Pataljon Narva formeerimine ja väljaõpe Heidelaagris

Koostas: Andri Ollema

Eesti Leegion formeeriti väikese Poola linna Debica lähedal asuvas Heidelaagris, endises Poola ratsaväe väljaõppelaagris. Debica asub Poola kaguosas, ca 60 km Tšehhimaa piirist.

Heidelaager ehk tõlkes Nõmmelaager sai oma nime ilmselt sellel alal valitsevate nõmmemetsade järgi. Need olid tõesti toredad nõmmikud, kuhu olid ehitatud madalad baraki tüüpi kasarmud, mis said meestele eluasemeks tervelt kuueks pikaks kuuks.

Laagri majad ja barakid asusid kontsentriliste ringidena, igal ringiloma funktsioon: ohvitseride elamud, staap ja kultuuriasutused, laod, kasarmud. Laager oli nagu väike linn. Meeskonnabarakid, mida läbiv koridor pooleks jagas, koosnes magamisruumidest, õppeklassidest, majapidamis- ja kantseleiruumidest. Iga kompanii käsutuses oli kolm barakki. Igas toas olid kolmekordsed narid, riidekapid, taburetid ning suur laud. Sooja andis väike malmahi. Pesuruumides oli vaid külm vesi. Hommikul jälgis kompanii Spiess (veltu) hoolega, et keegi, särk seljas, pesema ei läheks. Tundus tühiasjana, aga seda karastust läks hiljem vaja küll.

Juba esimestest päevadest alustati leegionäridele esmatarviliku varustuse väljajagamist: lusikas, nuga-kahvel, salvrätt. Anti magamisriided, tekk ja ööpesu (pikk öösärk). Paari päeva pärast vahetati tsiviilriided tööülikonna vastu (Drillichanzug), mis oli tumeroheline, paksust linasest riidest. Iga päev lisandus uut kraami: kiiver, ranits, 3 paari pesu, 3 pruuni särki, 2 paari tsellvillast sokke, taskurätikuid jne. Kõige selle mahutamisega kappi oli tegemist. Näidati ette, kuidas peavad asjad kapis asetsema. Püüdlikult prooviti siis nii ka teha, kuid esimeseIt õppuselt tulles leiti kõik asjad laialipaisatult: tuli uuesti panna!

Varustust aina tuli: must lips, käterätikud, vöörihm, padrunitasku, leiva- ja pesukott, välipudel, telgiriie koos puu- ja metallpulkadega, gaasimask, labidas, tääk, püss - ja küllap seal oli veel nii mõndagi, mida praegu raske meelde tuletada. Kõige lõpuks anti siis ka kõige tähtsam: uhiuus paraadvorm, nn. I garnituur ja teine, vanem, kantud vorm õppustel kandmiseks. Sinna juurde säärikud, saapad, sinel ja suur «Übermantel».

Et seda kõike korras hoida, anti erilised kotikesed ja pakikesed, kus sees niit-nõel, nööbid, haljakesed, varunaelad saabaste jaoks, vahendid relvade puhastamiseks. Välimuse korralikkusele pandi suurt rõhku. Ei tohtinud puududa ühtki nööpi särgi ega kuue eest. Naelutatud jalanõudel pidid kõik naelad all olema. Iga väiksemagi puuduse eest võis mõne karistusega arvestada.

Hommikuvõimlemise ja karastamisega algas päev. Kui kellelgi oli õhtusest leivast, limburgi juustust või vorstist veel midagi järel, haukas ta seda musta kohvi kõrvale. Kui aga toidule õhtul juba kindel koht oli leidunud, rüübati ainult kohvi ja tehti salaja paar sigaretimahvi oma kolmesest päevanormist. Salaja sellepärast, et enne lõunat suitsetada ei tohtinud. Kolm sigaretti päevas, seda oli muidugi napivõitu, aga õnneks aitasid suitsunälga leevendada marketender ehk sõduripoepäevad. Kui raha oli, sai suitsu juurde osta või vahetati seda mõne mittesuitsetajaga magusa vastu.

Enne õppustele minekut tuli tuba tipp-topp korda seada, õnnetus sellele toale, kus korrapidaja-ohvitser mingit lohakust leidis. Range Preisi kord ja puhtus pidi olema lausa igal sammul. Elu käis nagu kellavärk, täpse päevakava järgi.

Oodatuim aeg oli lõuna. Toitu oli poistele, kõva tampi saanud näljastele huntidele, muidugi vähe. Palju anti juurvilja, see oli aga valmistatud küllaltki maitsvaIt. Sööklas valitsesid kindlad rituaalid, millest taganeda ei tohtinud. Näiteks jagas lauavanem ise sööjatele toiduportsjonid ja sööma hakati korraga, kusjuures selle juhatas sisse sõnapaar "Guten Appetit!" ("Head isu!"). Koos ka söömine lõpetati.

Esimesed vabatahtlike üksused hakkasid Debica poole liikuma juba septembrikuus. Kõigepealt saabus ešelon Pihkvast, samuti grupp Kiievi politseipataljonist tulnud baltisakslasi, kes 1939. ja 1941. aastal olid Eestist Saksamaale ümber asunud.

Tallinnast väljus esimene grupp mehi 6. oktoobril ja siis järgnes igal nädalal uus kontingent, ikka 70 - 80 korraga. Sõideti riietuses, mis kellelgi oli: eraelust tulnud - erariietega, kuid kes tulid juba sõjaväeosadest, olid varustatud mingisuguse vormiriietusega. Just mingisugusega, sest see pilt, mis neid nähes avanes, oli hästi kirju: oli seal eestiaegseid sõjaväe-, kaitseliidu- ja politseimundreid, oli näha läti vormi; kes oli juba jõudnud osavam olla, sõitis «saksa hallis».

Reis kestis enamasti kolm-neli päeva. Teel esines mitmeid kaotusi, kui siin-seal jaamas mõni mees maha jäi. Läks vahel mitu päeva, kuni kadunud pojad kohale ilmusid. Kaduma ei jäänud keegi.

Ajutiseks väljaõppeülemaks määrati ltn. Paul Maitla, tema adjutandiks ltn. Elmar Silm, kes olid saabunud mõlemad tolle Pihkva 113-mehelise grupiga.

Algul toimusid õppused barakkide kaupa. Meestest, kes olid sattunud ühte tuppa elama, moodustati jaod, kolm jagu andis rühma. Barakk aga mahutas kuni kaks rühma.

Siis saabusid meie koolitajad – intstruktorid, rügemendist "Deutschland". Üheks barakiülemaks oli spordilembene leitnant Schmidt, rahvuselt austerlane. Ta tegi küll kõva drilli, aga oskas olla ka väga I sõbralik. Talle täielik vastand oli lipnik Herbert Fiala, kes võttis meestest välja viimase. Kui tema oli korrapidaja-ohvitser, siis tõis ööseloodata «maskiballi». Leidnud ka kõige väiksema korrlituse, laskis ta meestel teha paar tiiru ümber baraki, siis mundrit vahetada, ja jälle barakile paar tiiru peale. Sageli pidi jooksu ajal ka midagi käes olema, näiteks vasakus käes joogitops, paremas aga lusikas. Natuke proosalisem karistus oli päeval käbide korjamine: tuli korjata tuhat männikäbi, tuua baraki juurde ja ilusasti sajakaupa hunnikutesse laduda. Peagi taipasime peita ülevaadatud käbid metsa sambla alla, kust neid siis edaspidi oli hea võtta.

Muide, rivilaulu järgi hakkas pataljoni muhe peaarst dr. Werner Laumann eestlasi hüüdma «Vabadus-Singeriteks». Tuli ju eestikeelsetes lauludes sageli ette sõna «vabadus». Kui aga poistel tekkis vajadus trotsida mõne instruktori nende arvates väära käitumist, siis kajas Heidelaagri mändide all «Mats alati on tubli mees ... » See rütmikas rivilaul meeldis ka sakslastele, kuni nad teada said, et Mats «ei kummarda saksa ees» ... Aga seda uljamalt siis laul kõlas.

Saksakeelseid rivilaule õpetasid poistele õhtutundidel sakslastest instruktorid. Selgeks said «Erika», «Lily Marleen», «Westerland» ja teised populaarsed laulud. Eesti lauludest õpiti peale sõdurilaulude muidki, mida kõlbas marsitaktis laulda, nagu «Sauna taga», «Kuldne õhtupäike» jt.

Alguses pandi pearõhk heale rivile, rühile, esinemisoskusele, rivilaulule. Au sees oli ka sport. Kui aga rividrilli peeti piisavaks, jaotati poisid kompaniidesse, anti välja relvad ja siis läksid lahti juba tegelikud relvaõppused..

Väga omapärane oli meeste jagamine kompaniidesse: see toimus nö. orjaturu põhimõttel: pandi kõik mehed rivisse ja siis asusid kompaniiülemad kordamööda mehi välja valima. Algul valis ühe mehe IV, siis III, II ja lõpuks I kompanii Ülem. Siis algas uus ring. Spiessid panid nimed kirja ja kui mehed jagatud, viidi nad juba oma kogu varandusega uude majutuskohta.

Oktoobris määratakse Eesti Leegioni I rügemendi ülemaks kolonelleitnant Augsberger, varsti peale teda saabub kohale ka meie pataljoniülem kapten Georg Eberhardt.

Novembris saabus kohale veel allohvitsere ja spetsialiste diviisist «Deutschland», ning siis alustatakse riviõppuste kõrval ka relvaõppustega.

Käskkirjaga määratakse 10. 12. 42 pataljoni suuruseks 3 laskurkompaniid, üks (4.) kompanii alustab väljaõpet nn. raskekompaniina, staabikompaniist omakorda eraldatakse 5. kompanii. 5. kompanii juurde moodustatakse üks alljuhtide õpperühm, mille juhiks saab lipnik Herbert Fiala. Antakse käsk kiiresti alustada intensiivset väljaõpet eesmärgiga, et pataljon oleks valmis manöövrite läbiviimiseks ja lahinglaskeharjutusteks veebruari viimaseks nädalaks.

Detsembri alguses saabuvad veel täiendavalt 97 väljaõpetajat, nende seast määratakse enamus rühma-, jao- ja relvaülemaid. Pataljoni peaarstiks määratakse ülemleitnant dr. Werner Laumann, autokooli ülemaks Ottmar Januschka, ülempioneeriks Kurt Schärpf, vanemkassiiriks Karl Felke.

Detsembris saadetakse alljuhtide täienduskursustele suur grupp Eesti allohvitsere, peale aastavahetust suunatakse aga paljud poisid eriõppustele: tankitõrjekahurimehed Hilversumi, radistid Poznani, grupp Eesti ohvitsere Bad Tölzi.

Jõuluni käis väljaõpe vaid käsirelvadega - püssid, püstolid, püstolkuulipildujad. Enne uut aastat aga saabusid kohale kerge- ja raskekuulipildujad ja granaadiheitjad, kaugusemõõtjad, tankitõrje- ja jalaväesaatekahurid. Siis algas väljaõppel uus kvaliteet; ei kulutatud asjata ühtegi minutit.

Pilk ühele harilikule õppepäevale raskekuulipildujate rühmas: 7.30 äramarss, maastikule jõuti kell 8. Esimesed 30-40 minutit kulus rivile, kus harjutati hargnemist relvadega lahingolukorras. Kui ilm juba valgeks läks, järgnesid üleminekud rünnakule, positsioonidele asumine, positsioonide vahetamised. Märkide kätteotsimine ja edastamine teistele relvameeskondadele, kauguste määramine. Relva väljasihtimine, töö optilise sihikuga, külgpiirajatega. Harjutused sügavustule andmisel (üles-alla), indirektlaskmine (kaudne, üle künka, üle takistuste, üle oma aheliku ründele minnes). Midagi sarnast toimus ka granaadiheitjate rühmas ja kergekuulipildujate jagudes. Kõik relvad olid juba kindlalt mehitatud numbritega, õppusel aga pidi igaüks ka teiste numbrite ülesandeid täielikult valdama. Suurt rõhku pandi just iga relva võimaluste ärakasutamise oskusele. Õppused maastikul kui ka sisetundides viidi läbi jagude ja relvade kaupa. Et iga relva teenindas 3 - 4 meest, siis jätkus igaühele kogu aeg tegevust - ringivahtimiseks aega ei olnud. Tuli ikka ja ikka jälle kõiki võtteid lihvida, see muutus lõpuks tüütavaks. Kui aga asi läks võistlusteni, siis hakkas see isegi paljudele meeldima.

Üks lihtsam, kuid ebameeldivam harjutus oli laskurivahetus, kus 1. ja 2. number pidid kohad vahetama. Sihtur nihutas end veidi vasakule, sööstja pidi temast üle hüppama ja olema kohe ka valmis edasi tulistama. Kuna hüpata tuli lamamisasendist, siis maanduti mingi omapärase konnahüppega.

Sõdur vajab ka meelelahutust. Algul pakkusid seda kino ja kantiin (õllesaal), hiljem ka raamatukogu ja teatrisaal, kus esinesid külalistrupid. Eestlased eelistasid muidugi kantiini. Enamasti külastati seda puhkepäevadel. Õlu ei olnud just kõrgest klassist, aga sõdurpoisile kõlbas küll. Seal võis ka alati kohata mõnd vana tuttavat. Kui aga palju sõpru koos, tõusis kiiresti tuju ja löödi lahti hea eesti laul. Nii mõnigi kord hakkasid sakslased meie laulu mõnitama või õiendama, miks poolataridest ettekandjad eesti poisse alati esmajägekorras teenindavad. Sellest tekkisid mõnedki kähmlused. Üks kõvem löömamees oli Varba Sass ehk Mihkel Roo, teised aitasid kaasa. Pärast kaklusi oli vaja jõuda läbi metsa oma barakki enne korrapidaja-ohvitseri. Siin päästsid eesti poisse nende kiired jalad.

Jõuluõhtut (pildil) peeti õppelaagri Sõduritekodus. Meeleolu eest hoolitses hilisem tankitõrjekahuri (PAK) ülem Ilmar Ainsaar. Rõõmu tunti kodumaalt saadetud kingituspakkidest. Jaanuaris suunatakse V kompanii ülemaks ltn. Bernhard Langhorst ja selle suuruseks määratakse 134 meest + 28 väljaõpetajat. 20. jaanuaril arvatakse täiendavalt pataljoni koosseisu 46 Kiievi pataljonist saabunut.

Aasta alguses saabusid esimesed autod, algasid motokursused. Esimene autojuhtide kursus algas tegelikult juba detsembris. Siis oli väljaõppeks kasutada üks päevinäinud «Studebaker», millega laagri ringteel harjutati. Sisetundides õpiti mootori ehitust. Kui aga juba rohkem autosid kohal, algas mitu kursust korraga - pataljon vajas palju autojuhte. Opiti tundma nii bensiini- kui ka diiselmootoreid.

Nendest kursustest jäi poistele halb mälestus: paar kuud hiljem vaatas üks sõidukooli instruktor, allohvitser, linnasõidupraktika ajal söögimajas liiga sügavale klaasi põhja ja tegi hiljem linnas avarii. Karistus oli ränk: kogu pataljon viidi järgmisel ööl trahvirännakule. Paljud arvasid, et see on tavaline õppehäire, ja tõmbasid saapad palja jala otsa. Juba esimese tunni järelolid neil jalad lootusetult villis. Iga puhkehetke ajal käisid ringi sanitarid, lõikasid villid katki ja määrisid joodiga. Ja au poistele - keegi ei astunud kõrvale, kuigi kolonni lõpus sõitsid igaks juhuks punaseristiautod.

Hommikul tagasi jõudnud, rivistati pataljon õppeplatsil üles ja patustajad toodi rivi ette. Alles siis saadi tegelikult teada, mispärast pataljon oli selle rännaku teinud. Süüdlastel tõmmati pagunid maha ja määrati 7 päeva kartsa. Teised käsutati aga voodisse; õppused jäeti sel päeval ära, arstid ja sanitarid käisid poiste jalgu tohterdamas. Ka pataljoniülem Eberhardt ise ja peaarst dr. Laumann käisid barakid läbi. Eberhardtis ei olnud kurjust, pigem kaastunnet. Ja ausalt öelda, ega tema peale ei pahandatudki. Niipalju austust oli tekkinud selle lühikese ajaga pataljoniülema vastu.

4. veebruaril ülendatakse ltn. Herbert Burgdorf ülemleitnandiks ja ta määratakse hiljem II kompanii ülemaks. Nädal hiljem saabuvad tagasi 51 Eesti alljuhti, kes jagatakse kompaniide vahel ära. 19. veebr. suunatakse rügemendi luurekompaniisse 25 meest, enamus sakslased. Päev hiljem saadetakse 75 meest Lauenburgi, neist paljud ei tule tagasi meie pataljoni.

Noorsõdurile on kõige pühalikum sündmus sõdurivande andmine. See toimus 13. veebruaril 1943. a. ühel uduvihma-hallil ennelõunal. Pataljon rivistus õppeväljakule, SS-lipuga kaetud kõnepuldi ette. Selle kõrvale olid asetatud granaadiheitja, raskekuulipilduja ja püssid hakis - meie peatse sõjatee sümbolid.

Elmar Silm:

«Kui pataljon oli üles rivistatud ja õppeväljakule püstitatud lipuvardasse heisatud haakristilipp, läbis meeste ridu pomin: «Kus on Eesti lipp?» Sumin meeste hulgas ei jäänud märkamata ka vannutamise korraldajatele. Veidi enne rügemendiülema kohalejõudmist jooksis keegi ja kinnitas Eesti trikoloori juhuslikult leitud vardaga väljaku keskel asetseva raadio- ja filmimeeste auto külge. Hiljem, omavahelistes vestlustes ei selgunudki, kust või kelle poolt lipp toodi - seda ei mäletanud mitte keegi.»

Piserdas vihma.

«Meeste kiivrid löövad vihmast läikima. Seda teravama kontrasti moodustavad karmi lõikega näod kiivri serva all. Nemad teavad, mispärast nad siin on, nemad on väljas oma rahva eluõiguse eest, ja selleks saab neid siduma varsti antav vanne, mis liidab neid suurde võitlusrindesse.»

Elmar Tõnismäe, sõjakirjasaatja, hilisem tankitõrjekahurite autojuht:

"Kõlasid orkestrihelid. Marssis kohale Saksa allohvitseridekooli aukompanii.

Täpselt kell 10. 45 saabus pataljonikomandör kapten Georg Eberhardt.

Möödunud leegionäride rivist, läheb ta kõnepulti ja tervitab Eesti Leegioni. Kõuena kajab eesti poiste vastus oma komandörile.

Oma lühikeses kõnes ütles Eberhardt muuseas:

«Te olete siia tulnud paljudest Eestimaa paikadest ja teid kõiki on kandnud tahe võidelda oma maa eest. Meie silme ees on eeskujuna vaprate sõdurite ülim ood elust ja surmast. Kõigi sangarite igavene eeskuju elab edasi meiegi vandes, mille me täna anname ... »

Leegion tardus valvelseisakusse, aukompanii tervitas relvavõttega, pühalikult kõlas orkestrilt vana saksa sõdurilaul «Ich hatte einen Kameraden».

Ette astus pataljoniülema adjutant, hoides käes paljastatud mõõka. Leegioni ridadest sammusid sinna kuus reavõitlejat ja üks ohvitser, asetasid vasaku käe mõõgale ja tõstsid üles parema käe. Ka kõikide teiste leegionäride käed tõusid pühalikuks vandeks." Adjutant luges lausete kaupa teksti, mida kogu Leegion kordas:

«Ich schwöre bei Gott diesen heiligen Eid, dass ich im Kampf gegen den Bolschewismus dem Obersten Befehlshaber der Deutschen Wehrmacht, Adolf Hitler unbedingten Gehorsam leisten und als tapferer Soldat bereit sein will, jederzeit für diesen Eid mein Leben einzusetzen!»

Tõlkes:

«Vannun Jumala nimel selle püha vande, et ma võitluses bolševismi vastu osutan tingimusteta kuulekust Saksa sõjajõudude ülemjuhatajale Adolf Hitlerile ja vapra sõdurina olen alati valmis selle vande täitmisel andma oma elu!»

Relvavanne oli antud. Antud tõemeeli ja usaldavalt liitlasele, kes aitas võidelda meie verivaenlase vastu. Tulevikku ei teadnud aga veel poliitikudki. Alles kaks nädalat tagasi oli lõppenud Stalingradi tragöödia.

Kuu aega hiljem, täpsemaIt 23. märtsil 1943 arvati esimene pataljon rügemendi koosseisust välja ja suunati Lõunarindele, Ukrainasse. Seal pidid õppused veel jätkuma

Pataljoni koosseisus oli

sakslasi:
15 ohvitseri
56 allohvitseri
126 reavõitlejat

eestlasi:
7 ohvitseri
68 allohvitseri
701 reavõitlejat

kokku seega:
22 ohvitseri
124 allohvitseri
827 reavõitlejat

Pataljoni suuruseks seega kokku 973 meest.

Oli 4. aprill 1943. a. Pealelaadimine toimus Kohhanovka Jaamas.

«Nägemiseni Eestis,» olid rügemendiülem Franz Augsbergeri eestikeelsed jumalagajätusõnad. Aasta hiljem kohtusimegi Eestis, aga muidugi oli palju poisse selleks ajaks juba igaveseks Ukraina steppidesse jäänud.

Allikas:

pataljon "Narva" ajalooraamatu I osa "Minu Au On Truudus", kirjastus "Greif", Tartu 1995