Lahingud Sharkova - Valki lõigus

Koostanud: Andri Ollema

Pikalt puhata ei lastud, kuna vaenlane ründas lääne pool Harkovit suurte jõududega ja diviisil "Wiking" tuli taas võitlusesse astuda juba mõne päeva pärast Hadnitsat kaitsesid sellega külgnevat piirkonda rügement "Westland", pataljon "Narva" ja osa diviisi "Wiking" tanke. On üleüldse omamoodi ime, et pärast nii ränku lahinguid, nagu Izjum ja Hadnitsa, suutis pataljon, mille igasse kompaniisse oli rivisse alles jäänud ainult 30-40 meest, end taas 3-4 päevaga koguda, aga eks selles oli oma osa meeste motivatsioonil.

Punaarmee pealetungi alustas 32. kaardiväe laskurkorpus. Pealetungitsoonis olid veel Klenovoje, Krõssino ja Maksimovka küla. 32. korpuse taga pidid läbimurdekohta sisenema 18. ja 29. tankikorpus. Kolm tankikorpust ründas nelja pataljoni ja üht tankibrigaadi.

Peale suurtükiväe ja "Stalini orelite" tulelööki ründasid Saksa vägede positsioone ründelennukid ja kaugpommitajad. Nende tugevate maa ­ja õhutulelöökidega loodeti hävitada kõik elusolev kaevikutes. Kõige kohutavama surmarahe alla sattuski rügement "Westland". Gille tõmbas kogu diviisi idatiiva metsaservale lõuna pool Olšhanat. "Westland" taganeb vastavalt käsule, kandes selles lahingus suuri kaotusi. Vene laskurkorpus tungis peale kindla veendumusega, et ei kohta mingit vastupanu. Kuid korpus võeti vastu sellise marutulega, et pealetung tuli peatada ning enneaegu lahingusse paisata 29. tankikorpus.

Eeldades Punaarmee läbimurret selles ruumis, saatis Saksa väejuhatus ettenägelikult sinna abivägesid Olšhana ruumist. Toimus äge ja verine lahing mõlema poole tanki- ja jalaväe osavõtul.

Punaarmee peakorter sai kell 12 päeval esimese ettekande olukorrast. 32. kaardiväe-laskurkorpuse komandör teatas: "Asume kõrgendikul 288,1, jõudsime Hadnitsa metsamassiivi, vastane osutab visa vastupanu. Korpus kannab ränki kaotusi."

Nõukogude vägede surve diviisi "Wiking" idatiivale suureneb päev-päevalt. SS-Brigadeführer Gille on vaenlase plaani läbi näinud: "Vaenlase kõik pingutused on suunatud Harkovi-Poltaava maanteele. Kaotused ei oma neile seejuures mingit tähtsust."

Samal ajal, kui Voroneži rinde väed kaitsesid Bogoduhhovit ja jätkasid rünnakuid Olšhana ruumis, alustasid Stepirinde väed lahinguid Harkovi pärast. 21. augustiks olid läbi lõigatud kõik Harkovit ümbritsevad raudteed ja maanteed peale Merefa - Krasnogradi tee. Saksa üksustel oli kottijäämise oht. Bogoduhhovi ruumist toodi Harkovi kaitseks diviisid "Das Reich" ja "Totenkopf". Nõukogude kolonnid jätkasid pealetungi edela suunas, kus Relva-SS'i üksused olid sunnitud jätkuva rünnaku rurvel taganema. Vaatamata diviisi "Das Reich" meeleheitlikule vasturünnakule tuli Harkov käest anda. Seekord lõplikult. 22. augusti pealelõunal algas Saksa väekoondiste taandumine Harkovist Merefasse ja VaIki alla. Vaenlase jõudude sidumiseks alustas üks Saksa grupeering rünnakut Korotitšile.

Venelased tahtsid edu ära kasutada ja läbimurret lõuna suunas tangikujulise edasiliikumisega jätkata, lootes sedasi Lõuna-Ukrainas asuvad Saksa väed lõksu ajada. Selle nimel paiskasid bolševikud rindele üha uusi ja uusi jõude.

24. augustil tuleb käsk pataljon lahingukorda seada ja ratastele asuda. "Narva"(pildil) kolonn on jälle teel.

27. augustil asus pataljon Silovi küla ette kaitsele. See asus umbes 12 km Valki linnast põhja pool. Meie taga oli raudteeliin, mille rööpaid ja sildu hakati pioneeride poolt õhku laskma. Ümberringi põlesid külad ja paks suits roomas laisalt taevalaotusse. Ukraina suur suvine palavus kestis ja langenud loomade korjused meie ümber levitasid hirmsat lehka.

Peatus tehakse suures metsistunud õunapuuaias. Siia ligidale on rajatud uus kaitseliin. Pataljon asub väga soodsalt lamedal mäeseljal. Selja taga on kõrge stepirohi, mis hõlbustab meie liikumist. Otse ees asuvasse nisupõldu, mis eelnevalt autode vahele pingutatud kettidega lamandatud, asetasid pioneerid mitusada jalaväe- ja tankimiini. Poisid valmistusid seekord põhjalikult vaenlase vastuvõtuks. Kindlustati laskepesi, ehitati punkreid. Mõni tund hiljem võib läbi binokli juba näha ka vastas mäenõlvakul kaevuvaid punaarmeelasi.

Järgmisel hommikul ründab vaenlane meid 2. kompanii paremal tiival. Tankid, mis pikkamisi vastaspoolselt mäeseljandikult laskuvad, satuvad meie pakkide haardesse ja nad hävitatakse. Nähes tankide saatust, loobub mäeseljandikul rünnakuks valmistuv venelaste väeüksus sellest mõttest. Meie patareid võtavad nende kogunemiskohad tõkketule alla, kuid saavad kohe ka ise karistada. Neid ründavad madallennul ründelennukid. Mõne aja pärast aga saabub pataljoni lõiku vaikus, duelleerimist jätkavad vaid jalaväerelvad.

Ilmar Ainsaar: "Tankide laskmise ajal olid venelased avastanud meie «Tasuja» asukoha. Nad veeretasid Ühe oma rasketõrjekahuri otse mäeveerule ja nii tekkis ainulaadne duell: kaks vene «ratspummi» vastamisi. Vene PAKid olid väga head relvad, nende mürsu väljalaskekiirus oli väga suur: kui juba tank oli kord sihikul, siis ta enam ei pääsenud!

Tuld, mulda ja metalli lendas mõlema kahuri ümber. Kuid meie mehed - kapral Promen, Värv ja Tõniste olid kiiremad ja täpsemad - vene kahur lasti puruks."

Üks vene tank oli rünnaku alguses sõitnud miini otsa. Päev läbi seisis ta vaikselt meie ees orus, öösel aga kostis sealt kopsimist: küllap püüti talle elu sisse puhuda. Kaks meie kuulipildujat liikusid vähe ettepoole ja siis andsid korraga paar valangut remondimeeste pihta. Nood vastasid algul koletu sõimuga, siis aga jäi kõik vaikseks.

II kompanii eelpostid teatasid, et vastasel on üks rünnakugrupp öösel soost läbi tulnud. See otsustati lõksu meelitada. Aovalgel saabus pataljoni staabist rünnakrühm kahe rünnakkahuri saatel. Neile tehti ülesandeks grupi ründamine, kuna II kompanii meeste osaks jäi selle äralõikamine oma baasist.

Äkkrünnak õnnestus hästi. Paar valangut - ja kõik oli lõppenud. Venelastele tuli meie rünnak tõelise üllatusena ja nad ei olnud vastupanuks võimelised. Meie saak: paarkümmend jahmunud vangi.

Pärast esimese rünnaku ebaõnnestumist jäeti "Narva" pataljoni positsioonid rahule. Jalaväe ebaõnnestumisi taheti korvata lennuväe rünnakutega, aga ka siin polnud venelastel erilist edu: kolme päeva jooksul ei olnud pataljonil ühtegi langenut, vaid paar kergemalt haavatut.

Õhtud ja kottpimedad ööd olid meie sõjameestele harjumatult vaiksed. Ühel hommikul tõmmati pataljon tagasi.

Jõudsime Valki alla.

Oli teada, et Punaarmee eesmärgiks oli lääne pool Harkovit tungida kiiluna välja Dneprini ja haarata Saksa armee hiiglaslikku kotti. Vihastesse lahingutesse Šarovka ja Valki juures olid rakendatud diviisid "Wiking" ja "Totenkopf". Hitler vastas eitavalt SS-Obergruppenführer Gille palvele saata tema diviis uuele ümberformeerimisele. Diviisi lahingkoosseis oli selleks ajaks paari tuhande meheni kokku sulanud, rivist olid väljas paljud raskerelvad ja mototehnika. Aga lahingumoraal oli viikingitel tugev ja see tegi imet veel paljude kuude jooksul.

Lahingud kestsid kuni 28. augustini. Vaatamata suurele ülekaalule relvastuses ja inimjõus ei saavutanud Punaarmee edu. Nendest lahingutest võtsid osa Punaarmee 5. kaardiväe tankiarmee ja 53. armee. Kahe armee vastu võitlesid Saksa 3. ja 6. tankidiviis ja Wehrmachti 198. jalaväediviis. Üks korpus kahe armee vastu!

Vene 5. kaardiväe-tankiarmee kandis nendes lahingutes tohutuid kaotusi: 543 tuleüksusest oli alles ainult 50. Ta komplekteeriti ümber tankikorpuseks, mida täiendati suurtükiväega ja koondati Starõi Mertšiki ruumi "Wikingi" vastu. Sealt alustas tankikorpus rünnakuid Valkile koos 53. armeega.

Kogu Harkovi ruumi lahingute ajal tegutses diviis "Wiking" Bogoduhhovi - Olšhana ruumis, likvideerides sissemurdeid ja riivistades neid. Lahingud Krõssino, Klenovoje, Maksimovka, Hadnitsa, Olšhana, Gavriši, Aleksandrovka, Starõi Mertšiki, Kovjagi ja Valki all - pea nendest kõikidest võttis osa ka pataljon "Narva".

Pärast diviiside "Das Reich" ja "Totenkopf" lahkumist Harkovi kaitsele jäi kogu rinde raskus "Wiking'i" õlule, keda abistama jäid vaid mõned väiksemad Wehrmachti väeosad.

Kohe suurendas Punaarmee survet. Juurde toodi soomustehnikat ja värskeid väeosi. "Wiking'i" tankide taandumisel said aga rinderaskust taas tunda pataljon "Narva", rügement "Westland" ja diviisi luurepataljon, kus teenis samuti palju eestlasi. Need kolm väeosa olid viimased, kes pidasid kinni pealetungivat Punaarmeed, et tagada kõikide sõjaväeüksuste, vooride ja tagala taandumine. Seista kergerelvastusega tankide vastu polnud kuigi meeldiv ega kerge. Pataljonil oli taandumise käigus suuri kaotusi. Ajavahemikus 12.- 28. augustini peeti lahinguid iga päev ja tihti ka öösiti. Positsioonide vahetused toimusid ikka öösel. Koos diviisi teiste väeosadega taanduti Ogultsõ-Kovjagi-Valki alla.

Kasutatud kirjandus:

Pataljon "Narva" ajalooraamatu I osa "Minu Au On Truudus". OÜ "Greif" Tartu 1995
Pataljon "Narva" ajalooraamatu II osa "Terasest tugevamad". OÜ "Greif" Tartu 1997
Pataljon "Narva" ajalooraamatu III osa "Visadus võitis". OÜ "Greif" Tartu 1999