Tuleristsed Izjumi lahingus

Koostanud: Andri Ollema

Pataljon "Narva" oli ratastel. 14. juulil asuti Jasnaja Gorkast teele. Esialgu meile kindlat sõidusihti ei teatatud, liikusime pikkamisi põhja poole rinde lähimas kauguses. Sõidu ajal tehti pidevalt ikka ja jälle õppusi. Kord anti õhuhäire vasakult, siis pidi kogu pataljon hajuma laiali põllule, kord anti häire: vaenlane paremalt, siis tuli kiiresti sisse võtta kaitsepositsioonid oodatava rünnaku tõrjumiseks. Kõik see aitas hoida pataljoni koosseisu alalises valmisolekus nii kaitsele või rünnakule minekuks. Ei tohtinud hetkekski unustada et vaenlane pole kaugel, vaid käeulatuses

Oli selle sõidu ajal ka ilusaid hetki. Kord anti meile kauni jõe ääres mitmetunnine puhkepaus, võis käia jões suplemas ja hiljem sai ka päikest võtta. Teinekord jõudsime ööbimiseks mõnda suurde külla, kus siis pärast õhtueinet oli tore vaadata süsimusta lõunamaa taevasse ja tuletada meelde kauge kodumaa paiku ja seal viibivaid omakseid. Eriti jäi kõigile meelde Poltava linna serval veedetud kaks ööd – üks sinna sõites, teine paar päeva hiljem tagasiteel. Autod olid taas pargitud viljadest lookas puude alla ega olnud vaja palju vaeva näha, et vaid püsti tõustes võtta okstelt valminud ploome, mureleid, pirne või suuri läbipaistvaid õunu valge klaar. Päris korralikule söögile lisaks sai kohalikelt elanikelt vahetada kanu või hanesid. Hästi läks vahetuskaubaks seep ja seebikivi (viimast oid meie varustajad suutnud kusagilt hankida).

Päevad möödusid. Ikka ratastel. Kord olime jõudnud juba tükk maad põhja poole Harkovit, siis pöörati meid taas lõunasse tagasi. Jõudsime Ukraina suuruselt teise linna ja pidime sealt kuskilt üle Donetsi jõe minema, kuid kõik teed olid liikuvaid väeosi täis, tekkinud olid suured ummikud ja meid pöörati kagusse, Merefasse, kustkaudu sisenesime Harkovi ja ületasime mõne tunni pärast jõe ning suundusime edasi kirdesse Belgorodi poole.

Ka siin olid kõik teed täis sõjaväeosi, mis liikusid meiega ühes suunas. Üle meie peade suundusid põhja poole lennukid, eskadrill eskadrilli järel, kuskile Kurski kaare suunas. Nüüd liikus ka meie hulgas jutt, et läheme rindele, läheme lahingusse.

Pikkamisi kadus meeste huulilt naeratus, tõmbuti endasse, hakati sisse elama lähemate päevade pärast meid ees ootavasse olukorda.

Õhtuks jõudsime kõrgel künkal olevasse külla, kuhu jäime peatuma. Saime rikkaliku õhtueine, mis nagu kinnitas veel kord arvamust, et see päev on käeulatuses, kui tuleb astuda vaenlase vastu.

Juba pimenes, kui diviisist saabus rühm maalreid, kes värvisid kiiresti meie seni pruuni-kollaselaigulised autod rohelisteks. Uued tingmärgid peale (sakslaste juures oli igal üksusel oma tähis, mis oli värvitud autodele ja aitas suunamärkidega suunata vastavate väeosade liikumisi teatud puhkepaika või kogunemiskohta). Veidi enne keskööd istusime taas autodes ja sõit läks nüüd kiirmarsil tagasi Harkovi kaudu lõunasse. Olime teel rindejoonele.

Juba enne sinna jõudmist kandis pataljon oma esimesed ohvrid. 18. juuli öösel peatus kolonn hetkeks Andrejevka küla juures. Kottpimedas oli kuulda üksiku ööpommitaja mürinat ja kohe lõi Ukraina öö valgeks – õhus rippusid valgustusraketid. Enamik jõudis langevate pommide eest hajuda ja varjuda, kuid üks maastikuauto sai täistabamuse. Surma sai viis meest: üks sakslasest ohvitser, Tartust pärit arhitekt Kask, Narva poiss Reimann, keda hea lauluhääle pärast "Narva ööbikuks" kutsuti, ja kaks Tallinna poissi.

See ei olnud hea enne, pigem nagu hoiatus. Ehkki paljud olid juba saanud sõjamehekarastuse Idarindel, ei olnud see kaugeltki võrreldav sellega, mis ootas meid järgmisest päevatõusust alates Ukraina steppides.

Vahetasime välja Wehrmachti 46. jalaväediviisi üksuses 2. kompanii asus vasakule tiivale, saades naabriks rügemendi "Germania." Paremale paigutati 3. kompanii ja sellele jätkuks 1. kompanii 1. rühm. Ülejäänud 1. kompanii rühmad kaevusid sada-paarsada meetrit tahapoole varustuspositsioonidele.

Vahetus toimus üldiselt rahulikult. 2. kompanii lõigus oli vastase öine luureretk 46. diviisi mehed kohati kaevikutest välja löönud ja kaevik tuli mõneminutilises lähivõitluses vastasest puhastada. Kogu rindelõigu pikkus oli pisut alla kilomeetri.

Raskekompanii tankitõljekahurid paigutas leitnant Fiskar hajutatult ja hästi moondatult ca nelisada meetrit tahapoole, eesliini ja uhtorus asetseva küla vahelisele maa-alale. Kuna sakslaste poolt meile lubatud rasked tankitõljekahurid (PAKid) ei jõudnud kohale, siis kasutasime seni soomlastelt saadud kolme vene 76,2 mm toru. Omapärase laske-lõhkemise müra järgi, mis kõlas nagu "rats-pumm", kusjuures "rats" oli väljalaskepauk ja "pumm" - mürsu lõhkemine sihtpunktis, saidki nad oma hüüdnime. Eestlased olid juba õppuste käigus ristinud nad eestipäraselt: "Kõu", "Pikker" ja "Tasuja". Need kahurid olid väga head ja tugeva läbilöögivõimega, eriti venelaste T-34 vastu.

Raskegranaadiheitjate rühm ja jalaväekahurid olid leidnud positsioonid umbes pataljoni staabi liinil küla ette, teest vasakule ja paremale.

Kompaniid, kes asusid eesliinile, tutvusid kõigepealt oma asukoha ja kaitseliiniga. Mehed jagati oma kohtadele, kõikjal kohendati kaevikuid ja laskepesi. Viidi läbi moondamine. Välja saadeti eelpostid.

Maastik oli kohati künklik kõrge rohuga stepp, mida siin-seal läbisid Ukraina steppidele omased kevadiste suurvete moodustatud uhtorud. 3. kompanii lõigus segas vaadet eespool mainitud stepirohi, kuid see oli siiski mõnekümne meetri kaugusele jälgitav. Pataljoni positsioon oli kõrgendiku servast veidi kauge¬mal, kohati aga ulatusid laskepesad otse seljandiku ääreni. Kaevikute taga maapind laskus laugjalt taha, Andrejevka küla poole.

Vaenlase poolelt oli langus suurem, mõne koha pealt üsna järsk. Kaugemal algas tihe põõsastik, selle taga metsamassiiv ja jõe poole nähtavasti ka suurem langus. See osa kuni jõeni ja ka jõe teine kallas polnud meile nähtav.

Kolmandal kompaniil vedas: nad said oma käsutusse juba valmis kaitseliini. See oli juba ammu valmis ehitatud, kas 1941. a. suvel või hiljem. Kaitseliin oli seal siksakiline, kolme-realine. Eesliinile paigutati iga paarikümne meetri järel kergekuulipildujad, üksikutesse etteulatuvatesse pesadesse aga raskekuulipildujad, et nende flankeeriva tulega katta kõiki eesolevaid lõike. Eesliini taha olid sakslased, keda välja vahetasime, ehitanud kerged väljumisaugud, mis olid küll vaid lihtsad laudadega kaetud magamiskohad. Need pakkusid edaspidi varju vaid päikese eest, mitte aga vaenlase mürskude ega miinide eest. Teises liinis oli kompanii ülema komandopunkt. Seal asusid käskjalad, side- ja raadiomehed ning sidumispunkt. Sealoli ka tagavara-Iaskemoonaladu. Kuid kui naiivsed olid need noored sõdalased tol esimesel korral: nad arvasid, et mõnekümnest tuhandest varupadrunist ja paarist käsigranaadikastist jätkub lahinguteks! Aga kui pole enne midagi sarnast läbi elatud, ei osatud seda ka ette arvata. Vanasõnagi ütleb, et peale korralikku taplust saad alati palju targemaks!

Kolmas liin lõppes granaadiheitjate juures suure sügava punkriga. See oli endistel asukatel olnud kindlasti üks peajuhtimiskeskusi: punker oli kaetud kuuekordse palkide kihiga, sees olid magamiskohad vähemalt 15 mehele, keset põrandat seisis suur laud, ümberringi rida taburette. Lauale olid lahkujad kas unustanud või jätnud mitu pakki küünaldega. Siin-seal ulatusid seintest välja mingisuguste juhtmete otsad. Punkrist umbes 30 meetri kaugusel, kus jooksukraav tegi järsu pöörde vasakule, oli kaevatud väike süvend parajal kõrgusel asetseva istumispalgiga - see oli välipeldik. Saksa korralikkusega oli all olevauk kaanega kaetud. Ka selline koht oli kaitsesüsteemis ette nähtud.

Esimene lahingupäev, 19. juuli 1943

Veidi enne kella kümmet kuulsid 3. kompanii eelpostid, nendeks oli määratud Lembit Sepa terve jagu, vastaste tankide müra. Peatselt märkasid nad ka nende poole liikuvaid tanke. Kiiresti haarati raketipüstolid ja lasti üles violetsed raketid – tankirünnaku märguanne. Tankid ületasid kiirest kompanii ees olevad traattõkked, rullides need täiskäigul maha, ja tulistasid samal ajal pidevalt kõigist kahuritest ja kuulipildujatest. Tundus, et neil puudus täpne ülevaade meie kindlustuse asukohast, sest pärast sihitut siia-sinna sõitmist tegid nad 90? pöörde ja võtsid suuna tahapoole Andrejevka küla suunas.

Esimese tankirünnaku alguse ajal järgnes kohe piki rinnet käsklus: tankid läbi lasta, võitlusse astuda vaid jalaväega. Kõik peavõitlusliini läbinud 22 tanki pöördusid Andrejevka peale: ilmselt oli neil pataljoni staabi asukoht aimatav või koguni teada. Vastase raskerelvad alustasid nüüd 3. kompanii lõigu tihedat pommitamist. Sel päeval laskuski selle kompanii lõigule rünnakute raskuspunkt.

SS-Untersturmführer Ralf Fiskar oli tankitõrjekahuritele valinud head positsioonid ja peatselt pärast tankide pööret oli kõigil kahuritel "oma tank" sihikul. Kaugus 300 m, 250 m, 200 m – siis tuli tulekäsk ja peatselt oli kaheksa tanki leekides. Meie raskekahur "Tasuja" (ülem allohvitser Ilmar Ainsaar, sihtur Erich Värv) oli tabanud ees sõitvaid soomusmasinaid ja suunas siis tule tankikolonni keskele, kus "Kõu" (ülem Alfons Haring, sihtur Kuno Trell) tegi juba laastavat hävitustööd. Kolmas raskekahur "Pikker" (Ülem Evald Laidvee, sihtur Aare Siirvee) ja veltveebel Bruno Thieli kergekahurite grupp tõkestasid tankide taganemistee. Vaid kolm tanki olid suutelised tagurpidi sõites meie peavõitlusliinile taanduma, kus neist veel kaks meie tankiküttide saagiks langes ja magnetmiinidega hävitati. Seega pääses tagasi omadele kurba sõnumit viima vaid üks soomusmasin. Esimene rünnak vältas vaid veidi rohkem kui pool tundi.

Vaikis vastase suurtükkide tuli, küll aga kestis tihe ja häiriv vastase miinipildujatuli. Rohi stepis põles ja sellest tekkinud paks hall suits levis üle kogu kaitseliini.

Kiiresti toodi meie positsioonide kaitseks üle Saksa 12-toruline suurtükipatarei ja kaks rasket tankitõrjekahurit. Nad asuvad positsioonidele küla lähedal.

Paari tunni pärast algas venelaste tugev turmtuli, mis kestis üle tunni. Sellele järgnes uus tankirünnak, seekord jalaväe toetusel. Ka tankid olid seekord mehitatud, arvatavasti kaitseks meie tankiküttide vastu. Flankeeriva tulega aga puhastati kõigepealt tankid neil istuvatest konedega (vene püstolkuulipilduja PPŠ) varustatud meestest, siis lasti taas soomusmasinad endi kaevikuist üle sõita ja granaadiheitjate ja raskekuulipildujate toetuse suruti tankide taga tulev vastase jalavägi maha.

Tankid võtsid esialgu sama suuna Andrejevkale, kuid pöördusid kohe, kui juurdetoodud tankitõrjekahurid neile tule avasid. Viimased hävitasid küll viis vastase soomusmasinat, kuid tõmbasid sellega kõikide teiste tule endale ja nad purustati. Vene tankid hävitasid sakslaste mõlemad rasked tankitõrjekahurid, sattudes seejuures nüüd meie torude tulepiirkonda. Kaks T-34 likvideeriti suurtükkide poolt. Üks T-34 avastas vahepeal "Kõu" asukoha. Tulevahetuses sai surma sihtur Trell, kuid kahurit venelased hävitada ei jõudnud, sest said ise veltveebel Thieli kahurilt täistabamuse. Trelli koha võttis sisse kahuriülem Haring ning "Kõue" arvele lisandus veel kaks tanki. Ülejäänud tankid taandusid, kuid pidid tahes – tahtmata läbima meie jalaväeliini, kus 1. ja 3. kompanii meeste poolt hävitati 9 põgenejat. Lõuna-Eestist pärit SS-Sturmann Hendrik Raiend purustas üksi magnetmiinidega kaks T-34.

Pärast lõunat püüdis vastase jalavägi küll veel korduvalt rünnata, kuid sattunud meie jalaväesaatekahurite, granaadiheitjate, raske- ja kergekuulipildujate tulle, ei jõudnud meie kaevikuteni.

Tugevat tõrjetuld andis vendade Jürgensite kerge- ja Heino Ridbecki raskekuulipilduja. Nende positsioonid olid natuke ettepoole nihutatud ja nagu eelkindlused valitsesid nad kompanii-esist lõiku. 3. kompanii kõige vasakpoolsemal, Valter Piho raskekuulipildujal, oli kõige parem lahingupositsioon: asus kõrgendiku serval, mis sel kohal eriti järsu kalda moodustas - tankid ja jalavägi sealt üles ei saanud, küll oli aga temal hea laskesektor. Tehes vaenlase ahelikkude seas hävitavat laastamistööd, tõmbasid nad sellega endale kaela venelaste kahuri- ja miinipildujatule. Nemad ja Jürgensid olid kaks relva¬meeskonda, kes täies koosseisus esimestena välja langesid.

Juba lõunaks tuli puudu laskemoonast. Kuulipildujalindid olid lõpukorral, granaadiheitjate kastid tühjad.

Kes jõudis ära lugeda, mitu korda venelased tõusid rünnakule, kui mitu korda need tagasi löödi? Iga järgmine muutus aina raevukamaks.

Ühel momendil tekkis täielik vaikus. Ei ainukest pauku! Seda oli otse valus tajuda. Kas pidasid venelased suitsutundi või helpisid suppi? Ka meie mehed kasutasid seda aega, kes kuidas. Pandi ette sigaretid, rüübati sõmuke vett. Kes pistis põske leivatüki, kes hammustas šokolaadi ...

Ja siis see algas uuesti. Punaste tulerull veeres üle "Narva" kaevikute. Aegamisi nihkus see tahapoole ja siis hakkas taas kuulduma tankiroomikute lõginat. 5-6 meest konedega tanki peal soomustorni varjus, mustsada tankide taga ja nende vahel. Urrää! mitmesajast suust kostis selgesti läbi lahingumöllu.

Kõigepealt langesid tankide peal olijad, siis hakkasid hõrenema jooksvad pundid, kuni järsku oli eesti poiste ees laiuv maa-ala tühi.

Peagi hakkasid kostma prahvatused eesrinde meeste selja taga - paki-poisid said hakkama järjekordse tembuga. Laskuritel tuli siis hetkeks pilk taeva poole pöörata, et mitte mõni suurem rauakolakas kellelegi pähe ei kukuks. Iga sellise prahvatuse peale kostis kaevikutest eestlaste HURRAA!

Heino Valjala raskegranaadiheitja meeskonnast jutustab: "Jõudsime 19. juulil kella kahe paiku öösel kohad sisse võtta veidi tagapool eesliinist, kolmanda kompanii viimases kaitse-kraavis. Rohi oli igal pool kõrge, kuid teerajad olid siin-seal juba sisse tallatud. Meie kasutada oli valmis punker 25 mehe jaoks. See oli eelmise väeosa ühe kompanii komandopunkt. Seadsime granaadiheitjad laskevalmis ja püüdsime veidi puhata - oli liikumas jutt, et kell 12 alustame rünnakut. Kella 10 ajal läksin välja ja nägin kuidas taevasse tõusid raketid. Algas kõva raske¬relvade tuli. Ei läinud palju aega mööda, kui stepirohi näis maatasa tehtud ja algas tankide rünnak. Nad olid varsti meist möödas, imestasime, miks meie tankitõrje ei tulista. Kuid hetk hiljem see hakkas - purunesid tankikuplid, paljud masinad süttisid, paljud jäid lihtsalt liikumisvõimetuks. Rõõm oli suur!

Millegipärast tuli vastase jalavägi alles 400 meetrit tankide taga. Lisaks eesrinde kuulipildujatele avasime tule ka granaa¬diheitjatest ja poole tunni pärast valitses vaikus - tankid hävitatud, jalavägi lamas langenuna maas.

Ei antud meile palju aega ennast koguda, kui algas uus rünnak raskerelvade tule saatel. Tankid läksid meist taas üle, kuid meie granaadiheitjate ja kuulipildujate tuli oli nii tabav, et ükski vastase sõdur ei jõudnud meie kaitsekraavideni. Ei olnud siis aega vaadata, mida tegid tankid meie selja taga, kuid varsti nägime taganevaid soomusmasinaid. Oli näha, et meie kuulipildujad M-34 tabasid vastase jalaväge täpselt. Granaadipildujates kasutasime srapnell-Iaenguid.

Peale kella 16 ründas jalavägi veel mitmeid kordi, kuid need rünnakud purunesid meie tõrjetules. Kahe granaadiheitja meeskonnast ei saanud esimesel päval keegi surma ega raskelt haavata. Öösel jälgis vastane hoolega lennukitelt meie positsioone, segades laskemoonaga varustamist. Kuid kõik vajalik toodi siiski kohale."

Richard Sova: "Izjumi lahingu esimesed kaks tankirünnakut toimusid ilma jalaväeta. Kuigi meie poistel olid T-34 tehnilised omadused teada (soomuse paksus, relvastus ja nn. "surnud nurgad" ees ja külgedel), võttis kõhedaks küll, kui sellised mürakad hulgaliselt sinu suunas liiguvad ja pidevalt tuld sülitavad!

Kuid siis tuli käsk piki rinnet: «Überfahren lassen!» (lasta üle sõita) ja tankitõrjekahurid hakkasid tegema oma tööd.

Edasised tankirünnakud koos jalaväega olid juba hullemad ja mehi tankidel tuli hävitada kuulipildujate flankeeriva tulega, mida ka päris edukalt tehti. Üksikutel juhtudel jõudis aga osa jalaväge meie kaevikuteni, kus tekkinud lähivõitluses tuli mõnikord ka labidaid appi võtta, kuigi igas rühmas oli vähemalt neli-viis püstolkuulipildujat ja kümmekond 9-mm püstolit."

Heino Ridbeck: "Õnneks oli meil rivis ka kogemustega lahingumehi, kes kohe alguses ütlesid: tankid laseme üle minna, meie ülesandeks on jalavägi!

Esimese lahingu käigus olime kuulipilduja laskemoona peaaegu ära kasutanud. Läksime Lembit Hülpiga seda kompanii komandopunktist tooma ja jõudsime tagasi just vastase teise rünnaku alguseks. Õhtupoolikul jäid rünnakuhood nõrgemaks, kuid nüüd selgus, et meie jao teise kuulipilduja meeskond on viimseni välja langenud. Meie meeskonnast oli vaid Lembit Allikas saanud mürsukillust haavata. Kuna raskekuulipildujat ei saanud meesteta jätta, tegi rühmaülem H. Fiala korralduse oma käskjalale Endel Tuulele, Arno Heinrauale ja mulle asuda selle juurde.

Selle positsiooni ümbrus oli mürsulehtreid täis. Endisest meeskonnast ei olnud seal kedagi näha. Positsiooni kõrval lebas vaid Valter Piho laip. Mäletan, et sõrmes oli tal veel SiniMustValge vapiga sõrmus. Pisut kaugemal oli näha veel ühe mehe peata laip.

Asusime Heinrauaga kuulipilduja taha. Lahingutegevus oli hetkeks vaibunud. Äkki tuli üks kuulipildujavalang venelaste poolt umbes 5 cm üle Heinraua pea. Heinraud naeris - oleksin ma pisut pikem, oleksin nüüd surnud mees! Aga tund hiljem juhtus see ikkagi. Jäime Tuulega kahekesi.

Õhtu eel olime juba hulk aega kuulnud vaenlase poolt tugevat mootorimürinat ja metsa kohal hõljusid tolmupilved. Rühmaülem teatas sellest kohe ka pataljoniülem Eberhardtile, kes peagi ilmus ise meie positsioonide juurde. Ta uuris binokliga meie ees laiuvat maastikku, avastas sealt ühe vastase tulepesa, kes meie elu oli kibedaks teinud. Ta kutsus kohale ühe "Tiigri", mis tulistas mõne lasu avastatud märgi pihta ja siis taandus oma algpositsioonile. Meile sealt suunast enam valanguid ei tulnud."

Edgar Reimann tankitõrjekahuri meeskonnast meenutab: "Jõudsime öösel positsioonile, kõik oli vaikne. Kästi kaevata kahuritele ja endale laskepesad, kuid vähesed viitsisid. Neid kaevamise käske oli varemgi olnud. Hommikul kella 10 paiku läks aga põrgu lahti. Üht pauku teisest ei olnud võimalik eristada. Üle meie positsioonide veeres võimas tulerull, millist ma polnud enne kuulnud ega näinud. Nüüd tundsin sügavat kahetsust, et ei viitsinud kaevuda. Kuid tagantjärele-tarkus on tühine tarkus.

Kaua see põrgumöll kestis, ei tea, aga arvata võib, et mitte üle poole tunni. Ettevalmistustuli jäi pikkamisi nõrgemaks ja eest, künka tagant ilmusid nähtavale üksikud liikuvad põõsad. Selge - enne üks, siis kaks, siis järjest rohkem ja rohkem, need juba moondamata. Mu vana sõber kapral Värv oli kahuri "Tasuja" sihtur. Tema käed ei värisenud (pidid ju tanki sihikule võtmiseks mõlemad käed korraga keerama väikseid vändakesi) ja esimese käskluse peale oli T-34 hävitatud.

Meie pataljoniülem SS-Sturmbannführer Eberhardt oli nii külma närviga mees, et jalutas tankide vahel nagu metsas seenel käies, ainult korvi asemel magnetmiin käes. Nii julget meest pole ma oma elus rohkem näinud. Tal polnud isegi kiivrit peas.

Varsti ilmusid uued tankid ja tulid ikka edasi. Jälle pauguvad kahurid, vaenlaste tankitornid lendavad pealt, lahing on kõva. Seekord oli neil jalavägi tankide peale paigutatud, seda tuli ka soomusmasinate taga ja kohati hakkas see meie positsioonidesse imbuma.

Tanser karjub mulle: "Reimann, venelane otse ees, lase maha, sul on püstol!"

Aga mis sa tast enam lased, kui ta nii armetu äbarikja seisab su ees, käpad ammugi püsti!

Meie kahuril lõppes peagi soomustläbistav laskemoon ja küllap olid sihturid ja laadur mõlemad läinud laskemoona hankima, sest kahuri juures ei olnud momendil kedagi. Üks T-34 aga oli jõudnud märkamatult meie kahuri ligidale ja tahtis seda rammida. Kahuriülem Ilmar Ainsaar(pildil) kargas siis ise kiiresti kahuri juurde, lükkas lõhkegranaadi rauda ja laskis tankiroomiku 6-7 meetri kauguseIt sodiks.

Olukord ise näitas, kui hea see oli, et meil olid vene kahurid, sest venelane ise vedas meile laskemoona - tankikahuritel oli sama kaliiber.

Lahing kestis terve päeva, ikka ja uuesti pressis vastane küll tankidega, küll jalaväega ja siis ka mõlemaga korraga. Meie poisid ei taganenud aga sammugi.

Kui hakkas pimenema, läksin auto juurde. Tanser oli heitnud auto taha maha, ilusasti külje peal, veidi kõveras, ja magas. Ütlesin talle: "Mis sa siin magad, mine autosse!" Tanser ei liigutanud. Tõmbasin tikust tuld ja nägin, et kuul oli meelekohast läbi läinud. Tema oli esimene langenu meie kahurimeeskonnas. Koos Tallinnas alustasime 1941. a. oktoobris, koos tegime läbi ka 185. Julgestuspataljoni teenistuse."

Lembit Sepp: "Esimese päeva pearaskus oli 3. kompanii lõigus, kus kõik tankid rullusid meestest üle. 2. kompanii lõigus ma ei näinud hommikupoolikul ühtegi tanki. Jalavägi tuli umbes 300-400 meetrit tankide järel, ikka 30-40 meest hunnikus. Meie kuulipildujad niitsid neid hulgana. Nad olid vist äsja oma viinaportsu kätte saanud, sest tulid aegamööda, koned rinnal, pikali ei visanud; ainult siis, kui pihta said. Meie tankitõrje tuli oli väga hävitav - 20-30 masinat põlesid nagu küünlad. See andis tugeva moraalitõusu. Jalaväe tankikütid - milles me muide kõik olime väljaõppe saanud - hakkasid üksikuid tanke magnetmiinidega hävitama. Izjumi lahingus polnud veel ükski T-34 tsemendikrohviga kaetud, see tuli hiljem. Siis aga võtsid sakslased kasutusele vaakum-miinid. Kuulipilduja mehed, et padruneid kokku hoida, tõmbasid iga 8-nda või 10-nda padruni lindist välja. Seega lõppes ridatuli ja lukuga pidi uue padruni rauda tõmbama. Saksa kiirete kuulipildujate juures võis kergesti, kui näpp päästikule unustada, lindi tühjaks lasta. Raskekuulipildujate meeskondadel polnud sugugi harukordsed juhtumid, kus päevas 10-12- tuhat padrunit välja lasti."

SS-Obergruppenführer Paul Hausser kirjutas oma mälestusraamatus: "Narva" peab vastu: Kas te teate, mida see tähendab? Kui palju on nende sõnade taga julgust, lihtsat vaprust?

Häiriv miinipildujatuli aga ei lakanud. Sinna sekka tuli ka mõni üksik raskesuurtükimürsk.

Kas sel päeval ei tulegi lõppu?

Siiski saabus ka see kauaoodatud öö. Ta tõi küll igatsetud jaheduse, kuid mitte rahu ja und. Meie eelsalgad läksid ette, ennetamaks võimalikke üllatusi.

Meil oli selline tunne, et noor pataljon on alati olnud "Wikingi" üks osa." (P. Hausser oli diviisi "Das Reich" esimene komandör, Izjumi lahingute ajal oli ta SS - Soomuskorpuse koosseisus.)

Esimese lahingupäeva tulemus oli mõnevõrra üllatav. Langenuid oli eestlastel ainult kümmekond, raskesti haavatuid niisama palju. Kergesti haavatuid oli küll rohkesti, kuid peaaegu kõik jäid eesliinile. Ründajatel hävis vähemalt üle poolesaja tanki, inimkaotusi pole võimalik hinnata.

Tõepoolest andis saabunud öine pimedus ja suhteline vaikus vaid vähestele und. Äärmiselt pingelise lahingupäeva järel oli peaaegu kõigil laskemoon lõpukorral. Jalaväelaste kergerelvade padrunid, magnetmiinid ja käsigranaadid, granaadiheitjatel laengud ja mürsud, tankitõrjekahuritel soomust läbistavad mürsud samuti otsas. Viimastel aga oli laskemoon käepärast, seda hangiti vaenlase purustatud tankidest, sest kahurkaliiber oli ju sama. Vastane segas meie tagalameeste öist tööd laskemoona ja toidu kohaletoomisel kergete kahepinnaliste pommitajatega. Nende fosforpommidest süttis ka tallatud stepirohi, kus kahtlemata hukkusid paljud purustatud tankidest pääsenud vastase tankistid. Viidi ära langenud ja raskesti haavatud. Toodi süüa, kuid pärast pingsat päeva toit eriti ei maitsenud. Vaid igasugune jook istus suurepäraselt.

Öösel kutsuti kompaniiülemad pataljoni staapi. SS-Sturmbannführer Eberhardt teatas diviisiülemale tehtud ettekandeist ja avaldas enda ja diviisiülema nimel kiitust kogu meeskonnale. Üldiselt oli ta aga võrdlemisi sõnaaher – varem oli talle teatatud, et pataljoni ülesandeks on paisata rünnakuga vaenlane üle jõe. Kuid nüüdse informatsiooni järgi oli vastane just siia kogunud suuri jõude ja nüüd pidi pataljon, maksku, mis maksab, tõrjuma ise vastase rünnaku. Oli ju pataljoni kogu ettevalmistus, väljaõpe ja meeleolu rajatud pealetungile, nüüd tuli aga kükitada kaevikuis ja vastase terasemöll enda kanda võtta.

Venelaste poolelt oli kogu öö kuulda müra, hõikeid ja roomikukolinat. Oli selge, et vastane koondas lähtepositsioonile jõude. Ärevusega oodati hommikut.

Kaljo Janno: "Esimesel päeval asusime oma masinatega sissekaevunult Andrejevka külas. Peale esimest pommitajate rünnakut ja tankirünnaku tagasilöömist saadeti vabad autod kõik tahapoole, järgmistesse küladesse. Kohe, kui pimedus võimust võttis, sõitsin eesliinimeestele toitu viima. Küla ja eesliini vaheline maa-ala oli paksult tankirususid täis ja mul tuli ühe vraki tagant teise taha sõita, valides hetki, kui "küünlad" (valgustusraketid) taevas kustusid. Tegin mitu sõitu ette, viies peale toidu ja vee eesliinile ka laskemoona. Vastu hommikut anti käsk ära tuua kompanii "Volkswagen", mis eelmisel ööl oli pihta saanud ja mille kuuekesi autokasti tõstsime. Too oli kildudest päris korralikult läbi hakitud ja ma viisin selle päevavalgel tagalasse remonditöökotta. Hiljem saime ta nagu uue tagasi."

TEINE LAHINGUPÄEV, 20. JUULI 1943

Ilm valgenes pikkamööda. Jõelt tõusis tihe piimjas udu, nähtavus oli halb. Kui aga päikesekiired soojendasid õhku, hajus pikkamööda udu ning meie positsioonidele avanes hirmuäratav vaatepilt: vastane oli rünnaku lähtealusele rivistanud poolsada tanki. Kui need hakkasid liikuma, avas Vene suurtükivägi meie kaevikutele tugeva tule. Tankidel ja tankide taga ligines jalavägi.

Seekord lasus rünnaku pearaskus 2. kompaniil, tema kõige etteulatuvamal lõigul. Peatselt tuli kompanii juhtkonna asukoht – lahtine pommiauk – maha jätta, sest tankid sõitsid sellest pidevalt läbi. Tankide rünnakusuund ja tegevus ei sarnanenud eilsega, nähtavasti oli vastase lahinguluure kindlaks teinud "Narva" tankitõrjerelvade kui just mitte asukoha, siis vähemalt nende umbkaudse paigutuse. Seekord jäid tankid peavõitlusliinile, kuhu meie kahurid tulistada ei saanud, nad rullisid kaevikuid ja tulistasid vahetpidamata.

Ürgoru ja pataljoni staabi piirkonda pommitasid venelaste ründe- ja hävituslennukid ning hoidsid tule all ka peavõitlusliini. Katkenud olid kõik sideliinid kompaniide ja pataljoni staabi vahel. Raadioside küll jäi, kuid millegipärast oli see väga katkendlik ja häiritud.

Kompaniiülem Herbert Burgdorf, hiljuti SS-Obersturmführeriks ülendatud noor 23-aastane sakslane, oli siiski olukorra peremees. Ta suunas mehi sissemurrete likvideerimisele, jagas meestele isiklikult välja käsigranaate ja magnetmiine, olles kõikjal ka ise eeskujuks.

Tankitõrjekahuri ülem Ilmar Ainsaar kirjutab: "Vaatlejaile avanes aga korraga Üllatav vaatepilt: siit-sealt hüppasid kiiresti maa seest välja moonderiietuses mehed, torkasid tankile miini külge ja kadusid samasse auku, kust ilmusid. Kostavad plahvatused, tankid süttivad ja jäävad liikumisvõimetutena lahinguväljale."

Vastane oli teinud sissemurde 2. kompanii positsioonidel mitmes kohas. Olukord muutus kriitiliseks. Haavatute transport sidumispunkti ei olnud võimalik. Laskemoon, eriti magnetmiinid olid lõpukorral. Kompaniist olid pooled kas langenud või võitlusvõimetud.

Kuid siis saabus abi - küllap pataljoniülema poolt nõutud. Mürin taevas muutus võimsaks ja äkki polnud näha enam ühtegi vastase lennukit! Jõudsid kohale Saksa sööstpommitajad, stukad, ja nendega koos hulk hävitajaid. Saksa lennukite järel tuli paarkümmend Rumeenia vana tüüpi lennukit, viskasid oma kerged pommid ja lahkusid.

Heino Ridbeck: "Laine laine järel hakkasid tulema stukad ja «Heinkelid». Kõik puistasid oma koorma meiepoolsele jõekaldale vastase löögijõudude pihta. Võib hästi kujutleda seda "suppi" seal, oli ju nende platvorm, kus hulgaliselt lahingutehnikat, üsna kitsas. Terve teise lahingupäeva õhtuni püsis nende lähtepositsioonide kohal tihe must suitsupilv, kostsid tugevad plahvatused."

Vastase pool tekkinud kaoses suutsid 2. kompanii mehed kompaniiülem Burgdorfi ja rühmaülem Hando Ruusi eestvedamisel likvideerida sissemurded. Appi oli tulnud ka üks 3. kom¬paniis kiiresti moodustatud rünnakrühm.

Edgar Reimann: "Järgmisel päeval hakkas kõik otsast peale. Ees läks jala¬väel varsti raskeks ja meie kahuri kuulipildujat (iga tankitõr¬jekahuri meeskonnal oli üks kergekuulipilduja oma kahuri kaitseks) nõuti ette. Saadeti mind. Seal aga ütles minu kuulipilduja üles. Masin on masin ja võis alati rikki minna. Langenuid oli kaevikus mitu. Võtsin endale ühe püssi ja top¬pisin laskemoona taskud täis. Kuid kaevikust ei näinud lasta, kõrge stepirohi ees. Hüppasin siis kaevikust välja, kõrval oli hävitatud tank. Selle tagant oli nähtavus parem. Venelaste raskekuulipilduja laseb mind. Mina neid ka. Tont ise teab, kust see pauk mulle tuli. Korraga käis nii¬sugune mats, nagu oleks kaikaga vastu reit saanud. Vaatasin: püksid põlvini purud, lihatükid ripnevad; püksitasku, mis täis laskemoona, oli läinud koos Hollandist ostetud piibuga.

Roomasin kaevikusse, keegi ulatas sideme, keegi aitas haava kinni siduda. Üks eesti poiss ja venelasest sõjavang talutasid mind eesliiniit ära, sidumispunkti."

Pärast lõunat üritas vastase jalavägi raskerelvade lühikese tule järel veel kord rünnata 2. ja 3. kompanii positsioone, nähtavasti eeldades meie jõudude suuri kaotusi hommikuses lahingus. See rünnak aga rauges meie granaadiheitjate ja kuulipildujate tules. Omade juurde tagasi jõudsid vastase sõduritest vaid vähesed.

Rohkeid kaotusi oli aga meil, eriti 2. kompaniis. Palju oli haavatuid, keda polnud enamikus võimalik evakueerida. Nende olukord oli eriti raske – haavad olid küll esialgselt seotud, kuid mehi piinasid peale valu ka suits, tolm ja eriti janu. Alles pimeduse saabumisel suudeti langenud ja haavatud ära viia, kuigi vastase ööpommitajad püüdsid igasugust liikumist takistada. Siiski suudeti öö jooksul eesliin kindlustada ka järgmiseks päevaks vajaliku laskemoonaga nii kerge- kui raskerelvadele. Igale võitlusvõimelisele mehele eesliinil saadeti aga pudel õlut, kuid see kadus nagu tilk tulisele kerisele.

Eesliinile laskemoona, varustust ja toitu vedanud autodega saadeti tahapoole kõik langenud. Need keerati telgiriidesse ja nagu autojuht August Tõnismäelt hiljem kuulsime, maeti nad Barvebkovosse, kus otse maantee ääres oli Saksa sõdurite suur surnuaed.

Veel meenutab Valjala: "Teise päeva lõuna paiku oli üks vene tank jäänud meie ligidale seisma, ajas igalt poolt suitsu välja, luuk lahti. Arvasime, et läheb varsti põlema. Seda aga ei juhtunud ja meie poiss, Ülo Pikand Tartust otsustas, et läheb luugist vaatama, mis seal sees on, kas saab soomust teha. Nagu ta luugi kohale sai, kostis lask, ja kuigi kuul teda ei tabanud, oli Ülo nagu pühitud tankilt maha. Luuk löödi kinni, masin käivitus ja tank pööras oma toru meie poole. Olime välkkiirelt punkris, tank aga seisis nii ligidal, et sai tulistada vaid punkri mullet. Pealegi oli tal kiire taandumi¬sega. Nii pääsesime meie tema, tema meie käest.

Teisel päeval sai meie 3. kompanii ülem SS-Obersturmführer Leicht haavata ning me viisime ta kanderaamil sidumispunkti. Kahe päevaga olid eesliini meestest pooled rivist väljas. Väga palju oli haavatuid.

Meie granaadiheitjate tuli oli väga tihe ja tabav, suureks abiks jalaväelastele ."

Hilisõhtul helistas pataljoniülemale diviisiülem SS-Brigadeführer Herbert Gille ja päris üsna murelikult üldise olukorra üle. Eberhardt vastas, et tema arvates saab ta veel ühe päeva hakkama, "sest selliste sõduritega nagu eestlased pole ta veel lahingus olnud."

SS-Obergruppenführer Paul Hausseri mälestused: "Vastase kinnipüütud ja dešifreeritud raadiogrammid nõuavad tingimusteta läbimurret "betooni" (metoodilist suurtükituld) meie positsioonidele. Rünnaku pearaskus langeb pataljoni "Narva" vasemale tiivale. Ründelennukid on peaaegu kogu aeg õhus. Tankid hoiduvad seekord tankitõrjekahurite tulest, selle piirkonda sattudes taanduvad. Kogu öö on rindel valgustusrakettidest peaaegu päevavalge."

Ja jälle saabus öö. Valvepostid pidasid valvet iga sahina ja liikumise kohta eesliinil. Parandati laskepesi. Söödi, joodi kohvi või teed. Püüti veidikesekski uinuda.

KOLMAS LAHIGUPÄEV, 21. JUULI 1943

Kolmas lahingupäev algas täpselt kell 10 vastase raske turmtulega. Ta rakendas selleks kõik, mis tal oli – suurtükiväe, rasked ja kerged miinipildujad ja esmakordselt Izjumi lahingus ka "Stalini orelid" – kaardiväe miinipildujad. Tuli haaras peaaegu kogu pataljoni lõigu ja oli nii tihe, et mõjus rusuvalt isegi meeste moraalile.

1. kompanii, mille kaks rühma olid siiani olnud varus ja kandnud vähem kaotusi, paigutati öösel eesliinile, et asendada väljalangenud mehi. Kompaniiülem SS-Hauptsturmführer Jaan Raudsoo langes aga kohe üsna lahingu algul. Teda meenutasid kõik ellujäänud mehed hea sõnaga, sest ta oli üks neist, kes organiseeris esimesel päeval, palavate lahingute ajal, meile joogivett ja laskemoona. Ta oli mees, kes frentš eest lahti, käised üles kääritud, kesk lahinguid, joogikanister käes, kaevikus mehi käis turgutamas. Teda asendas meeste seas väga populaarne rühmaülem leitnant Schmied.

Pärast pikemat turmtuld järgnes tankirünnak jalaväe saatel. Raskelt nagu täissöönud haned ronisid hallid tolmused tankid meie kaitseliinide poole. Sedakorda ei liikunud jalavägi, mida oli ütlemata palju, mitte mõnisada meetrit tankide taga, vaid tankide vahel.

Lembit Sepp: "Nad ei tulnud ainult ahelikus, vaid ikka 30-40 meest hunnikus. Neid tuli aga nii palju, et ükski tuli neid kõiki maha ei võtnud. Algas käsitsivõitlus, osalt olime sunnitud tagasi tõmbuma 1. kompanii endiste kaevikute ja laskepesadeni. Venelased võtsid kohati meie positsioonid üle."

Lahingute pearõhk näis jälle lasuvat 3. kompanii lõigus. Kuid rasked heitlused käisid ka mujal.

Pataljoni koosseis oli peaasjalikult haavatute arvel vähenenud rohkem kui poole võrra. Rivist oli väljas enamus ohvitsere, neid asendasid põhiliselt eestlastest allohvitserid. Haavatutel oli raske, nad kannatasid kuumuse, janu ja valu käes aukudes, kuhu neid lahingukaaslased olid varjule viinud.

Vaatamata mõnele sissemurdele ei saavutanud vastane otsustavat edu. Pärast lõunat algas uus mitmetunnine rünnak.

Heino Ridbeck: "Paremal meie laskepesast õnnestus vastasel meie positsioonidesse sisse murda. Rühmaülem SS-Untersturmführer Fiala organiseeris ümberhaaramise, ja vasturünnakuga surusime nad tagasi. Selle lahingu käigus langes meestele Heidelaagris hirmu teinud Fiala kartmatu sõdurina. Koos temaga langes ka mu paarimees Endel Tuule. Suurt abi osutas jalaväelastele meie kompanii granaadiheitjate meeskond. Nende jaoülemaks oli allohvitser, suur ja tugev Valter Kaval, üheks relvaülemaks - lüheldane ja jässakas Bernhard Viikand, endine «Erna» salga mees."

SS-Obergruppenführer Paul Hausseri mälestustest loeme: "Kuid siis on kohal vastase tankid.. kolm-kuus-kaksteist, kas neil ei tulegi lõppu? 15-17-20, ikka veel, ikka veel! 25-30-35, ikka pole lõppu, 36-37-40. See on kui orkaan, mis peab rinde läbi jahvatama, üle ujutama, et teha tee vabaks kahele ründavale jalaväerügemendile!... Punaarmee pakub siin välja kõik, mis neil on, ja pataljon "N arva" komandör teab, et vaid üks asi suudab vältida katastroofi. - tema poiste tugev süda. Oma kõnet alustavad tankitõrjerelvad ... "

Endel Pool: "Eksitavates kirjutistes on väidetud, et kaks päeva ei olnud 1. kompanii rindel. See pole õige: 1. rühm SS-Untersturmführer Herbert Nugise juhtimisel asus kõik kolm päeva eesliini paremal tiival. Ülejäänud mehed olid kaks päeva kompaniiülema SS-Hauptsturmführer Raudsoo juhtimisel varus.

Kolmandaks päevaks oli meie kompanii 1. rühma 1. jaost (jagu: 9-10 meest) järele jäänud 4 meest. Ühel rünnakul tuli kaks tanki otse meie peale. Magnetmiine meil ei olnud. Kõige kriitilisemal hetkel lakkas töötamast ka meie kuulipilduja ja meil tuli jätta kaevik maha. Taandusime paremale SS-Untersturmführer. Nugise kaevikusse. Nugis koondas kohe mehed vasturünnakuks ja meie kaevikud võetigi lähivõitluses tagasi, ehkki mitme uue kaotuse hinnaga. Nugisel läks kuul kõrist läbi ja mina sain käsigranaa¬dikillud õlga ja näkku. (Väeossa jõudsin tagasi VaIki all)."

Kahur "Tasuja" ülem SS-Unterscharführer Ilmar Ainsaar: "4. kompanii jalaväesaatekahurid koos granaadiheitjate rühmaga asusid tegevusse, niites tabava tulega maha tanke saatvad jalaväelased või sundides neid varjuma. See andis meie kompaniidele võimaluse tegelda vahepeal ka tankidega. Hulk tanke hävitati tankimiinidega, ometi murdis osa tanke jalaväest läbi ja jõudis kõikidest relvadest tulistades pataljoni staabini. Seal sattusid nad aga meie pakkide ristuva tule alla. Kuna laskemoona oli meil vähevõitu, pidi iga lasu tulemuseks olema täistabamus.

Haringu ja tema kahuri «Kõu» avastanud T-34 vahel toimus äge duell. Haringul oli alles ainult üks soomustläbistav mürsk ning ta püüdis peatada tanki lõhkemürskudega. Kuid T-34 liigub aina edasi. Umbes 25 meetri kauguseit tulistab Haring lõpuks soomustläbistavaga. Tabamus! Õhusurve paiskab kahuri meeskonna pikali ja teeb ta kurdiks, kuid tank jääb põledes ja praksudes seisma.

Langenud SS-Sturmann Trelli asendaja, noor SS-Sturmann Ilmar Tõniste tulistas põlema 5 tanki. «Tasujale» lisab Värv veel neli ning nii tõuseb «Tasuja» poolt hävitatud tankide arv kuueteistkümnele."

Valjala sellest päevast: "Vastane oli 2. kompanii kesklõigust läbi tunginud ja peatunud ühes rohusaares, mis selles möllus veel püsti oli jäänud. See asus meist umbes 70 meetri kaugusel. Nägime, kuidas nad end seal tormijooksuks ette valmistasid. Meil olid järel veel vaid püstolild ja üks granaadiheitja laeng. Tegelikult, eeskirjade järgi granaadiheitjast nii ligidale lasta üldsegi ei saa, aga mis loevad siin eeskirjad! Lasketabel annab nurgamõõdu 400¬-2400 meetri peale laskmiseks. Otsustasime, et ennegi tehtud, proovime veel kord. Kui ei peaks tabama, on pärast aega püstolitega tegutseda.

Seadsime toru peaaegu püstloodis üles, keegi surus jalaga toru kõvasti vastu tugesid, ja mürsk sisse. Mürsk tabas just rohupuhmast, põrkus üles ja lõhkes õhus. Kohe asusime siis ise rünnakule ja 13 vastast ajas käed püsti. Kaval, kes oskas hästi vene keelt, käskis maha panna kõik, mis neil kaasas, ja saatis mind koos äsjavõetud vangidega laskemoona tooma ... Tagasiteel hakati meid tulistama miinidega, viskusime pikali. Uks mürsk lõhkes aga päris ligidal, mulle tundus siis saabunud vaikus imelikuna. Lõpuks taipasin, et olen põrutusest kurdiks jäänud.

Jõudsime koos laskemoonaga tagasi granaadiheitja juurde ja ma kirjutasin ühele paberilipakale, et ma ei kuule. Kaval kirjutas vastu: «Kui Teder on sihtimisega valmis, annan käega märku, lase siis mürsk sisse! » Alles nelja päeva pärast taastus kuulmine.

Meie meestest langes tol päeval Ülo Pikand. Esialgu sai ta ühe vasturünnaku ajal haavata, kui teda aga seljas tagasi tassisin, sai ta ka teise, seekord surmava tabamuse. Haavata said Helmo Ello, Edmund Mäepere ja teise granaadiheitja relvaülem allohvitser Edmund Kütt."

Lõuna paiku langes pataljoniülem major Georg Eberhardt. See oli pataljonipunkrist umber 250 meetrit eespool, rindejoone suunas. Kiiresti levis see masendav sõnum jaost jakku.

3. kompanii kolmanda rühma kolmanda jao kuulipilduja esimene number Lembit Sepp meenutab: "Kolmanda lahingupäeva keskpäeval pärast esimest rindejoonest taganemist talutasin oma rühmaülemat pataljoni sidumispunkti poole. Eberhardt seisis koos adjutandiga ja sakslasest käskjalaga mitte kaugel pataljoni juhtimiskeskusest ning katkestas telefonikõne, et vastu võtta ettekannet minu rühmaülemalt. Kuulsin, kuidas ta peale raportit sõnas välitelefoni: «Lahing on äge, aga minu mehed ei tagane ja mina ise ka selleks käsku ei anna!»

Olin Eberhardtist 5 -6 meetrit eemal, minu rühmaülem lahkus siduinispunkti suunas ja ka mina seadsin end tagasiteele, kui üks mürsk, arvan, et tankist, langes 2 – 3 meetrit Eberhardti ette, ta parem käsi kukkus elutult rippuma, pea oli üleni verine, ütles veel mõned sõnad ja vajus maha. Peale minu võis eestlastest seda näha ainult veel üks mees - Gunnar Schneider (tegelikult peaks tema nimi olema Neider), Tartu poiss, kes oli minust mõni meeter tagapool."

Mitmed mehed, kes nägid Eberhardti surnuna ja ka need, kes käisid teda matmas, väidavad, et taloli meelekohal kuulihaav põletusjälgedega. On võimalik, et ta end püstolist maha lasi, sest oli raskesti vigastatud.

Viktor Moritz, Heidelaagris staabikirjutaja, hiljem laskemoonaveoki juht: "Järgmisel päeval peale Izjumi lahingut sõitsin Barvenkovosse, kus asusid diviisi laskemoona laod, et pataljonile tuua granaate ja mürske. Barvenkovos asus ka sakslaste sõdurikalmistu, kuhu maeti kõik Izjumi lahingus langenud. Surnuaia korraldaja, saanud teada, et ma olen eestlane, kutsus mind ühe aida moodi ehitise juurde, avas ukse ja viis mind ruumi, kus lavatsitel lamas hulk langenute laipu. Võttes ühelt surnukehalt teda katva riide, nägin, et see oli meie pataljoni ülem. Ohvitser juhtis mu tähelepanu kuuliaugule vasakul meelekohal, mis peaks olema selgeks tõendiks, et Eberhardt end ise maha laskis.

Paar päeva hiljem maeti ta auavaldustega koos teiste selles rindelõigus langenud ohvitseridega."

Komandöri langemine ajas mehed lausa marru, seda said venelased omal nahal peagi tunda.

Pataljoni juhtimise võttis üle tema adjutant, austerlane, eestlaste hulgas väga lugupeetud SS-Obersturmführer Schmidt.

Pataljon "Narva" olukord oli rohkem kui kriitiline: pataljoniülem langenud, laskemoon otsakorral, vastane kohati sisse murdnud. Staabist teatati diviisi: "Pataljon "Narva" paneb vastu viimase jõuga ja jookseb verest tühjaks!" Need sõnad anti sõjakirjasaatja Friedrich Wilhelm Abeli poolt mõni päev hiljem edasi Saksa ringhäälingus ja nii kostis see lause üle Euroopa.

Tankitõrjekahuritel oli soomustläbistav laskemoon lõppenud. Kahurite hävitamiseks oleks venelastel piisanud vahest mõnest tankist. Neli vastase tanki, mis pöördusidki pataljoni staabi ja granaadiheitjate patarei suunas, hävitati aga magnetmiinidega.

Vaenlane oli meie jalaväepositsioonides saavutanud kohati küllaltki sügava läbimurde. SS-Obersturmführer Schmidt otsis kokku kõik saadaval olevad mehed: kokad, autojuhid, kingsepad-rätsepad, mehhaanikud ja relvurid ning riivistas nendega läbimurded. Samal ajal ei jäänud ta peatuma saavutatul, vaid asus ise kohe ka pealetungile. Iga edasitungitud meetri järel lisandus sellesse rünnakusse ühe rohkem ja rohkem mehi ka eesliinilt ja peagi laviiniks paisununa lämmatati vaenlase tugipunktid ning saavutati kõikjal hommikused positsioonid. Kui lõppes laskemoon, haarati kaevikuvõitluses langenud vastase relvad, kui ka need said tühjaks lastud, tungiti edasi käsitsivõitlusega, milles oldi vastasest kindlalt üle.

Bernhard Viikand: "Oli kella 4 paiku peale lõunat. Kaevikud olime just puhastanud vaenlastest. SS-Obersturmführer Schmidt mehitas kõik veel laskekor ras kuulipildujad ja asetas nad eesliinile laskepesadesse. Siit-sealt leiti laskemoona ja käsigranaate. Ülejäänud vabad mehed kogunesid 3. kompanii keskmisse, sügavasse kaitsekraavi. Seal olid Schmidt, kes oli üle võtnud pataljoni juhtimise, tema käskjalg ja raadiooperaator. Olid ka mõned mehed granaadiheitjate meeskonnast, sest neil polnud enam laskemoona, küll aga mõned koned. Schmidt pöördus korduvalt raadio teel diviisi ja rinde staabi poole, ja kui ta algul palus, siis hiljem otse nõudis lennuväe toetust, sest pataljonis polnud enam palju mehi alles jäänud, kellega rinnet hoida.

Et Belgorod-Kurski ruumis käisid samal ajal suured lahingud, oli enamus lennuväge sinna suunatud. Ja meile ei lubatud veel abi.

Lahing kestis. Punaväelased katsusid kord siit, kord sealt ikka jälle rünnata ja meie kaitset murda. See ei õnnestunud aga kuidagi. Ka üksikud tankid tungisid mõned korrad kuni meie kaevikuteni, tegid mõned paugud ja tõmbus id kiirkäigul tagasi. Ning me võisime oma nahal tunda, et iga kord jäid rünnakud aina nõrgemaks, neil nagu kadus isu pealetungiks. Meie kaitseliin oli õige hõredaks jäänud, kuid kes veel suutis relva käes hoida, see tegi oma tööd ennastsalgavalt. Vahepeal juurde toodud laskemoon võimaldas jälle tulistada ilma padruneid lugemata. Mehed, kellele olid jäänud vaid püssid, panid need kõrvale ja nende põhiliseks tööks sai käsigranaatide heitmine pealetungivate ja mahaheitnud vaenlaste sekka. See oli palju efektiivsem moodus punaarmeelaste hävitamiseks.

Siis, peale järjekordset raadioühendust saabus rõõmustav teade: 20 minuti pärast tulevad lennukid! Kiiresti jagas Schmidt meile raketipüstolid ja käskis hargneda mõlemasse suunda, et vajalikul momendil suitsurakettidega oma asukohta näidata.

Venelased nagu tundsid ette lõppvaatuse saabumist ja võtsid ette veel ühe, selle pealelõuna vihaseima rünnaku. 6 tanki toetusel alustas mitmesajapealine mass liikumist meie poole. Kiirsõidul ületasid tankid meie eesmised kaevikud ja alustasid meie kaitseliinide rullimist. Täiskiirusega sõideti edasi-tagasi pidevalt kõikidest relvadest tulistades. Kui aga kaks tanki magnetmiinidega põlema süüdati, pöördusid ülejäänud tagasi. Vahepeal oli ka vaenlase jalavägi jõudnud meie kaitsejooneni ja üritas meie kaevikutesse tungida. Kuid ürituseks see ka jäi. Ja, et laskemoona oli taas vähevõitu, hoiti igat kuuli. Lasti üsna lühikeste valangutega, palju kasutati tõrjeks püsse. Tänuväärset tööd leidsid nüüd täpsuskütid. Vaenlase ahelikud sunniti maha heitma. Iga uue rünnakuürituse ajal hõrenesid pealetungijate read 15-20 mehe võrra."

Vaevalt veerand tundi hiljem kostiski paremalt lennukimootorite undamist. Raketid üles! Ja siis nad tulid! Ees mitu eskadrilli sööstpommitajaid – stukasid, nende järel täitsid pea kogu taevalaotuse "Heinkelid," horisontaalpommitajad. Kui esimesed stukad ületiivapööret tehes pikeerima asusid ja võigas, ikka tugevamini üle kogu rinde kostev undamine valusasti kõrvu lõikas, hüppasid mehed kaitsekraavides püsti ja kätega taeva poole lehvitades hüüdsid tugeva "hurraa!"

Lahingutegevus maapinnal katkes kohe. Seda asendasid lõhkevate pommide plahvatused, mis panid kogu maapinna värisema. Kõrgele lendasid mullakamakad, põõsad ja terved puutüved. Kogu selle teave poole kerkiva prahi hulgas võis eraldada ka mingeid masinaosi, kehasid. Hakklihamasin töötas täistuuridel. Kaua see kõik kestis, ei tea. See tõi kaasa kõigile kergenduse – nagu raske koorem langes südamelt! Pikapeale langesid viimased mullajäänused, kuid tolm ei suutnud veel täielikult hajuda, kui nad tulid uuesti, algas laine vastassuunast. Kõik algas otsast peale, taas värises maapind meie jalge all ja ümber. Taas kõrvulukustavad plahvatused. Tumedad suitsu- ja tolmupilved kerkisid kõrgele ja katsid peagi kogu taevalaotuse.

Aga iga asi lõpeb ükskord ikkagi. Lennukite äralennu ajal saabus vaikus. See vaikus oli otse valutekitav. Millestki tunti puudust. Veel olid kõik närvid pingul, minut, kaks, kolm – aga siis langesid kõik kokku. Mehed laskusid maha kaevikute põhja, mõni uinus silmapilkselt, mõni, tõsi, ärgem mõistke neid hukka, puhkes nutma…

Kui nüüd vaenlasel oleks olnud veel üks korralik rood, oleks neil kerge olnud üle meie kaitseliinide "jalutada." Aga täna ei olnud vastasel enamsellist sõjaväeosa – ka tema oli viimseni verest tühjaks jooksnud.

"Narva" positsioonide ees lösutas üle saja vaenlase purustatud terashiiglase.

Öösel, kella kahe paiku vahetas meid välja üks Wehrmachti väeosa. Tulime pimedas Andrejevka külla meid ootavate autode juurde. Seal seisis üks Wehrmachti ohvitser ja kurjustas - kaua ta peab ootama, kuni meie mehed kõik positsioonidelt lahkuvad? Ta oli väga üllatunud, kuuldes, et kõik on juba autodel. Aga suurem osa autodest lahkus tühjalt...

* * *

Izjumi lahinguid on kajastatud:

"Eesti sõna," 11. august 1943. a
Juht avaldas tunnustust eestlaste sangarlikkusele.
Pataljon "Narva" paistis võitluses Lõunarindel silma.

Peakorterist saadetud teate järgi vabatahtlikkudest koosnev pataljon "Narva" raskeis võitlusis Lõunarindel eriti silma paistnud. Diviis "Wiking" on uhke oma pataljonile. Eestlaste tõeliselt sangarlikust hoiakust on saanud teate ja Juht, kes seepeale nende kohta lausus väga positiivseid ja tunnustavaid sõnu.
Pataljon "Narva" ülem, SS-Sturmbannführer Eberhardt on kahjuks langenud ja koos temaga ka mitmed Eesti ja Saksa ohvitserid. Juht andis Eberhardtile veel pärast surma Raudristi-Rüütliristi.

* * *

"Eesti sõna," 10. oktoober 1943.a
Väljavõtted sõjakirjasaatja Friedrich Wilhelm Abeli artiklist "Pataljon "Narva" oli nagu terasmüür":
"Enamlaste rünnak purunes nagu laine kalju vastu. Ründajate vood veeresid purustatult tagasi. Pataljon "Narva" oli positsiooni hoidnud just sellises kohas, kust enamlased tahtsid läbi murda.
Diviis "Wiking" ja koos nendega kogu Saksa armee kummardub langenud kamraadide ees, kes olid valliks "Nõukogude hüppe" vastu."

Järelkaja

Saksa väejuhatus oli arvestanud eestlaste taganemisega, kui aga seda ei juhtunud, siis tundus asi sakslastele lihtsalt uskumatuna. Lahingu lõppedes tegi kohalik staap armeegrupp "SÜD" staabile ettekande rindel juhtunu kohta. "SÜD'i" staabi juhtkond, teades olukorda rindel, ei saanud uskuda ettekande õigsust ja saatis kohale oma kontrollkomisjoni. Selle komisjoni akti avastasid saksa veteranid arhiivist ja seal seisab kirjas:

Eestlasi oli Izjumi lahingutes 650 meest, neil oli 2 saksa ja 2 nõukogude tankitõrje kahurit, magnetmiinid ja küllaldaselt raskekuulipildujaid MG-34 ja MG-42, samuti püstolkuulipildujaid. Vene poolt ründajaid üle 20 000 mehe, rohkem kui 100 tanki toetusel. Nagu nähtub Keskrinde kontrollkomisjoni aktist jäi lahinguväljale maha üle 9000 ründaja laiba ja 113 hävitatud tanki. Eestlaste kaotused olid 69 meest langenutena + 6 sakslast, järgmisse lahingusse läks veidi üle 250 mehe, ülejäänud olid haavatutena haiglates, enamus kergete haavadega."

9000 : 75 ja see võrdub 120. Seega vahe 1 : 120. Lihtne ja loogiline.

Kasutatud kirjandus:

Pataljon "Narva" ajalooraamatu I osa "Minu Au On Truudus". OÜ "Greif" Tartu 1995
Reino Hein "Hando Ruus kunstnik ja ohvitser". OÜ "Greif" Tartu 2000

Kallis lugeja:

Sellel aastal 19.07.-21.07.2008 möödub 65-aastat pataljon "Narva" tuleristsetest Ukrainas, Izjumi all. Seal kaugel võideldi Eesti vabaduse eest ja nendest karmidest võitluspäevadest on tänaseks saanud legend.

Taheti õiendada vaenlasega arved ja lõpetada sõda väljaspool kodu, et ei kannataks Meie väikesearvuline rahvas. Teame, et nii ei läinud, aga pole kahtlust, et Eestimaa paremad pojad pataljonist "Narva" andsid endast parima. Nad kandsid oma suure ohvri, kõige pühama, mis inimesel anda – oma elu - vabaduse altarile.

Nüüd, 65-aastat hiljem, teame, et see ohver kandis vilja ja kasvatas vabaduse vaimus üles mitmeid põlvkondi, kes koos sõjasangaritega taasärkamisajal läksid esimeste seas. Eesti on taas vaba ja tema vabaduse eest võidelnud sangarite au seisab kõrgemal kui miski muu. Kes sellest aru ei saa on võõrkorra, olgu see siis Brüssel, Moskva, või mõni muu, ees lömitaja.

Ärge unustage neid mehi, süüdake küünal ja langetagem pea. Viige lilleõis nende hauale.

Lugupidamisega
Eesti Leegioni Sõprade Klubi