5. Piirikaitserügement (Estnische SS-Grenzschutz Regiment nr. 5)

Koostas: Tauno Rahnu

Moodustamine

5.Piirikaitserügemendi loomist alustati 26. veebruaril 1944. Rügemendi staap, staabikompanii ja 2.Pataljon formeeriti Paide linna ja selle ümbruskonna meestest. Rügemendi ülemaks määrati kolonelleitnant Johannes Raudmäe. Johannes Raudmäe (enne 1936. aastat Eisenberg) sündis 22. aprillil 1891 Harjumaal Kuimetsa vallas Taganõu talus. Pärast üheaastase pedagoogilise kursuse läbimist 1911. aastal oli ta 1911- 1914 algkooli õpetaja Kolgas ja Vaivaras. Sõjalise väljaõppe sai ta Vene armee 282. tagavarapolgus. I maailmasõja läbis ta 180. Vindavi polgus, 1918. aasta märtsist teenis ta 3.Eesti jalaväepolgus kuni rahvusväeosade laialisaatmiseni Saksa okupatsiooni ajal. Vabadussõjas teenis ta soomusrongide divisjoni adjutandi ja soomusrongide diviisi tagavarapataljoni 1. kompanii ülemana. Autasustati Vabadusristi II liigi 3. järguga. 1924 ülendati Raudmäe kapteniks ja ta teenis 2.soomusrongide rügemendi adjutandina. 1926 määrati ta Järva kaitsemaleva pealikuks. 1928. aastast oli ta Kaitseliidu Sakalamaa maleva pealik. 1930. ülendati Raudmäe majoriks, 1938 kolonelleitnandiks. Ta oli Sakalamaa maleva pealikuks kuni Kaitseliidu likvideerimiseni nõukogude okupatsioonivõimude poolt 1940. aasta juulis. Raudmäe elas mõnda aega oma talus Valgamaal, kust ta sõja puhkedes läks metsavennaks. 14. juulil 1941 nimetas metsavendade üksuste üldjuht Lõuna-Eestis, major Friedrich Kurg kolonelleitnant Raudmäe Valgamaa metsavendade üldjuhiks, hiljem oli ta mõnda aega Omakaitse ülem Valgamaal. 1941. aasta septembris määrati ta Viljandis formeeritava 38.politseipataljoni ülemaks. 1942. aasta talvel, kui pataljon siirdus Venemaale, lahkus Raudmäe teenistusest ja läks Tallinna Rotermanni tehasesse raamatupidajaks. Seal töötas ta 1944. aasta mobilisatsioonini.

Rügemendi adjutandiks määrati kpt. Mägi, kes hiljem asendati ltn. Hermiga. Staabikompanii juhiks määrati ltn. Sillaots.

1.Pataljon moodustati Türi linnas. Pataljoni ülemaks määrati mj. Boris Leeman. 1.kompanii – ltn. Mardus, 2.kompanii – ltn. Ründva, 3.kompanii – ltn. Albert Jõgis, 4.kompanii – ltn. Valner.

2.Pataljon moodustati Paides algul kpt. Made poolt, märtsi alguses võttis pataljoni juhtimise üle kpt. Jakustant.

3.Pataljon formeeriti Põltsamaal. Pataljoni formeerimist alustas kpt. Hartvig Reinvalla, lõpule viis aga uus pataljoniülem kpt. Välja, kes peale seda asendati ltn. Tanniaga.

Rügemendi suurtükipatarei moodustati Alatskivil alles juulis, kui rügement oli juba mitu kuud Peipsi ääres rannavalves olnud. Patarei ülemaks määrati algul kpt. Määr, juuli keskel aga ltn. Kivistik. Patareiga üheaegselt loodi ka jahikomando, mille põhiülesandeks oli rügemendi tagala puhta hoidmine vene langevarjuritest.

Rügemendi ohvitseride hulgas oli küll tegevohvitsere, kuid enamuse moodustasid Eesti Sõjakooli aspirantide kursuse lõpetanud, kes olid sõjaväest kaua eemal olnud, mistõttu nende kvalifikatsioon oli kõvasti langenud. Kui ohvitseridega oli lugu rügemendis kehv, siis allohvitseride seas oli olukord veelgi halvem. Allohvitsere ei jätkunud ja need, kes olidki olemas, olid kaua sõjaväeteenistusest eemal olnud ja polnud saanud vajalikku kaasaegset väljaõpet. See sundis kolonelleitnant Raudmäed korraldama kiirkorras kuuajalisi allohvitseride täienduskursusi, mida juhtis ltn. Tania.

Rügemendi varustus oli alla igasugust arvestust. Puudusid väliköögid. Pooltel meestel olid lagunenud saapad ja õhuke riietus. Kõige hullem lugu oli relvadega. Meestele jaotati itaalia karabiinid, mis olid aegunud juba paarkümmend aastat tagasi. Olukord paranes veidi pärast ühe komisjoni inspektsiooni ja aprilli alguses sai rügement endale mõned veo- ja sõiduautod, väliköögid, kui ka moodsamad vintpüssid. Uued püssid olid mõeldud ainult lahinguüksustele, staap ja voorid jäid vanade püssidega. Samuti olid aegunud rügemendi prantsuse päritolu kuulipildujad, mis iga paarikümne lasu järel üle kuumenesid või hoopis rikki läksid.

Kuigi rügement pidi olema valmis aprilli alguseks, lükkus see varustuse, relvade ja väljaõppe puudumise tõttu edasi. Nii istusid üle 3000 mehe tegevusetult ja moraalile see loomulikult hästi ei mõjunud.

Rindel

1944. aasta 12. märtsil sõitis siiski 1.Pataljon, mis polnud lõplikult komplekteeritud, Türilt välja, Palale. 25. märtsil vahetas 1.Pataljon välja Praaga külast kuni Kallaste linnani 25 km lõigul seisnud 4.Piirikaitserügemendi ühe pataljoni.

20. märtsil viidi rügemendi staap, staabikompanii ja 2.Pataljon rongiga Paidest Tartusse ja sealt jala Alatskivile, kuhu paigutati rügemendi komandopunkt. 2.Pataljon vahetas Raja küla ja Kallaste linna vahel välja ühe 4.Piirikaitserügemendi pataljoni. Pataljoni staap paigutati Assikvere külla.

Mai lõpus viidi 3.Pataljon kpt. Välja juhtimisel Peipsi äärde ja paigutati Varnja, Praaga ja Kavastu ruumi kolmnurksele alale, komandopunktiga Tähema külas (rügement allus 207.Julgestusdiviisile). Otseselt rannakaitses oli 3.Pataljoni 12.kompanii ltn. Perri juhtimisel, 6 km lõigul Varbja ja Praaga vahel. 9., 10. ja 11.kompanii moodustasid rügemendi reservi. Juuni keskel tabas lennukipomm 12.kompanii staabipunkrit, surma said kompaniiülem ltn. Perri ja 4 sõdurit.

Juuli keskpaigani tegelesid rügemendi sõdurid põhiliselt kaitsepositsioonide kindlustamise ja väljaõppega. Ohvitserid täitsid tihti oma vaba aja parema relvastuse otsimiseks ja väljalunimiseks. Tihti lõppesid need katsed aga ebaõnnestunult.

26. juunil viidi 1.Pataljon Mehikoorma ruumi ja allutati kolonel Paul Callase võitlusgrupile. Pataljoni lahingupositsioonideks määrati Jõepera külast piki Lämmijärve ja Peipsi järve läänekallast põhja sihis kulgev rannikujoon kuni Kalli jõeni. Kuna antud lõik oli 27 km pikk, polnud seda ühe pataljoni jõududega võimalik mehitada. Nii toodigi juuli alguses siia lisaks 2.Pataljon kpt. Jakustandi juhtimisel. Toetuseks anti veel ka rügemendi neljatoruline patarei ltn. Kivistiku juhtimisel ( kaks Laaksaare kordoni juurde ja kaks Meerapalu külla).

3. augustil lahkus oma algsetelt positsioonidelt ka 3.Pataljon, mis viidi Melliste ruumi. Kuigi 207.Julgestusdiviisi ülem kindral krahv von Schwerin rääkis neil päevil kolonelleitnant Raudmäele, et peatselt on algamas sakslaste vastupealetung, näitasid sakslaste teod hoopis seda, et nad kavatsesid Eesti maha jätta. 13. augustil jäeti maha Piirisaar, ära viidi rannakaitses olnud helgiheitjad ja jäeti pooleli flakipatarei betoonaluste ehitamine.

16. augusti dessant

16. augusti varahommikul märkasid sõdurid Lämmijärve idakaldal paljusid tulesid, mis varsti liikuma hakkasid. Samas tabas eestlaste positsioone vaenlase tulelöök. Oli selge, et venelased üritavad dessanti üle järve. Kell 4 hommikul üritasid venelased esimesena maabuda 1.Pataljoni 3.kompanii lõigus, kuid löödi tagasi. Tõkketule avasid ka saksa õhu- ja tankitõrjekahurid, külvates hävingut dessantlaevade seas, mida üha rohkem pimedusest välja ilmus. Lõpuks, kandes suuri kaotusi, õnnestus venelastel 2.Pataljoni lõigus randuda. Nüüd muutus ka eestlaste olukord raskemaks, kuna punased olid paremini relvastatud ja arvulises ülekaalus. Lahing muutus järjest tulisemaks ja mj. Leeman saatis varus olnud 4.kompanii kpt. Rudolf Mägi juhtimisel 2.Pataljonile appi.

Veidi hiljem lahingupaiga suunas sõites avastas mj. Leeman, et 4.kompanii lebab paarsada meetrit lahingupaigast eemal rukkipõllul maas ja ei ole lahingusse sekkunudki! Major käsutab mehed uuesti lahingusse. Major Leemani käsule viia kompanii lahingusse reageeris kpt. Mägi aga ootamatult – jättis relva maha ja põgenes joostes metsa! Major Leeman asendas väejooksiku ltn. Kindoskiga, kes seejärel kompanii lahingusse viis.

Samal ajal olid punased oma sillapead laiendanud ja sundisid 2.Pataljoni oma kaitseliini õgvendama. Kuna laskemoon oli otsa lõppemas ja 2.Pataljoni ähvardas kottijäämine, said 2.Pataljon, 12.kompanii ja suurtükipatarei käsu end rannikult lahti tõmmata ja koguneda Parapallu, kus asus 1.Pataljoni komandopunkt. Kella 10 ajal hommikul kadus eestlastel side võitlusgrupi staabiga, mis asus Järveseljal, kuna punased olid Järveselja vallutanud. Poole kolmeks päeval olid punased sisemaa suunas edasi liikunud üle 10 km. Kaitsjatel aga puudus kordineeritud juhtimine, mis raskendas olukorda veelgi. Samuti oli peaaegu kõigil üksustel otsakorral laskemoon ja lisa ei olnud võtta kusagilt.

Kuna puudus side juhtkonnaga ja ka rügemendi teiste pataljonidega, lõppenud oli laskemoon ja valitses reaalne oht sattuda piiramisrõngasse, otsustas 1.Pataljoni ülem mj. Leeman poole seitsme ajal õhtul tõmmata pataljon Ahunapalu – Tasa – Kikassaare kaudu Ahja jõe taha. Kell kümme õhtul tõmbasid kompaniid end vaenlasele märkamatult lahti ja 17. augusti hommikuks oli kogu pataljon Kikassaare kohal ületanud Ahja jõe. Pidades raskeid tõrjelahinguid ja kandes raskeid kaotusi, jõudsid põlevasse Rasinasse ka 2.Pataljoni riismed. Sinna taandusid ka saksa üksuste jäänused.

Üllatused aga jätkusid. 18. augustil ilmusid 1.Pataljoni juurde kolonelleitnant Raudmäe ja ltn. Valner. Major Leemanil kästi pataljoni juhtimine üle anda ltn. Valnerile, kuna tal tuleb astuda sõjakohtu ette, süüdistatuna pataljoni taganemises positsioonidelt ilma käsuta. Ja kuigi see oli olnud hetkel ainuvõimalik tegevus, et päästa pataljon hävingust, mõistis kohus major Leemani aastaks vangi. Sama kohus mõistis surma kpt. Rudolf Mäe, kes aga oli ikka kadunud.

Peale välikohut läks 1.Pataljon uue pataljoniülema ltn. Valneri juhtimisel võitlusgrupi "Rebane" käsutusse. 20.08. läks võitlusgrupp "Rebane" käsutusse ka 2.Pataljon kpt. Jakustandi juhtimisel. Pataljoni oli vahepeal täiendatud mobilisatsioonimeestega ja suurtükipatareiga (13.kompanii). 3.Pataljon ltn. Tannia juhtimisel läks aga 1.Piirikaitserügemendi käsutusse. Kuna ajutiselt oli eemal ka staabikompanii, siis augusti lõpus oli mõneks ajaks rügemendist alles vaid Koosal asuv staap.

20.08. paigutati 3.Pataljon koos 1.Piirikaitserügemendiga Uniküla ruumi Terikese – Pakaste joonele. Naabriteks olid seal neile "Rebase" grupis asuvad 1. ja 2.Pataljon.

Hammaste-Uniküla lahing

21. augusti aovalgel asusid punased ründama 1.Piirikaitserügemendi positsioone, ründeteravikuga 5.Piirikaitserügemendi 3.Pataljoni 8.kompanii lõigus. Peale mõningat tulevahetust, kui oli raskelt haavata saanud 8.kompanii ülem ltn. Johannes Iter, õnnestus punastel 8.kompanii paarsada meetrit taganema sundida, hõivates nii tähtsa Hammaste – Pakaste – Uniküla risttee. Ristmik vallutati keskpäeval sooritatud õnnestunud, kuid ohvriterohke vasturünnaku käigus tagasi. Peale Hammaste – Uniküla lahingut suunati ka 3.Pataljon võitlusgruppi "Rebane".

Septembri alguses naasid rügemendi alluvusse 1. ja 3.Pataljon. 2.Pataljon kpt. Jakustandi juhtimisel jäi kuni lõpuni kolonelleitnant Rebase käsutusse. Rügemendi suurtükipatarei ltn. Kivistiku juhtimisel ei naasnud samuti enam, vaid jäi 207.Julgestusdiviisi ülema käsutusse.

Viimane lahing

5.Piirikaitserügemendi kaks pataljoni paigutati Emajõe rindele Ihaste – Luunja ruumi. Rügemendiülem Raudmäe komandopunkt paigutati Vanamõisa külla. Paremal oli nende naabriks saksa 94.Julgestusrügement, vasakul aga venelaste Tartu sillapea vastas Rebase võitlusgrupp.

17. septembril kell 6.00 alustas punavägi turmtuld sadadest kahuritest, mille raskuspunkt oli suunatud esialgu 1.Piirikaitserügemendi positsioonidele. Kell 6.30 kandus tuli ka 5.Piirikaitserügemendi kahe pataljoni kaitseliinidesse. Üle tunni kestnud tulelöögile järgnes vene lennuväe rünnak eestlaste positsioonidele. Katkes ühendus diviisi staabiga. Samuti pole ühendust naabruses asuvate üksustega. Nüüd algas vene jalaväe rünnak.

Kell 6.45 sai kolonelleitnant Raudmäe teate, et rügemendi paremal tiival asunud 94.Jugestusrügement on positsioonidelt lahkunud ja tekkinud lõhest Luunja mõisa pargis ja sealt lääne pool tungivad sisse vene tankid koos jalaväega. Raudmäe paigutas kiirkorras varus olnud staabikompanii 94.Julgestusrügemendi parema tiiva taha Tartu – Räpina maanteest itta, et katta rügemendi vasakut külge. Mitmed katsed võtta ühendust sakslastest naabritega jooksid aga liiva.

Kella kümneks hommikul olid vene rünnaküksused 5.Piirikaitserügemendi vasakust tiivast möödunud ja neile järgnevad üksused üritasid haaravat rünnakut ning põrkusid staabikompanii vastupanule.

Kella 11. ajal saadi ühendus kolonelleitnant Rebasega, kes teatas, et otsesed taganemisteed on ära lõigatud ja ollakse kotis. Kella poole üheks koondusid 1. ja 3.Pataljon komandopunkti juurde ja alustasid liikumist põhja suunas, et murda välja piiramisrõngast. Katteüksuseks jäi staabikompanii, mis oli nagunii juba venelastega lahingkontaktis. Staabikompanii pidi põhijõududele järgnema 15 minuti möödudes, kuid end vaenlasest lahti tõmmata neil ei õnnestunudki ja kogu kompanii hävis, kaitstes kamraadide taganemisteed.

Taandumine

Raudmäe pataljonid liikusid pealetungivate vene üksuste järel ja seetõttu polnud ka erilisi tulevahetusi. Õhtul löödi Vesneri asula juures tee pealt eest üks vene üksus. Kuid öösel eksiti teelt ja liiguti Vara suuna asemel hoopis Koosa poole. Tasapisi hakkasid mehed ükshaaval ja gruppide kaupa laiali minema. Lõpuks kaovadki mõlemad pataljonid metsasügavustesse, nagu poleks neid olnudki.

Rügemendi 2.Pataljonil, mis kuulus võitlusgruppi "Rebane", oli rohkem õnne, kuna neid juhtis mees, kes oli kurikuulus oma oskusega piiramisrõngastest välja murda – kolonelleitnant Alfons Rebane. Rebase grupp alustas väljamurret samal ajal 5.Piirikaitserügemendiga. Kilgi – Luunja maantee läheduses Vesneri asula lähedal sattusid sõdalased lagendiku ületamisel ühe punaste patarei otsetule alla. Kiirelt tõmbuti tagasi ja kolltn Rebane saatis ühe löögigrupi seda hävitama. Kui mehed metsaservalt välja jooksid, panid punased kahurite juurest jooksu. Nüüd aga tegid löögigrupi sõdurid saatusliku vea – nad pöördusid omade juurde tagasi, tegemata kahureid kasutamiskõlmatuteks.

Kohe peale löögigrupi tagasijõudmist hakkasid mehed taas lagendikku ületama. Samal ajal aga naasid venelased oma kahurite juurde ja juba heinamaa peaaegu ületanud mehi tabas lagendiku vastasserva lähedal taas kahurituli. Palju sõdureid sai surma ja haavata, langenute hulgas oli ka 2.Pataljoni ülem kpt. Jakustant. Kilgi – Luunja tee ületamiseks purustati vene varustuskolonn ja enne, kui punased jõudsid toibuda, kadusid mehed metsa. Metsas tehti pikem peatus ja oodati pimeduse saabumist, et selle varjus edasi liikuda. Pimeduse saabudes õnnestus Rebase grupil märkamatult mööduda Vesneri juures positsioonid sisse võtnud vene üksusest, sellestsamast, millega veidi hiljem põrkusid kokku Raudmäe 1. ja 3.Pataljon.

Edasi liiguti Vara suunas. Rebase grupi eeliseks Raudmäe grupi ees oli see, et seal oli kohalikke mehi, kes tundsid neid metsi kui oma tagataskut. Vara küla juures sattus Rebase grupp kokku ööbima jäänud Eesti Laskurkorpuse 354.polgu 2. ja 3.pataljoniga. Kohtumine eestlaste vahel möödus aga rahulikult. Mõlemad pooled kutsusid vastaspoolt üle tulema ja mõlemad pooled keeldusid. Peale väikest puhkust jäeti vaenlasega viisakalt jumalaga ja Rebase grupp liikus edasi lääne suunas. Ujudes ületati Amme jõgi ja jõuti Maarja-Magdaleena juures järgi taanduvatele Saksa üksustele. 18. septembri õhtul murdis Rebase grupp ootamatust kasutades vene eesliinist läbi, kaotamata ühtegi meest ja ühines sakslastega.

Kolonel Raudmäe koos ühe kaaslasega vahetas oma vormi ühes talus tsiviilriiete vastu ja liikus edasi põhja poole, kasutades varjunime Jüri Uustalu. Umbes 100 km läbis ta Punaarmee veoautoga, mille peale Raudmäe end üsna jultunult hääletas. Põhjarannikul suutis ta isegi muretseda endale miilitsast dokumendid ja elas mõnda aega Tallinnas sõprade ja õe juures. 25. oktoobril 1944 põgenes ta paadiga Eestist Soome ja sealt Rootsi. Kolonelleitnant Johannes Raudmäe suri Stockholmis 29. detsembril 1973. 1996. aasta augustis toodi Johannes Raudmäe urn Stockholmist Tallinna ja maeti 12. augustil 1996 sõjaliste auavalduste saatel Tallinna Metsakalmistule, Eesti Vabadussõdades võidelnud meeste matusepaika.

Rügemendiülema adjutant lipnik Ilmar Ant arreteeriti 1944. aasta oktoobris Paides ja 1945.aasta kevadel mõisteti talle karistusmääraks 15+5 aastat. Ta suri arvatavasti vangistuses.

1.Pataljoni ülem Boris Jakob Leeman siirdus 1944. aastal Rootsi, töötas mõnda aega arhiivitööl ning läks 1949. aastal edasi Kanadasse. Oli ametnik, alates Toronto Eesti Võitlejate Ühingu loomisest 1953. aastal osales aktiivselt ühingu töös, oli ka selle esimees. Boris Leeman suri 1986. aasta 9. aprillil. 1.Pataljoni hilisem ülem Ferdinand Valner arreteeriti 1950. aastal ja mõisteti 25 aastaks vangilaagrisse. Ta vabanes peale Stalini surma ja suri 7. märtsil 1965 Nõmmel.

2.Pataljoni esimene ülem kapten Julius Made organiseeris rügemendi laialimineku järel vastupanu Lääne-Eestis, rajades Kullamaal operatiivstaabi taanduvate sõdurite koondamiseks. Eesmärgiks oli võita aega, et maalt lahkujad pääseksid Virtsu sadamasse. 23. septembri õhtuks kogunenud ligi 1200-mehelise üksuse suuremad relvastatud kokkupõrked toimusid Märjamaal, Nissis, Keilas ja Harudevahe külas. 24. septembri õhtul otsustas Made vastase jõudude ülekaalu tõttu vastupanuoperatsioonid lõpetada ja viia üksus Saaremaale. Sinna jõudis veidi üle 400 mehe. Saaremaal hakati sellest üksusest moodustama uut nn. Made rügementi, kuhu kuulus paar tuhat meest. Sealt jõudis ta lõpuks Saksamaale, teenis 20. Eesti SS-diviisi tagavararügemendis Taanis ja oli pärast sõda inglaste poolt Uklei järve kaldal Schleswig-Holsteinis loodud eestlaste sõjavangilaagri komandant. Hilisem 2.Pataljoni ülem kpt. Arnold-Albert Jakustant langes 17. septembril 1944 Vesneris Tartumaal.

3.Pataljoni formeerija kapten Hartvig Reinvalla siirdus 1944. aastal Saksamaale, Augsburgi, kus ta asus Hochfeldt-Haunstatteni linnaosas tööle oma erialal (ta oli lõpetanud Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna ja olnud enne sõda Põltsamaa Ühisgümnaasiumi direktor). Ta määrati IRO (International Refugee Organisation – Rahvusvaheline Pagulasteorganisatsioon) poolt laagris asuvate Balti rahvuskoolide peadirektoriks. 1949. aastal läks Reinvalla New Yorki. 1962. aastal pensionile jäädes pühendas ta suure osa oma ajast Pauluse kogudusele, olles selle juhatuse liige. Kapten Hartvig Reinvalla suri 27. mail 1991 Long Islandil. 3.Pataljoni ülem pärast Reinvallat kuni juulini 1944, kapten Arnold Välja, arreteeriti sama aasta novembris ja saadeti Karaganda oblastisse erilaagrisse nr. 4, kust ta 1955. aastal küll vabanes, kuid suri 1958. aastal Venemaal. 3.Pataljoni viimane ülem augusti lõpust kuni rügemendi lagunemiseni oli ltn. Aleksander Tannia, endine Eesti Sõjakooli õppejõud. Ta jõudis oktoobri alguseks koju Kahala külla, Kolga valda Harjumaal ja viibis seal kaks nädalat. Kui algas elanike registreerimine, pidi ta kodust lahkuma, töötas nädalajagu Aegviidu taludes ning üritas siis põgeneda Soome. Selleks läks ta salajasse üleveokohta Juminda poolsaarel, kus ülevedu ootas mitu tuttavat meest (sh. kapten Rudolf Piibe ja ltn. Edgar Niider 4.Piirikaitserügemendist, vt. 4.Piirikaitserügemendi ülevaade). 31. oktoobril tabati mehed Soome lahel mootorpaadi pardal ja arreteeriti. Aleksander Tanniale määrati surmnuhtlus, mis asendati vanglakaristusega, mees suri 1947. aastal vangilaagris.

Rügemendiülem

kol.ltn. Johannes Raudmäe z22.04.1891 Z29.12.1973 Rootsi

Adjutant
kpt. Rudolf Mägi z24.07.1905 Z13.10.1972 Rootsi
lipnik Ilmar Ant z10.12.1901

Käsundusohvitser
ltn. Raimond Kikkerpuu z25.02.1915 Z11.02.1996 Tallinn

Majandusülem
lipnik Karl Freimuth z28.11.1905 Z ???

Kohtuohvitser
ltn. Endel Kaskema z19.09.1913 Z05.09.1946 Võrumaal metsavennana

Loomaarst
mj. Arnold Rünk z21.01.1909 Zmaetud 19.07.1980 Tallinnas

Staabikompanii ülem
ltn. Elmar-Johannes Sillaots z02.06.1907 Z25.12.1977 Ilmjärve

1.Pataljoni ülem

mj. Boris Jakob Leeman z03.04.1893 Z09.04.1986 Kanada
ltn. Ferdinand Valner z17.06.1905 Z07.03.1965 Nõmme

Adjutant
ltn. Ottomar Nõgu z14.101909 Z17.09.1944 Tartu lähedal

1.kompanii ülem
ltn. Jakob Mardus z19.05.1899 Z ???

2.kompanii ülem
ltn. Henn Ründva z09.08.1912 Z25.04.1991

3.kompanii ülem
ltn. Albert Jõgis z1914 Z16.08.1944 Emajõe ääres

4.kompanii ülem
ltn. Ferdinand Valner (vt. Pataljoni ülem)
kpt. Rudolf Mägi (vt. Rügemendi adjutant)
ltn. Hugo Kiudosk z08.01.1919 Z04.01.1992 New York

2.Pataljoni ülem

kpt. Julius Made z26.04.1894 Z ???
kpt. Arnold-Albert Jakustant z08.11.1905 Z17.09.1944 Vesneri

5.kompanii ülem
ltn. Rätsep z ??? Z ???

6.kompanii ülem
?

7.kompanii ülem
?

8.kompanii ülem
ltn. Johannes Iter z05.10.1910 Z ????

3.Pataljoni ülem

kpt. Arnold Välja z24.04.1900 Z13.02.1958 Karaganda obl.
ltn. Aleksander Tannia z06.02.1908 Z24.02.1947 Venemaa vangilaagris

Adjutant
ltn. Karl Kogerma z1920 Z ???

Majandusülem
ltn. Aleksander Klaar z03.08.1906 Z1978 Stockholm

9.kompanii ülem
ltn. Aleksander Vaher z17.11.1898 Z21.02.1944 Palupõhja

10.kompanii ülem
ltn. Arnold Martins z20.02.1902 Z ???

11.kompanii ülem
?

12.kompanii ülem
ltn. Aleksander Perri z01.08.1907 Zjuuni 1944 Emajõe suudmes
ltn. Endel-Lembit Vahesalu z ??? Z ???

13.kompanii(patarei) ülem
kpt. Juhan Määr z20.01.1903 Z27.07.1969 Inglismaa
ltn. Kivistik z ??? Z ???

Kasutatud kirjandust :

Jurs, August – "Eesti vabadusvõitlejad II maailmasõjas" (Toronto, 1987)
Jõgi, Harri/Zolk Indrek – "1941-1945 langenud Eesti ohvitseride nimekiri" (Tallinn, 1998)
Kallas, Vaino – "Kahe sõja vahel" (Tallinn, 2007)
Kallion, Valdo – "Avinurme lahing" (Tartu, 1998)
Kirs, Ernst – "Kord olin ma röövlite päälik…Ühe Mulgimaa hallparuni elukeerud." (Tallinn, 1996)
Kraft, Ülle – "Eesti piirikaitserügementide ohvitserkond 1944. aastal" Eesti Sõjamuuseumi-Kindral Laidoneri Muuseumi aastaraamat 2006.
Laar, Mart – "Emajõgi 1944" (Tallinn, 2005)
Laar, Mart – "Isamaa ilu hoieldes" (Stockholm, 1997)
Laar, Mart – "September 1944" (Tallinn, 2007)
Laar, Mart – "Sinimäed 1944" (Tallinn, 2006)
Tamberg, Mart – "Eesti mehed sõjatules" (Saku, 1999)
Leetmaa, Meinhard – "Sõjas ja ikestatud Eestis" (Stockholm, 1979)
Villako, Kaljo – "Ajarännak. Mälestused 1944. aasta sügisest tänapäevani." I-II (Tartu, 2001)
"Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas" IX (Stockholm, 1960)