3. Piirikaitserügement (Estnische SS-Grenzschutz Regiment nr. 3)

Koostas: Tauno Rahnu

Moodustamine

3.Piirikaitserügemendi loomislugu on omapärane, kuna praktiliselt loodi see rügement kaks korda. Formeerimist alustati kohe peale mobilisatsiooni väljakuulutamist 1. veebruaril 1944. Rügemendi staap moodustati Pärnus. Rügemendiülemaks määrati kolonelleitnant Mart Kaerma. Mart Kaerma (kuni 1940 Mart Haber) sündis 2. veebruaril 1897, lõpetas linnakooli 1912. aastal ja ülendati pärast lipnikekooli lõpetamist 15. septembril 1917 ohvitseriks. 5. detsembrist 1918 teenis ta Eesti 6. jalaväepolgus ning osales Vabadussõjas, kus sai Petserimaal Laura all haavata – kuul läbis rindkere. Pärast Vabadussõda teenis ta 6. üksikjalaväepataljonis, 1923 ülendati leitnandiks. 1926. aastal omistati talle kapteni auaste, sel ajal teenis ta juba Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes. 1931 lõpetas ta Kõrgema Sõjakooli. 1933. aastal teenis ta Kaitsevägede staabis ja ülendati majoriks. 1940. aastal ülendati ta kolonelleitnandiks. 1941. juhtis ta Petseri Omakaitset, seejärel Tallinn-Nõmme Omakaitset. Hiljem oli ta veel Haridusdirektooriumi rahvakasvatuse peavalitsuse ülem ja Tallinna prefekt, kust ta tema tütre sõnul läks 1944. aastal vabatahtlikult rindele.

Rügemendi adjutandiks määrati leitnant Evald Paal. Käsundusohvitseri kohuseid hakkas täitma ltn. Jaan Kurvits.

Kiiresti moodustati kolm pataljoni – kpt. Mats Mölderi pataljon Pärnus, kpt. Jüri Jürgeni pataljon Tartus ja kpt. Arnold Purre pataljon Viljandis. Kiirkorras saadeti vastloodud pataljonid Tallinna, kus nendest moodustatud rügement lahkus kol-ltn. Kaermaa alluvusest. Rügemendis oli 2007 meest, 46 ohvitseri, 145 allohvitseri ja 1816 sõdurit. Nii olid 3.Piirikaitserügemendi pataljonid esimest eksisteerinud ainult nädala jagu. Rügementi hakati kutsuma Tallinna Rügemendiks (Estn.Rgt."Reval") ja selle uueks ülemaks määrati major Richard Rubach, tollane Narva linnapea. Mingil hetkel oli olnud ka kava nimetada rügement "Narvaks", kuid siis tuli ametnikele meelde, et Ukrainas juba sõdib Narva nimeline eestlaste üksus. 12. veebruaril suunati rügement Narva rindele, kus ta jaotati pataljonide kaupa erinevate saksa üksuste alluvusse. Rügement võttis osa Meriküla dessandi hävitamisest ja Auvere ruumi kaitsmisest. Peale aktiivse lahingutegevuse lõppu Narva rindel märtsis liideti üksus Eesti 20.SS-Diviisiga.

Pärast esimeste pataljonide lahkumist Kaermaa alluvusest alustati koheselt uute loomisega. 1.Pataljon moodustati Pärnumaa meestest. Ülemaks määrati mj. Juhan Purga. Adjutandiks sai ltn. Ermil Paju ja majandusülemaks ltn. August Siimann. 2.Pataljon formeeriti Viljandimaal. Ülemaks määrati kpt. Elmar Kõlu. Majandusülema koha hõivas ltn. Muttel. Pataljoniülema adjutandiks sai Hans Jams. 3.Pataljon moodustati Lääne- ja Saaremaa meestest. Pataljoni ülemaks määrati kpt. Voldemar Veelma (Veltman). Hiljem võttis tema kohustused üle kpt. Aado Juhani. Adjutandiks määrati ltn. Teder. Rügemendi suurtükipatarei (13.kompanii) ülemaks sai ltn. Elken. Teda asendas hiljem ltn. Poom.

Varustusega oli sellel rügemendil lood paremad, kui enamusel eestlaste üksustel. Vormiriietus oli meestele enam-vähem paras ja kandmata. Rügement varustati algul erinevate – saksa, hollandi, prantsuse ja vene – püssidega. Hiljem rindel said aga kõik saksa püssid, leitnant Lauri rünnakkompanii varustati aga Sturmgewehridega. Rügemendi autopargi moodustasid 10 veoautot ja 6 sõiduautot ja mõned mootorattad.

Rindele

Peale rügemendi loomist pidi algama kuuajaline väljaõppeperiood, kuid olukord rindel seda ei võimaldanud. 22. veebruaril teatati, et 3.Piirikaitserügement on allutatud 207.Julgestusdiviisile ja saadi käsk olla valmis rindele liikuma. 23. veebruaril sai kolonelleitnant Kaermaa diviisi ülemalt, kindralleitnant Erich Hofmannilt, käsu viia rügement Pala ruumi, edasised korraldused antakse kohapeal. Rügement sõitis rongiga Jõgevani, sealt Palale liiguti jalgsi. Järgnevatel päevadel paigutati rügement Peipsi kaldale Sääritsa-Kodavere-Kallaste ruumi rannakaitsesse. Rügemendi staap asus Palal.

Märtsi alguses viidi rügement Mustvee ruumi, et aidata kaasa üle Peipsi jää imbuvate maradööritsevate hävituspataljonlaste likvideerimisele.

Aprilli algul paigutati rügement Tudulinna-Lohusuu ruumi. Seal olles paranes märgatavalt ka meeste varustus, kuna eestlased kasutasid rügementi inspekteerimas käinud feldmarssal Walter Modeli (Idarinde põhjalõigu ülem) ja korpuseülem kindral Anton Grasseri peal rehepaplikku kavalust – ilmusid rivistusele kõige kehvemate riietega. Rügement sai ka uued väliköögid.

Aprilli lõpus paigutati mj. Purga 1.Pataljon Narva jõe läänekaldale Vasknarva-Permisküla vahelisele lõigule. Ülejäänud kaks pataljoni jäid Peipsi põhjarannikule Vasknarvast Lohusuuni rannakaitsesse.

Suvi möödus rügendile üldiselt rahulikult ja alles juuli keskelt hakkasid sagenema tulevahetused vaenlasega.

2. augustil puhkes lahing naabruses asuva 2.Piirikaitserügemendi kaitselõigus. Õhtuks oli olukord seal muutunud niivõrd raskeks, et 3.Piirikaitserügemendi 2. ja 3.Pataljon viidi Puhatu soosse naabritele appi. 3. augustil võtsid mõlemad pataljonid osa rünnakust, mille eesmärgiks oli võtta tagasi 2.Piirikaitserügemendi positsioonid, kuid raskerelvade toetuseta see ebaõnnestus. Venelasi edasi liikumine pandi siiski seisma. 10. augustil toodi pataljonid tagasi rügemendi alluvusse. Pataljoni 11. ja 12. kompanii riismed saadeti reservi ja asendati 7. augustil uue 3.Pataljoniga kapten Aado Juhani juhtimisel.

Augusti lõpus saabus rindele vaikus. Samas muutus kriitiliseks aga olukord lõunarindel Tartu all. Rügemendi ülem tegi mitmel korral ettepanekuid viia 3.Piirikaitserügement Tartu rindele, kuid sellest keelduti. Küll aga lahkusid nii mõnedki mehed omavoliliselt väeosast, et minna Tartu alla võitlema. Augusti lõpul rügemendiülem Mart Kaerma haigestus ja viibis mõnda aega Tallinnas ravil, kuid septembril algul naases oma rügemendi juurde.

Taandumine

17. septembril sai rügement korralduse kindlustatud positsioonid Puhatu soos maha jätta ja taanduda Rakke ruumi, teadmata, et Tartu all on rinne läbi murtud. Pataljoni lahkusid üksteise järel positsioonidelt ja asusid teele. Nende järel enam kedagi ei olnud, seetõttu võidi maantee mineerida, mida ka aeg-ajalt tehti. Minek ise oli aga meestele ränk. Kuude kaupa oldi kaevikutes istutud ja nii väsisid treenimata mehed üsna kiirelt. Remnikus kohati saksa laoülemat, kes oli taandumiskäsu maha maganud. Nüüd polnud tal aga kogu oma kraamiga midagi peale hakata. Tahtmata jätta varustust venelastele, kutsus ta kõiki võtma, mida igaüks soovib. Kuid keegi ei soovinud enda seljakotte veelgi raskemaks muuta, ainult šampusel lasti hea maitsta.

19. septembri õhtuks jõuti Rannapungerjasse. Selleks ajaks oli ka selgunud taandumise põhjus, seda teadsid nüüd ka kohalikud elanikud, kes olid maanteed ummistanud, liikudes läände, eemale punastest jõukudest. Sõjapõgenike voorid muutsid kolonni liikumise väga aeglaseks, kuid mehed ei pahandanud – nende inimeste eest nad tegelikult ju võitlesidki. Rannapungerjast edasi liiguti juba jooksujalu. Tudulinnas anti meestele luba 3 tundi magada. Enamus varises sinnasamasse, kus nad seisnud olid. Tudulinnast liikus rügement Avinurme suunas, kuid 20. septembri varahommikul selgus, et Eesti Laskurkorpus oli hõivanud Avinurmest ühe kilomeetri kaugusel läänes asuva Pärniku teeristi. Sellega oli edasiliikumine Avinurme suunas muutunud võimatuks. Kella seitsme ajal hommikul alustasid mõned Eesti Diviisi üksused rünnakut teeristile. Sellest rünnakust võttis osa ka 3.Piirikaitserügement, või mingi osa sellest.

Leitnant Julius Põldmäe meenutustest: "Alustasime liikumist Narva jõe kaldalt Vasknarva lähistelt 18.-19. septembri öösel ja jõudsime pärast 24-tunnist rännakut umbes 40 km kaugusele, Tudulinna. Esialgu oli liikumine edenenud kiiresti, Kauksist alates tekkisid teedel ummistused, kuna Narva poolt valgus taanduvat sõjaväge tohutul hulgal. Oli veoautosid, hobuvoore, suurtüki- ja jalaväge. Eriti suur ummik tekkis Tudulinnas, kuhu jõudsime öösel. Murdsime oma pataljoniga kuidagi läbi, kuid nagu selgus, tõi kiirustamine meile õnnetuse kaela: sattusime esimesena löögi alla. Varahommikul peatas meie pataljoni rügemendiülem kolonel Kaerma, kes teatas lühidalt: punavägi on Tartu all rindest läbi murdnud ning Mustvee-Rakvere teeristil Avijõe taga istub Ivan sees. Meie pataljonile anti käsk: liikuda edasi Avinurme peale, tungida üle jõe ja lüüa vastane positsioonilt välja. Pataljoniülem major Purga oli nagu ikka otsustavatel momentidel "kõrgendatud meeleolus," kuid suutis siiski kompaniidele käsud kätte anda. Minu kompanii sai käsu. Tungida ühe rühmaga üle silla ja teiste rühmadega ületada jõgi sillast paremal. See jäi minu meeste ainukeseks juhendamiseks lahingus. Alustasime kõik koos liikumist Avinurme suunas. Kella järgi pidi päike olema juba tõusnud, kuid seda võis vaid aimata: kogu ümbrust kattis äärmiselt tihe udu. Nähtavus ulatus vaid mõne meetrini. Võin kinnitada, et nii paksu udu ei ole ma ei enne ega pärast seda hommikut näinud.

Lähenedes jõele, käskisin rühmadel hargneda. Leitnant Taltsile andsin korralduse ületada oma rühmaga sild, ise liikusin teiste rühmadega kaldani sillast paremal. Ning siitpeale algasid segadused. Vastaskaldalt võeti meid vastu tiheda tulega, tagantpoolt aga pressisid peale teiste väeosad. Need segunesid omavahel, mees ei tundnud meest, udu kaotas igasuguse nähtavuse, jõekallas kihises edasi-tagasi jooksjaist, osa viskus kõhuli, sest kuulipildujatuli tugevnes aina. See tundus tulevat eestpoolt paremalt. Andsin ahelikku pidi oma meestele käsu ületada jõgi ja suruda need vastase tulepesad maha. Minu meeste vahele olid samuti siginenud võõraid võitlejaid. Üks politseipataljoni mees hõikas mind nähes: "Näe, ohvitser kah siin," kuid kukkus samas selili. Kuul oli tunginud talle otse laupa ja surm oli silmapilkne.

Kordasin käsku ja hüppasin ka ise koos kahe käskjalaga vette. Nähtavus puudus, kui vee solina järgi otsustades pidi järgnejaid olema mõlemal käel. Vesi ulatus peaaegu rinnuni. Jõudnud vastaskaldale, suunasime tule sinnapoole, kus arvasime vaenlase laskepesad olevat ning suutsimegi nende kuulipildujad summutada. Liikusime jõest mõnisada meetrit edasi, ning kasutades hetkelist vaikust, kirjutasin pataljoni ülemale ettekande. Ratsakäskjalg Lõhmus asus ettekandega teele ja kadus varsti udumüüri taha. Ning siis algas põrgu. Olime endale tõmmanud turmtule. Seekord näisid tulistavat suurtükid ja miinipildujad. Kõigele lisaks paistis, et tuld antakse mitmest kandist. Äkki tundsin kerget lööki südame piirkonda, näkku paiskus mulda ning paar sammu minust tagapool olnud käskjalg, turske talupoeg Pärnumaalt, kelle nime olen unustanud, kukkus. Granaadikild oli tal lõiganud kaela sügava haava, õnneks tuiksoont riivamata. Sidusin haava oskust mööda kinni ja kuna ümbruses polnud enam kedagi näha-kuulda, võtsin kaaslase kukile ja hakkasin pommisaju all tagasi minema. Läbisin jälle jõe! Kuigi mees oli kaalult minust raskem, suutsin ta siiski kanda Avinurme kirikusse, kuhu oli tehtud sidumispunkt. Rünnak üle jõe ja haavatuga tegelemine oli võtnud tükk aega ning olukord kiriku juures, kus pidanuks asuma ka kõrgem juhtkond, oli suurel määral muutunud. Mingit lahingu juhtimist ei paistnud enam olevat, vahest polnud seda ennegi. Meie pataljoni ülem ja adjutant leitnant Emil Paju olid küll veel kohal, kuid Paju otsis võimalusi äraminekuks. Läksin veelkord sillale, kuid seal polnud enam kedagi. Hakkasin siis minagi astuma Tudulinna poole. Udu oli juba haihtunud.

Mainisin eespool, et saime tuld mitmest kandist. 6-7 aastat hiljem kohtasin Tallinn-Väike raudteejaamas juhuslikult Lõhmust ning ta rääkis, et ta oli pärast minu juurest lahkumist kohe haavata saanud. Minu ettekanne üle jõe tungimisest kohale ei jõudnud."

Rünnak kestis kella 1-ni päeval, kuid jõud olid liiga ebavõrdsed ja läbimurdekatse ebaõnnestus.

Sellega jõudis lõpule ka rügemendi sõjatee. Mehed valgusid laiali. Kes läks metsavennaks, kes langes vangi, kes murdis läbi läände. Õnnetult läks nende käsi, kes Soome põgenesid, kuna Soome valitsus andis nad venelastele välja.

Pärast rügemendi laialiminekut varjas kolonel Mart Kaerma end neli aastat isakodus Kaera-Vanatoal Raikkülas. NKVD haarangute sagenemisel 1948. aastal otsustas ta oma perekonna päästmiseks lõpetada elu enesetapuga. Kolonel Kaerma mürgitas end 8. aprillil 1948 tsüaniidkaaliumi ampulli abil. Abikaasa ja vend matsid koloneli surnukeha öösel kartulikuhja alla. Tema haud on senini leidmata.

Rügemendi adjutant kapten Evald Paal jõudis 1947. aastal Inglismaale ja hiljem Kanadasse, kus ta 1981. aasta talvel suri.

1.Pataljoni ülem major Juhan Purga varjas end Pärnumaa metsades, 1945. aasta sügisel langes ta metsavennana Kilingi-Nõmmel.

2.Pataljoni ülema kapten Elmar Kõlu saatuse kohta käivad andmed on vastukäivad. Pataljoni sidemeeste kinnitusel olevat ta langenud 1944. aasta septembris Avinurme lahingus, teistel andmetel surnud 1950. aastal Bratskis. Võimalik on muidugi ka variant, et Kõlu sai Avinurme lahingus raskelt haavata ja suri hiljem vene vangilaagris.

3.Pataljoni esimene ülem kapten Voldemar-August Veelma elas pärast sõda Saksamaal ja suri 1951. aasta septembris. Teine ülem kapten Aado Juhani suri 1978. aastal Tallinnas.

Kaks ohvitseri, rügemendi arst ltn. Harald Tuul ja arveohvitser ltn. Ants Jõe, kes viibisid 18. septembril 1944 Tallinnas ja kel seoses Punaarmee pealetungiga ei õnnestunud rügemendi juurde naasta, varjasid ennast Harjumaal. Novembris kohtasid nad Vihterpalus rügemendi käsundusohvitseri ltn. Jaan Kurvitsat, kes töötas kohalikus metskonnas. Mehed varjasid end tema juures küünis kuni 7. detsembrini 1944, mil põgenesid väikepurjekal üheskoos Soome ja jõudsid 8. detsembril Alglosse. Paar päeva hiljem, kohe peale seda kui nad olid palunud Soome elamisluba Tammisaaris, arreteeriti nad kaitsepolitsei Valpo poolt ja viidi Oiti interneeritute laagrisse. 1945. aasta 2. jaanuaril anti nad Nõukogude Liidule välja.

Rügemendiülem

kol-ltn. Mart Kaermaa z02.02.1897 Z08.04.1948 Eesti

Adjutant
ülemltn. Evald Paal z13.01.1908 Z18.01.1981

Käsundusohvitser
ltn. Jaan Kurvits z14.09.1906 Z ???

Arveohvitser
ltn. Ants Jõe z10.08.1905 Z22.02.1987 Viljandi

Kohtuohvitser
ltn. Juhan Kohjus z01.08.1906 Z08.08.1984 USA

Majandusülem
ltn. Schmidt z ??? Z ???

Arst
ltn. Harald Tuul z12.02.1916 Z09.01.1985 Taišet

Staabikompanii ülem
kpt. August-Voldemar Vahar z08.08.1906 Z ???

Sidekompanii ülem
ltn. Valentin Rannap z02.07.1917 Z ???

Rünnakkompanii ülem
ltn. Otto Lauri z24.03.1905 Z ? Austraalia

Õppekompanii ülem
ltn. Artur Palgi z10.05.1909 Z22.12.1993 Tallinn

Tankitõrjekompanii ülem
ltn. Eduard Tamm z08.07.1914 Z ???

Pioneerikompanii ülem
kpt. Johann Meimer z19.06.1904 Z10.12.1944 Läänemaa, Piirsalu v.

Rügement "Tallinn"
Estnische Regiment "Reval"

Ülem – mj. Richard Rubach z29.06.1899 Z17.11.1949 Saksamaa
1.Pataljoni ülem – kpt. Mats Mölder z12.09.1904 Z31.03.1986 Rootsi
2.Pataljoni ülem – kpt. Jüri Jürgen z16.09.1901 Z27.09.1995 Eesti
3.Pataljoni ülem – kpt. Arnold Purre z27.10.1902 Z16.09.1986 Rootsi

1.Pataljoni ülem

mj. Juhan Purga z01.06.1896 Zsügis 1945 Kilingi-Nõmme

Adjutant
ltn. Ermil Paju z16.12.1916 Z08.08.1957 Uppsala

Sideülem
ltn. Eino Kiho z15.12.1912 Z ???

Majandusülem
ltn. August Siimann z12.05.1909 Z02.04.1996 Toronto

1.kompanii ülem
ltn. Julius Põldmäe z06.01.1911 Z06.03.2007 Tallinn

2.kompanii ülem
?

3.kompanii ülem
?

4.kompanii ülem
?

2.Pataljoni ülem

kpt. Elmar Kõlu z26.07.1906 Z ???

Adjutant
?Hans Jams z ??? Z ???

5.kompanii ülem
ltn. Eduard Heil z29.12.1911 Z ???
ltn. Evald Paikre z05.09.1906 Z03.08.1944 Vasknarva lähedal

6.kompanii ülem
ltn. Aksel Türk z ??? Z ???
ltn. Karl Aid z ??? Z ???

7.kompanii ülem
?

8.kompanii ülem
?

3.Pataljoni ülem

kpt. Voldemar-August Veelma z09.06.1903 Z29.09.1951 Saksamaa
kpt. Aado Juhani z27.03.1900 Z25.04.1978 Tallinn

Adjutant
ltn. Valdo Teder z12.01.1915 Z13.11.1944

Käsundusohvitser
ltn. Kaarel Pedak z12.05.1914 Z ???

Arst
ltn. Voldemar Aus z03.06.1912 Z ???
ltn. Heino Pehka z08.08.1917 Z21.09.1944 Porkuni

Laekur
ltn. Jaan Rõuk z ??? Z ???

9.kompanii ülem
ltn. Aadu Regi z03.11.1912 Z2008 elas Tartus

10.kompanii ülem
ültn. Nikolai Viru z04.07.1904 Z14.10.1970 Eesti

11.kompanii ülem
ltn. Arvo Kann z ??? Z ???

12.kompanii ülem
kpt. Voldemar-August Veelma (vt. Pataljoni ülem)
ltn. Valter Krimm z21.12.1902 Z1944

13.kompanii(patarei) ülem
ltn. August Elken z11.05.1907 Z1983 Austraalia
ltn. Aleksander Poom z27.08.1891 Zoktoober 1965 New York

Kasutatud kirjandust :

Jurs, August – "Eesti vabadusvõitlejad II maailmasõjas" (Toronto, 1987)
Jõgi, Harri/Zolk Indrek – "1941-1945 langenud Eesti ohvitseride nimekiri" (Tallinn, 1998)
Kallas, Vaino – "Kahe sõja vahel" (Tallinn, 2007)
Kallion, Valdo – "Avinurme lahing" (Tartu, 1998)
Kirs, Ernst – "Kord olin ma röövlite päälik…Ühe Mulgimaa hallparuni elukeerud." (Tallinn, 1996)
Kraft, Ülle – "Eesti piirikaitserügementide ohvitserkond 1944. aastal" Eesti Sõjamuuseumi-Kindral Laidoneri Muuseumi aastaraamat 2006.
Laar, Mart – "Emajõgi 1944" (Tallinn, 2005)
Laar, Mart – "Isamaa ilu hoieldes" (Stockholm, 1997)
Laar, Mart – "September 1944" (Tallinn, 2007)
Laar, Mart – "Sinimäed 1944" (Tallinn, 2006)
Tamberg, Mart – "Eesti mehed sõjatules" (Saku, 1999)
Leetmaa, Meinhard – "Sõjas ja ikestatud Eestis" (Stockholm, 1979)
Villako, Kaljo – "Ajarännak. Mälestused 1944. aasta sügisest tänapäevani." I-II (Tartu, 2001)
"Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas" IX (Stockholm, 1960)