Viimane lihv - õppused rinde lähedal

Koostas: Andri Ollema

Mahalaadimine toimus Ukrainas, Lozovaja ja Bliznjuki jaamas 7. aprillil 1943. aastal. Kui Heidelaagrist lahkusime, oli seal veel pisut lund, siin aga valitses lausa suvi. Pataljon jäi paiknema raudteejaamade läheduses asuvaisse küladesse: I kompa­nii - Miroljubovka (Mironovka), II - Korostovka, III - Ana Rudajevka, IV ja staap - Rudajevos.

Algasid tõelised maastikuõppused ja laskmine lahingulaske­moonaga. Tehti pikki rännakuid. Koguti jõudu ja vastupidavust.

Kuna külade ümbrus oli olnud ka 1941. aastal sõjataller­maaks, leidus seal hulgaliselt mahajäänud ja purustatud sõja­varustust: tanke, kahureid, laskepesi ja kaevikuid. Neid kõiki kasutati edukalt eriõppuste tegemisel, laskmisel lahingumoo­naga. Täiendavalt toodi steppi tühje bensiini- ja õlivaate, mida lasti jäärakunõlvast alla veereda. Need olid suurepärasteks siht­märkideks kuulipilduritele ja tankitõrje- ning õhutõrjekahuritele.

Maa-ala, kus toimusid õppused, oli kõnnumaa kohati rinnuni ulatuva umbrohuga. Selline maastik pakkus rünnakute organiseerimises häid võimalusi. Ainult kägarkõnd ja roomamine takjate ja ohakate seas lõhkus riideid ja jalanõusid, näo- ja kätenahast rääkimata. Õhtuti tuli tihti end plaasterdada või joodiga määrida.

Kuna õppuste kohad olid majutuspaikadest 3-4 km, kohati isegi 5-6 km kaugusel, siis päevased õppused maastikul venisid pikaks, tagasi saabuti enamasti kella 15 -16 paiku ja pealelõuna­sed õppused jäid ära. Rohkem pandi sel puhul rõhku relvade puhastamisele ja korrashoiule.

Korduvalt leiti õppuste käigus mahajäetud laskemoona, mida koguti hunnikutesse. Ja kui siis õppelaskmiste ajal granaadiheitjad või kahurid seda hunnikut tabasid, andsid täistabamusest märku kõva plahvatus ja suur tulesammas.

Peale mõnd eriti rasket päeva, kui lõõskava päikese käes liitrite viisi higi valatud, halastati meie peale - igapäevased protseduurid (relvade, varustuse ja riietuse korrastamine) teh­tud, anti vabaaeg. Siis oli nii mõnus istuda Ukraina tare ukse ees, hingata jahenevat suveõhku, kuulata konnade krooksumist tiikides ja unistada. Siis oli aeg lugeda kodust saabunud posti, kirjutada kiri kodustele või - nagu mõnigi sõdurpoiss tegi ­kiri tundmatule neiule. Aadresse saadi kodust õdedelt-vendadelt või kodumaalt saabunud pakkidest. Tore oli imetleda kottpime­daid Ukraina öid. Veel oli romantikaks mahti... Igapäevaelus oli ka vaheldust - kord saadeti meid partisanidejahile, kord tiiki uppunud 2. kompanii kokka välja traalima...

Suurte lahinguteni oli veel jäänud üle kahe kuu.

Suurem osa pataljoni autopargist jäeti Heidelaagrisse, kaasa tulid vaid erimasinad: relvatöökojad, varustuse- ja laskemoona­masinad, köögi- ja toidulaoautod. Kuid peagi saime jälle täis­komplekti. Nimelt lahkus "Wiking'i" diviisi koosseisust Soome pataljon, kelle lepinguaeg sai täis. Selle pataljoni relvastuse ja tehnika saimegi siis meie. Grupp autojuhte saadeti Saksamaale, kes tõid otse tehasest uued diiselmootoriga autod meeskonna veoks.

3. kompanii sai soomlaste pärandusena ühe mootorratta "Zündap", mille bensiinipaagile oli maalitud ilus tütarlapsenimi – "Lotte". See aga ei meeldinud kompaniiülem Karl Silberleitnerile. Tuli välja, et ka tema pruudi nimi oli Lotte. Maha kraapida ta seda nime just ei käskinud ja nii juhtuski, et mootorrattavirgats sai kaua aega kompaniiülema pruudiga mööda Ukraina steppi kihutada.

Väljaõppelt Hollandist jõudsid tagasi ka tankitõrjekahurite meeskonnad. Nemad said soomlastelt kolm korralikult sissetöötatud raskekahurit (76,2 mm).

Olime jälle relvil. Pataljonist "Narva" oli saanud kuulsa "Wikingi" diviisi üks pataljon, eeldatavaIt vääriline partner diviisi rügementidele "Germania" ja "Westland".

Õppused jätkusid. Lihvi Heidelaagris õpitule andsid rühma ­ja kompaniiülemad.

I kompanii ülem SS-Hauptsurmführer Jaan Raudsoo, rühmaülemad SS-Untersturmführer Herbert Nugis ja SS-Untersturmführer Wilhelm Gelzleichter.

II kompanii ülem SS-Obersturmführert Herbert Burgdorf, rühmaülemad Ss-Untersturmführer Hans Götze, SS-Untersturmführer Hando Ruus, SS-Hauptscharführer Walter Grubbe ja SS-Scharführer Helmuth Frick.

III kompanii ülem SS-Obersturmführer Fritz von Böckmann, rühmaülemad SS-Untersturmführer Herbert Fiala ja SS-Hauptscharführer Walter Bliedtuer.

IV kompanii (raskerelvade) ülem SS-Obersturmführer Karl Silberleitner, rühmaülemad SS-Untersturmführer Ralf Fiskar - tankitõrjekahurid (Pak), SS-Untersturmführer Alfred Ensman - rasked granaadiheitjad (SGw), SS-Untersturmführer Eduard Kirschbaum - jalaväesaatekahurid (lG).

Veel olid pataljonis juhtivatel kohtadel:

Staabikompaniiülem SS-Untersturmführer Bernhard Langhorst, majandusrühma ülem SS-Untersturmführer Huitfield. Pataljoni pearelvameister oli SS-Sturmscharführer Alfons Kluba, peatoitlustajaks SS-Sturmscharführer Heinrich Folkerts, varustuseülem SS-Obersturmführer Martin Lautern ja riietusmeister SS-Sturmscharführer Ewald Woitalla.

Kompanii veltveebliteks (spiess) olid 1. komp. ..... , 2. komp. Körner, 3. komp. Brunner ja 4. komp. Brütt.

Ning iseenesest mõista kontrollisid lihvi andmist pataljoni­komandör SS-Sturmbannführer (ülendati peale pataljoni vandeandmist) Georg Eberhardt ja tema adjutant SS-Untersturmführer Schmidt.

Veel enne rindele minekut oli ka pataljoni esimene langenu - äsja puhkuselt saabunud allohvitser sattus ühel ööl välja asjale minnes vastamisi pööningult allaroniva vene partisaniga, kes ta maha laskis.

Et anda lõplik hinnang pataljoni võitlusvalmidusele, toimusid suured lahinguõppused, mida oli jälgima tulnud ka diviisikoman­dör SS-Obergruppenführer Herbert-Otto Gille. Ta jäi nähtuga ülimalt rahule. Muidugi oli rahul ka Eberhardt ise. Eberhardt ütles mälestusväärsed sõnad: "Minu käsutuses on olnud Euroopa parimad sõdurid, kuid selliseid röövleid nagu eestlased pole ma veel näinud.» Sõduritele olid need tunnustavad sõnad, ja ülemal ei tulnud oma poistes pettuda.

Iga päevaga ikka rohkem ja rohkem omandati moodsa lahingutegevuse peensusi, kõrgemat sõjakunsti. Pataljon õpetati välja üksikuks ründeväeosaks.

Ja siis tuligi marsikäsk, kuid mitte see, mida nii kaua oodatud. 20. mail asus pataljon ratastele. Pool päeva sõitu, ja jõuti kaksiklinna Kramatorsk-Slavijanski lähedale ja jäädi peatuma Jasnaja Gorka külla. Küla asus kõrgel mäenõlvakuI, külatänavad olid hästi laiad ja korrapäraselt rööbiti, justnagu oleks siin mõni arhitekt suurlinna planeerimas käinud. Kui enne asus iga kompanii ise külas, siis nüüd koondati kõik kokku. Igas tänavas asus üks kompanii.

Õppused jätkusid siingi. Tihti kasutati nüüd ka meie auto­parki. Harjutati otse "ratasteIt" minekut vasturünnakule või kaitsepositsioonidele asumist.

Oli alanud suvine sadude aeg. "Stepiasfalt" muutus tihkeks ja kleepuvaks massiks. Tihti tuli autod peatada, et poritiiva alla kleepunud savi tääkidega lahti raiuda. Kui aga tuli üks tõsine äikesehoog, siis oli targem peatuda ja oodata, kuni sadu üle jääb, sest vihma kallas nagu ämbrist. Kuid pool tundi päikesepaistet, ja tee oli taas kuiv ja sõidetav.

Kätte oli jõudnud juunikuu. Ukraina 35-40-kraadised päevad, lagipähe kõrvetav päike tegi õppused ja marssimise raskeks. Poistel voolas higi kiivri alt ojadena, riided olid jooksmisest ja lahingute mängimistest higist läbimärjad. Aga kui tee viis tagasi külla, löödi uljalt laulu ja roidumus oli kontidest kadunud.

Sõduri halli igapäeva mahtus ka "midagi hingele". Kord viidi poisid Slavjanski linna kinno, teinekord Kramatorski varie­teesse. Kõikide meeli köitis seal napis rõivastuses, toreda figuuriga «Fräulein Nummer», kes iga etteaste eel nõtkel sammul ja armsa naeratusega lava eest läbi tippis. Aplodeeriti pööraselt. Ja veel mitu päeva pärast seda jätkus sõduritel suitsutundide ajal juttu nähtu üle, see aitas unustada lõhkiparkunud huuli ja taluda kirutud vihma all roomamist.

Pataljon «Narva» oli lahinguks valmis. Noored poisid, vabatahtlikud, olid välja koolitatud tõelisteks eliitsõduriteks, kes ootasid kärsitult oma tundi. Olid koolitatud Relva-SS-i sõduriteks Relva-SS sõdurite eeliseks peale täiusliku väljaõppe oli õigus võidelda, - jääda ellu või hukkuda - esimestes ridades .. Kuna neid noori mehi oli välja õpetatud ja ette valmistatud eliitsõduriteks, siis tekkis paljudel küsimus: mida nad sealt Lõuna-Venemaalt otsivad? Miks on nad seal ja mitte Eestis? Eestis, kaitsmas oma kodumaa piire, nagu värbamispunktides alguses oli lubatud. Ei osatud sellele vastust leida. Kuni ühel päeval andis sellele vastuse meie kompanii spiess Brunner ­"Algul kavatsetigi teid saata põhja, aga mida te oleksite teinud seal kaevikutes, teie, hea väljaõppe saanud, hea varustuse ja relvastusega, motoriseeritud üksus? Niisama istunud, porilompi­des konni püüdnud? Polnud ju seal, sel 1943. aasta kevad-suvel mingeid lahinguid. Aga vaat', siin Ukrainas, kus praegu otsus­tatakse Saksamaa, võibolla isegi, et terve Euroopa tulevik - siin on teid täna tarvis!»

Ukrainasse kohale jõudes saadeti pataljonist 80 meest diviisi "Wiking" kahurväe ja luurepataljoni täienduseks. Pealegi hakati, meile, ida- ja politseipataljonidest ning piirivalverügementidest tulnud meestele puhkusi andma. Kõik, kes olid 1941- 42 sõdi­nud Idarindel, võisid arvestada 20-päevase puhkusega. Ja hak­kaski gruppide viisi mehi sõitma kodumaa poole. Veel enne kui pataljon sai õieti rindele, oli poolteistsada meest läinud.

Pataljoni relvastus ja varustus

Pataljon koosnes 4 kompaniist. Kompaniisse kuulus 3 rühma, igasse rühma 3 jagu. Seega kokku 9 jagu, igas jaos 2 kerget kuulipildujat. Peale selle 1 raskerühm, kuhu kuulus 3 jagu raskekuulipildujaid ja 1 jagu granaadiheitjaid (2 tk.). Kokku seega 13 jagu, 18 kerge­ ja 6 raskekuulipildujat ning 2 rasket granaadiheitjat.

Kompanii mototehnika:

12 veoautot kuulipildujajagudele + 2 veoautot granaadiheitjatele
1 sõiduauto «Volkswagen» kompaniiülemale
1 maastikuauto KF2-15
1 remonditöökoda
2-3 külgkorviga mootorratast Värgatsitele
1 väliköök
2 toidulaoautot
2 laskemoonaautot
1 varustuseauto (riietus, jalanõud jne.)
1 bensiiniveok

Kergekompaniisid oli pataljonis 3, igas 200-220 meest koos autojuhtidega.

4. kompanii oli raskekompanii, see koosnes:

3 raskest tankitõrjekahurist (76,2 mm) (PAK)
3 kergest tankitõIjekahurist (50,0 mm) (PAK)
6 kergest jalaväe-saatekahurist (lG) 8 raskest granaadiheitjast (80,2 mm) (SGrw)
2 neljatorulisest õhutõrjekahurist (Vierlingflak)

Pataljoni staabi juures asus staabikompanii, kuhu kuulusid side- (telefon, raadio, käskjalad-virgatsid), luure- ja pioneeri­rühm, peasidumispunkt. Sinna kuulus ka vooriüksus, nn. tross.

Allikas:

pataljon "Narva" ajalooraamatu I osa "Minu Au On Truudus", kirjastus "Greif", Tartu 1995