Olukord enne Izjumi lahingut

Koostas: Andri Ollema

5. juulil 1943. a. algas Kurski kaarel Saksa vägede pealetung Teise maailmasõja ühe suurima tankilahinguga. Sellel operatsioonil kulutatud jõupingutus otsustas praktiliselt terve sõja saatuse.

Sõjaline operatsioon oli kaheetapiline: Kurski-Orjoli ruumis 5. juulist kuni 18. augustini, Belgorod-Orjoli ruumis (nn. Izjumi platsdarm) 17. juulist kuni 23. augustini.

Ühel pool seisid Saksa Armeegrupp "Mitte", mille juhatajaks oli feldmarssal Hans Günther von Kluge (pildil vasakul) ja Armeegrupp "Süd", mida juhtis feldmarssal Erich von Manstein (pildil paremal).

Armeegrupp "Süd" koosseisu kuulus ka motoriseeritud Relva-SS diviis "Wiking", mille koostisosa oli pataljon "Narva".

Teisel pool seisid Punaarmee Brjanski, Edela-, Kesk-, Voronezi- ja Stepirinde väed.

Esialgu saavutasid Saksa väed edu, kuid hiljem kujunes olukord rindel neile raskeks. Saksa vägede pealetung kestis kuni 12. juulini. Alates 15. juulist alustas Punaarmee üldist vastupealetungi. See algas üheaegselt kogu Vene-Saksa vahelisel Idarindel alates Leningradist kuni Musta mereni. Donbassis oli 8 Vene armeed, Saksa poolel aga oli seal 2 armeed ja operatiivgrupp "Kempf" ¬kokku 27 diviisi.

Saksa rinde olukorda raskendasid veelgi sündmused Itaalias, kuhu, appi, saadeti osa idas paiknevaid väeosi. Sõjategevuse ägenemine Idarindel takistas aga vägede ümberpaigutamist. Pärast raskeid tankilahinguid tuli Saksa vägedel üksteise järel loovutada Kursk, Orjol ja Belgorod, ning tõmbuda Keskrindel tagasi Brjanski ruumi, nn. Hageni liinile.

Juba 20. jaanuaril 1943. a. oli Moskvas kavandatud operatsioon üldnimega "Skatšok" (eesti keelde tõlgituna "Hüpe"). Operatsiooni üldjuhiks kinnitati marssal K. Rokossovski. Selle siht oli:

1. Lõhestada Saksa väekoondised Kurski kaarel kaheks eraldi rindeks, põhja- ja lõunaosaks.

2. Murda rinne läbi mõlemalt poolt ja jõuda mõlemast suunast üheaegselt Harkovi joonele, sulgedes kogu Donbassi suurde kotti.

Kuid see hiigeloperatsioon nurjus. Selles oli suur osa ka pataljon "Narva" võitlejatel. Operatsiooni "Skatšok" alguses oli eriline koht Izjumi platsdarmil. Just siit algas lõunapoolse läbimurde esmane osa ja jätkus Konstantinovka-Stalino joonel kuni Aasovi mereni.

Pataljon "Narva" tuleristsed olid Andrejevka küla juures. Vaatamata sellele, et Severski Donetsi jõe läänekallas oli järsk ja jõe forsseerimine raske, otsustas Punaarmee murda oma tankijõududega läbi just nimelt Andrejevka küla juurest. Selleks oli tal kolm põhjust:

1. Punaarmeel oli mitmes kohas Severski Donets juba ületatud ja läänepoolsel kaldal loodud kaks tugevat sillapead. Samuti suudeti hoida töökorras Izjumiga ühendust pidavaid sildu.

2. Lauskmaa "Narva" positsioonide ees oli nagu loodud tankidele läbimurdmiseks, kusjuures Andrejevka kaudu oli lühim tee Lozovaja jaamani. Lozovajasse suubus viis raudteeharu ning selle sõlme äralõikamisega oleks Saksa vägede varustamine muutunud küsitavaks.

3. Ilmselt teadis Punaarmee juhtkond, et selles lõigus puudus Saksa vägedel tankiväe toetus, nõrgendatud oli ka suurtükivägi. Täiesti puudusid liikursuurtükid. Tankidiviisid "Das Reich", "Totenkopf" ja "Wiking" asusid sel perioodil kaitselahingutes Belgorodi ruumis.

Rindejoon oli sakslaste poolt üldiselt hästi valitud: Severnõi Donetsi jõgi - Miusi jõgi - Aasovi meri. Peale Donbassi oli tarvis lahti hoida ka Krimmi maakitsus, et tuua Krimmist abiväge või kindlustada Saksa väekoondistele läbipääs poolsaare mahajätmisel.

Punaarmee esmane ülesanne oli läbi lõigata raudtee Lozovaja Harkovi vahel, et raskendada selle lõigu varustamist. Selles oli eriline osa Punaarmee Edela- ja Lõunarinde vägedel. Rindelõigus, kuhu asus pataljon "Narva", oli eelnevalt valitsenud kolme kuu jooksul täielik rahu. Sakslasi lahutas venelastest 125 m laiune ja 9 m sügavune Severnõi Donetsi jõgi. 32-40 km laiust rindelõiku kaitses 3 jalaväediviisi ning just äsja sellesse lõiku toodud diviis "Wikingi" rügemendid "Germania", "Westland" ja soomustatud pataljon "Narva". Nii nagu mõlemad "Wikingi" rügemendid, nii polnud ka eestlaste pataljon täiskoosseisuline, palju sõdureid oli puhkusel. Puhkusel viibisid aga just vanemad, kogenumad mehed, kel eelnevalt juba lahingu kogemusi IdarindeIt.

Kes olid selles lõigus Saksa vägede vastas?

Nõukogude Edelarinde kahes ešelonis asusid kuus kaardiväearmeed ja üks õhujõudude armee. Otse pataljon "Narva" vastas, Izjumi ruumis, olid esimeses ešelonis 1. ja 8. armee, teises - 12. armee.

7-8 päeva enne pealetungilahinguid grupeeriti ümber suured Punaarmee üksused. Suurendati tunduvalt suurtükivägesid ja tankikoondisi.

Nende väeosadega oligi pataljon "Narva" grenaderidel kolme päeva jooksul pidev kokkupuude. Izjumi ruumist kuni Aasovi mereni algasid pealetungilahingud 17. juulil 1943. a. Miusi jõe ületanud Punaarmee üksuste pealetungiplaan oli purustada sakslaste Armeegrupi "Süd" väegrupeeringud, vallutada Harkovi linn ja jõuda välja Dnepri jõeni.

Lõigus, kuhu asus "Narva", olid kaitsta järgmised asulad: Tšervonnõi Sahtjor, Semjonovka, Barvenkovo, Gruševanna ja Andrejevka. Sügavuti ulatus kaitstav maa-ala 120 kilomeetrini. Rindejoone pikkuseks oli 15-20, kohati 30 km, diviisi kohta. Täielikult puudus teine kaitseliin. Diviisidel oli reservis kuni 2 pataljoni.

17. juuli varahommikul alustasid üheaegselt pealetungi Punaarmee 1. ja 8. armee üksused. Nende kahe vahelt tungis läbimurdesse 12. armee. Neile üksustele oli antud käsk läbida nimetatud 120 km nädalaga ja jõuda välja 1. ja 8. armee ühinemispaika Krasnoarmeiskoje piirkonda. Lõpuks aga kõigil ühineda Miusi poolt väljatunginud Punaarmee osadega ja sulgeda Donbassi kott.

Pataljon "Narva" lõigus algas pealetung 19. juuli hommikutundidel. Noored poisid said kohe tunda vastase raskerelvade arvulist üleolekut. Ligi 100 (mõningatel andmetel isegi rohkem) mitmesugust toru oli vastasel koondatud ühele kilomeetrile, seega vähem kui 10 meetri kohta üks toru. Pataljon "Narva" poolt kaitstav ala oli sirgjoones 800-900 meetrit.

Lahingud «Narva» poiste ja 12. armee üksuste vahel kestsid kolm ööpäeva. Selle aja jooksul löödi kõik rünnakud tagasi, kuigi ei saadud oma diviisi ega rinde kahurväelt erilist toetust. Neile olid toetuseks antud küll mõned Wehrmachti tankitõrjekahurid, mis aga lahingute käigus õige pea rivist välja langesid.

Rünnakute pidevus pidi viima Punaarmee sihile. Kui aga rünnakuhoog 21. juuli õhtuks rauges, oli kulutatud kogu kohal olnud sõjatehnika. Väli Andrejevka küla ees oli kaetud tankirusudega ja punaväelaste laipadega

Venelaste sõjaväe juhtkond ei suutnud kuidagi uskuda, et Kõrgendik 186,9 jäi vallutamata. Ja seda kaitses mingi tundmatu, rindekogemusteta, pataljon, kes kannatas välja tohutu löögirusika raskuse, ega taganenud ühegi rünnaku aegu, rääkimata allaandmisest.

Kasutatud allikad:

Pataljon "Narva" ajalooraamatu I osa "Minu Au On Truudus", kirjastus "Greif", Tartu 1995
Bendt, Mihhail – "Edukas algus, väärikas lõpp," kirjastus "Vali Press OÜ", Tartu/Põltsamaa 2007