2. Piirikaitserügement (Estnische SS-Grenzschutz Regiment nr. 2)

Koostas: Tauno Rahnu

MOODUSTAMINE

2.Piirikaitserügementi hakati moodustama 1944 aasta veebruari alguses Tartu, Võru, Valga ja Petseri maakonna meestest. Rügemendi staap koondus Tartusse ja asus algselt Eesti Panga hoones Vabaduse pst. Rügemendi ülemaks määrati kolonel-leitnant Juhan Vermet(Värnik), kes oli 1932. a. Eesti Vabariigi Sõjakooli 2. Aspirantide Kompanii ülem. Rügemendi adjutandiks määrati kapten Julius Edor. Staabikompanii juhiks määrati leitnant Karl Robert Vaabel.

1.Pataljoni kompaniid moodustati Maramaa, Reola, Ropka ja Suur-Konguta algkoolides Tartumaa meestest. Pataljoni ülemaks sai kapten Meinhard Niinepuu, endine Tartumaa Omakaitsemaleva 1.Pataljoni ülem. Pataljoni adjutandiks sai ltn. E.Valter, käsundusohvitseriks ltn. Julius Liivoja, majandusülemaks ltn. Leopold Kiisla, relvurohvitseriks ltn. Richard Freimann.

2.Pataljoni 6., 7. ja 8.kompanii formeeriti Võru linnas, 9.kompanii Petseris. Pataljoni ülemaks määrati major Friedrich-Martin Sillaots.

3.Pataljon formeeriti Valgas ja Antslas, 9., 10., 12. kompanii Valgas ja 11. kompanii Antslas. Pataljoni ülemaks määrati endine Võru Ühisgümnaasiumi õpetaja, reservohvitser kapten Meinhard Leetmaa. Pataljoni adjutandiks sai endine Valga abilinnapea, leitnant Jüri Milles.

Rügemendi patarei moodustati Jõgeval ja selle juhiks sai ltn. Karl Riismandel.

Algusest peale puutusid rügemendi ohvitserid kokku suurte raskustega, et saada korralikku varustust oma meestele. Jagati kätte küll saksa välivorm, kuid enamus vormidest olid meestele väiksed. Probleeme oli ka jalanõudega, juba rindel olles käisid paljud mehed ikka veel kodus jalga pandud saabastega. Relvadeks olid väga erinevad saagirelvad, mis omakorda tekitas raskusi rügemendi laskemoonaga varustamisel. Suur puudust tunti sidetehnikast, välitelefonidest.

Samuti polnud rügemendil piisavalt väljaõppinud ohvitsere. Kui kompaniide etteotsa suure vaevaga siiski leiti ohvitserid, siis alljuhtide puudus oli suur ja tihti tuli nad asendada reasõduritega, pooled allohvitserid olid tegelikult vastava väljaõppeta lihtsõdurid.

Rügement allus 207.Julgestusdiviisile, mille staap asus Tartus Veski tänaval (staap oligi tegelikult selle diviisi ainus OMA üksus).

2.Piirikaitserügemendi moodustamine polnud veel täielikult lõpule viidud, väljaõppest rääkimata, kui 14. veebruaril tuli kolonel Vermetile diviisi staabist käsk saata üks pataljon Kastre-Melliste ruumi valveteenistusse. Kuna samal ajal algasid lahingud Meerapalu ümbruses venelaste sillapea hävitamiseks, kartis 207.Julgestusdiviisi ülem kindral Erich Hofmann punaste valgumist läbi soiste metsade Kastre-Melliste ruumi. Seetõttu paigutatigi 1.Pataljon sinna. 1.Pataljon oli ainus vaba üksus Tartu piirkonnas üldse, 2. ja 3.Pataljon asusid Võrus ja Valgas. 1.Pataljoni staap paigutati Kastre mõisa ja 1., 2. ja 3.kompanii asusid koheselt peale kohalejõudmist valveteenistusse Melliste-Sarakuste-Saage-Saba joonel ning hiljem järgi jõudnud 4.kompanii asus reservi. Õnneks suutsid appirutanud SS-Hauptsturmführer Harald Riipalu üksused (20. Eesti Relva-SS Diviisi 45. rügemendi esimene pataljon) töö korralikult lõpule viia ja sillapea hävitada. Seetõttu sai 2.Piirikaitserügement 18.02 käsu asuda kaitsele Peipsi järve lõunakaldale. 3.Pataljon asus positsioonidele Omedu jõe deltast kuni lõuna pool asuva Kasepää külani (teistel andmetel Nina külast kuni Varnja kirikuni), sealt edasi Varnja külast kuni Kalli jõeni asus positsioonidele 1.Pataljon. 2.Pataljon paigutati reservi ja asus teostama väljaõpet vastvärvatud meestele. 3.Pataljoni staap paigutati Suur-Kolkja külas vallamajja.

12. märtsil saadeti ltn. Vaabeli staabikompanii, mis oli tugevdatud 3.Pataljoni 12.kompaniiga, 207.Julgestusdiviisi 94.Julgestusrügemendi (Sich.Reg.94) 3.Pataljoni ülema major Bernhardi juhitud võitlusgruppi, et tabada ja hävitada umbes 600-meheline vene hävituspataljon. See pataljon oli tulnud 12. märtsi öösel üle Peipsi jää ja hävitas oma teel külasid ning tappis tsiviilelanikke. Kell 13.15 tekkis 12.kompaniil Kasepäält Ruskaverre viiva maantee ääres, Meti talust 500 m põhja pool vaenlasega lahinguline kontakt. Vaenlane taandus. Kella veerand kuue ajal õhtul sattus jälitajate eesotsas liikunud ltn. Evald Jaaksoni grupp, kus olid kaasas ka mõned sakslased koos mj. Bernhardiga, Tarakvere metsatalu juures õhtuhämaruses venelaste varitsusele. Automaatrelvadega varustatud venelased olid üle nii arvult, tulejõult kui ka positsioonivalikult. Vene tulelöögis langes ltn. Jaakson, mj. Bernhard ja veel 10 sõjameest. Järgmisel päeval said jälitajad lisajõude ja toetuseks paar saksa tanki ning Kangro veski ümbruses piirati hävituspataljon sisse ja hävitati peaaegu täielikult, vangi langes ligi 100 venelast. Hävituspataljoni jäänused hävitati järgneva nädala jooksul.

RINDELE

20. märtsil inspekteeris rügementi põhjarinde ülemjuhataja välimarssal Walther Model. Model jäi nähtuga üldiselt rahule, kui polnud rahul meeste varustusega. Model kutsus Riiast kohale kõrged intentantuuriohvitserid, et neile kohapeal näidata nende kehva tööd. Samas teatas välimarssal, et rügement viiakse üle uude kohta. 21. märtsil viidi rügement Iisakule ja paigutati Kurtna laagrisse. Seal jätkas rügement oma väljaõpet. Nüüdsest alluti XXVI.Korpusele, mille ülemaks oli kindral Anton Grasser. Mõne päeva pärast jõudis kohale ka mitu vagunit varustust ja relvi.

Rügemendi kaitsta anti rindelõik Mustajõe läheduses Putki metsavahi maja piirkonnas. Rindelt vahetati välja kuulsusrikka Ida-Preisi 11.Jalaväediviisi 2.Grenaderirügement. Rindel hakkas rügement alluma 58.Jalaväediviisile (kindralleitnant Curt Siewert). Rindelõigu võttis rügement üle 26. märtsil. Mustajõe külast kuni Putki metsavahi maja varemeteni asus kaitsele 2.Pataljon major Sillaotsa juhtimisel. Sealt edasi, kus rindejoon tegi väikese kõveriku ida suunas ning kulges taas lõunasse, oli paigutatud 1.Pataljon kpt. Niinepuu juhtimisel. Edasi ida suunal kulgeval rindelõigul seisis 3.Pataljon kpt. Leetma juhtimisel. Rindelõigu pikkuseks oli 8 km. Samal ajal lahkus Putkist ka kpt. Soodeni pataljon, jättes Leetma 3.Pataljonile kingituseks hulga vene saagirelvi, mis märkimisväärselt suurendasid piirikaitsjate tulejõudu.

Märtsi lõpul pidas rügement esimese lahingu. 1.Pataljoni 2.kompanii lõigus üritas vaenlane peale kahurväe eeltuld läbimurret, kuid löödi tagasi.

2. aprillil löödi tagasi järjekordne rünnak. Selles rünnakus kaotas vastane 80 meest, eestlasi langes 10. Vangide ülekuulamisest selgus, et venelased koondavad piirkonda suuremaid jõude, eesmärgiks läbi murda Jõhvi – Vasknarva maanteeni.

17. aprilli hommikul andis vaenlane raske tulelöögi kogu rügemendi positsioonide pihta. Peale 30 minutilist kahurituld alustasid venelased rünnakut. Peale mitut ohvriterohkelt tagasilöödud rünnakulainet õnnestus venelastel peaaegu 1. ja 2.Pataljoni liitekohast läbi murda, kuid 8.kompanii ülema ltn. Heino Partsu õigeaegne vasturünnak nurjas ka selle ürituse. Venelaste rünnak oli läbi kukkunud. Surmavalt haavata sai 7.kompanii ülem ltn. Artur Hansen. Venelasi langes ligi 400, rügemendi kaotused olid 18 langenut ja 50 haavatut.

Aprilli teisel poolel ja mais üritas vaenlane veel korduvalt eestlaste positsioonidest läbi murda, kuid löödi iga kord tagasi.

Mitu kuud vesistes punkrites mõjus aga halvasti meeste tervisele. Paljud haigestusid. Paljudel mädanesid jalad. Sellele lisandusid veel lahingutes saadud kaotused. Rügemendi read hõrenesid. Seetõttu vahetati 20. mail rügement välja. Kahe kuu jooksul oli kaotatud langenute ja haavatutena ligemale 400 meest, nende hulgas 6 ohvitseri.

Mai lõpus koondati 2., 3., 4. ja 6.Piirikaitserügement 300. Eriotstarbelisse Diviisi (Division z.b.V. 300). Piirikaitserügementidele lisaks kuulusid diviisi 286., 287. ja 292. Politseipataljon, pataljon "Narwa" tankitõrjekompanii (nn Fisheri pataljon), Saksa 1016. kahurväerügemendi II/84. ja 683. suurtükidivisjon, Saksa 300. eriotstarbeline välipataljon, Saksa 13. Pioneerpataljon, Saksa 285. tankikompanii, Eesti trahvikompanii, Saksa suurtükiväe alarmkompanii ja Scheeri allüksus. Kuna diviis kujunes väga suureks, jaotati see struktuuriliselt kaheks võitlusgrupiks, mis kandsid nimetust "Nord" ja "Süd". "Nordi" kuulusid 2. ja 4. piirikaitse rügement ja selle ülemaks oli SS-kolonelleitnant Engelhart (hiljem SS-kolonel Walter Kopp). "Südi" kuulusid 3. ja 6. piirikaitserügement. Brigaadi ülemaks oli algul kolonelleitnant Mart Kaermaa, hiljem kolonel Matuschek. Diviisi ülemaks oli kindralmajor Rudolf Höfer.

Rügemendi positsioonid võttis üle(19.04.) 333.Rügement ja eestlastele anti kosumisaega. 2. ja 3.Pataljon paigutati Peipsi järve põhjakaldale Nina külast kuni Alajõe ruumini rannavalvesse. 1.Pataljon saadeti kindlustustöödele Iisaku lähedale Karjamaa külast põhja-kirde suunas kulgevale kindlustusvööndile. Juuli lõpus saadeti 1.Pataljon veel kindlustustöödele Alutaguse metsadesse. Varsti pärast seda paigutati kogu rügement Poruni jõest põhja pool rindele.

Juuli lõpus, Sinimägede lahingute eel oli Viru rinne Vasknarvast Sirgalani III.Soomuskorpuse poolt mehitatud järgmiselt : Peipsi järve kirdeosast Smolnitsa külast kuni Narva jõe läänekaldal oleva Eesti-Perevoloka külani oli kaitsel 3.Piirikaitserügement. Sealt edasi kuni Karjati külani, Permisküla ja samanimeline saar Narva jõel sisse arvatud, oli kaitsel 6.Piirikaitserügement. Karjatist kuni Kunigakülani oli positsioonil kpt. Otto Kommussaare politseipataljon(Nr.288). Kuningakülast Gordenkani oli kaitsel üks saksa üksus. Gordenkast Poruni jõe ruumini oli positsioonidel 4.Piirikaitserügement. Poruni jõest(lõuna- ja põhjakallas sisse arvatud) kuni Zasseka küla(asub ida pool Narva jõge ja oli punaste valduses) paralleelini oli soos kaitsel 170.Diviisi üks pataljon (8. augustil vahetati välja 2.Piirikaitserügemendi 1.Pataljoni poolt). Selle jätkuks loode suunas seisid 2.Piirikaitserügemendi 2. ja 3.Pataljon. Sealt edasi kuni Putki metsavahi majani oli positsioonidel üks alamehitatud saksa üksus (113.Julgestusrügement?). Putkist kuni Metsaküla ruumini seisis mingi üksus Saksa 225.Diviisist. Metsakülast Auvere raudteejaama ruumini, kuid mõni kilomeeter lääne poole olid kaitses mõned üksused 58.Diviisist ja Ida-Preisi 11.Jalaväediviisist.

Et lõigata läbi Jõhvi-Vasknarva maantee Kurtna-Kuremäe ruumis ja haarata kotti Sinimägedes ja Narva jõe ülemjooksul seisvad võitmatuna näivad üksused, otsustas vene ülemjuhatus sooritada tiibrünnaku Krivassoo metsamassiivis. Rünnaku teravik oli suunatud 2.Piirikaitserügemendi ja 225.Diviisi positsioonidele.

2. AUGUSTI LAHING

Ülipalaval 2. augusti varahommikul alustasid venelased rünnakut, seekord üritati eestlasi üllatada ja rünnak algas ilma ettevalmistustuleta. Venelased paisati aga tagasi, eestlaste luure oli plaanitsetavast rünnakust teada saanud ja oldi valmis. Nüüd võeti eestlaste ja vasakul tiival asunud 170.Diviisi positsioonid kahurite turmtule alla. Peatselt pidi lõpetama tulistamise ltn. Riismandeli patarei, kuna lõppes laskemoon. Ootamatult aga taandusid oma positsioonidelt 170.Diviisi osad. Seetõttu oli 2.Piirikaitserügement sunnitud õgvendama ka oma kaitseliini ja see hakkas kaarduma lääne suunas. Samas õnnestus venelastel mitmes kohas tungida ka samal tiival olnud 3.Pataljoni positsioonidesse. Pärast päev otsa kestnud rünnakuid ja vasturünnakuid lubas rügemendiülem 3.Pataljonil taanduda varupositsioonidele. Öösel saabusid abijõud – 3.Piirikaitserügemendi kaks pataljoni. 3.augustil üritati saada tagasi oma endised positsioonid, kuid ülekaaluka vaenlase vastu on korralikuks rünnakuks jõudu liiga vähe ja eestlased paisati raskete kaotustega tagasi. Oma osa mängis ka ebaõnnestunud rünnakutes kahurväe toetuse puudumine. Kuid läbimurre selles kohas oli siiski riivistatud. Eestlased olid kandnud raskeid kaotusi, lahingupäeviku kohaselt oli 2. augustil rivist välja langenud 50% rakendatud üksustest. Praktiliselt täielikult hävisid 2.Piirikaitserügemendi 7.kompanii ja pioneerikompanii.

Kuigi otsene läbimurre oli riivistatud, surus ülekaalukas vaenlane aeglaselt, kuid pidevalt eestlastest põhja pool asuvat Saksa 113.Julgestusrügemendi jäänuseid Kurtna ja Konsu järvede suunas. 12. augustil pandi venelaste survele pidur peale tänu appirutanud SS-Hauptsturmführer Riipalu jõududele. Siis aga viidi raske olukorra tõttu Tartu all osa üksusi Puhatu soost välja. 20. augustil üritas venelane taas 2.Piirikaitserügemendi positsioonidest läbi murda, kuid löödi tagasi.

Augusti lõpus sai rügement täiendust, umbes 500 meest. Septembri algul üritasid punaväed taas läbimurret 2.Piirikaitserügemendi lõigus. Rünnaku raskuspunkt oli suunatud 1.Pataljoni positsioonidele. Pooletunnine raske tulelöök purustas kõik sideliinid, mistõttu major Niinepuu juhtis edaspidi pataljoni kaitset virgatsi abil. Venelased löödi tagasi. See oli rügemendi viimane lahing Puhatu soos.

17. septembril kella kahe paiku päeval teatas võitlusgrupi "Nord" ülem 2.Piirikaitserügemendi pataljoniülematele, et senine positsioon jäetakse võitluseta maha ning tuleb taanduda katttelahingute raames Rakke ruumi.

TAANDUMINE

Taandumist alustati 17. septembri õhtupoolikul. Samal ajal alustasid taandumist ka võitlusgrupi "Süd" üksused. 2. ja 4.Piirikaitserügementide taandumiseks oli määratud Kamarna – Taga-Varesmetsa – Iisaku – Rostoja – Tudulinna – Avinurme – Paasvere – Simuna tee üldsuunaga Rakke. 18. septembriks oli rügement end vaenlase jõududest lahti rebinud. Rügemendi miinipildujad ja raskekuulipildujad koos laskemoonaga jäeti väliraudtee äärde, kust sakslased pidid need rongiga ära vedama. Kuid rongi ei tulnudki ja väärtuslik relvastus langes vaenlase kätte. Kuna teed olid põgenikest ummistatud, oli 2.Piirikaitserügemendi 2.Pataljon 19. septembri hommikul alles Taga-Varesmetsa ruumis, 1.ja 3.Pataljon sealt 5 km ida pool Imatu asunduse piirikonnas. Lõunaks jõudis osa rügemendist Rannapungerjasse, kus major Edor jõudis viimasel minutil takistada saksa pioneere õhkimast Rannapungerja silda, tagades edasipääsu taganttulevatele eesti üksustele. 20. septembri varahommikul kell 5 jõudis rügement Tudulinna. Samal öösel oli Tudulinnast väljunud 3.Piirikaitserügement, suunaga Avinurme peale. Kuid tänu sakslaste venitamisele oldi lootusetult hiljaks jäädud. Nende ees liikunud Saksa 111.rügement sõitis Avinurmest 2 km lääne poole Pärniku teeristis varitsusele, enamik sakslasi hukkus või langes vangi. 20. septembri varahommikul vallutas Eesti Laskurkorpus Avinurme. 2.Piirkaitserügement oli piiramisrõngas (samuti 4., 6. ja 3.Piirikaitserügement, pataljon "Narva", Sihveri pataljon, ED 45/2 ja 46/1 ja veel mõned üksused).

Et pääseda kotist, andis kolonelleitnant Vermet käsu rügemendil liikuda Oonurme – Tudu – Palasi – Tõnsu – Roela kaudu Rakkesse, ise aga sõitis võitlusgrupi "Nord" staapi Koerus. Rohkem oma mehi kolonelleitnant Vermet enam ei näinudki. Vermet palus staabis sakslastel hoida rinnet Rakke juures vähemalt niikaua, kuni üle Oonurme tulevad piirikaitserügemendid ja 20. Eesti SS-diviisi üksused venelaste haardest välja jõuavad, kuid paraku olid sakslased loobunud mõttest osutada mingilmääralgi tõsiseltvõetavat vastupanu tibladele. Ei aidanud ka see, et Vermet teiste ohvitseride nähes 300. Eriotstarbelise Diviisi taandumise eest vastutava kolonel Matuscheki läbi sõimas ja teda arguses süüdistas.

Teada on et, mitte kõik ei hakkanud liikuma koloneli etteantud suunas. 2.Pataljon mj. Sillaotsa juhtimisel võttis osa Avinurme lahingust, juhtides kell 11. 20 alganud rünnakut, mis oleks punastele äärepealt katastroofiga lõppenud, kui mitte poleks viimasel hetkel lahingusse jõudnud vene 120-mm raskete miinipildujate patarei.

Rakke suunas liikuvate sõdurite kolonne ründasid tihti õhust vene hävituslennukid, tekitades raskeid kaotusi. Kui 21. septembril sai teatavaks, et punased on hõivanud ka Rakvere, läks rügement laiali, et ühekaupa läbi metsade ja soode vabadusse murda. Väga paljud langesid või võeti kinni, kuid paljud pääsesid ka läbi.

Kolonel Vermetil siiski nii hästi ei läinud. Olles Tšehhi põrgus poolsurnuks pekstud, suutis ta siiski Prantsuse tsooni põgeneda. Kuid prantslased andsid ta venelastele välja. 1946. aastal mõisteti ta 10 aastaks Siberisse. Juhan Vermet suri 5. aprillil 1966 Linnamäe vallas Haapsalu lähedal.

Rügemendi adjutant kapten Julius Edor, kes ülendati 1. septembril 1944 majoriks, oli hiljem Saksamaal 47/I pataljoni ülem (20.Eesti SS-diviis). Kuni märtsini 1946 oli ta Belgias sõjavangis. 1949. a. oli ta eestlaste töökompanii ehk nn. Edori kompanii ülem Schwetzingenis. 1951. aastal emigreerus ta Kanadasse. 1961. aastal kirjutas ta eessõna Hamilkar Mengeli "Suurim armastus II" II.Piirikaitserügementi puudutavale peatükile. Julius Edor suri 1985. aastal New Yorgis.

1.Pataljoni ülemal major Meinhard Niinepuul õnnestus pärast rügemendi laialiminekut septembris end varjata ja kaks kuud hiljem lahkus ta koos mõne mehega lekkival paadil Soome, sealt põgenes ta edasi Rootsi. Rootsi pääses ka tema Saksamaale evakueeritud perekond. Meinhard Niinepuu suri Rootsis 1975. aastal.

2.Pataljoni ülem Friedrich-Martin Sillaots varjas end 1948. aastani, mil ta tabati ja saadeti Siberisse 25+5. 1956. aastal vähendati karistusmäära 10 aasta võrra. 1960. aastal naasis Sillaots Eestisse ja asus elama oma õe juurde kodutalus Kaljul. Ta töötas hiljem kütja ja öövahina Tallinna Trammi- ja Trollibussitrustis. Meinhard Niinepuu suri 1977. aastal Koluveres.

3.Pataljoni ülem kapten Meinhard Leetmaa elas Alfred Sepa varjunime all okupeeritud Eestis kuni 1965. aastani, mil tal õnnestus Saksamaale põgeneda ja taas oma peret näha. 1979. aastal avaldas Leetmaa mälestusteraamatu "Sõjas ja ikestatud Eestis". Meinhard Leetmaa suri 1980. aastal Stuttgartis.

Rügemendiülem

kol-ltn. Juhan Vermet(Värnik) z24.02.1897 Z05.04.1966 Linnamäe

Rügemendi adjutant
kpt. Julius Edor z14.06.1904 Z29.04.1985 New York

Käsundusohvitser
ltn. Vello Malmre z11.02.1912 Zmaetud 03.06.1980 Tallinnas

Varustusülem
ltn. Elmar Joonase z27.08.1913 Z18.05.1965 Austraalia

Arst
ltn. Rein Laube z29.07.1912 Zmaetud 16.09.1981 Tallinnas

Staabikompanii ülem
ltn. Karl Robert Vaabel z21.01.1904 Z02.08.1944 Putki
kpt. August Meriloo z24.07.1902 Z ???

1.Pataljoni ülem

kpt. Meinhard Niinepuu z05.04.1904 Z07.10.1975 Rootsi, Göteborg

Adjutant
ltn. E. Valter z ??? Z ???

Käsundusohvitser
ltn. Julius Liivoja z27.06.1907 Z ???

Majandusülem
ltn. Leopold Friedrich Kiisla z05.08.1912 Z09.04.1965 Eesti

Relvurohvitser
ltn. Richard Freimann z02.04.1914 Z01.03.1997 Tartu

1.kompanii ülem
ltn. Alfred Ra Lauri z08.04.1920 Zseptember 1944 Eesti
ltn. Kaljo Paasjärv z22.06.1920 Z18.09.1944

2.kompanii ülem
ltn. Luts z ??? Z ???

3.kompanii ülem
ltn. Viktor Sildnik z05.05.1919 Zmaetud 16.02.1993 Tallinnas

4.kompanii ülem
ltn. Leo Baumann z26.07.1914 Z17.06.1959 Rootsi
ltn. Elmar Tammark z01.05.1914 Z10.11.1950 Stockholm

2.Pataljoni ülem

mj. Friedrich-Martin Sillaots z13.12.1898 Z22.02.1977 Koluvere

Adjutant
ltn. Herbert Haas z05.06.1914 Z17.09.1984 Pärnu

Relvurohvitser
ltn. Artur Hint z09.02.1906 Z29.06.1962 Tartu

Arst
lipnik Harri Soekõrv z25.06.1918 Z25.06.1994 Pärnu

Tankitõrjerühma ülem
ltn. Kalju Haldma z30.10.1918 Z ???

5.kompanii ülem
lipnik Arnold Tiivel z17.11.1912 Z ???

6.kompanii ülem
ltn. Heiti Jaanimägi z ??? Z ???

7.kompanii ülem
ltn. Arthur(Artur) Hansen z10.12.1908 Z27.04.1944
ltn. Alfred Adamka z10.09.1903 Z ???
ltn. Karl Välba z ??? Z ???
ltn. Arnold Kiima z10.03.1906 Zjuuli 1970 USA

8.kompanii ülem
ltn. Heino Parts z 1904 Z25.02.1953 Karaganda

3.Pataljoni ülem

kpt. Meinhard Leetmaa z17.11.1903 Z31.10.1980 Saksamaa

Adjutant
ltn. Jüri Milles z25.04.1906 Z02.12.1991 Rootsi

Käsundusohvitser
n-ltn. Endrik Piho z03.03.1912 Z 02.08.1944 Putki

9.kompanii ülem
?

10.kompanii ülem
ltn. Arnold Martins z20.02.1902 Z ???

11.kompanii ülem
ltn.Teenu z ??? Z ???

12.kompanii ülem
ltn. Aleksander Perri z01.08.1907 Z15.06.1944 Praaga-Raja

13.kompanii(patarei) ülem
ltn. Karl Riismandel z19.08.1916 Z21.09.1944 Porkuni

miinipildujate rühma ülem
ltn. Mahkar z ??? Z ???
ltn. Karl Riemann(Riiman) z08.06.1900 Z

Kasutatud kirjandust :

Jurs, August – "Eesti vabadusvõitlejad II maailmasõjas" (Toronto, 1987)
Jõgi, Harri/Zolk Indrek – "1941-1945 langenud Eesti ohvitseride nimekiri" (Tallinn, 1998)
Kallas, Vaino – "Kahe sõja vahel" (Tallinn, 2007)
Kallion, Valdo – "Avinurme lahing" (Tartu, 1998)
Kirs, Ernst – "Kord olin ma röövlite päälik…Ühe Mulgimaa hallparuni elukeerud." (Tallinn, 1996)
Kraft, Ülle – "Eesti piirikaitserügementide ohvitserkond 1944. aastal" Eesti Sõjamuuseumi-Kindral Laidoneri Muuseumi aastaraamat 2006.
Laar, Mart – "Emajõgi 1944" (Tallinn, 2005)
Laar, Mart – "Isamaa ilu hoieldes" (Stockholm, 1997)
Laar, Mart – "September 1944" (Tallinn, 2007)
Laar, Mart – "Sinimäed 1944" (Tallinn, 2006)
Tamberg, Mart – "Eesti mehed sõjatules" (Saku, 1999)
Leetmaa, Meinhard – "Sõjas ja ikestatud Eestis" (Stockholm, 1979)
Villako, Kaljo – "Ajarännak. Mälestused 1944. aasta sügisest tänapäevani." I-II (Tartu, 2001)
"Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas" IX (Stockholm, 1960)