Belgorod - Harkovi lahingud (tuntud Hadnitsa lahingute nime all)

Koostanud: Andri Ollema

Peale Izjumi lahingut oli pataljoni kuulsus kulutulena levi­nud. Puhkuselt saabuvaid mehi võeti Saksa komandantuurides imehästi vastu, sageli anti neile kahekordne marsitoit ja väljas­pool järjekorda marketender. Imestati, et saabujad iga hinna eest püüavad võimalikult kiiresti jõuda rindele, oma üksuse juurde. Enamus sakslasi ei osanud arvatagi, et keegi peab Saksa relvadega omaenda võitlust..

Kohe pärast Izjumi lahinguid hakkas pataljoni gruppide viisi naasma puhkuselt saabujaid. Mõned mehed olid juba mitu päeva tagalas istunud ja oodanud rindelesaatmist, kuid mingil põhjusel seda ei tehtud. Eesliinil oli neil päevil iga mees vajalik, ometi istusid mehed tagalas. Miks? See küsimus jääbki ka nüüd pikki aastaid pärast sõda vastuseta.

III kompanii ülem Fritz von Böekmann viidi üle tagalateenis­tusse, sest tema vend oli rindel langenud. Aadliperekondade puhul oli ette nähtud vältida sugupuu katkemist. Nagu paljud mehed mäletasid, oli tal juba õppelaagri ajal ühe käelaba asemel protees. Oli väga hea ja mõnus ülemus.

Uueks kompaniiülemaks sai SS-Obersturmführer Leicht. Debicas oli ta algul pataljoni luurekomando ülem, hiljem V kompanii ülema asetäitja. Ette rutates, just tema oli see, kes 1943. a. detsembrikuu alguses Debicast "Narvale" uut täiendust käis toomas.

8. augusti ööl asus pataljon "Narva" taas ratastele. Autod hakkasid liikuma läbi viljaväljade ja aedviljapõldude. Pikka kolonni saatis kõrge tolmupilv. Õhus julgestasid pataljoni liikumist Saksa hävituslennukid. Hommikul peatuti ühes külas, kus tehti vahepeatuse pisikeseks puhkuseks, aedadest saadi õunu ja ploome, varsti hakkas kõlama siit-sealt ka eesti laul. Teekond läks peagi edasi, nüüd juba ümberpaigutatavate rohkete tankide saatel. Lõunasöök anti otse keset steppi ning kohe jätkati liikumist. Sõideti terve päev ja öö. Hommikul peatuti tihedas tammemetsas, masinatele kaevati augud ja heideti magama.

1943. a. 3. augusti hommikul kell 5 algas põhja pool Belgorodi, Tomarovka ja Stepnoje piirkonnas kahurväe tugev ettevalmis­tustuli: Punaarmee valmistus suureks pealetungiks. Pärast maalt ja õhust toimunud tulelööki läksid rünnakule tankid ja jalavägi. 5. augustil langes Bolgorod, 7. augustil Bogoduhhov.

Punaarmee suurrünnakust võtsid osa Voroneži rinne ja Ste­pirinne, lõuna pool Harkovit toetas neid Edelarinne. Voroneži rinde käsutuses oli ca 1000 soomustatud üksust, Stepirindel ­oli neid 1380. Belgorod-Harkovi lahingutest võtsid Punaarmee kolme rinde koosseisus osa 18 tankidiviisi ja 72 jalaväediviisi. Jõudes lahingute käigus poolkaares Harkovi lähistele, tugevdati Stepi­rinnet suurtükiväeosadega, samuti tankidega. Raskerelvade vahekord oli sellega muutunud 6,5:1 Punaarmee kasuks. Voroneži rinde positsioonidel oli enne suurlahingute algust tule tihedus ühe km kohta 230 raskerelvastuse tuleüksust ja 70 tanki.

Millised olid Saksa relvajõud samas ruumis? IV tankiarmee ja operatiivgrupp "Kempf", mis lahingute käigus reorganiseeriti VIII tankiarmeeks. IV tankiarmee võitles Voroneži rinde vägede vastu, operatiivgrupp "Kempf" Stepirinde vastu. Jõudude vahekord jalaväe osas oli ca 5:1 Punaarmee kasuks. Saksa poolel puudusid täielikult reservid, tuua polnud neid kuskilt.

Donbassi ruumis tungisid peale Punaarmee Edela- ja Lõuna­rinde väed, mis pärast Belgorodi ja Bogoduhhovi vallutamist suundusid Harkovi peale. Voronezi rinne liikus lääne poole Har­kovit, Stepirinde väed aga ida pool; Edelarinde väed tegutsesid kagus ja lõunas. Punaarmee siht oli mööduda Harkovist lääne ja lõuna poolt ning sulgeda linn kotti.

5. kaardiväe tankiarmee komandör kindral Rotmistrov otsus­tas tungida oma vägedega Saksa positsioonidesse kahes kiiluna: esimeses 18. ja 29. tankivägede korpus, teises 5. kaardiväe mehhaniseeritud korpus. Punaarmee juhtkond teadis, et vastase tankijõududest selles lõigus ei piisa rinde hoidmiseks. Otsustati liikuda tankiüksuste kiirete sissemurretega Saksa positsiooni­desse, seejärel pidi toimuma jalaväe sissetung läbimurdesse. Pärast Belgorodi langemist suunas Saksa vägede peakorter Izjum-Barvenkovo ruumis Donbassi kaitsnud tankidiviisid "Das Reich", "Totenkopf" ja "Wiking" Harkovi ruumi. Kolm esimest asusid positsiooni­dele Voronezi rinde vägede vastu, "Das Reich" diviisi motoriseeritud rügement "Deutschland" saadeti VIII tankiarmeed toetama.

Vene Stepirinde juhataja kindral Konev nõudis juba 9. augustil 5. kaardiväearmeelt otsustavat tegutsemist. Tuli jõuda Lju­botini rajooni ning lõigata läbi Harkovist läände suunduvad maanteed ja raudtee.

9. ja 10. augustil püüdis Punaarmee 5. kaardiväe tankiarmee tungida Saksa vägede positsioonidesse, kuid edutult. Uuesti koondati kõik tankijõud löögiüksuseks, et sisse tungida Polevoje, Olšhana ja Peresetšnaja rajooni, kuid taas asjata. Armee murdis oma hambad, aga sissemurret ei saavutanud. Need rünnakud koos Belgorodi vallutamisega läksid kindral Rotmistrovile kalliks maksma: ühe nädala jooksul kaotas Punaarmee 5. kaardiväe tankiarmee 383 tanki ja liikursuurtükki.

11. augustiks asusid Donbassist äratoodud Saksa SS-tankidiviisid positsioonidele: "Das Reich" ja "Totenkopf" Aleksandrovka - Sta­rõi Mertsiki ruumi. Harkov, mida Nõukogude stepirinde väeosad põhja poolt proovivad sisse piirata. Linn oli käinud mitmel korral käest-kätte ning mille talve lõpu poole Paul Hausseri ja Sepp Dietrichi tankikorpused tagasi vallutasid. Nüüd saab Harkovist jälle võitluste keskpunkt. Diviis "Wiking" kiirustab ööpäevaste peatusteta Klenovoje-Krõssino-Had­nitsa-Olšhana ruumi (mitte ära segada Olšanaga, mis edaspidi figureerib Tšerkassõ koti kirjeldustes), mis asub loode pool Harkovit, seal vahetataksde välja diviis "Das Reich". Ülesanne kõlab näiliselt lihtsalt: "Asuda positsioonidele kesmiselt kahesaja meetri kõrgusel küngaste ahelikul, mis asub põhja pool Krõssinot." Selle ülesande tegi raskemaks see, et ka vaenlane üritab esimesena samadele positsioonidele jõuda. Seega tuleb võidu joosta ajaga, mis kiiresti tiksub. Tankid liikusid maksimaalkiirusega, kuna tankikomandöridel oli käsk otsejoones põhja suunas läbi tungida ja ennast mitte millestki lasta pidada. Õhus oli tunda heitgaaside ja põlenud õli haisu. SS-Sturmbannführer Hans Kölleri tankide teed põldudel ja maanteedel tähistavad suitsu- ning tolmupilved. Kõrgel taevas särab augustipäike. Tankistide mustaks tõmbunud ja poristelt nägudelt niriseb higi, nende musta värvi vormiriided on õliplekilised. Õhk maapinna kohal oli rõhuvalt kuum. Tankide soomusel võib käed ära kõrvetada.

Diviisi "Wiking" tankid jõuavad küngaste aheliku harjale, mis ulatub Sinkovskist Krõssinoni. Nad on esimesena kohal ja annavad oma asukohast teada. Koheselt hakkavad nad head maskeerumist võimaldaval maastikul kaitseks valmistuma.

Mehhaniseeritud rügement "Deutschland" võttis üle positsioonid Kazatši ja Lopani piirkon­nas VIII tankiarmee koosseisus.

Sellest ajast on säilinud huvitav dokument - ühe pataljon "Narva" sõduri päevik. Päeviku, kus on sees isegi mõned skeemid positsioonidest, võttis lahinguväljal ühelt haavata saanud relvavennalt oma kätte "Narva" III kompanii bensiiniveoki juht Arnold Lehter, puhkusele tulles tõi selle koju kaasa, hoidis alles kuni kaheksakümnenda­teni ja toimetas siis oma sõbra Alex Kerki kätte USA-sse. Tänu viimasele jõudis päevik mitmeid keerdkäike pidi uuesti kodu­maale, esialgu küll vaid koopiana, aitamaks meenutada neid päevi.

Päeviku on kirjutanud IV kompanii sõdur, ilmselt granaadi­heitjate rühma mees. Järgnevas tekstis nimetame teda "päeviku autoriks".

Üks lehekülg sellest: "Pikka magamist ei tule - juba jagatakse suppi, üritatakse mingis loigus pesemas käia, kuid pärast ollakse mustemad kui enne. Suurte gruppidena üle lendavad vastase lennukid metsas varjunud pataljoni ei näinud, Saksa lennukeid praegu millegi­pärast näha ei ole.

10. augusti hommikul kell neli alustas pataljon sõitu Harkovi poole. Suhteliselt heade teede tõttu sõidetakse kiiresti. Teel toimus üks vastase õhurünnak. Pataljoni õhutõrjekahurid (flakid) hak­kasid tööle ja vastane suruti kõrgemale. Mõned mürsud lõhkevad küll üsna ligidal, kuid meil kaotusi ei ole.

Kell 8 sõideti läbi Harkovi ühest eeslinnast, Merefast, linna evakueeritakse. Tund aega varem on linna pommitatud, paljud majad põlevad. Eraisikud püüavad oma varanatukesega linnast põgeneda.

11. augustil peatuti ühes külas üsna rindejoone läheduses.

Teed on öise vihma tõttu muutunud poriseks, näeme, kuidas üks "Tiiger" rabeleb poris hulk aega, enne kui välja saab. Paar kilomeetrit eemal on nähtavasti vastase laskemoonaautod saanud tabamuse, sealt tõusnud suits varjutab päikese. Külaelanikud on kadunud - kes kaevunud maasse, kes lahkunud steppi. Kella 11 ajal algas õhulahing - Saksa hävitajad sööstsid kõrgelt "ratade" (vene lennukite hüüdnimi) kallale ja tulistasid mitmed neist alla. Hakkab tööle vaenlase kaugelaskepatarei ja mürsud lendavad külast vingudes üle.

Mehed ootasid rindeleminekut, sest selline olesklemine oli när­vesööv. 12. augustil asutigi positsioonidele, kaevuti, autodega toodi kohale laskemoon ja saadi sooja toitu."

Muideks, pärast Izjumi lahinguid puhkust saanud ja uuesti komplek­teeritud pataljon "Narva" saabus Olšhana rajooni koos "Wiking" diviisi põhijõududega. Seal toimus "Narva" juhtkonna ja alljuhtkonna ümberformeerimine. Pataljoniülemaks määrati SS-Hauptsturmführer Graf­horst, 1. kompanii ülemaks sai SS-Obersturmführer Schmidt, 2. kompa­nii ülemaks Eberhard Heder, 3. kompaniid juhtis SS-Obersturmführer Leicht, 4. kompaniid asus juhtima SS-Hauptsturmführer Karl Silberleitner. Vahepeal oli pataljoni tagasi saabunud hulk kodumaal puhkusel käinud, samuti kergelt haavatasaanud mehi.

Pataljon "Narva" liikus Olšhana rajooni Borki-Merefa kaudu ja asus Klenovoje-Krõssino piirkonnas positsioonidele. Küngaste aheliku ees, kuhu saabusid juba eelmisel päeval diviis "Wiking'i" luurerühmad, asub tasandikul Klenovoje küla. Olgugi, et punastel hordidel ei õnnestunud esimesena kõrgendikule jõuda, olid nad jõudnud end kindlustada selles külas ja loodsid sealt rünnakut alustada. SS-Brigadeführer Gille otsustab küla vaenlasest puhastada ja annab 13. augusti hommikuks rünnakkäsu. Küla peab vallutama I tankipataljon, kellele antakse saatva jalaväena kaasa rügemendi "Germania" III pataljon Hans Juchem'i juhtimisel, pataljoni "Narva" II kompanii SS-Obersturmführer Eberhard Heder'i juhtimisel. Eelväe moodustab tankirühm, kuulsa SS poeedi ja kirjamehe SS-Untersturmführer Kurt Eggers'i juhtimisel.

Küla plaaniti ära võtta äkkrünnakuga. Selle tegi raskeks kuna tuli läbida lage väli, mis oli kõik vaenlasel peopeal.

Punaarmee ülemjuhataja marssal Georgi Žukov andis käsu asuda 12. augustil pealetungile lõuna pool Bogoduhhovit sihiga vallu­tada VaIki linn ja jõuda Novaja Vodolagasse. Räsitud Punaarmee 5. kaardi­väe tankiarmee anti Stepirinde koosseisu ja täiendati uute tan­kidega.

13. augustil sai tankirühma ülem SS-Untersturmführer Kurt Eggers(pildil) rünnakukäsu. Oli ilus ilm ja tankid sõitsid lahtiste luukidega. Järsku kuulduvad lähedalt kahurilasud. Venelastel on õnnestunud seitse tankitõrjekahurit tulepositsioonidele paigutada ja nemad annavad nüüd II kompanii kolonni pihta tuld. Kurt Eggers, kes oma tanki tornist välja kummardudes ümbrust jälgib ja tema tank saavad täistabamuse. Mürsk läbib soomuse ja lõikab ohvitseri pooleks. Tema kehast eraldunud jalad kukuvad tanki sisemusse. Kahurisihtur ja -laadur on vere pritsmetest üleni punased, kuid imekombel jäävad ellu. Plahvatus on Kurt Eggersi ülakeha paisanud kaheksa meetri kaugusele, see tõmbleb krampides. Tankisihtur tormab oma ülema juurde, Eggers on koomas. Jalgadest pole niigi palju järel, et saaks verejooksu peatamiseks rõhksideme teha. Nüüd jookseb ka laadija sihturile appi, nad asetavad oma rühmakomandöri räbaldunud ja meelemärkuseta keha tankitorni taha soomusele.

Samal ajal kõlavad uued kärgatused ning pihta saab järgmine tank. Viiest Eggers'i tankirühma tankist kolm asuvad siiski vaenlasele vasturünnakule. Peatselt ongi metsaserval asunud vaenlase tankitõrjekahurid hävitatud, nende asukohast tõuseb vaid tumedat suitsu. Oma kamraadi eest on kätte makstud, kuid tema eluküünal kustub pärast kahe tunnist meelemärkuseta olekut. Lisaks SS-Untersturmführer Kurt Eggers'ile langes samal päeval ka teine diviis "Wiking'i" silmapaistvaid alljuhte. Pärast teist edutut rünnakut Klevoje külale langes ka rügement "Germania" II pataljoni ülem Hadnitsa lahingudSS-Hauptsturmführer Hans Juchem(pildil), kes oma sõjaväelaskarjääri jooksul oli osalenud rohkem kui viiekümnes lähivõitluses, saamata seejuures kordagi haavata. Vähestel ellujäänutel õnnestus pimeduse katte all tagasi tõmbuda. Ellujäänud germaanlaste juhtimise võttis enda peale ka selle põrgu läbi teinud ja kangekaelselt ning vapralt võidelnud pataljon "Narva" II kompanii ülem SS-Obersturmführer Eberhard Heder, kes meenutab: "See oleks minu ettekujutuse järgi olnud võimalik vaid siis, kui "Germania" võitlusgrupi rünnakuhoog oleks vastasele killus­tavalt mõjunud. Seda aga polnud märgata, seepärast viivitasingi rünnakukäsu andmisega.

Lõpuks aga sain rügemendist range, isegi vihase korralduse tegevust alustada, kuna "Germania" grupp olevat juba Klenovo­jesse sisse tunginud.

Nagu hiljem selgus, olid aga vaid mõned tankid küla servale jõudnud. «Germania» II. pataljoni niigi väga nõrgenenud koosseis ei suutnud vastase tugevas tules edasi tungida ja heitis maha. Selles lahingus langes ka nende pataljoniülem.

Ma ei olnud veendunud selle ettevõtmise õnnestumises - see on aga taolistes olukordades hädavajalikuks eelduseks. Kuid pidin siiski andma korralduse rünnaku alustamiseks. Vasakult pealetungiv Hando Ruus'i rühm oli esimestele majadele päris ligidale jõudnud. Lühikeste hüpetega jõudsin temani ja andsin korralduse tema rühmal pärast suurtükiväe ja granaadiheitjate tulelööki tormijooksuga külla tungida. Seal sain ka mina jalast kergelt haavata.

Tulelöök jäi aga tulemata, selle asemel sain rügemendist radiogrammiga hoopis käsu tagasi pöörduda.

Tagasitõmbumine toimus läbimõeldult ja ilma kiirustamata.

Minu üllatuseks olid meie kaotused väga väikesed, mida võib põhjendada vaid hea väljaõppega ja sõdurite aruka käitumisega lahingus."

III kompanii raskekuulipildur Heino Ridbeck meenutab: "See oli 12. augustil, kui II kompanii asus üle lageda välja ründama madalal seljandikul asuvat küla. Meie asusime paremale külgkaitsesse, et ründajaid ei oleks võimalik ära lõigata. Jälgisime lahingut 600-700 meetri kauguselt. Küla neil vallutada ei õnnestunud, vastase raskerelvade tulevall osutus liiga tuge­vaks."

Rügemendi "Germania" kahetuhandest mehest, kes üritasid Klenovjet vallutada, olid võitlusvõimelised veel vaevalt sadakond. Nad said käsu tagasi tõmbuda kõrgendikule 209 ja asuda seal kaitsepositsioonidele. Neil tuli katta peaaegu kolme kilomeetrilist rindelõiku, see teeb välja üks mees iga kolmekümne meetri peale.

14. augustil 1943 mõlemad vastaspooled kaevuvad ja hoolit­sevad oma haavatute eest. Rügemendi "Germania" positsioonid on kõrgendikul 209 ja pataljoni "Narva" positsioonid kõrgendsikul 202 - ellujäänud korrastavad oma täiesti segipaisatud posit­sioone ja on täis otsustavust Klenovoje küla tapvas lahingus lan­genud kamraadide eest kätte maksta.

15. augustil julgevadki punased pärast ettevalmistust rünnata. Nad väljuvad aeglaselt küla varjust, et kõrgendikku hõivata. Kell 13.00 kerkivad eesliinilt kolmevärvilised raketid – vaenlane ründab! Algab äge kuulipildujatuli. Sakslased ja eestlased lase­vad neil läheneda. Kui esimesed ründajad on jõudnud mõnekümne meetri kaugusele, avavad nad tule. Ründajaid on paar tuhat meest, nad on pärast sakslaste ebaõnnestunud pealetungi Kurski all kõvasti julgust juurde saanud. Kuid nende vastas ei seisa kaitsekraavides ainult kurnatud ja eelmistes lahingutes räsitud jalaväelased. Nende selja taga, kõrgendiku harja varjus, seisavad I pataljoni tankid, mille meeskonnad on end pärast Klenovoje rünnaku nurjumist jälle kogunud. Mehaanikud ja relvameistrid on eesliinil ööpäev läbi vaeva näinud, et kahjustusi kõrvaldada ning tankid ja relvad jälle lahinguvõimeliseks teha. Oli ju üksus kaotanud vaid pool tosinat tanki ja on saavutanud pärast remonttöid jälle oma endise löögi­jõu. Kõva tööd teevad ka pataljon "Narva" kaks õhutõrjekahurit noppides samuti maapealseid märklaudu tulistades vahetpidamata. Varsti vaikis õhutõrjekahurite tuli, üks neist oli läinud rikki. Mehed võtsid kahuritelt sihikud ja lukud ning taganesid. Hiljem läks SS-Obersturmführer Fiskar neid luuretankiga ära tooma ja tõigi!

SS-Obersturmführer Fiskar oli hulljulge mees, rahulik ja külmalt ning kiirelt olukorda hindav, otsustusvõimeline. Ta oli pataljon "Narva" meeste hulgas väga populaarne. "Poisid, peame vastu!" See oli tema julgustav hüüd ja sellega kaasnes enamasti ka sõbralik laks käega vastu teise mehe õlga.

Märguande peale tõusevad tankid nüüd mööda nõlva üles, ilmuvad järsku kõrgendiku harjale ja kihutavad kõrgendikult 209 alla punaste hordide üllatatud jalaväe keskele. Tankide kuulipildu­jad avavad tule. Vaenlased niidetakse jooksu pealt maha, lüüakse põgenema või lömastatakse roomikute all. "Germania" ja "Narva" ees lamavad mäenõlval sajad surnud ja haavatud. See on olnud tõeline vere­saun, oma langenud kamraadide eest on kätte makstud.

III kompanii raskekuulipildur Heino Ridbeck jätkab mälestusi: "Pataljoni ülejäänud lõigus näis kõik kurjakuulutavalt vaikne ja rahulik. Mõne aja pärast algas aga vastase raskerelvade tuli, mis oli kuidagi kobav ja otsiv, ei tabanud midagi muud peale viljahakkide, mis hämaruses põledes heitsid tontlikke varje. Vasakult oli pärastlõunal kostnud tugev lahingumüra - seal pidasid rügemendid «Germania» ja pataljon "Narva" II kompanii meeleheitlikult vastu. Näis, et paremal tiival on vastase soomusüksused rindest läbi murdnud, ja osa I ja III kompaniist saadeti külgkaitsesse takistama pataljoni ümberpiiramist.

Kell 21 jõudsid poisid mõlemast kompaniist tagasi, samal ajal saabus ka taandumiskäsk. Sõideti lääne poole läbi küla, mis oli pideva raskerelvade tule all ja põles. Hullunud loomad jooksid ja röökisid majade vahel. Külas asus sõdurite kalmistu korras­tatud haudadega. Mehed silmitsesid kalmistut ja tajusid, et mõne tunni pärast teeb vastane selle kõik maatasa."

Kui "Narva" pataljoni ülem Grafhorst, kes oma staabist suurt välja ei liikunud, ühel päeval võttis siiski nõuks minna eesliinile, sai ta kohe, veel pärale jõudmata, kas vaenlase kuulist või mürsukillust surma.

"Germania'st" natuke lääne pool, kõrgendikul 202, pidi nõukogudelaste jalaväe rünnaku vastu võtma pataljoni "Narva" II kompanii. SS-­Obersturmführer Eberhard Hederi(pildil) käsutuses on vaid poolsada eestlast, ülejäänud on kas langenud või haavatuna rivist väljas. Kuna "Narva" rindejoon oli Hadnitsa all vihaste võitluste tulemusel hõredaks muutunud, siis trügisid üksikud venelaste ründetrupid kohati sellest läbi. Edukalt likvideeris neid SS-Obersturmführer Ralf Fiskar. Kord tegi ta seda neljatorulise õhutõrjekahuriga (Flak), teinekord 50 mm tankitõrjekahuriga. Tsanspordiks kasutas ta enamasti IV kompanii kompaniitrupi autot, mille roolis autojuht Sulev Liht. Kus olukord muutus kriitiliseks, sõitis ta kahuriga kohale. Kiiresti seati kahur töökorda, tehti kümmekond pauku või valangut ja siis kiiresti tagasi, sest varsti langes sellele kohale tugev tulevall. Palju neis rünnaksööstudes venelasi surma sai, kes neid jõudis siis lugeda! Aga läbimurded said likvideeritud.

Ühe järjekordse läbimurde likvideerimisel sai Ralf Fiskar surmavalt haavata ja suri paar päeva hiljem välilaatsaretis.

Õhtuhämaruses alustavab punaste jalaväepataljon rünnakut. Soome lahe äärest tulnud mehed on end hästi kindlustanud ja täis otsustavust löögile vastu pidada. Ründavat vaenlast muudkui niidetakse maha. Nende kuulipildujate torud hõõguvad. Punaarmeelastel on aga inimressurss piiritu ja verest tühjaks jooksvate üksuste asemel saadetakse ründama üha uued ja uued kahuriliha hordid. Nii rünnatakse vahetpidamata. Iga langenu asemele ilmuvad uued ründajad, kes rühivad kõrgendiku 202 nõlvast üles.

Kõlavad hurraahüüded.

"Narva" eestlased võtavad nad vastu põrguliku tulega. Nad teavad, et see tulvalaine veereb neist varem või hiljem üle kuid antakse endast kõik. Nende komandör nõuab pidevalt raadio teel abi: "Tanke! Saatke tanke!"

Olukord on seda raskem, et tanke, kes peavad rasket lahingut, et hoida "Germania" positsioone kõrgendikul 209 saata ei saa, seega seisab kogu eestlaste rindelõik vaid nende endi õlul.

"Oodake öö saabumist," vastab diviisi staap. Lõpuks lõpetab pimedus selle kohutavalt pika suvepäeva. Pataljon "Narva" on suutnud rünnakud tagasi tõrjuda, kuid sunnitud järk-järgult kõrgendiku tipule tagasi tõmbuma. Nähta­vale ilmuvad üha uued vaenlase lained ja ründavad möirates. Olukorda segastab pimedus. Järsku kuuleb Eberhard Heder mootorimürinat. Kell on juba 23.00. Lõpuks jõuavad appi kaks tankikompaniid. Nad ilmuvad välja kõrgendikul 204, kihutavad mööda nõlva vaenlasele vastu ja muudavad rünnaklained veriseks kaoseks. Rindelõik on vaenlasest puhastatud!

Koiduvalguses näevad eestlased oma positsioonide ees laibamerd ja hulgaliselt relvi, mida langenud vaenlased on sõjasaagiks jätnud. Venelaste hordid said verise kaotuse osaliseks. Lahingpaus võimaldab mõlemal poolel hinge tõmmata.

16. augusti hommikul alustas vastane äärmiselt tugeva raskerelvade ettevalmistustulega. Üksikuid lõhkemisi polnud enam kuulda, ümberringi oli ühtlane kõmin. Kõik nagu kees. Turmtuli kestis üle kahe tunni, siis see vaibus ja tundus, et ees ei või enam keegi elus olla. Kui aga algas tankirünnak, tõusid iga kompanii juurest violetsed raketid, mis näitas, et oldi veel elus.

27 tanki asus rünnakule, nende järel jalavägi. Otsekohe alustasid tulistamist ka "Germania" ja "Narva" suurtükid, mis tegid koos granaadiheitjatega vastase jalaväele edasitungi väga raskeks. Mõneks hetkeks katkes meie diviisi raskekahurite kattetuli. Nende eesliinivaatleja sai täistabamuse ja side tagalaga katkes. Mõne aja pärast see aga taastati.

Vahepeal oli punaste jalavägi tunginud I kompanii meeste seljataha, seal asusid nende vastu aga tankitõrjekahurid. Haring tulistas oma kahuriga "Kõu" vastaseid lõhkemürskudega otsesihtimisega. Palju jalaväelasi jäi kahuriesisele lamama ega tõusnud enam iial, teised aga rühkisid aina edasi nagu unenäos. Osa eesliinimehi pööras oma kuulipildujatorud kõrvale ja isegi taha ja jätkasid vastase mahaniitmist. Seda tegid ka mõlemad tankitõrjekahurit kaitsvad kuulipilujad. Tulistati lakkamatult, vaenlasi aga aina tuli. Ühed tulid "Za rodinu" ja surid "Za Stalina," teised aga vastupidi, tulid "Za Stalina" ja surid "Za rodinu."

Kangelaslikus lähivõitluses langesid oma relvade taga kuulipildurid Kask ja Moiser. Varjunud oma kahuri kilbi taha, jätkas Haring oma viimase järelejäänud kaaslasega võitlust. I kompaniist saabusid appi allohvitserid Järv ja Karu koos mõne relvavennaga ja aitasid sissemurde likvideerida hoogsa vasturünnakuga.

Tankid liikusid edasi, murdsid kompaniide positsioonidest läbi, sattusid aga ise tagapool vastamisi kuue Saksa "Tiigriga." Lühikese, kuid terava tulevahetuse järel oli üheksa vastase soomusmasinat rivist väljas. Ülejäänud pöördusid kõrvale ja polnud meie tankidele tabatavad. Küll sattusid nad aga nüüd "Narva" tankitõrjekahurite laskevälja.

Näis, et vastase kavatsus oli rünnakuga vasemalt ja paremalt haarata pataljon kotti. I. kompanii lõigus oli "Tiigrite" ja "Narva" tankitõrjekahurite poolt rünnak purustatud. Samal ajal aga ründasid Vene tankid ja jalavägi ka 3. kompanii lõiku, kus peale jalaväe oli neil vastas "Narva" kergete tankitõrjekahurite rühm ja mõned Saksa rünnakukahurid. Külmaverelised mehed lasksid tankid üsna lähedale ja avasid siis tule. Neli tanki langes kohe meie poiste ohvriks. Üks Saksa rünnakkahur sai varsti kerge tabamuse ja oli sunnitud lahinguväljalt lahkuma, teine aga suutis kaks vastase tanki purustada. Venelaste ülejäänud soomusmasinad taandusid kiiresti oma liinide poole.

Vastase jalavägi, saanud endale täiendust, tungis uuesti I kompanii liinidesse. Varsti rünnak peatati, kuid üks vastase raskekuulipilduja "Maxim" suutis end kindlustada meie endises laskepesas ja hoidis maanteed tule all. Allohvitser Holland'i raskete granaadiheitjate rühm asus seda likvideerima. Kiiresti täpsustati kaugus ja kolme lasuga oli vastase kuulipilduja koos meeskonnaga likvideeritud.

Hans Holland'i (pildil) granaadiheitjad olid kompanii meeste poole kõrgelt hinnatud, kuigi igal kompaniil oli ka oma granaadiheitjate jagu kahe granaadiheitjaga. Koos jalaväe saatekahuriga oli nende tegevus sageli otsustava tähtsusega.

Saabus öö, millelt sõdur alati ootab kergendust oma raskele lahingpäevale. Nõukogude suurtükivägi, kellel oli aega olnud mitu päeva suurtükkide juurdetoomiseks rindelõiku alustab positsioonide ülekülvamist pommirahega. Maapind sõna otseses mõttes pööratakse pahupidi. Maastik meenutab oma murdunud puude ja haigutavate mürsulehtritega troostituses Esimese maailmasõja lahingvälja. Selles tihedast mürsusajus kannavad eestlased, sakslased ja hollandlased üha uusi kaotusi. Peale turmtuld asus Vene kaardiväe-tankiarmee rünna­kule, et jõuda raudteeni ja see läbi lõigata. Vastastel õnnestubki hõivata mõned Saksa positsioonid ja tungida kõrgendikuni 209, mida kaitsevad endiselt rügemendi "Germania" riismed. Sellega punased aga ei piirdu, öö saabudes tulevad rünnakule järgmised sada kakskümmend tanki. Kõrgendik 209 antakse käest. Kohe aga lähevad Hans Kölleri tankid vasturünnakule, millele venelased vastu seista ei suuda. 18. augusti öösel hoiab diviis "Wiking" taas põhipositsioone.

SS-Brigadeführer Gille koondab kõik diviisi "Wiking" tankid vasturünnakule. Ta nõuab vahetpidamata ka Armeekorpusest abiväge. Staap saadabki appi ühe "Tiiger" tankide kompanii. Hommikul rünnakule tulnud sajakonnast venelaste tankist vedeleb pärastlõunaks juba kaheksakümment neli vrakki, mis täidavad põledes ka veel õhtuhämarust

Kogu öö kestavad lahingud, kord raugedes, et siis jälle uue hooga puhkeda. Kuulipildujatärina sekka oli kuulda ka kõrgete õhutõrjekahurite pikki karjeid, granaadiheitjate ja jalaväe saatekahurite haugatusi. Öö oli rakettidest valge.

Ja siis nad tulid taas. Kogu eesolev väli oli täis "täitorne" (Vene sõjaväe teravatipuline müts), pilotkasid , rohelisi pleekinud presentmütse, sekka ka mõni lame kiiver. Aina tulid. Neile avati tuli kõigist relvadest. Iga läheneva sammuga hõrenesid nende read. Ja kaks-kolm sammu meie laskepesadest varises see pundar kokku. Saabus kaos.

Hiljem vange üle kuulates selgus selle hulljulge rünnaku koge tõde: Punaarmee oli julgust ammutanud pudelist, pealegi lubati õnnestumise korral mõni aumärk ja puhkus lisaks. Paljudel oli poolik pudel veel taskuski, mõnel isegi käes! Selline nägi välja surma külvav "vabastajate armee."

Samal ööl ründas II kompanii lõiku üks punaste naispataljon. Ründasid "Katjušat" lauldes. Kogu hommikupoolse öö kostis meie positsioonide ees haavatud naiste haledat nuttu ja anumist.

Järgnev öö oli kottpime. Sel ööl ei valgustanud taevast rakettide sära. Öövaikust häirisid vaid haavatud punaarmeelaste rämedad appihüüded. Relvad aga vaikisid. Pataljoni oli tulnud julgestama kaheksa "Tiiger" tanki Hans Köller'i juhtimisel.

Kell 2 öösel vahetas nii rügemendi "Germania" kui ka pataljon "Narva" välja "Wiking'i" pioneeripataljon.

Pataljon "Narva" oli kokku kuivanud: I kompanii – 47 meest, II kompanii – 35, III kompanii – 21 ja IV kompanii – 54 meest.

Punaarmee väekoondised olid kogunenud Sennojesse, Bogo­duhhovisse, Krõssinosse ja Hruštšovaja-Nikitovkasse ning oota­vad pealetungikäsku. Kuid juhtus vastupidine. Saksa väeosad, olles toetuseks saanud kaks SS-tankidiviisi "Das Reich'i" ja "Totenkopf'i" näol, alustasid ise pealetungi Bogoduhhovile. Põhiline tegevus toimus tankivägede vahel. Val­lutati Gavriši sovhoos ning selles piirkonnas jätkusid lahingud kuni 17. augustini. Bogoduhhovit aga vallutada ei suudetud, relvastuses ja inimjõus suuri kaotusi kandnud, läksid Saksa väeosad üle kaitsele. Punaarmee vallutas 17. augusti õhtuks Starõi Mertšiki.

19.augustil autasustatakse isikliku vapruse eest Hadnitsa lahingutes teise eestlasena Raudristi I klassiga SS-Untersturmführer Hando Ruus'i. See oli suur tunnustus kogu pataljonile.

SS-Brigadeführer Herbert-Otto Gille lausus: "Nõukogude inimmassid ja Ameerika sõjatehnika moodustavad tugeva rusika. Venelased võitlevad vapralt." Need olid tunnustavad sõnad vastastele, kuid veelgi rohkem kiituseks meile.

Ülemjuhataja päevakäsus anti teada, et "Wikingi" lõigus purustati 84 tanki. Enamik neist langes "Narva" pataljoni tankitõrjekahurite arvele.

Vastase kavatsus oli nurjunud, ei pataljon "Narva", ega rügement "Germania" ei olnud taganenud, vankumatu võitlusvaim ei lasknud marssal Žukovi armeed läbi.

Kasutatud kirjandus:

Pataljon "Narva" ajalooraamatu I osa "Minu Au On Truudus". OÜ "Greif" Tartu 1995
Pataljon "Narva" ajalooraamatu III osa "Visadus võitis". OÜ "Greif" Tartu 1999
Jean Mabire "SS Tankidiviis Wiking". Kirjastus "Olion" Tallinn 1996