4. Piirikaitserügement (Estnische SS-Grenzschutz Regiment nr. 4)

Koostas: Tauno Rahnu

Moodustamine

Kuna sellest rügemendist pääsesid vähesed vabasse maailma, siis andmed rügemendi sõjatee kohta praktiliselt puuduvad. Rügement moodustati 1944. aasta alguses. Selle ülemaks määrati major Valter Pedak. Valter Pedak sündis 28. juulil 1895 Vara vallas Tartumaal, lõpetas Tartu Õpetajate Ühingu kaubanduskooli ja Peterhofi 1.Lipnikekooli ning võttis osa nii I maailmasõjast kui Vabadussõjast. 18. novembrist 1918 kuni 3. märtsini 1919 teenis ta Kaitseliidus, seejärel oli Kuperjanovi partisanide rügemendi ohvitser, võttes osa lahingutest Landeswehri vastu. Valter Pedak sai kaks korda haavata. Vapruse eest sõjaväljal annetati talle Vabadusristi II liigi 3. järk.

Rügemendi isikkoosseisu moodustasid põhiliselt 2.Piirikaitserügemendi moodustamisest üle jäänud Omakaitse Tartu, Võru, Petseri ja Valga maakonna tagavaraväelastest. Rügemendi staap asus Tartus. Meeste relvastus oli äärmiselt kehv, enamus relvi olid saagirelvad, mida lisaks oli veel väga halvasti hoitud. Pioneeri ja muu varustus praktiliselt puudus. Vormiriieteks jagati meestele välja Wehrmachti mundrid, kuid need olid enamusele väiksed, sama lugu oli ka saabastega. Suur puudus oli rügemendis ohvitseridest ja allohvitseridest. Kompaniiülemateks olid enamikus reservväelased – aspirantide kursuste lõpetajad. Palju oli nende hulgas ka neid, kes ei olnud reservis ülendatud lipnikuks ja omasid seega ainult allohvitseri aukraadi. Rügemendis ülendati nad aga peagi leitnandiks.Rügemendis oli kolm pataljoni ja suurtükipatarei.

1944. aasta märtsi alguses paigutati 4.Piirikaitserügement Pihkva järve läänekaldale rannavalvesse. Rügemendi kaitselõik kulges Varnjast Mustveeni. Aprilli keskel vahetas rügemendi välja 5.Piirikaitserügement. Sellega lahkuti 207.Julgestusdiviisi alluvusest ja hakati alluma XXVIII.korpusele. Rügemendi uus kaitselõik asus Pihkva järve lõunakaldal. Algul kuuluti 18.armee XXVIII.korpuse 24.Jalaväediviisi koosseisu. Aprillis, mais, juunis ja juulis oli rügement vaheldumisi allutatud 12. ja 13.Luftwaffe Diviisile.

Mai lõpus tõmmati 4.Piirikaitserügement Pihkva järve äärest välja ja paigutati 13.Luftwaffe Diviisi ülema korraldusel Petseri lähedale väljaõppelaagrisse.

Juuli alguses viidi rügement Pihkvasse, kust 1. ja 2.Pataljon saadeti koheselt Velikajast umbes 8 kilomeetrit ida poole Zahnodtšõ-Podlipje-Ladõgina-Hanka ruumi rindele. 3.Pataljon kpt. Vinni juhtimisel jäi Pihkvasse varusse. Käsk rügement Eesti piiridest välja Venemaale viia tekitas meestes valju protesti ja nurinat. Kuid kõik rügemendiülema demarshid selles asjas diviisi- ja korpuseülemale ei andnud tulemusi.

19. juulil saadi käsk olla valmis ümberpaigutamiseks. 1. ja 2.Pataljon toodi Pihkvasse. Samal ajal alustasid Pihkva all olevad Vene väed pealetungi ja linn ise sattus kahuritule alla. Tule alla sattusid ka 3.Pataljoni positsioonid, kuid märkimisväärsete kahjudeta.

Tagasi Eestis

20. juulil jõudis IV.Piirkaitserügement Liiva raudteejaama, kus mehed rongidele laaditi. Ešelon sõitis läbi Tartu Jõhvi, kuhu jõuti 22. juuli hilisõhtul. 23. juuli varahommikul laaditi rügement maha ja viidi otsejoones Puhatu sohu Krivasoo ja Uusna küla vahele rindele. Ilmnes ka üks suur probleem. Nimelt Petseri ja Tartu vahel olid paljud mehed läinud hüppesse, et külastada oma koduseid. Selline inimlikult mõistetav käitumine pani aga surmaohtu nende rügemendikaaslased, kes alamehitatud üksuste koosseisus nüüd otse rindele saadeti. Oleks venelased siis ründanud, oleksid kaotused võinud olla väga suured. Õnneks seda siiski ei juhtunud ja paari järgmise päeva jooksul naasid omad üksuste juurde ka enamus "eksinud poegi". Meeste hüppes käik ei jäänud aga märkamata, armeegrupp "Narva" tollane ülem kindral Grasser oli maruvihane, tema 25. juuli päevakäsus teatatakse 400-mehelisest eesti pataljonist, millest teel Narva rindele on deserteerunud 350 meest ning ta nõuab kõige karmimate abinõude tarvituselevõtmist väejooksu tõkestamiseks kuni kohapeal mahalaskmiseni välja. 28. juulil Grasseri poolt väegrupp "Nord" saadetud ettekandest selgus, et jutt käis IV.Piirikaitserügemendi 1.Pataljonist. Eesti ohvitserid tavaliselt deserteerumisest ei rääkinud, vaid kvalfitseerisid sellised juhtumid "omavolilisteks puhkusteks" ja tihti tagasipöördunud sõdureid ei karistanud. Kuid siiski oli ka päris palju neid, kes väeosadesse ei naasnud. Nii oli näiteks augustikuu seisuga piirikaitserügementidest jooksus 1070 meest.

Uutel positsioonidel vahetasid eestlased välja 58.Diviisi sõdurid, kes olid väga hästi ja moodsalt relvastatud. Kehvalt varustatud eestlased kasutasid kõiki võimalusi, et sakslastelt enne lahkumist relvi muretseda. Relvi vahetati kõige vastu, käiku läksid toiduained ja ka raha. Tihti oli nii, et ühe kompanii mehed panid raha kokku, et muretseda endale üks korralik MG42 kuulipilduja.

27.juulil andis venelane raske tulelöögi 3.Pataljoni lõiku. Kahuritule vaibudes alustasid tiblad jalaväerünnakut, liikudes eestlaste positsioonidele mitmes laines. Nüüd kulusid eestlastele marjaks ära värskelt soetatud saksa kuulipildujad, mis külvasid hävingut venelaste ridades. Vaenlane taganes, jättes maha sadu ja sadu langenuid.

29. juulil vallutas Punaarmee Narva jões asuva Kuningaküla saare, kuid see vallutati peagi tagasi.

Juuli lõpus moodustati neljast piirikaitserügemendist 300.Eriotstarbeline Diviis, kuhu määrati ka IV.Piirikaitserügement.

11. augustil saadeti rügemendi 1.Pataljon Permisküla saare vallutanud ja Narva jõe läänekaldale jõudnud Punaarmee üksusi tagasi tõrjuma. Läänekallas suudeti küll venelastest puhastada, kuid Permisküla saar jäi Punaarmee kätte.

Rügemendi edasisest käekäigust traagilistel septembripäevadel tõsiseltvõetavad andmed puuduvad. Teada on, et rügemendi taandumiseks Puhatu soost oli määratud Kamarna – Taga-Varesmetsa – Iisaku – Tudulinna – Avinurme – Rakke marsuut. 19. septembri keskpäeval oli rügemendi 3.Pataljon Iisakus, kus tehti lühike puhkepeatus. Selle peatuse ajal hävitati kirikuaias süüdatud lõketel rügemendi dokumendid. Mingi osa rügemendist jõudis ööl vastu 20.septembrit koos 300.Eriotstarbelise Diivisi staabiga läbida ka Avinurme, kuid enamus meestest jäid siiski hiljaks. Seepeale keeras major Pedak kolonni põhja poole, et üritada edasi Tallinna peale liikuda mööda Tudulinna – Viru-Roela – Porkuni teed. Olemasolevate andmete järgi läbimurdekatsest Avinurme juures rügement osa ei võtnud. 21. septembril osales rügement Porkuni lahingus, mängides olulist rolli Loksa väljal vene tankide tagasilöömises. Rügement kandis lahingus raskeid kaotusi surmasaanute ja vangilangenute näol. Praktiliselt võib lugeda Porkuni lahingut 4.Piirikaitserügemendi viimaseks lahinguks. Teadaolevalt pääses osa 3.Pataljonist Nõmmküla kaudu piiramisrõngast, ületades Tamsalu – Tapa raudtee 22. septembri hommikul. Leo Kirotari mälestuste järgi juhtis major Pedak veel rügemendi riismete läbimurdelahingut Assamalla all ja selle ebaõnnestumisel saatis rügemendi laiali.

Major Valter Pedak hukkus metsavennana Tartumaal, Varal, nõukogude julgeolekuüksuste haarangul 27. detsembril 1947.

Rügemendi adjutant ltn. Edgar Niider koos kpt. Rudolf-Theodor Piibega (augustis-septembris 1944 täitis 2.Pataljoni ülema kohuseid) 1944. aasta oktoobris põgeneda Soome. Jumindas suudeti 31. oktoobril pääseda kaatriga merele, kuid tabati Soome lahel Vene sõjalaeva poolt. Karistuseks määrati Niiderile 10 aastat vangistust. Rudolf-Theodor Piibe mõisteti surma, kuid veidi hiljem asendati see otsus 20-aastase vangistusega Krasnojarski krais, kuid juba 1946. aastal suri ta kinnipidamiskohas. Egar Niider naasis peale vangistuse kandmist Eestisse ja suri 1992. aastal Kohtla-Järvel.

1.Pataljoni ülem kuni 1944. aasta augusti lõpuni oli kapten Robert Lamp. Ta langes metsavennana Konguta vallas 1951. aastal. Augustist septembrini 1944 1.Pataljoni ülemaks olnud kapten Jaan Harju suri Tallinnas 1973. aastal.

2.Pataljoni esimene ülem ltn. Otto Uin langes Porkuni lahingus 21. septembril 1944. 2.Pataljoni ülem alates juulist 1944 kapten Artur-Heinrich Raidlo arreteeriti 1947. aasta kevadel. Sama aasta sügisel suri ta vangistuses.

3.Pataljoni ülem Jaak Vinni sai metsavennana arreteerimisel raskelt haavata ja vangla haiglas amputeeriti tal jalg. Kapten Jaak Vinni mõisteti NKVD tribunali poolt 6. detsembril 1945 surma ja hukati 20. veebruaril 1946.

Rügemendiülem

mj. Valter Pedak z29.07.1895 Z27.12.1947 Vara vald

Adjutant
ltn. Edgar Niider(Nieder) z03.01.1908 Z22.12.1992 Kohtla-Järve

Käsundusohvitser
ltn. Väino Reinsalu z14.06.1919 Z25.07.1994

Staabiohvitser
ltn. Voldemar Kliimand z27.01.1906 Z14.12.1967 Tartu

Staabiohvitser
Leo Anvelt z04.09.1908 Z03.06.1983 Tartu

Relvur
ltn. Endel Leonhard Põder z29.10.1914 Z13.04.2003 Eesti

Arst
ltn. Leo Kirotar z25.10.1909 Z04.01.1996 Viljandi

Loomaarst
Heinrich Erits z30.07.1917 Z ???

1.Pataljoni ülem

kpt. Robert Lamp z13.02.1896 Z23.02.1951 Konguta vallas metsavennana
kpt. Artur-Heinrich Raidlo z30.05.1905 Z09.10.1947 Venemaal vangis
ültn. Jaan Harju z14.01.1908 Z13.08.1973

Adjutant
ltn. Konstantin Tennosaar z30.03.1912 Z ???
ltn. Lembit Kaevats z16.07.1919 Zmaetud 30.12.2005 Tallinnas

Käsundusohvitser
ltn. Elmar Vardja z01.11.1903 Z ???

Majandusohvitser
ltn. Robert Keres z14.08.1907 Z29.10.1946 Saksamaa

Arst
ltn. Viktor Särgava z04.03.1918 Z31.01.1983 Tartu

1.kompanii ülem
?

2.kompanii ülem
?

3.kompanii ülem
?

4.kompanii ülem
ltn. Richard Tätte z26.02.1920 Z13.08.1952

2.Pataljoni ülem

ültn. Otto Uin z04.03.1906 Z21.09.1944 Porkuni
kpt. Rudolf-Theodor Piibe z08.12.1900 Z11.12.1946 Krasnojarsk
kpt. Artur-Heinrich Raidlo (vt. 1.Pataljon)

Arst
Enn Talmet z23.03.1915 Z ???

5.kompanii ülem
?

6.kompanii ülem
kpt. Artur-Heinrich Raidlo (vt. 1.Pataljon)

7.kompanii ülem
?

8.kompanii ülem
?

3.Pataljoni ülem

kpt. Jaak Vinni z29.06.1902 Z20.02.1946 Tallinn
kpt. Artur-Heinrich Raidlo (vt. 1.Pataljon)

Adjutant
ltn. Ants Pärtma z12.08.1909 Zmaetud 02.02.1958 Tallinnas

Käsundusohvitser
ltn. Artur Lomp z24.02.1903 Z1954 Komi ANSV

Relvurohvitser
lipnik Erich Bernard Juhkam z31.07.1915 Z ???

Arst
dr. Kaljo Villako z19.05.1919 Z22.10.2001

9.kompanii ülem
?

10.kompanii ülem
ltn.Eerik Randam z30.08.1913 Z12.12.1982 Tartu

11.kompanii ülem
?

12.kompanii ülem
?

13.kompanii(patarei) ülem
ltn. Edmund-Felix Sepp z26.03.1913 Z ???

Tankitõrjerühma ülem
ltn. Juhan Orula z22.04.1912 Z 1991 Eesti

Kasutatud kirjandust :

Jurs, August – "Eesti vabadusvõitlejad II maailmasõjas" (Toronto, 1987)
Jõgi, Harri/Zolk Indrek – "1941-1945 langenud Eesti ohvitseride nimekiri" (Tallinn, 1998)
Kallas, Vaino – "Kahe sõja vahel" (Tallinn, 2007)
Kallion, Valdo – "Avinurme lahing" (Tartu, 1998)
Kirs, Ernst – "Kord olin ma röövlite päälik…Ühe Mulgimaa hallparuni elukeerud." (Tallinn, 1996)
Kraft, Ülle – "Eesti piirikaitserügementide ohvitserkond 1944. aastal" Eesti Sõjamuuseumi-Kindral Laidoneri Muuseumi aastaraamat 2006.
Laar, Mart – "Emajõgi 1944" (Tallinn, 2005)
Laar, Mart – "Isamaa ilu hoieldes" (Stockholm, 1997)
Laar, Mart – "September 1944" (Tallinn, 2007)
Laar, Mart – "Sinimäed 1944" (Tallinn, 2006)
Tamberg, Mart – "Eesti mehed sõjatules" (Saku, 1999)
Leetmaa, Meinhard – "Sõjas ja ikestatud Eestis" (Stockholm, 1979)
Villako, Kaljo – "Ajarännak. Mälestused 1944. aasta sügisest tänapäevani." I-II (Tartu, 2001)
"Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas" IX (Stockholm, 1960)