1. Piirikaitserügement (Estnische SS-Grenzschutz Regiment nr. 1)

Koostas: Tauno Rahnu

Moodustamine

1. Piirikaitserügemendi formeerimisega alustas veebruaris 1944 lennuväeohvitser major Elmar Adof. Varsti võttis selle töö üle aga major Jaan Tamm, Eesti Sõjakooli 2. Aspirantide kompanii ülem ja Sõjakooli rektor. Jaan Tamm määrati ka rügemendi ülemaks. Ta sündis 6. juulil 1894 Vana-Võidus Viljandimaal. Lõpetas 1913. aastal linnakooli, ohvitsriks ülendati ta 19. augustil 1918 jalaväe erialal. Eesti sõjaväes teenis ta alates 1918. aasta novembrist. 1924. aastal ülendati Sõjavägede Ühendatud Õppeasutustes teeniv nooremleitnant Tamm leitnandiks. 1930. aastal teenis ta Üksikus Scouts jalaväepataljonis ja ülendati kapteniks ning 1937. aasta veebruaris riigivanema käskkirjaga majoriks.

Rügemendi staabiülemaks määrati kapten August Kolk. Staabi juurde kuuluva pioneerirühma ülemaks sai leitnant Elmar Post. Käsundusohvitseriks ja jahtkommando ülemaks sai leitnant Endel Rennit. Rügemendi staap asus Rakveres Pikal tänaval asuvas algkooli hoones.

1.Pataljoni ja staabikompanii koosseis formeeriti Rakveres. Pataljoni astus väga palju endisi Virumaa metsavendi. Pataljoni ülemaks määrati kapten Aleksander Veelma, käsundusohvitseriks ltn. Evald Tammaru. Staabikompanii ülemaks sai Sakala Partisanide Pataljoni ohvitser ja ajakirjanik ülemleitnant Armil-Johannes Looga.

2.Pataljoni moodustamist alustas Tallinnas leitnant Henn Heinaru, lõpule viis aga tulevane pataljoni ülem kpt. Eduard Ausmees. Pataljon formeeriti Lutheri vabriku ruumides. Pataljoni 7. Kompanii moodustati Paides.

3.Pataljoni formeerimist alustasid major Elmar Adof ja ltn. Villu Mere. Lõpule viis selle aga "Erna II" üks juhte mj. Raimond Hindpere. Pataljoni adjutandiks sai endise Kalevi Pataljoni ohvitser ltn. Eerik Varrak. Pataljoni tuumiku moodustasid endised "Erna" grupi mehed. Kuna moodustatud pataljonile ei eraldatud ühtegi mootorsõidukit, tuli pataljoni majandusalaga tegeleval ltn. Evald Põdral need hankida eraisikutelt omal käel.

Üldiselt oligi rügemendi suurimaks probleemiks varustus. Relvastus oli vana ja kehvas seisus, suurema osa relvadest moodustasid saagirelvad. Püstolkuulipildujad puudusid täielikult. Kuulipildujad olid vananenud ja neil puudus igasugune töökindlus. Hiljem olukord küll paranes mõnevõrra, kuid seda siiski eelkõige tänu eestlaste endi ettevõtlikusele. Samuti olid eestlastel suured probleemid sõjaväevormidega. Tihti jagati need välja lihtsalt nimekirja järjekorras, ilma proovimata. Nii pidid mehed hiljem ise omavahel riideid vahetama, et vähegi normaalse suurusega riided selga saaks.

Rindele

Rügement klopsiti kokku kiiresti ja väljaõpet meestele ei jõutud teha. Juba 25. veebruaril 1944 saadeti 2.Pataljon rindele ja 29. veebruaril võttis pataljon sakslastelt üle rindelõigu Värska ruumis, Kolpino saarest kagus Malõi-Drisliviku ja Bolšoi-Drisliviku külade juures. Pataljoni komandopunkt paigutati Kulje külla samanimelisel neemel. Samal ajal saadeti 1.Pataljon Pihkva järve läänekaldale rannavalvesse Berezje – Krasnaja Gora ruumi. 1.Pataljoni staap asus Lisje külas Pihkva järve samanimelise neeme sopis, Krasnaja Gora külast kagus. 27.02. laaditi 3.Pataljon Riisipere jaamas rongile. 29.02.44 jõudis 3.Pataljon Petseri, kus ta maha laaditi. 1.Piirikaitserügemendi staap paigutati Mikitamäe külla ja operatiivselt hakkas rügement alluma 24.Jalaväediviisile (veidi hiljem 12.Luftwaffe Välidiviisile). 2. märtsil võtsid 3.Pataljoni 10., 11. ja 12.kompanii üle sakslaste positsioonid Pihkva järves asuval Kolpino saarel, ltn. Viktor Koobi 9.kompanii jäi rannikule Laossina külla reservi. Maini oli pataljon seal. Esimesel ööl tabas pataljoni ka kaotus, öösel Kolpino saarelt väljasaadetud luuresalk sattus Peipsi jääl venelaste varitsusele. Kaotati 11 meest.

Märtsis andis 1.Pataljon Lisje – Budovitsõ lõigu üle 2.Pataljonile. Sellega pikenes 2.Pataljoni kaitselõik ligemale 8 km võrra. 2.Pataljoni ülem kpt. Ausmees esitas lõigu pikkuse kohta protesti diviisi staapi, kuid tulemusteta.

Kui rügement oli rindel olnud juba paar kuud ja olukord riietega varustamisel polnud nihkunud karvavõrdki paremuse poole, sõitis 3.Pataljoni majandusülem ltn. Põdra omal initsiatiivil Võrru, armee intendandi juurde. Viimane ei jäänud küll täielikult uskuma eestlase juttu sõdurite olukorrast, kuid nõustus ise kohale sõitma, et olukorrast ülevaade saada. Rivistusele nõutud 10.kompanii pani oma mehed kõige kehvemates riietes rivisse, korraldades sellise "ülevaatuse", et juba nädala pärast sai kogu rügement korralikud riided.

Mai alguses viidi 3.Pataljon ja osa 2.Pataljonist Venemaale, Pihkva järve lõunakaldale. 1.Pataljon jäi Kagu-Eestisse, Pihkva järve läänekaldale, tema kaitselõiku kuulusid ka Kamenka ja Semski saared. 3.Pataljon paigutati rannakaitsesse Velikaja jõe delta piirkonda. 3.Pataljoni komandopunkt asus Malaja Listovka külas. 2.Pataljoni komandopunkt asus Anohhova külas. Rügemendi staap asus Holohhalnja mõisas, mis asus Eestis, Vene piirist mõne km kaugusel. Alluma hakkas rügement nüüd 13.Luftwaffe Välidiviisile. 3.Pataljoni rindelõik algas läänest Pihkva järve lõunakaldalt Poddubje ja Malaja-Listovka külade vahelt, edasi ida poole üle Velikaja jõe delta koos saartega kuni Maltova külani. Pataljoni staap asus Malaja-Listovka külas.

22. juunil 1944 alustas Punaarmee oma suvist suurofensiivi. Selle raames alustas pealetungi ka Pihkva-Vitebski vaheruumist kindral Jerjomenko 2.Balti rinne. Selle rünnakusuund oli Dünaburgi(Daugavpils) ja Riia suunas. Selleks pidid venelased läbi murdma nn "Panteri liini", mis kulges Pihkva järve idaservast kuni Vitebskini. Kuu aega kestnud lahingute järel õnnestus suures ülekaalus olevatel venelastel vallutada Ostrovi linn ja sellega murda läbi Panter´ liinist. Tekkinud avavusest tungis edasi kaks rünnakukiilu – üks piki Eesti-Läti piiri üle Laura ja sealt edasi Vastseliina – Võru suunas, teine arendas edasitungi Lipno teesõlme vallutamise järel Marienburgi(Alŭksne) – Võnnu suunas. Sellises olukorras muutus Pihkva hoidmine sakslastele mõttetuks ning 23. juulil jäeti linn võitluseta maha ja tõmbuti tagasi Marienburgi kaitseliinile, mis kulges Peipsist piki Optjoki jõge üle Laura, Alŭksne ja Gulbene.

Peale Pihkva langemist sai 1.Piirikaitserügement käsu oma senised positsioonid maha jätta ja asuda uutele positsioonidele Verhuulitsa – Värska ruumis. Alluma hakati nüüd kindral krahv Bogislaus von Schwerini 207.Julgestusdiviisile.

10. augustil alustasid 3.Balti rinde väed rünnakut kogu Marienburgi liini ulatuses ja murdsid juba esimesel päeval sellest läbi, kuna venelased olid elavjõus 4,3 kordses, soomusvägede osas 4,1 kordses ja kahurvägede osas 14,8 kordses ülekaalus. 67.armee tungis edasi Võru suunas, 1.löögiarmee aga Rõuge suunas. 11. augustil vallutas 67.armee koosseisu kuuluv 116.laskurkorpus Petseri. Optjoki jõel kaitses asunud 1.Piirikaitserügemendi 1.Pataljon tõmmati seetõttu kiirkorras tagasi Kruppi küla liinile. 12. augustil vallutasid 14.kaardiväe laskurkorpuse üksused ootamatult Rõuge. Saksa kaitse oli nüüd taas mitmest kohast läbi murtud ja 13. augustil langes ka Võru linn.

Tuleristed

13. augusti õhtul ründas 72.üksik kuulipildujate ja suurtükkide pataljon Optjoki jõe ja Karbilova küla vahel Saksa kaitset, kus Kruppi küla juures oli 25.Luftwaffe grenaderirügemendi koosseisus positsioonidel 1.Piirikaitserügemendi 1.Pataljoni 1. ja 2.kompanii. Esimest korda tõsisemasse lahingusse sattunud eestlased sattusid küll hetkeks segadusse ja taganesid, kuid asusid kohe vastupealetungile ja taastasid oma positsioonid. Siis saadi aga käsk taanduda Värska suunas ja asuti kaitsele Värska järve idaservale vastu Värska alevikku. Sinna saabus ka Kamenka saarelt 3.kompanii. Juba sama, 14. augusti õhtul saadi taas käsk taanduda, seekord Karisilla ruumi, kus 1.Pataljon allutati taas 1.Piirikaitserügemendile. Kaitsele asuti ida pool Karisilla asulat. 15. augusti õhtul löödi venelased Karisilla teeristilt tagasi, raskes lahingus kandis suuri kaotusi ka pataljon ise. Siis saadi taas käsk taanduda. Pataljon liikus üle Mikitamäe – Kahkva – Paluküla – Pahtpää Rahumäele. 15. augustil olid vaenlasega lahingukontaktis ka 2. ja 3.Pataljon.

16.08.1944 võttis rügement sisse kaitsepositsioonid Võhandu jõe alamjooksul. Alamehitatud rügemendi jaoks oli lõik selgelt liiga pikk – 14 kilomeetrit! Võhandu jõe suudmest kuni Räpinani (Võõpsu kaasa arvatud) seisis 3.Pataljon, Räpinast kuni Toolmaa ruumini 2.Pataljon, Toolmaast kuni Leevakuni (viimane sissearvatud) oli positsioonidel 1.Pataljon. Leevakust edasi seisis 94.Julgestusrügement. Rügemendi komandopunkt seati üles eesliinist 1,5 km kaugusele – Raadma külla.

Kella kümneks hommikul olid punaväed rügemendi positsioonide ees. 72.üksik kuulipildujate ja suurtükkide pataljon ründas Võõpsut, 261.üksik kuulipildujate ja suurtükkide pataljon Räpinat ja 40.üksik kuulipildujate ja suurtükkide pataljon Leevakut ja Toolmaad. Mitu tundi kestnud lahingu järel õnnestus venelastel hetkeks Räpina juures tungida 3.Pataljoni kaitsesse, kuid löödi 11.kompanii ülema Richard Saaliste juhtitud vasturünnakus suurte kaotustega tagasi. Eriti tugev lahing puhkes Toolamaa ruumis 1.Pataljoni 4.kompanii lõigus, kuid ka siin ei saavutanud mongolid edu. Et oma saamatust õigustada, teatasid vene komandörid juhtkonnale, et nad olevat juba vallutatud positsioonidelt välja löödud "12 tanki toetusel sooritatud vasturünnakuga...." Kommentaarid on liigsed... Piirkonnas oli küll 11.SS-Soomusgrenaderidiviisi "Nordland" koosseisu kuuluv 11.luurepataljon, kuid nende kasutuses olid soomusmasinad, mitte tankid.

Kella nelja ajal päeval sai rügemendiülem mj. Tamm teate, et vene tankid on läbi lõiganud Tartu – Räpina maantee ning et Mooste ja Põlva on vallutatud. Maantee läbilõikamine tähendas vaid üht – rügemendi paremal tiival asunud 94.Julgestusrügement on taandunud ja on tekkinud reaalne oht sattuda piiramisrõngasse, kuna öösel olid venelased sooritanud eduka dessandi rügemendi selja taga Mehikoorma ja Jõepera vahel. Õhtuhämaruse saabudes saadi diviisist lõpuks käsk taanduda. Ööpimeduse katte all lahkusid pataljonid üksteise järel positsioonidelt, liikusid kiirmarsil Rasina suunas. Rügemendi ees liikunud hobuvoor sattus kella 5 ajal hommikul Raadma – Rasina soisel metsavaheteel miiniväljale ja palju mehi ja hobuseid sai surma. Tee puhastamine võttis aega ja edasi liiguti juba valges. Kõige kurvem asja juures oli aga see, et miinid oli paigaldanud rügemendi enda pioneeriüksus, kuid pimedas polnud hobuvoori peas olnud mehed miine õigeaegselt märganud. Valges edasi liikuvat rügemendi kolonni ründasid õhust pidevalt venelaste lennukid ja korra tuli edasiliikumiseks asuda ka lahingusse vene eelüksusega, mis oli eestlaste viimase taganemistee sulgenud. Keskpäevaks jõudis rügement Rasinale, kus saksa üksused kaitselahingut pidasid. Rügemendi põhijõud jõudsid just õnnelikult üle Ahja jõe viiva Lääniste silla, kui vene pommituslennukid selle purustasid. Rügemendi kattejõud ületasid pärast lühikest lahingut vene eelüksustega jõe improviseeritud silla abil. Rügemendi 3.Pataljon mj. Hindpere juhtimisel (ka osa 2.Pataljonist) jäeti Ahja läänepoolsele kaldale, ülesandega tõkestada venelaste ületulekut jõest. Rügement ise võttis 17.08. õhtuks sisse järgmised positsioonid: Ahijärvest kuni Lääniste sillani asus 3.Pataljon. Sealt edasi kuni Ibaste külani 2.Pataljon, Ibaste külast kuni Kadaja sillani 1.Pataljon.

Lääniste lahing

Vaevalt oli 3.Pataljon jõudnud Lääniste juures sisse võtta positsioonid ja neid veidi kindlustada kui 18.08. hommikul asusid venelased (191.laskurdiviis) rünnakule. Rünnak algas miinipildujate ja rünnakkahurite turmtulega. Peale seda asusid punased pealetungile. Rünnaku raskuspunkt oli suunatud 11.kompanii lõigule. Suure massiga pealetungivad asiaadid niideti aga 11.kompanii tõkke- ja 9. ja 10.kompanii flankeeriva tulega maha, venkude "hurraa" muutus kiiresti kiunumiseks ja oigamiseks, taganev vaenlane jättis maha sadu langenuid. Peale esimese rünnaku totaalset ebaõnnestumist andsid punased kogu pataljoni lõigu ulatuses uue tulelöögi. Uus massirünnak varises aga seegi kord kokku, lähivõitluses sai 11.kompanii ülem ltn. Richard Saaliste vene püstolkuulipilduja kuulist reide haavata. Kompanii juhtimise võttis üle lipnik Raimond Vainlo.

Samal ajal tekkis äge lahing ka Ahja juures, kus kaitsel seisis 1.Pataljon kpt. Veelma juhtimisel. Ootamatult taandus 1.Pataljoni paremal tiival olnud saksa üksus venelaste väljailmumisel, lahingut vastu võtmata. Seda ära kasutades forsseerisid 86.laskurdiviisi üksused kiirelt Ahja jõe ja asusid oma üksusi eestlaste tiivalt mööda viima. Kpt. Veelmal ei jäänud muud üle, kui asuda vasturünnakule. 1.Pataljon andis venelastele välkkiire löögi, riivistas läbimurde ja puhustas jõekalda tibladest. Kuid kuna suur hulk elavjõudu ja tanke oli juba eestlastest möödunud, muutusid pataljoni senised positsioonid ohtlikeks ja tuli taanduda Võnnu aleviku juurde. 18. augusti õhtuks toodi sinna ka rügemendi ülejäänud pataljonid.

Kuna 207.Julgestusdiviisist oli selleks ajaks järel vaid räbalad, moodustati Tartu kaitseks ja vaenlase peatamiseks uus võitlusgrupp. Selle etteotsa määrati 4.SS-Soomusgrenaderibrigaadi "Nederland" ülem SS-Brigadeführer ja Relva-SS kindralmajor Jürgen Wagner(pildil).

Võnnu lahing

Nüüdsest allus rügement "Wagneri võitlusgrupile", mille ülesandeks oli vaenlase peatamine Emajõe joonel ja Tartu kaitsmine. 18.08. õhtuks oli rügement sisse võtnud uued positsioonid – rügemendi lahingujõud paigutati hobuseraua kujuliselt 3-4 km kaarena Võnnu ette. Selline paigutus oli tingitud sellest, et vaenlase pealetungi võis oodata igast suunast, ainult mitte põhjast. Rügemendi staap paigutati Võnnu koolimajja. Teisi saksa üksusi alevikus polnud. Koolimaja õuepoolse osa vahetus läheduses algas vana surnuaed, mida piiras kiviaed. Nende kivimüüride taga võtsid sisse positsioonid 1.Pataljoni kaks kompaniid. Kaitseks ei olnud need positsioonid kõige paremad, kuid valikuvõimalust eestlastel polnud. Lõuna suunas koolimaja taga tõusis maapind saja meetri ulatuses kuni metsani. Metsa tõttu oli relvade ees liiga vähe tuleruumi. Kõrgete kuuskede ja mändide otsast võisid venelaste vaatepostid näha kogu koolimaja õueala ja jälgida kaitsel olevate kompaniide tegevust. Samas võisid nende snaiperid võtta sihikule iga liikuva sõduri. Lt. Voldemar Karja paigutas kaks Pak-i koolimaja tagaküljele niimoodi, et metsast väljuvad vene tankid jääksid otsetule alla. Suurt puudust tunti rügemendi patareist, mis kindral Wagneri käsul oli antud Rebase võitlusgruppi käsutusse. Staabikompanii miinipildujate rühm seadis oma neli toru koolimaja õuele, kuid neil oli laskemoona vaid mõneks lasuks. Rügemendi vasakpoolseks naabriks oli üks saksa rügement, paremal aga 5.Piirikaitserügement kolonel Johannes Raudmäe juhtimisel.

19.08. varahommikul andsid venelased ennetava tulelöögi eestlaste positsioonidele. Mürske sadas nagu rahet. Vaatamata kaotustele eesliinil suutsid eestlased tulelöögile järgnenud kaks rünnakulainet tagasi tõrjuda. Pool üks päeval andsid vankad järgmise tulelöögi koolimaja ja metsaserval asuvate kompaniide pihta. See nõrgestas eestlaste jõude niivõrd, et järgnenud rünnaku käigus tuli taanduda varupositsioonidele kohe Võnnu külje all. Sealt enam ei taganetud ja järgmine vene rünnak sumbus eestlaste tõkketulle.

Öösel sai major Tamm käsu vanad positsioonid hommikul tagasi vallutada. Abiks lubati anda 4 tanki. Hommikul 10.50 alustasid sakslased nõrka ettevalmistustuld venelaste positsioonidele. Kohale jõudsid ka tankid, kuid ainult kaks. Kell 11.00 viis rügemendiülem major Tamm isiklikult rügemendi rünnakule. Major jäi mäeharjale püsti seisma, näidates kepiga igale ründavale üksusele nende rünnaku suunda. Ta jäi sinna kogu lahingu ajaks, sellest hoolimata, et nii moodustas ta venelastele ideaalse märklaua. Saksa tankistid olid sellisest hulljulgusest hämmastunud. Vene täpsusküttide kuulid läbisid mitmel korral majori püksiriide, kuuekäise ja üks kuul viis ära ta vasakpoolse majoriõlaku, kuid pihta ei saanud talle keegi.

Kuigi rünnaku toetuseks antud kahest tankist üks peagi toru kaotas, suutsid eestlased oma kaotatud positsioonid tagasi võita. Ülejäänud päev möödus venelaste rünnakuid tagasi tõrjudes. Sel päeval hukkus palju ohvitsere vene snaiprite tule tõttu. Haavata sai ka 1.Pataljoni ülem Veelma. Kahe päevaga oli rügement kaotanud 131 meest langenutena ja ligi 600 haavatutena. Vangilangenud punaarmeelaste käest saadi teada, et Võnnu ees on puruks löödud juba 4 rügementi.

Kell viis õhtul sai rügement käsu: õhtul kell 20.00 Võnnu maha jätta. Uued positsioonid tuli sisse võtta Tartu-Räpina maantee mõlemapoolsel küljel Terikese-Uniküla joonel. Uutel positsioonidel on rügemendi naabriteks vasakul võitlusgrupp "Rebane", paremal 5.Piirikaitserügemendi 3.Pataljon.

21. augusti varavalges tungisid venelased 5.Piirikaitserügemendi positsioonidesse ja sundisid eestlasi paarisaja meetri võrra taanduma, hõivates niimoodi strateegiliselt ülitähtsa Hammaste-Pakaste-Uniküla teeristi ja lüües kiilu piirikaitserügementide vahele.

21. augusti pärastlõunal alustasid mõlemad piirikaitserügemendid vasturünnakut, eesmärgiga ristee tagasi vallutada. Anti rügementide patareidega tulelöök ristee pihta, jalaväe saatekahuritega hävitati vaenlase tulepunktid ja avati tee jalaväerünnakuks. Kiire rünnakuga löödi vaenlane taganema, saadi vange ja saagirelvi. Kuid lahingus langes ka 40 eesti sõjameest, nende hulgas 9.kompanii ülem ltn. Koop, kes suri haavadesse Tallinnas ja sõjakirjasaatja Pilt. Ristee tagasivallutamise eest autasustati major Tamme Raudristiga.

Tartu kaitsel

Kuid saavutatud võit ei aidanud olukorra paranemisele. Rinne kärises kõikjalt ja et vältida kottisattumist, tuli taas taanduda. 23.08 andis rügement ägeda tõrjelahingu Tamme – Melliste joonel. 24.08 toimus väike lahing Vana-Kastre ja Luunja ruumis. Öösel vastu 25. augustit ületas rügement Luunja silla, mis seejärel õhku lasti. Rügemendi patarei ltn. Valter Koppermanni juhtimisel taandus Emajõe taha üle Kavastu silla, mis peale seda Rebase poiste poolt õhiti.

25. augustil võttis rügement sisse kaitsepositsioonid Annemõisa ruumis. Major Hindpere 3.Pataljon paiknes Emajõe ääres üle jõe olevast Sõbra tänava otsast kuni Rõõmu teeni. Sealt edasi kuni Annemõisani olevat lõiku kaitses 2.Pataljon. 1.Pataljon ja staabikompanii jäeti reservi. Hommikul kell 9 teatas luure, et venelased on tunginud ka põhjapoolsesse Tartu ja liiguvad Raadi mõisa suunas. Lõuna ajal kostus tugevat lahingumüra Raadi mõisa kandis, seal pidas taandumislahingut 11.Ida-Preisi jalaväediviisi 23.Rügement. Samas üritasid venelased ka läbimurret 1.Piirikaitserügemendi kaitseliinist. Jõesadama kohal ületas Emajõe metsamaterjalist ehitatud improviseeritud silla abil 330.laskurpolk ja pöördus kohe paremale, liikudes Anne ja Lohkva mõisate suunas. Siin aga põrkuti eestlaste kaitsetulele ja venelased pidid kiirkorras taanduma – eestlaste tules kaotati 71 meest surnutena ja 431 haavatutena.

26. augustil andis venelaste kahurvägi tugeva tulelöögi eestlaste kaitseliini pihta ja sellele järgnes jalaväe rünnak. Mitu rünnakut suudeti tagasi lüüa, aga lõpuks suutsid venelased paaris kohas tungida eestlaste kaitsesse. Kohati puhkesid käsitsivõitlused. Kuid 11.SS-Soomusgrenaderidiviisi "Nordland" 11.rünnakkahurite divisjoni õigeaegne sekkumine lahingusse muutis olukorra. Õhtul lahingu lõppedes olid eestlased oma endistel positsioonidel ja vaenlane tagasi löödud.

27. augustil üritasid venelased jälle ja seekord oleks neil läbimurre peaaegu ka õnnestunud. Rünnak algas vene kahurväe massiivse tulelöögiga kogu kaitseliini pikkuses. Eriti raskelt tabas tund aega kestnud tulelöök 2.Pataljoni positsioone, täistabamuse sai pataljoni komandopunkt, mistõttu kadus ühtne juhtimine. Sellele järgnes jalaväe suurte jõudude pealetung, mida toetasid arvukad tankid. Pärast ägedat lahingut suutsid venelased 11.kompanii positsioonidest siiski lõpuks läbi murda. Murdekohast tungisid läbi tankid ja mõneks ajaks oli Lohkva venelaste valduses. Tekkinud hetkelises segaduses käitusid äärmiselt külmavereliselt rügemendi käsutusse antud Saksa tankitõrjekahurid. Nad lasid jalaväest ette rutanud vene tankidel oma positsioonidest rahulikult mööduda, avamata tuld ja reetmata oma asukohta. Seejärel keerasid nad oma kahurid ümber ja hävitasid ükshaaval kõik tankid. See andis eestlastele väikse hingetõmbeaja, major Tamm kogus kokku löögigrupi ja riivistas läbimurdekoha. Selles lahingus tekitati vaenlasele raskeid kaotusi, kuid suuri kaotusi kanti ka ise – rügemendi suurus oli kahanenud pooleteisele pataljonile. Nendele kaotustele lisaks mõisteti 11 rügemendi sõdurit positsioonidelt loata taganemise eest hiljem sõjakohtu otsusega surma. Oli selge, et antud lõigu kaitseks rivis olevatest meestest ei piisa ja rügement vajab väljavahetamist ja kosumisaega.

Uutel postitsioonidel

Räsitud rügement vahetati välja Rebase võitlusgrupi poolt 28. augustil ja uuteks kaitselõiguks määrati Peipsi järvest läände kuni Saageni kulgev Emajõe kallas. Diviisiülem kindral krahv von Schwerin lootis niimoodi anda väsinud meestele võimalus veidigi kosuda, kuid tegelikult saatis nad otse põrgutulle. Ja uus lõik oli 16,5 km pikk! Õnneks saadeti varsti rügemendile täienduseks 600 meest, muidu poleks mingist kaitsest saanud juttugi olla. Üllatusena ei saadetud rügemendile appi 87. Saksa diviisi, mis Alatskivi ruumis varus seisis, selle asemel anti rügemendi alluvusse eestlastest pioneeripataljon major August Kitsapea juhtimisel ja üks Omakaitse Tartu pataljon major August Uderi juhtimisel. Kuid mõlemad üksused olid veel "ristimata" ja relvastus oli neil veel kehvem kui rügemendil.

Pioneeripataljon paigutati Emajõe delta lähedusse soisele maastikule, kus rünnakuoht oli väike. Pioneeripataljoni paremal tiival seisis 1.Pataljon kpt. Veelmaa juhtimisel, sealt edasi 3.Pataljon, mille komandopunkt asus Kavastu mõisas. 3.Pataljoni naabriks oli Saksa 94.tagavararügement. Nende lõik ulatus Luunjani. Luunjast Lohkva külani asusid 5.Piirikaitserügemendi 1. ja 2.Pataljon. Lohkva külast kuni venelaste Tartu sillapeani asus Rebase võitlusgrupp, mille kooseisus oli ka 5.Piirikaitserügemendi 3.Pataljon. Teisel pool jõge koondas jõudusid Eesti Laskurkorpus. Valjuhääldist lasti laule – "Eestimaa, su mehemeel", "Eestimaa, mu isamaa" ja kõlasid kutsed üle tulla.

Luigelaul

17. septembri hommik algas venelaste ja Eesti Laskurkorpuse kahurväe võimsa tulelöögiga. Tund ja veerand kestnud tuli oli ülitihe ja väga täpne. Rügemendi kaitsepositsioonid olid praktiliselt olematuks muutunud. Väga palju oli hukkunuid, peaaegu kõik kompaniiülemad hukkusid esimese 30 minuti jooksul. Kahuritule vaibudes alustasid venelased kummipaatidel jõe forseerimist. Üksikud terveks jäänud kuulipildujapesad üritasid avaldada vastupanu. Venelasi langes loogu, kuid nende asemele ilmusid üha uued ja uued. Jõe ületanud venelased takerdusid 3.Pataljoni positsioonide ette, samas kui tagant tulijad surusid järjest peale, moodustades massi, mis oli eestlastele ideaalseks märklauaks – iga lask tabas. Järsku tõstsid aga major Hindpere paremal tiival olnud 94.tagavararügemendi mehed käed üles! Kaitseliini tekkis auk, kus vene jalavägi ja tankid hooga läbi tormasid. Võitlus muutus nüüd kaootiliseks ja juhitamatuks, kell 8.19 langes 3.Pataljoni komandopunkt Kavastu mõisas. Kella 9 ajal jõudsid esimesed venelased juba rügemendi staabi ette ja alustasid rünnakut. Staabi juures pidasid lahingut 2.Pataljoni jäänused. 1.Pataljoni riismed aga leidsid ennast kotist, lootust välja pääseda polnud, venelased olid kõikjal ja neid oli väga palju. Rügemendi riismed, umbes 400 meest jõudsid kella 11-neks väikeste gruppide kaupa Koosale. Rügemendi ülemat, major Tamme pääsenute hulgas aga ei olnud. Langenud oli ka diviisiülem kindral Schwerin. Koosa juures koondas diviisi juhtimise üle võtnud kolonel Paul Callas viimased mehed ja andis venelastele veel ühe lahingu. Lahingu järel taanduti üle Koosa jõe. Hommikul Emajõe ääres olnud 3000-st eestlasest jõudis õhtuks Alatskivile ainult 170 meest. Venelaste kaotused ulatusid üle 6000 mehe, hävitati suur hulk vene lahingutehnikat. Kuid rügement oli lakkanud olemast, saanud oma ainsa kaotuse lahingus ja järgnevate päevade jooksul läks valdav enamus ellujäänud meestest laiali ja neist said metsavennad.

Hilisemad uurimised on näidanud, et major Tamm pääses Emajõe põrgust siiski elusana. Ta ei pääsenud küll läände, kuid suutis oma identiteeti nõukogude võimu eest pikka aega edukalt varjata. Ta elas Raplas ja oli pikka aega sealse Täitevkomitee kommunaalosakonna juhataja. Hiljem tema isik tuvastati ja teda küsitleti Petseri omakaitselaste kohtuprotsessi raames(1971), kuid sõjaaegse tegevuse eest teda süüdi ei mõistud. Vello Salo andmeil suri ta 1977. aastal Eestis.

Staabikompanii ülem ülemleitnant Armil-Johannes Looga langes 17. septembri lahingus vangi ja 1946. aastal mõisteti talle 10+5 aastat vangistust. Looga vabanes 1956. aastal ja töötas seejärel Tartu Konservitehase Viljandi tsehhis laohoidjana.

Rügemendi staabiülem August Kolk arreteeriti 1948. aastal ja oli Irkutskis vangis 1956. aastani.

1.Pataljoni ülem kpt. Aleksander Veelma evakueeriti peale haavata saamist 20. augustil Saksamaale. 1944. aasta detsembris jätkas ta sõdimist 20.Eesti SS-diviisis. Saksamaa kapitulatsiooni järel sattus ta Uklei eralduslaagrisse. Sealt õnnestus tal pääseda oma pere juurde Geislingeni, kus ta oli eestlastest koosneva töökompanii ohvitser. 1951. aastal emigreerus ta Kanadasse. Kapten Veelma oli Ottawa Eesti Seltsi ja Ottawa Eesti Võitlejate Ühingu asutajaliige. Ta suri 1990. aastal Kanadas.

2.Pataljoni ülem kapten Eduard Ausmees pääses samuti Läände ja aitas Hamilkar Mengelil koostada "Suurim armastus" tetraloogiat. Eduard Ausmees suri 1983. aastal USA-s.

3.Pataljoni ülema major Hindpere täpne saatus on kindlaks tegemata. Suure tõenäosusega varjas ta end peale sõda metsas metsavennana ja sooritas 1946. aastal Kõue vallas metsatalus enesetapu, vältimaks vangilangemist ühe NKVD haarangu käigus.

Rügemendiülem

major Jaan Tamm z06.07.1894 Z 08.07.1977 Eesti

Staabiülem
kpt. August Kolk z11.10.1902 Z ???

Käsundusohvitser
ltn. Endel Rennit z30.04.1911 Z 05.09.1966 USA

Rügemendi adjutant
kpt. August Kolk z11.10.1902 Z ???

Staabi käsundusohvitser
ltn. Eerik Läänsoo z25.12.1911 Z ???

Rügemendi arst
Herbert-Johannes Uustalo z07.10.1917 Z27.09.2000 Rootsi

Rügemendi loomaarst
lipnik Arnold Rünk z21.01.1909 Z ???

Rügemendi 2.loomaarst
August Haak z10.12.1899 Z ???

Kohtuohvitser
ltn. Oivo Lahet z (vt. 6.kompanii ülem)

Staabikompanii ülem
ültn. Armil-Johannes Looga z04.07.1908 Z23.01.1986 Viljandi
kpt. August Kolk (vt. Rügemendi adjutant)
Pioneerirühma ülem

lipnik Karl-Leopold Saksen z02.12.1922 Z ???
ltn. Elmar Post z18.05.1909 Z15.12.1978 Kanada

Laskurrühma ülem
ltn. Aleksander Mõistus z12.11.1908 Z ???

1. Pataljoni ülem

mj. Aleksander Veelma z21.03.1900 Z10.01.1990 Kanada
ltn. Eduard Karula(Kaurla) z01.02.1906 Z05.02.1982 Tallinn

Adjutant
ltn. Alfred Valdmaa z27.11.1908 Z ???

Adjutandi kt.
nooremletnant Oskar Lohk(Lohu) z ??? Z ???

Käsundusohvitser
ltn. Evald Tammaru z08.12.1907 Zdetsember 1986 USA

Arst
dr. Mihail Kütt z07.02.1915 Z15.10.2004 USA

1.kompanii ülem
ltn. Viktor Rähni z15.02.1914 Z06.02.1975 Kanada
nooremletnant Oskar Jürgenson z25.11.1892 Z ???

2.kompanii ülem
ltn. Jüri Juurand z06.05.1906 Z1983 Kanada
ltn. Elmar Soeson z21.08.1904 Z29.08.1944 Tartu

3.kompanii ülem
ltn. Oskar Roosa z ??? Z ???

4.kompanii ülem
ltn. Eduard Karula (vt. 1.Pataljoni ülem)
ltn. Alfred Valdmaa (vt. pataljoni adjutant)

2. Pataljoni ülem

kpt. Eduard Ausmees z18.08.1902 Z16.03.1983 USA
ültn. Armil-Johannes Looga (vt. staabikompanii)

Adjutant
ltn. Hans Jams z07.01.1910 Z19.08.1944 Võnnu
ltn. Endel Rennit (vt. rüg.käsundusohvitser)

Arst
ltn. Henn Roog z25.02.1912 Z02.10.1986 Tallinn
lipnik Theodor Schönberg z20.12.1917 Z03.03.1992 Austraalia
lipnik Henn Laane z27.09.1904 Z22.09.1944 Läänemeri, "Moero"

5.kompanii ülem
ltn. Ants Raidmets z ??? Z ???

6.kompanii ülem
ltn. Mihail Veski z31.10.1902 Z07.06.1989 Kanada
ltn. Oivo Lahet z03.06.1911 Z1944 september Saaremaa

7.kompanii ülem
ltn. Evald Voldemar Küttis z24.03.1918 Z20.01.1945 Saksamaa

8.kompanii ülem
ltn. Artur Kõlvald z15.08.1902 Z20.08.1944 Tartu
ltn. Aksel Meldorf z05.06.1907 Z11.04.1949 Saksamaa
ltn. Hermann Auendorf z1915 Z ???

3. Pataljoni ülem

mj. Ottomar-Raimond Hindpere z21.12.1895 Z21.09.1946 Kõue vald

Adjutant
ltn. Eerik Varrak z26.10.1909 Z04.05.1946 Väätsa

Käsundusohvitser
n-ltn. Edgar Pillov z1913 Z ???
ltn. Feliks Tammeraid (vt. 12.kompanii)

Majandusohvitser
ltn. Evald Põdra z17.03,1910 Z1998

Loomaarst
dr.vet. Hans Peips z05.05.1909 Z04.05.1989 Viljandi
ltn. Mihkel Kuura z05.01.1906 Z27.11.1968 Pärnu

9.kompanii ülem
ltn. Viktor Koop z07.01.1916 Z31.08.1944 Tallinn
ltn. Karl Arro z ??? Z21.08.1944 teel Tartusse

10.kompanii ülem
ltn. Jaan Jaakson z10.11.1903 Z17.09.1944 Kavastu

11.kompanii ülem
ltn. Viktor Reimla z ??? Z ???
ltn. Richard Saaliste z06.07.1916 Z14.12.1949 Pänumaa
ltn. Raimond Vainlo z02.01.1920 Zmaetud 11.11.1988 Tallinnas

12.kompanii ülem
ltn. Felix Tammeraid z ??? Zolevat langenud 1944
ltn. Benhard Rätsep z10.03.1914 Z ???

13.kompanii(patarei) ülem
ltn. Kaarel(Karl) Tölpus z04.07.1903 Z22.09.1944 "Moero"
ltn. Valter Koppermann z01.06.1913 Z03.12.1982 USA
ltn. Heino Tikk z08.08.1901 Z04.09.1978 Kanada

tankitõrjerühma ülem
ltn. Voldemar Karja z ??? Z ???
ltn. Valter Mikiver z ??? Z ???

Kasutatud kirjandust:

Jurs, August – "Eesti vabadusvõitlejad II maailmasõjas" (Toronto, 1987)
Jõgi, Harri/Zolk Indrek – "1941-1945 langenud Eesti ohvitseride nimekiri" (Tallinn, 1998)
Kallas, Vaino – "Kahe sõja vahel" (Tallinn, 2007)
Kallion, Valdo – "Avinurme lahing" (Tartu, 1998)
Kirs, Ernst – "Kord olin ma röövlite päälik…Ühe Mulgimaa hallparuni elukeerud." (Tallinn, 1996)
Kraft, Ülle – "Eesti piirikaitserügementide ohvitserkond 1944. aastal" Eesti Sõjamuuseumi-Kindral Laidoneri Muuseumi aastaraamat 2006.
Laar, Mart – "Emajõgi 1944" (Tallinn, 2005)
Laar, Mart – "Isamaa ilu hoieldes" (Stockholm, 1997)
Laar, Mart – "September 1944" (Tallinn, 2007)
Laar, Mart – "Sinimäed 1944" (Tallinn, 2006)
Tamberg, Mart – "Eesti mehed sõjatules" (Saku, 1999)
Leetmaa, Meinhard – "Sõjas ja ikestatud Eestis" (Stockholm, 1979)
Villako, Kaljo – "Ajarännak. Mälestused 1944. aasta sügisest tänapäevani." I-II (Tartu, 2001)
"Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas" IX (Stockholm, 1960)