kompanii Maslogostis, 3.kompanii Zavorovos.

5. märtsil 1944 toodi pataljon tagasi Eestisse ja märtsi lõpus saadeti Läänemaale puhkusele. 20. juunil koondati pataljon Uuemõisa, kus sellega liitus mehi likvideeritavatest 30-33.politseipataljonist. Ümberformeeritud pataljoni ülemaks sai major Julius Ellandi.

8. juulil 1944 laaditi pataljon Haapsalus rongile ja viidi 2.Politseirügemendi koosseisus Lätti, Daugavpilsi alla. Pataljon võitles Viesite järve ääres Jekapilsist edelas. Peale kolme nädalat Lätis toodi pataljon 14. augustil tagasi Tallinna ja 19. augustil pataljon likvideeriti. Mehed liideti 38.politseipataljoniga ja suur osa ka 20.Eesti SS-Diviisiga. Pataljoni ülem Julius Ellandi määrati 38.politseipataljoni ülemaks ja senine ülem major Robert Tammiste saadeti Kindralinspektuuri käsutusse.

Politseipataljon Nr. 41(E)

Estnische Schutzmannschafts Stamm Abteilung 41
Estnische Schutzmannschafts Ersatz Bataillon 41

Väliposti nr: 44445

Pataljoni ülemad:

Kolonelleitnant Oskar Särev
Major Friedrich Kurg
Kolonelleitnant Juhan Vermet

Pataljon formeeriti Tartus 1. novembril 1941 kui väljaõppe- ja täiendusüksus. Väljaõppe läbinud mehed saadeti siit täienduseks rindel kaotusi kandnud Eesti politseipataljonidele. Pataljoni staap asus kogu aja Tartus. Pataljoni suuruseks oli ette nähtud koguni 975 meest, kuid tegelikkuses ei olnud see kunagi suurem kui 300. 1943. aasta märtsis läksid need ülesanded üle Tallinnas taasformeeritud 35.politseipataljonile ja seoses sellega pataljon likvideeriti. Andmed sellest, et pataljon eksisteeris ka 1944. aasta alguses on ebausaldusväärsed ja tegu võib olla pigem eksituse või numbrilise segadusega, kuna tihti said mehed suure hilinemisega teada, et on üle viidud teise üksusesse või et üksuse nr. on muutunud.

Politseipataljon Nr. 42(P)

Estnische Schutzmannschafts Bau Abteilung 42
Estnische Polizei Pioner Bataillon 42

Väliposti nr: 43167

Pataljoni ülemad:

Major August Schiller

Pataljoni formeerimist alustati novembris 1941 Tartus, suuruseks 560 meest. Pataljon paiknes Ropka mõisa territooriumil. Pataljon koosnes peamiselt eesti venelastest. Peale kahekuulist väljaõppeperioodi, mille jooksul õpetati sõjaväes vajaminevaid pioneeritöid, rakendati pataljon kompaniide kaupa ehitusalal Eestis. 1942. aasta alguses viidi kogu pataljon Venemaale Pihkva oblastisse. Staabi asukohaks sai Pihkva linn, kompaniisid rakendati laialdaselt kogu oblasti piires, tihti olid kompaniid üksteisest mitmesaja kilomeetri kaugusel. Kompaniid tegid mitmesuguseid kindlustus- ja ehitustöid – ehitasid punkreid, roigasteid, sildu, teid, kaitseliine ja kaevikuid. Samuti kuulus pataljoni ülesannete hulka organisatsiooni Todt. ehitajate kaitse. Vajadusel rakendati pataljon partisanide vastasesse võitlusse ja ka rindel – pataljon võitles koos major Valter Mäeste 13.üksiku idakompaniiga Demjanski kotis.

1943. aasta märtsis toodi pataljon tagasi Eestisse ja peale lühiajalist puhkust paigutati Peipsi äärde Mehikoormasse rannakaitsesse. 14. veebruaril osales pataljoni 2.kompanii leitnant Arnold Pesti juhtimisel lahingutes Meerapalu juures. Sama aasta kevadel oli pataljon rindel Venemaal, Velikaja jõe joonel, suvel taanduti Võru-Petseri rindele, sealt edasi septembris Emajõe liinile, kus asuti 207.julgestusdiviisi alluvuses Kavastust kuni Koosa jõe suudmeni. Emajõe rinde läbimurdmisel jäi pataljon kotti. Piiramisrõngast pääsenud mehed läksid laiali ja sellega pataljoni ajalugu lõpeb.

Politseipataljon Nr. 29(F/W)

Estnische Schutzmannschafts Abteilung 29
Estnische Polizei Wacht Bataillon 29

Pataljoni ülemad:

Major Joann Peiker
Kapten Karl Saimre
Major Karl-Richard Ant

29.politseipataljon formeeriti 5. novembril 1941 Tallinnas Saksa korrapolitsei käsul vahiteenistuseks Tallinna linnas. Kuna pataljoni esmaseks ülesandeks oli määratud sõjaliste objektide valve Tallinnas ja selle läheduses, värvati pataljoni ainult mehi, kes ei soovinud teenistust väljaspool Eesti piire. Siiski oli vabatahtlikke vähe ja seetõttu liideti sama aasta 28. novembril pataljoniga Tallinna -Nõmme Omakaitse 2. sadakond. 5. märtsil 1942 saadeti pataljon ootamatult, ilma varustuse ja relvadeta, Leningradi rindele Oranienbaumi platsdarmile Punaarmee läbimurret riivistama. Meestele jagati välja küll trofeerelvad, kuid lahingusse saadeti nad siiski ilma mingisuguse väljaõppeta. Seetõttu kandis pataljon raskeid kaotusi. Samuti harvenesid pataljoni read Eesti Leegionisse lahkujate tõttu. 1943. aasta jaanuaris toodi pataljoni riismed rindelt ära ja saadeti Tartusse puhkusele. Enamus rivvijäänud meestest saadeti peale puhkust 30.politseipataljonile täienduseks. Pataljon kui rindeüksus likvideeriti ja allesjäänud kaadri najal loodi veebruaris 1943 uus vahipataljon sama numbri all. Pataljoniga liideti 4 täiskoosseisulist Omakaitse kompaniid, mis asusid Tallinnas, Haapsalus, Kuressaares ja Pärnus. Uue pataljoni ülemaks määrati major Karl-Richard Ant. Pataljoni suuruseks oli sel ajal 530 meest. Pataljoni staap asus Tallinnas, Adolf Hitler Str. 58. 1943. aasta lõpus koondati pataljon Tallinna.

1944. a. jaanuaris asus pataljon jalaväekindral Otto Sponheimeri grupi koosseisus Narva jõe liinile kaitsesse Uusna-Vääska lõigul – 1.kompanii Ust-Zerdjanka küla juures, 2.kompanii Uusna küla juures, 3.kompanii jäi reservi. 2. veebruaril 1944 murdsid venelased Krivasoos ja Vääska jõe ääres nende kaitsest läbi ja raskeid kaotusi (eriti 1.kompanii) kandes oli pataljon sunnitud oma positsioonidelt taganema. Soisel maastikul kadus pataljoni operatiivne juhtimine ja pataljon oleks äärepealt piiramisrõngasse sattunud, kuid suutis siiski Gordenka küla juurde välja murda. Märtsis 1944 viidi pataljon rannakaitsesse Utria randa ning Kalvi ja Aseri ruumi. Juunis 1944 viidi pataljon Pärnu, kus ta Peti aidas likvideeriti. Enamus mehi liideti 38.politseipataljoniga.

Politseipataljon Nr. 30(E/W)

Estnische Schutzmannschafts Ersatz Bataillon 30
Estnische Schutzmannschafts Abteilung 30
Estnische Polizei Wacht Bataillon 30

Pataljoni ülemad:

Major Julius Ellandi

30.politseipataljon formeeriti 1942. aasta augustis Tallinnas. Pataljoni staap asus septembrini 1943 Tallinnas, Lai tn. 49. Pataljoni juurde kuulus ka puhkpilliorkester. 1943. aasta märtsis liideti pataljoniga neli Omakaitse kompaniid Tallinnas, Paides, Türis ja Tapal, pataljoni suuruseks oli sel ajal 630 meest.

1943. aasta varakevadel korraldati pataljoni ohvitseridele ja allohvitseridele Pirital erikursus saksa väljaõppe alal. Kuna pataljonis oli palju sõjaväes mitteteeninud noori ja nende arv kevadel veelgi suurenes Tallinna koolidest juurdetulnud koolinoorte tõttu, siis kujunes erikursusest pataljoni 5-nda kompaniina alaline väljaõppekool (saksa keeles "Schule Brigitta") ülemleitnant Härm Kore juhtimisel. Kool oli majutatud Pirital "Villa Brigittas" ja selle kõrval asuvas suvilas (oli enne Tallinna trammi- ja bussijuhtide kodu). Kursuse pikkuseks oli 60 päeva. Esimene kursus, mis hõlmas kaht rühma ja koosnes peamiselt koolipoistest, lõpetas juuli lõpus 1943. a. Seesama kursus andis hiljem pataljonile terve rea andekaid alljuhte, kes Narva rindel 1944. a. algpäevil veelkordselt tõestasid eesti õppursõduri erakordselt tublit võitlusvaimu. Pataljoni ühendamisel 40.politseipataljoniga tõestasid need sõdurid end korduvalt nii juhtide kui ka võitlejatena Daugavpilsi (Dünaburgi) ruumis ja ka 38. politsepataljoni koosseisus.

Kooli teist kursust laiendati kolmanda väljaõpperühma loomisega leitnant V. Toome juhtimisel, asukohaga Kohilas. See kursus likvideerus septembri algupäevil saabunud käsu kohaselt, mille põhjal 1., 2., ja 3. kompanii saadeti koheselt koos staabiga Virumaale. Enne väljaastumist formeeriti ümber kolm ülalnimetatud kompaniid, millede vahel ühtlasi jagati ära Pirita kooli meeskond. 4. kompaniid ümberkorraldused ei puudutanud ja see jäi edasi Tapale.

1943. a. suvel asusid pataljoni 1. ja 3.kompanii rannakaitses, 4.kompanii asus Tapal. Pikaajaline tegevusetult tagalas viibimine ei mõjunud meeste moraalile hästi. Ka olid jõudud meeste kõrvu kuuldused Soomes loodavast eestlaste väeosast ja seetõttu oli pataljonist üpriski palju jooksu minejaid, sihiks pääs üle lahe. Eriti palju oli soodsa asetuse tõttu lahkujaid 1. ja 3.kompaniist.

Sügisel 1943 paigutati pataljoni staap Lüganuse mõisa, 1.kompanii Iisakule(veidi hiljem Varja külla), 2.kompanii Sadala külla, 3.kompanii Purtse külla, 4.kompanii jäi esialgu Tapale, majandusmeeskond jäi Tallinna.

1944. a. jaanuari lõpus paigutati pataljon jalaväekindral Otto Sponheimeri grupi koosseisus Narva jõe äärde Tannenbergi liinile kaitsesse Vasknarva ja Permisküla vahele – 1.kompanii Zagrivje küla juurde, 2.kompanii Vasknarva, 3.kompanii Kuningakülla ja 4.kompanii Karjati vastaskaldale(hiljem taanduti läänekaldale). Sel ajal oli pataljonis 300 meest.

2. veebruaril sai pataljoni 1.kompanii tuleristsed Zagrivje küla juures, kui Leningradi blokaadi läbi murdnud vägede eelüksused jõudsid Narva jõe äärde. Pataljon kaotusi ei kandnud, pääsedes kergesti, võrreldes 29. politseipataljoniga, mis samal päeval kandis Vääska jõe ääres raskeid kaotusi. Venelaste kaotused olid Voldemar Madisso andmeil u. 30 meest.

Juhtus ka halvamaigulisemaid lugusid. Ühe järjekordse venelaste pommirünnaku ajal lahkus reservis olnud 4.kompanii paanikasse sattunud kompaniiülema kapten Leopold Vaidla käsul rindelt. Osad mehed leitnant Enn Kaareti juhtimisel küll naasid peagi, kuid pataljoni maine sai siiski kõvasti kannatada. Võiks vaid niipalju öelda, et 4.kompanii varustus oli kõige kehvem pataljonis, kompanii koosnes rindekogemuseta meestest, kes polnud läbinud ka Eesti ajal ajateenistust. Lahingukogemus puudus ka kapten Vaidlal.

4. märtsil 1944 forseeris 377. laskurdiviis Omuti juures Narva jõe ja lõi jõe läänekaldale sillapea. Siin kaitses olnud Saksa üksus (Norrast toodud 214.diviis) sunniti taganema, venelased tungisid 30.politseipataljoni 3.kompanii kaevikutesse ning üritasid läbimurret laiendada. Politseipataljoni mehed suutsid siiski kaevikud puhastada ja venelased jõe kaldale tagasi suruda.

24. märtsil 1944 vahetati pataljon Narva jõe liinil välja 3. Eesti Piirikaitse Rügemendi poolt ja pataljon paigutati rannakaitsesse Purtsest Aserini. Mai lõpus vahetas pataljoni välja 288.politseipataljon kapten Otto Kommusaare juhtimisel. Juunis 1944 koondati pataljon Vigalasse ja seoses 2.Politseirügemendi moodustamisega saadeti pataljoni isikkoosseis täienduseks 40.Politseipataljonile. 30.politseipataljon likvideeriti ja selle ülem major Julius Ellandi määrati 40.politseipataljoni ülemaks.

Politseipataljon Nr. 31(W)

Estnische Schutzmannschafts Abteilung 31
Estnische Polizei Wacht Bataillon 31

Pataljoni ülemad:

Major Karl Kask
Major Paul Siegfried Lanno

Pataljon formeeriti 1942. aasta suvel Rakveres. Pataljoni juurde kuulus ka puhkpilliorkester ja autotranspordiüksus. Pataljoni ülesandeks oli rannakaitse Virumaal ja partisanide vastane võitlus Kirde-Eestis Eesti-Vene piiri läheduses. Pataljoni staap ja 1.kompanii asusid Rakveres, ülejäänud kolm kompaniid Narvas. Märtsis 1943 liideti pataljoniga Omakaitse kompaniid Rakveres, Kundas, Jõhvis ja Narvas. Sel ajal oli pataljoni suuruseks 520 meest. Alates 29. jaanuarist 1944 asus pataljon Sponheimeri grupi koosseisus Narva rindel ja Purtse juures rannakaitses. 14. veebruaril 1944 osales osa pataljonist Meriküla dessandi likvideerimisel. Juuni keskel koondati pataljon Tapa lähedale Amblasse ja likvideeriti. Pataljoni mehed jaotati 37., 38. ja 40.politseipataljoni vahel.

Politseipataljon Nr. 32(W)

Estnische Schutzmannschafts Abteilung 32
Estnische Polizei Wacht Bataillon 32

Pataljoni ülemad:

Major Plaado

Pataljon formeeriti 1942. aasta suvel Rakveres tagavarapataljonina. 1943. aasta märtsis liideti pataljoniga Omakaitse kompaniid Tartus, Viljandis, Põltsamaal ja osa likvideeritava 33.politseipataljoni meestest. Pataljoni suurus oli sel ajal 456 meest. Pataljoni staap asus algul Rakveres. 1944. aasta jaanuaris asus pataljon jalaväekindral Otto Sponheimeri grupi koosseisus Narva rindel, on andmeid, et hiljem sama aasta alguses asus pataljon Tartus vahiteenistuses. Juunis 1944 pataljon likvideeriti ja isikkoosseis jagati 37., 38. ja 40.politseipataljoni vahel.

Politseipataljon Nr. 33(F/W)

Estnische Schutzmannschafts Abteilung 33
Estnische Polizei Wacht Bataillon 33

Pataljoni ülemad:

Major Jakob Kuuse
Kapten Voldemar Pärlin
Major Johannes Koort
Major Robert Tammiste

Pataljon formeeriti 1941/42. aasta talvel Tartus ja Viljandis. Pataljoni juures oli ka puhkpilliorkester, kuid 1942. a. viidi see üle 36.politseipataljoni koosseisu. 1942. aasta jaanuaris viidi ettevalmistuseta ja lõplikult komplekteerimata pataljon Leningradi alla rindele. 1942. aasta kevadel sai pataljon täienduseks 200 meest. Aasta hiljem, 1942. aasta detsembris, toodi pataljoni riismed rindelt tagasi Eestisse ja saadeti Pärnusse puhkusele. Peale puhkust viidi pataljon Tartusse, kus ta 1943. aasta veebruaris likvideeriti. Vabatahtlikud lahkusid Eesti Leegioni, ülejäänud mehed jaotati 32., 35. ja 287.politseipataljoni vahel. Samaaegselt hakati formeerima uut vahipataljoni sama numbri all. Uus pataljon moodustati Omakaitse kompaniidest Valgas, Antslas, Võrus ja Petseris. Pataljoni suuruseks oli nüüd 381 meest kolmes kompaniis – 1.kp. Võrus, 2.kp. Valgas ja 3.kp. Petseris. Uue pataljoni ülemaks määrati major Robert Tammiste. Pataljon pidas vahiteenistust, allutatuna 11.jalaväediviisile.

Vaatamata sellele, et uus üksus oli mõeldud ainult vahiteenistuseks, paigutati see 1944. aasta jaanuari alguses Mehikoorma juurde Peipsi rannakaitsesse, 1. ja 3.kompanii Võõpsu rajooni, 2.kompanii asus kaitsma Peipsi randa Mehikoormast põhja poole kuni Laiksaareni. Üks RK-rühm saadeti kohalikule Omakaitsele appi Piirisaare kaitseks, kus asus veel üks Saksa karistuskompanii. 10. veebruaril 1944 tungisid venelased Piirisaarele. Politseipataljoni kuulipildurid tulistasid laskemoona lõppemiseni ja taandusid koos teiste kaitsjatega saarelt. 11. veebruaril viidi pataljoni 2.kompanii kapten Aleksander Nordmaa juhtimisel Piirisaare vastas oleva maanina ja Saksa talu kohal oleva Lämmijärve kalda kaitsele. Kapten Nordmaa kompanii koosnes vaid 60 mehest vanuses 18-60 ja relvastuseks olid vaid vene saagirelvad. 14. veebruari öösel kell 04.00 vallutasid punased Meerapalu ja tungisid sealt lõuna poole. 2.kompanii asus kaitsele Saksa talu taha metsaservale. Valgenedes jõudsid vene üksused kapten Nordmaa kompanii positsioonide ette ja sunniti tabava turmtulega taganema. Kuna kompanii kaitseliin oli lühike, tekkis oht, et venelased neist lääne poolt mööduvad ja ümber piiravad. Sel hetkel saabus lahinguväljale 20. Eesti SS-Diviisi 45.rügemendi I pataljon Harald Riipalu juhtimisel. Koos mindi vasturünnakule ja löödi venelased taganema. Järgmisel päeval hävitati venelaste sillapea Meerapalus täielikult, kuid langes 2.kompanii ülem kapten Aleksander Nordmaa, saades viis kuulitabamust rinda.

Juunis 1944 toodi pataljon Peipsi äärest ära ja likvideeriti, mehed saadeti laiali 37., 38. ja 40.politseipataljoni.

Politseipataljon Nr. 34(W/F)

Estnische Schutzmannschafts Abteilung 34
Estnische Polizei Front Bataillon 34

Pataljoni ülemad:

Major Rudolf Martinson
Leitnant Henrik Sillapere ?

Pataljoni formeerimist alustati 1942. aasta alguses Valgas ja Võrus. Kuid juba mais 1942 saadeti lõplikult komplekteerimata pataljon laiali ja mehed saadeti 36.politseipataljonile täienduseks. 1943. aasta märtsis formeeriti sama numbri all uus politsei-rindepataljon. Pataljoni suuruseks oli 500 meest ja see saadeti Pihkva lähedale Luuga rajooni. Pataljon allus seal Reichi ehitusorganisatsioonile Todt. Pataljon valvas Todt´i objekte Pihkvas, Luugas, Idritsas, Ouduvas, Dnos ja mujal Pihkva oblastis. Pataljoni kompaniid on kogu selle aja erinevates kohtades laiali, kus täpsemalt, on tagantjärgi juba võimatu tuvastada. 1944. aasta jaanuaris asus pataljoni staap veel Pihkvas. Edasised andmed pataljoni kohta puuduvad.

Politseipataljon Nr. 35(W/E)

Estnische Schutzmannschafts Abteilung 35
Estnische Polizei Ersatz Bataillon 35

Pataljoni ülemad:

Kolonelleitnant Hans Herman Stockeby
Major Jaan Pärn
Major Julius Renter
Kapten Ervin Kivi
Kapten Rein Mölder

Pataljon formeeriti 1942. aasta jaanuaris Pärnus. Loodi vaid kaks kompaniid. Aprilliks 1942 oli pataljoni kogunenud 200 meest, kes saadeti Leningradi rindele 33.politseipataljonile täienduseks. Pataljon kui võitlusüksus likvideeriti. Pataljoni kaader viidi Tallinna, kus märtsis 1943 loodi sama numbri all väljaõppe- ja tagavarapataljon, mis võttis üle senise 41.politseipataljoni ülesanded. Moodustati 4 kompaniid : 1.kompanii – vahi- ja esinduskompanii, 2.kompanii – vigastatute kompanii, 3.kompanii – kosujate kompanii, 4.kompanii – tagavarakompanii. Pataljoni staap asus Narva mnt. Peale täienduskaadri väljaõppe sai pataljoni ülesandeks ka vahiteenistus Tallinna linnas. 1944.a. 1. märsti seisuga oli pataljonis 400 meest ja orkester, mis andis linnas aegajalt kontserte. 1944. a. venelaste lähenedes taandus üksus koos sakslastega varakult Saksamaale, kus see arvatavasti liideti 20. Eesti SS-Diviisiga.

Politseipataljon Nr. 36(F)

Estnische Schutzmannschafts Abteilung 36
Estnische Polizei Front Bataillon 36

Väliposti nr: 48885

Pataljoni ülemad:

Major Julius Renter
Ülemleitnant Harald Riipalu

Pataljoni formeerimine algas 23. novembril 1941 Lääne – Eesti saartel ja Haapsalus. 1.kompanii Haapsalus, 2. ja 3.kompanii Kuressaares ja 4.kompanii Kärdlas. Esialgu oli pataljoni asukohaks määratud Kuressaare, millest ka pataljonile jagatud käelindid : "Schutzmannschafts-Bataillon 36. Arensburg", kuid hiljem jäi selleks siiski Haapsalu, Ehte tn. 9.

Märtsis 1942 sai pataljon vormiriietuse, endise Läti sõjaväe vormiriided ja saabusid ka relvad. 27. märtsil sai pataljon korrapolitsei ülema korralduse koonduda Haapsallu ja valmistuda lahkumiseks. 9. aprillil sõitis pataljon Tartusse, kus jätkus väljaõpe. Esialgsed 4 kompaniid koondati 3-ks kompaniiks.

2. augustil lahkus pataljon rongiga Tartust Valgevenesse. 5. augustil jõudis ešelon Novojelnaja jaama, kus pataljon maha laaditi ja sealt liikus pataljon jalgsimarsil 28 km ida poole – Novogrudoki asulasse. Pataljon paigutati endistesse Poola ratsaväe kasarmutesse (need alad oli Nõukogude Liit okupeerinud, nii et õigem oleks rääkida sellest, et pataljon tegutses Poolas, mitte Valgevenes). Pataljon rakendati partisanidevastasesse võitlusse, kasarmute juures asuvad tallid kohandati vangide kinnipidamiskohaks. 28. augustil viidi pataljon Tšistjakovo tööstusrajooni, kus tegeleti vangilaagrite ehitamisega ja valveteenistusega. 21. novembril sai pataljon täieliku rindevarustuse.

22. novembril 1942 sõitis pataljon Stalingradi alla Suravikino jaama, sekkudes käigult(23.11.42) jaama lähedal toimuvasse lahingusse. Samal õhtul haigestus pataljoni ülem Renter ja uueks ülemaks sai 3.kompanii ülem Harald Riipalu, kellest eesti sõjaajaloos ei pääse üle ega ümber. Pataljon määrati Kampfgruppe von Stumpfeld´i alluvusse. Algasid pidevad lahingud ülekaaluka vastasega Stalingradi piiramisrõnga välisküljel. 31. detsembriks 1942 koondati pataljon Šahtõ linna, algasid ettevalmistused kojusõiduks. Kuu ajaga oli pataljon ära teeninud naabritest saksa üksuste suure austuse ja tunnustuse. 42 pataljoni võitlejat oli autasustatud Raudristidega. Pataljon oli kaotanud 39 meest langenutena, 97 haavatutena ja 11 oli teadmata kadunud.

6. jaanuaril 1943 algas tagasisõit kodumaale. Eestis saadeti pataljon puhkusele. Peale puhkust pataljon likvideeriti, mehed ja ohvitserid jaotati laiali Eesti Leegioni, 37., 286., 287., 288 ja 289.politseipataljoni vahel. Kapten Harald Riipalu saadeti Heidelaagrisse.

Viimastel aastatel üleskerkinud alustutest süüdistustest pataljoni aadressil võib huviline lugeda siit :

http://paber.ekspress.ee/

* 36.Politseipataljoni tegemisi lahkab ka dokumentaalfilm "Vojennaja Ulitsa"

Politseipataljon Nr. 286(F)

Estnische Schutzmannschafts Front Bataillon 286
Estnische Polizei Front Bataillon 286

Pataljoni ülemad:

Major Rudolf Martinson
Kapten Ants Kübar

1943. aasta mais andis Eesti SS- ja Politseijuht Möller käsu formeerida välipolitseinikest koosnev politseipataljon. Pataljon kogunes Tallinnas Vabriku tn. koolimajas. Mehi pidid saatma kõik Eesti politseiprefektuurid (v.a. Narva ja Petseri prefektuurid) vastavalt teenistujate arvule. Prefektuuride kaupa jaotati mehed ka kompaniidesse ja rühmadesse. 1.kompanii moodustati Tallinna politseinikest, 2-se Viljandi, 3-nda Tartu ja 4-ndasse kompaniise koondati politseinikud teistest prefektuuridest. Pataljoni suuruseks oli 700 meest. Pataljoni ülemaks määrati major Rudolf Martinson, kes oli ainuke mitte-politseinik kogu pataljonis. Kogu formeerimine oli äärmiselt kiireloomuline, käsu saanud mehed pidid Tallinnas olema 36 tunni jooksul. Moodustati 4 kompaniid – igas kolm laskurrühma ja üks RK-rühm. Eraldi oli veel üks siderühm ja loomulikult staap.

Pataljoni väljaõpe kestis 3 nädalat, seda eelkõike ajapuuduse tõttu ja kuna paljud politseinikud olid reservohvitserid ja endised üleajateenijad. Pataljoni relvastuseks olid vene trofeerelvad.

8. juunil 1943 viidi pataljon Riia eeslinna Bolderasse, kus pataljon sai hobuvoori, väliköögi ja laskemoona. Alates 20. juulist oli pataljon rakendatud partisanide vastases võitluses Ida-Poolas, Augustovo metsades. Edasi viis pataljoni võitlustee Leetu ja septembris Valgevenesse.

1943. aasta novembrist 1944. aasta veebruarini osales pataljon Neveli all Idritsa juures operatsioonis, mille ülesandeks oli nn. "Rosna Vabariigi" likvideerimine. Operatsioon jäi lõpetamata, kuna Vene väed murdsid Leningradi blokaadi ja sundisid Saksa väed taganema. Pataljon kandis seal tõsiseid kaotusi. Peale rinde stabiliseerimist toodi pataljon märtsi alguses tagasi Eestisse. Rivis oli ainult veidi üle 200 mehe. 11. veebruaril 1944 jõudis pataljon Ülemiste jaama. Kindralinspektor Soodla korraldas pataljonile vastuvõtu Estonia kontsertsaalis. Kuna 9. märtsi pommirünnakus Estonia hävis, oli see viimaseks suuremaks ürituseks selles majas. Eestis saadeti mehed tagasi oma teenistuskohtadesse politseiprefektuurides ja pataljon komplekteeriti uuesti veebruaris mobiliseeritud meestest. Enamus ohvitsere jäi siiski pataljoni, major Martinson arvati reservi ja uueks ülemaks määrati kapten Ants Kübar. Pataljon paigutati Läänemaale Vigala põllutöökooli ruumidesse ja seal toimus uute meeste väljaõpe. 1. aprilli seisuga oli pataljonis 692 meest.

11. aprillil arvati pataljon 1. Politseirügemendi koosseisu ja saadeti Virumaale Toilasse rannakaitsesse. Augustis 1944 määrati pataljon 300. eriotstarbelise diviisi staabi reservi ja asus Kuremäe kloostri lähedal Kivinõmmel. Peale Emajõe rinde läbimurdmist 17.09.44. alustas pataljon taandumist Narva rindelt plaani "Aster" raames, olles viimane Tallinna suunas taandunud üksustest.

17. septembri õhtul viidi pataljon väliraudteed pidi Ahtmesse, sealt edasi jalgsimarsil Sompa jaama. 18. septembril kell 23.00 laaditi pataljon rongile ja 19.09. kell 04.00 lahkus ešelon. Sompa jaam lasti peale nende lahkumist õhku. Peatuti Udrikus ja 20. septembril laaditi pataljon Tapal maha. Esialgse plaani järgi pidi pataljon kindralmajor Kurt Gerocki võitlusgrupi koosseisus asuma kaitsele Kadrina liinil, kuid siis saadeti Tallinna kaitsele. Mõnedel andmetel sekkus pataljon 20. septembril käigult Avinurme lahingusse. Sealtpeale andmed pataljoni edasisest saatusest puuduvad.

Politseipataljon Nr. 287(W)

Estnische Schutzmannschafts Wacht Bataillon 287
Estnische Polizei Wacht Bataillon 287

Pataljoni ülemad:

Major Johannes Koort

Pataljon formeeriti Tartus 1943. aasta kevadel sel ajal likvideeritud pataljonide meestest ja Velikije Luki all üle tulnud Laskurkorpuse eestlastest. Tartus moodustati 1. ja 2.kompanii. Augusti viidi pataljon Rakverre, kus oli moodustatud 3. ja 4.kompanii. Pataljoni staabi asukohaks jäigi siitpeale Rakvere linn. Pataljoni suuruseks oli 842 meest. Alates 1943. aasta sügisest oli pataljon SS Halduse Peaameti Eestis asuvate vangilaagrite komandandi käsutuses ja pataljoni kompaniid rakendati vangilaagrite välisvalves. Kompaniid paiknesid järgnevalt: 1.kompanii Kiviõlis, 2.kompanii Kurtnas, hiljem Viivikonnas, 3.kompanii Kloogal, 4.kompanii Kukrusel, hiljem Lagedil. Mõned rühmad olid veel Ahtmel, Vaivaras ja Narva linavabriku laagris. Septembris 1944 oli Klooga laagris valves 110 meest 3.kompaniist.

19. septembril 1944 teatas Klooga laagri ülem SS-Untersturmführer Wilhelm Werle ülesrivistatud laagrile, et laager evakueeritakse. Küll aga ei teatanud ta laagrit valvanud 3.kompanii meestele, et kõigi laagriasukate jaoks transport puudub ja kõige ohtlikumad Reichi vastased likvideeritakse. Kloogale saabus SD erikomando, mis alustas laagri lähedal metsas hukkamisi. Eestlased olid sellisest käitumisest jahmunud ja teatasid sellest lähedal asunud Eesti 20.SS-Diviisi väljaõppelaagrisse. Väljaõppelaagrist läks leitnant Egon Valter protestiga SS-Sturmbannführer Georg Ahlemanni jutule. Viimane vihastas eestlaste sekkumise üle, rebis Valteri rinnalt Raudristi lindi ja vahistas leitnandi. Nüüd aga vihastusid eestlased, nad murdsid sisse relvalattu ja relvastusid. Valter vabastati ja vahistati hoopis Ahlemann. Võim Kloogal läks täielikult eestlaste kätte. Admiral Pitka palvel sakslane hiljem siiski vabastati. Kuigi 287.politseipataljoni mehed hukkamistest osa ei võtnud, mõisteti peale sõda 38 pataljoni meest selles süüdistatuna pikaks ajaks vangi.

Peale intsidenti sakslastega asus pataljon koos Soomest saabunud "vänrikute" ja väljaõppelaagri poistega tegema ettevalmistusi kokkupõrkeks Vene vägedega. Siis saabus aga taandumiskäsk ja pataljon lahkus Eestist kompaniide kaupa Ida-Preisimaale, Danzigi lähedal Schöwarlingis asunud kogunemislaagrisse, kuhu suunati kõik Saksamaale jõudnud politseipataljonide, Omakaitse ja Piirikaitserügementide sõdurid. Sealt viidi pataljon 29. oktoobril Neuhammeri väljaõppelaagrisse ja liideti taasformeeritava Eesti Diviisiga.

Politseipataljon Nr. 288(F)

Estnische Schutzmannschafts Front Bataillon 288
Estnische Polizei Front Bataillon 288

Pataljoni ülemad:

Kapten Otto Andreas Kommussaar
Kapten Lannu

Pataljon formeeriti 1943. aasta märtsis erinevate politseipataljonide meestest ja mobiliseeritutest. 1943. aasta suvel rakendati pataljon partisanide vastasesse võitlusse Leedus, võttis osa ka Rossonõ piirkonnas "Rosna partisanide vabariigi" likvideerimisest ja oli 1943/44 talvel Neveli all rindel, kandes raskeid kaotusi.

1944. aasta aprillis toodi pataljon tagasi Eestisse, rivis vaid 198 meest. Pataljon saadeti puhkusele ja kosuma. 1944. aasta juunis oli pataljonis 639 meest ja asus rannakaitses Purtse ümbruses. Pataljon arvati 1.Politseirügemendi koosseisu ja saadeti Kirde-Eestisse rindele, septembris 1944 asusid pataljoni positsioonid lahingugrupp "Süd" koosseisus Permisküla juures Narva jõe ääres.

19. septembril kell 6.00 alustas pataljon taandumist oma positsioonidelt, liikudes üle Alajõe Tudulinna. Võttes kokku kogu kättesaadava info, tuleb järeldada, et Tudulinna juures eraldus pataljonist 3.kompanii, mis liikus edasi Tallinna poole Tudusse, kus ööbitit. Ülejäänud pataljon liikus Tudulinnast lõunasse Avinurme poole. 20. septembri hommikul jõudis 3.kompanii Roelasse. Moraal oli hakkanud langema ja mitmed mehed lahkusid kolonnist, põhjuseks teatati vajadus hoolitseda perede evakuatsiooni eest. Roelas laskis ennast maha ülemleitnant Lamp. Paasvere teeristil kuuldi lõunast lähenevat lahingumüra. See sundis kiirustama ja Laekvereni liikusid mehed joostes. 20. septembri õhtuks jõuti Rakkesse, kuhu oli koondunud suur hulk eesti sõdureid erinevatest üksustest. Selle meestegrupi juhtimise võttis enda kätte 288.politseipataljoni 3.kompanii ülem leitnant Kaarel Kuutma. Otsustati hoida venelasi Edru juures niikaua kinni, kuni Rakke on läbinud viimased taanduvad väeosad. Juhi saanud meeste tuju paranes ja väljavalitud positsioonidel liiguti lauluga.

Kuutma pidas lühikese kõne: "Kallid võitlejad, kodumaa kaitsjad, meid on reedetud, abi pole kusagilt loota. Võib-olla peame siin viimast lahingut kodumaa pinnal. Tegutsege sõduri äranägemise ja südametunnistuse järgi. Asjata ei maksa end tappa lasta, aga vangi ärge end andke, metsad on vabad."

Edru juures põrkuti kokku pealetungivate venelastega. Hetkeks suudeti tankide pealetung peatada ja taanduti üle raudtee tagasi Koeru. Siin olid ohvitserid kohalikus juuksuriäri sisse seadnud improviseeritud staabi. Jõuti järeldusele, et praeguses olukorras vastupanu jätkamine tooks kaasa mõttetud inimohvrid ja otsustati üksus laiali saata. Leitnant Kuutma teatas meestele: "Poisid, meie võitlus on lõppenud. Vastupanu on mõttetu. Kes tahab, sammugu meiega kaasa, kes ei taha, otsigu koduteed või kadugu vaikselt metsa. Meid on jäetud saatuse hoolde. Vastloodud valitsus on Tallinnast lahkunud ja kõrged juhid kadunud. Ameerika abi pole meil loota. Poisid, jääge truuks oma isamaale ja ärge alistuge. Kasutage iga võimalust võitluse jätkamiseks vaba Eesti eest."

Lõunasse liikunud pataljon sekkus käigult Avinurme lahingusse. Edasised andmed pataljonist puuduvad.

Politseipataljon Nr. 289(F)

Estnische Polizei Front Bataillon 289

Pataljoni ülemad:

Kapten Ervin Kivi

Formeeriti 1944. aasta veebruaris Tallinnas. Pataljoni suuruseks oli 600 meest. Tallinnast viidi pataljon kevadel Pärnusse väljaõppele, pataljon majutati Vana Pärnu silla juures asunud sõjaväehoonesse (Peti ait). Aprillist juunini toimus pataljoni väljaõpe. Juunis viidi pataljon rannakaitsesse otse Sinimägede kohal. Taganemisel sattus Avinurme kandis kotti ja enamus mehi võeti vangi

Politseipataljon Nr. 290(P)

Estnische Polizei Bau Pioner Bataillon 290

Olevat esmakordselt loodud 1942. aasta detsembris ja likvideeritud märtsis 1943. Kindlasti formeeriti 1944. aasta alguses. Pataljon olevat moodustatud põhiliselt mobiliseeritud venelastest. Osa sellest pataljonist osales 20. septembril 1944 Avinurme lahingus, kuhu jõudis arvatavasti üheaegselt 288.Politseipataljoni ja 6.Piirikaitserügemendi osadega. Muud andmed pataljonist puuduvad.

Politseipataljon Nr. 291

Estnische Polizei Front Bataillon 291

Formeeriti 1944. aasta alguses mobiliseeritutest. Alates 11. aprillist 1944 kuulus pataljon 1. Politseirügemendi koosseisu ja oli rakendatud Virumaal rannakaitses. Juunis oli pataljoni nimekirjas 637 meest. Hiljem tegutses pataljon 300.Eriotstarbelise diviisi alluvuses Tannenbergi liinil, Krivasoos ja Narva jõe ääres. Tannenbergi liinilt taandumisel oli pataljon Tudulinnast Tamsallu taanduvas kolonnis ja olevat osalenud Porkuni lahingus.

Politseipataljon Nr. 292(F)

Estnische Polizei Front Bataillon 292

Pataljoni ülemad:

Kapten Otto Andreas Kommusaar

Formeeriti 1944. aasta jaanuaris Tallinnas. Pataljoni staap asus Pühavaimu tänaval. 1. ja 2.kompanii kantseleid asusid Vabriku tn. 10 ja 3. ja 4.kompanii kantseleid Pärnu mnt. 10. Seal toimusid ka miinipildurite kursused. Väljaõpe toimus Tallinna lähedal ja kestis paar kuud. Siis viidi pataljon rannakaitsesse Purtse juures. 11. aprillil arvati pataljon 1.Politseirügemendi koosseisu. Juunis oli pataljoni nimekirjas 638 meest. Juulis viidi pataljon 300.Eriotstarbelise diviisi koosseisus Narva rindele Permisküla lõiku (lahingugrupp "Süd"). 19. septembril taandus mööda Vasknarva-Rannapungerja-Tudulinna- Avinurme teed. 20. septembril sekkus käigult Avinurme lahingusse. Osa pataljonist osales Porkuni lahingus, langes leitnat Hans Kiindok. Paar päeva hiljem läks pataljon Läänemaal laiali.

Politseipataljon Nr. 293

Andmed puuduvad.

Politseirügemendid

11. aprillil 1944 moodustati Tallinnas 1.Politseirügement, kuhu kuulusid politseipataljonid 286, 288, 291 ja 292. Ülemaks määrati major Karl Saimre. Rügement moodustati Tannenbergi liinil ja rannakaitses olevate üksuste operatiivseks juhtimiseks lahinguolukorras. Rügement oli äärmiselt halvasti relvastatud, puudus õhukaitse ja soomusüksused. Samal ajal tekkis vajadus luua veel üks rügement Lätis. Kuna aga 1.Eesti Politseirügemendi pataljonid olid allutatud 18. armeele ja selle ülem kindral Lindemann keeldus neid vabaks laskmaks, väljaarvatud rügemendi staap, siis 7. juulil 1944 moodustati 1.Politseirügemendi staabist ja politseipataljonidest 37, 38 ja 40 2.Politseirügement. 16. juulil saadeti ainult kergerelvadega varustatud rügement rindele. Transport toimus mööda raudteed üle Riia ja Daugavpilsi Leedu-Läti-Venemaa piiride kohtumisalal asuvate järvede joonele Gimzy rajoonis. Koos kolme läti rügemendiga suudeti venelane küll peatada, kuid kotti jäämise vältimiseks murti välja üle Väina jõe 12. augustil. Rügemendi jõudmisel Tallinna see 20. augustil 1944 likvideeriti.

Kasutatud kirjandust:

Gailit, Karl – "Eesti sõdur sõjatules. Rindereporteri sulega."
Jurs, August – "Eesti Vabadusvõitlejad Teises maailmasõjas."
Kallas, Vaino – "Kahe sõja vahel."
Laar, Mart – "Sinimäed 1944."
Laar, Mart – "Emajõgi 1944."
Laar, Mart – "September 1944."
Madisso, Voldemar – "Nii nagu see oli. Sõduri märkmekaust."
Madisso, Voldemar – "Nii nagu see oli. Ohvitseri märkmikust."
Riipalu, Harald – "Kui võideldi kodupinna eest."
Riipalu, Harald – "36.rindepataljon. Ajaloolisi märkmeid."
Tammiksaar, Leo – "Lühike ülevaade mõningatest Eesti üksustest Wehrmachtis, politseis ja SS-is."
Ventsel, Allan – "Ka sõdurid nutavad. Lood vanaisa sõduripaunast."