3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad

Koostas: Andri Ollema

24. veebruaril 1943 kuulutati välja 1919.-1924. a sündinud meeste mobilisatsioon Saksa tööteenistusse. Kuna Eesti Omavalitsuse juht dr Hjalmar Mäe protestis selle korralduse vastu, andsid sakslased mobiliseeritutele loa valida tööteenistuse ja Leegioni astumise vahel. Tööteenistusse kutsutute seas asuti aktiivselt tegema propagandat Leegioni astumiseks.

1943. aasta märtsis kui Eesti Leegioni I pataljon(pataljon "Narva") oli sõitnud ära rindele ja Debica väljaõppelaadrisse jäänud alles vähe sõjamehi hakkas tasapisi kogunema siiski uusi värvatuid kogunema. Paljud eesti mehed leidsid, et ainus võitlus vaenlase vastu on võimalik relv käes, mitte tööteenistuses labidaga maad sonkides. Kokku õnnestus 1943. aastal Relva-SS-i värvata 5002 meest, kellest väljaõppe järel moodustus Leegioni uus tuumik.

26. oktoobril 1943 kuulutas H. Mäe välja 1925. aastal sündinud Eesti Vabariigi kodanike otsese mobilisatsiooni Leegioni, mille tulemusena see täienes 3375 mehe võrra. Järjest suurem hulk mobilisatsiooni alla kuuluvatest meestest asus end aga varjama või põgenes Soome, mistõttu järgmine, 10. detsembril 1943 välja kuulutatud täiendav mobilisatsioon, mis puudutas 1924. aastal sündinud mehi, kukkus sisuliselt läbi, tuues kokku vaid 900 meest. Formeerimise algusest kuni 1944. aasta alguseni koondati sel teel Leegioni 11 000 meest.

5. mail 1943 algas Leegioni reorganiseerimine Relva-SS 3. Eesti Vabatahtlike Brigaadiks Moodustati kaks kahepataljonilist jalaväerügementi (42. ja 43. grenaderide rügement), kergesuurtükiväedivisjon ja muud eriüksused.

Juulis 1943 saadeti 208 meest Hollandisse Amersfoorti suurtükiväekooli, nende alusel taheti rajada Brigaadi suurtükivägi. Kohapeal moodustati alljuhtide väljaõppekompanii.

Brigaadi rügemendid kandsid numbreid vastavalt 42. ja 43. 42. rügemendi ülemaks määrati Henn-Ants Kurg, pataljoniülemateks tema rügemendis olid Harald Riipalu ja Elmar Lang. 43. rügementi juhtis Juhan Tuuling, tema rügemendi esimese pataljoni ülem oli algul Ain-Ervin Mere ja seejärel Udo Parrest, teise pataljoni ülem algul Erich Palk ja seejärel Rudolf Bruus. Brigaadi juurde moodustatud 53. suurtükiväegruppi juhtis Aleksander Sobolev ja 53. õhutõrjegruppi Fritz Bergmann. Brigaadi reservpataljoni ülemaks määrati 42. rügemendi adjutant Fritz Störz.

Sama aasta septembris, kui Eesti SS-vabatahtlike brigaad oli lahinguvalmis, inspekteeris seda Debicas SS-i üleriigiline juht Himmler koos Eesti väeosade kindralinspektoriks nimetatud SS-Brigadeführer Johannes Soodlaga. Kaks päeva kestnud ülevaatuse tulemusena jäi Himmler brigaadiga igati rahule ning teatas visiidi lõpul peetud kõnes, et Eesti SS-Brigaad saadetakse peagi rindele, kus ta vahetab välja Läti SS-brigaadi.

Toonase SS-Unterscharführeri Leo Sipelgase mälestustest: "1943. aasta septembri keskpaiku tuli Himmler kaheks ja pooleks päevaks Debicasse meie brigaadi inspekteerima. Talle defileeris staabikompanii. Mina seisin selle esimeses viirus, sest oskasin saksa keelt. Oli põnev tunne SS-i üleriigilist juhti lähedalt näha, ega me temast õieti midagi teadnud ... Ta peatus meie ees, naeratas, ütles: "Selliste sõdurite üle olen ma uhke!" ning sammus koos Augsbergeri ja Kurega edasi. Järgmisel päeval marssis kogu brigaad Himmleri eest mööda. Üheskoos pudrukahurist pärit lõunaeinet süües vestles Himmler ka meiega, küsis, kas me tahame juba rindele minna jne. Ohvitserid rääkisid pärast, et ta jäänud brigaadiga rahule:"

Kui Relva-SS-i üksused 22. oktoobril 1943 nummerdati, sai väeosast 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad.

Senine 1. grenaderirügement oli nüüdsest 42. ja 2. vastavalt 43. Brigaadi muud üksused tähistati numbriga 53. Sama aasta oktoobri lõpul saadeti 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad raudtee-ešeloniga armeedegrupi "Nord" käsutusse ja allutati selle tagalas tegutsevate julgestusüksuste juhatajale.

Novembri algul 1943 sõideti Riiast Valgevenesse, et osaleda operatsioonis "Heinrich". Selle eesmärk oli Rossoni partisanivabariigi purustamine Polotski-Krasnopolje-Pustoška-Idritsa-Sebeži piirkonnas. Moodustati kaks võitlusgruppi:
Politseivõitlusgrupp "Jeckeln"
Politseivõitlusgrupp "von Gottberg"

3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad allutati vahetult partisanitõrjeüksuste juhatajale SS-Obergruppenführer ja politseikindral Erich von dem Bach-Zelewskile. 1943. aasta oktoobris oli rindeolukord Neveli ruumis Punaarmee õnnestunud läbimurde ja rinde tagala metsades asuvate partisaniüksuste tõttu muutunud eriti ohtlikuks. Partisane juhtisid sakslaste pealetungi ajal nende tagala, Rossoni rajooni metsadesse jäänud Punaarmee ohvitserid ja NLKP bossid. Seda partisanide formeeringut nimetati pilklikult "Rossoni vabariigiks". Selle partisanide "Rossoni vabariigi" purustamise ülesanne anti 3. Eesti SS-vabatahtlike Brigaadile.

Mida kujutas endast "Rossoni vabariik", sellest annab oma mälestustes hea ülevaate tollane 42 rügemendi I pataljoni ülem SS-Hauptsturmführer Harald Riipalu: "Lugu oli saanud teoks järgnevalt: sakslased olid 1941.a. pealetungil sellest raskelt läbipääsetavast maakohast lihtsalt möödunud, jättes taanduvad punaarmee osad heas lootuses oma selja taha, et küll surevad nälga ja tulevad välja. Venelased aga elasid metsades edasi. Sakslaste idapoliitika tõi järjest uusi inimesi ümberkaudsetest maakohtadest juurde ja sellejärele, kuis Idarinne järjest samm-sammult lääne poole liikus, tõusis ka partisanide armee sõjaline tähtsus. "Vabariik" ise oli saanud oma nime Rossoni külast, kus nähtavasti asus ka punaste peakorter. Räägiti, et kogu armee tugevus tõusnud mitmekümne tuhandeni, keda juhatanud üks vene polkovnik."

42 rügemendi 14 Tankitõrjekompanii 2 rühma ülem SS-Obersturmführer Ago Loorpärg(pildil) meenutab: "Kompanii laaditi rongilt maha Sebeži jaamas. Idridsa poole oli võimalik liikuda kahel teel. Üksustele oli antud hoiatus, et idapoolsel teel on partisanid maanteel sillad õhkinud. Otsides kaardilt neile määratudliikumissuunda, valis SS-Obersturmführer Langhorst eksikombel just selle tee. Meiega, oma rühmaülematega, ta kahjuks nõu ei pidanud.Mõnekümnekilomeetrise rännaku järel seisis kompanii kolonn partisanide poolt õhitud silla ees. Kui SS-Obersturmführer Langhorst oma eksitust taipas, nägime, et ta oli endast väljas. Iga hetk võisid ju rännakukorras kompanii kolonni kõrgel maanteevallil rünnata partisanid. Tee kõrval algas tihe võsa.

Langhorst kutsus mind kolonni algusesse ja käskis sõita külgkorviga mootorrattal Zündapp silla juurest vasakule pöörduvale külavaheteele, mis pidi ühendama mõlemaid Idritsa poole suunduvaid teid. Oli vaja teha luuret, kas see tee on läbitav.

Millegipärast ütles juuresviibiv 1. rühma ülem SS-Obersturmführert Telk, et tema sõidab ise. Ta oli ju kompanii ülema asetäitja. Kaasa läksid minu ja tema käskjalad soolomootorratastel. Telk istus Zündappi külgkorvis. Ees sõitis tema käskjalg ja viimane oli minu käskjalg.

Nad jõudsid sõita umbes kolmsada meetrit. Siis nägime, kuidas esimene mootorratas sõitis teele pandud miinile ja lendas õhku. Kohe peale seda lõhkes teine miin Zündappi korviratta all. Käed laiali, paiskus Telk paremale poole põllule, Zündapp koos juhiga aga vasakule kraavi. Minu käskjalg, kes sõitis viimasena, jõudis õnnelikult ümber pöörata ja tagasi sõita.

Kohale jõudes selgus, et esimene mootorrattur sai silmapilkselt surma, Zündappi juhil oli raskelt vigastatud parem jalg. Leitnant Telgil haavu ei olnud. Kandsime ta kolonni juurde. Seal tuli Telk teadvusele, kuid ei suutnud rääkida. Tal oli tugev põrutus ja ilmselt sisemine verejooks. Panime mõlemad haavatud autosse ja saatsime tagasi Sebeži haiglasse Järgmisel päeval saime teate, et SS-Obersturmführer Telk oli surnud Sebeži haiglas sisemise verejooksu tõttu. Zündappi juht jäi ellu. Telk ja tema käskjalg olid esimesed langenud 42 rügemendis, võib-olla, et ka kogu 3. Eesti SS-Brigaadis.."

Umbes nädala kestnud rännaku ajal, mil 3.Eesti SS-Vabatatlike brigaad läbis põhjatuna tunduvaid teesid ,mis kord looklesid metsade vahel kord läbisid soiseid alasid, mille vahel olid elanikest tühjad külad. Mõnes majas oli veel isegi soe toit laual, aga elanikud puudusid. Partisanid olid teadlikud nende vastu suunatud rünnakust ja külarahvas oli põgenenud partisanide laagritesse.

Rännakul partisanidega asustatud piirkonnas olid Eesti Brigaadile kõige suuremaks ohuks, nende poolt, teedele pandud maamiinid. Kui relvastatud kokkupõrget Eesti Brigaadiga partisanid pelgasid, siis teid mineerisid nad tihti. Mõnikord tehti seda väga kiiresti, kasutades selleks aega meie kolonnide liikumise vahel.

Juba 31. oktoobril 1943 oli politseivõitlusgrupp "JeckeIn" lõuna pool Sebeži-Idritsa-Pus-toška raudteeliini lahinguvalmis. Operatsioon algas 1. novembril. Viis päeva peeti Rossoni metsades partisanidega lahinguid. 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaad tungis partisanivabariigi keskusesse Albrehtovosse, mis oli ümbruskonda arvestades küllaltki suur asula.

Leo Sipelgas jätkab oma meenutusi: "Rossoni ümbruses peetud lahingutest on mul meeles, et me hõivasime suure partisanide laagri. Kaotasime seejuures viis meest langenutena, aga võtsime kakskümmend vangi ning saime sõjasaagiks kümme hobust, mitu vedruvankrit, hulga sigu ja lehmi, paar vaati viina, mahorkat, raadiojaama, välihospitali ja -trükikoja. Viimasest leidsime tuhandeid eksemplare põrandaaluseid ajalehti, saksa-vene sõnastikke ja kartulikotitäite kaupa rublasid.

Lahingute ajal pääsesid paljud partisanid ümberkaudsetesse metsadesse rettu, sellest hoolimata nägin ma esimest korda nii palju laipu. Mõned alasti venelased võeti saunas vangi. Olime suurepärases tujus - pärast esimest võitu tahtsid kõik muudkui edasi tormata. Meiesugused noored mehed uskusid, et ees ootab võit ... "

Kaua Eesti Brigaad Albrechtovos olla ei saanud, kuna samal ajal murdsid tugevad Nõukogude regulaarväed sealsamas lähedal rindest läbi. 6. novembril tuli käsk minna ida poole Neštšerdo järve äärde sest just seal oli vastane Neveli rajoonis rindest läbi murdnud. 3. Eesti SS-Vabatahlike Brigaadi järgmiseks ülesandeks oli läbimurre riivistada ja paisata vastane, kelle näol oli seekord tegu punaarmee regulaarvägedega, tagasi ta endistele positsioonidele Neštšerdo ja Mešno järve joonel .

Ümberpaiknemisel sai 42. rügemendi komandör SS-Standartenführer Henn-Ants Kurg rängalt haavata - tema auto sõitis Idritsa-Sebeži maanteel miinile. Mõni päev hiljem Henn– Ants Kurg suri. Tema asemele määrati SS-Sturmbannführer Paul Vent.

42.rügemendi I pataljoni ülem SS-Hauptsturmführer Harald Riipalu meenutab: "Albrechtovo-eelsel metsaserval saabus järsku ühel novembri õhtupoolikul käsk: "Vastane Neveli juures läbi murdnud. Brigaadil lõpetada partisanide tagaajamine ja kõige võimaliku kiirusega end Neštšerdo järveni läbi murda!". Seda läbimurret võiks nimetada ka läbilõikamiseks. Ligi paarikümne kilomeetri pikkune tee Albrechtovost Neštšerdo järve ääres asuvate Gorbatševo ja Mešno küladeni tuli lõigata risti-rästi üle tee lastud puudest läbi. Brigaad oli sattunud rindele. Välja jõudnud "Rossoni vabariigi" idapoolsele piirile, seisis ta silm-silma vastu regulaarse punaarmeega."

10. novembril 1943 allutas von dem Bach-Zelewski 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaadi politseivõitlusgrupile "Jeckeln". Järgmisel päeval seisid Eesti vabatahtlikud Mešno ja Neštšerdo järve vahel vastamisi Punaarmee regulaarvägedega. Eesti Brigaad ründas vastase positsioone paremalt, järve poolt, vallutas kõrgendiku ja arendas edu põhja suunas. Vastane taandus läbi kõrgendiku taga oleva soise ala. Asuti kaitsepositsioonidele Neštšerdo järve keskjooneIt Drissa jõeni. Drissa jõgi oli tollal "Armeegrupp Nord" ja "Armeegrupp Mitte" piirjooneks.

42.rügement sai ülesande kaitsta lõiku Drissa jõest kuni ühe väikese nimetu järveni. 43. rügement asus omakorda põhja pool. 3. Eesti SS-vabatahtlike Brigaadi staap paiknes Stanislavovo asulas.

Seoses sellega, et mõned vanemad SS-diviisid formeeriti ümber rügementideks, muudeti 12. novembril brigaadi mõlema rügemendi numbrit: 42-st sai 45. ja 43-st 46.

Nädal hiljem võttis VIII armeekorpuse komandör üle politseivõitlusgrupi "Jeckeln" ja kindralleitnant Thummi võitlusgrupi juhtimise Pustoška-Idritsa joonel. Vaenlase edasitungi tagajärjel tekkinud tühimik kahe armeegrupi tiiva vahel kujutas endast suurt ohtu kogu Saksa idarindele.
Wehrmaehti ülemjuhatus käskis VIII armeekorpusel rinne otsekohe sulgeda, kuid enne seda purustada Nõukogude 3. löögiarmee Pustoška all. Sinna saadeti ka politseivõitlusgrupp "Jeckeln". Üritus nurjus ja lõpetati 8. detsembril 1943. Saksa väed tõmbusid tagasi, et taas katkematut rinnet rajada. Pärast lahingute vaibumist asusid sõjamehed endale talvekindlaid punkreid ehitama.

16. detsembril 1943 alustas Nõukogude 2. Balti rinne lõunast pealetungi ida-Iääne suunalistele nn. Luehs-Stellung'ile (eesti keeles Ilvese positsioonidele), kuid suunas oma jõud kohe seejärel tugevdama 1. Balti rinnet, millel oli läinud korda armeedegrupi "Mitte" vasak tiib 80 km laiuselt ja 30 km sügavuseIt läbi murda. Armeedegrupp "Nord" saatis sinna oma paremalt tiivalt 132. jalaväediviisi (kindralmajor Wagner), millele allutati hulk abijõude, muuseas ka 3. Eesti SS-vabatahtlike Brigaad.

17. detsembril 1943 inspekteeris brigaadi VIII armeekorpuse komandör jalaväekindral Hoehne. Tema sõnul jätsid eestlased talle väga hea mulje ja olid hästi relvastatud.

31. detsembril 1943 oli brigaadi koosseisus:
ohvitsere 178 (3,5%)
allohvitsere 864 (17%)
sõdureid 4057 (79,5%)
kokku 5099 (100%)

Ohvitseride, allohvitseride ja sõdurite suhtarv püsis tasakaalus. Tänu korralikule relvastusele ja paljude meeste kaitsepataljoniaegsetele rindekogemustele oli brigaad lahinguküps.

45. rügemendi I pataljoni ülem SS-Hauptsturmführer Harald Riipalu meenutab: "Idarinde põhja väegrupi lõunapoolseima üksusena asus diviis tollal Drissa ja Nedžerno järve vahelises lõigus. Aastavahetuseni jõudis noor diviis läbi lahingute, mis olid nii mõnegi tubli mehe võitlejate ridadest eemaldanud kas jäädavalt või ajutiselt. Nüüd olid esimesed tuleristsed juba unustatud, kergemad haavadki paranenud ja mõnel mehel tubli habe kasvanud. Pikil talveõhtuil, valveteenistusest vabal ajal soojas punkris naril pikutades võis kõike möödunut mõnuga jutustada sõjamälestusina uutele juurdetulijatele."

Uusaasta paiku püüdis suurem partisanisalk edutult läbi Saksa rinde itta murda, et seal Punaarmeega ühineda. Partisanid küll peatati Eesti Brigaadi poolt ja haarati kotti, kus neil kaotusi kandes õnnestus ööpimeduses siiski oma metsadesse peituda. 31. jaanuaril 1944 teatas seda piirkonda üle võttev I armeekorpuse komandör raportis 16. armee ülemjuhatusele: "Juhtimise ja varustamise aspektist peaks lõuna pool Drissa jõge laiuvate soode ja korpuse vasaku tiiva tipu vahel paiknema vähemalt kaks, kui isegi mitte kolm diviisi. 290. jalaväediviisi ja selle varustusüksuste äraviimine sealt tähendaks olukorra edasist halvenemist. Seda saaks hädapäraselt leevendada, allutades 3. Eesti SS-vabatahtlike Brigaadi kui iseseisva väeosa vahetult korpusele ja pikendades 132. jalaväediviisi kaitselõiku Neštšerdo järve keskjoonelt korpuse vasaku tiiva tipuni. Pikemat aega ei saa selline olukord kesta, nii et me taotleme juurde üht sidevahendite ja piisava tankitõrjerelvastusega varustatud diviisi."

Ajakirja "Reiter 'gen Osten" 1944. aasta veebruarinumber avaldas SS-sõjakirjasaatja Berend von Rottbecki propagandistliku kirjelduse 3. Eesti SS-vabatahtlike brigaadi esimesest lahingust, ta kirjutab: "Eesti SS-vabatahtlike brigaad on juba mitmendat nädalat lahinguülesandeid täitmas. Selle ajaga on saadud tuleristsed ja omandatud esimesi rindekogemusi. On tundma õpitud sõjategevuse piirkonda jäävat maastikku - lõputute laante ning läbipääsmatute soode ja rabade üksildust. On sammutud piki maanteid, mille sitke, savine muda paistis vähimagi edasiliikumise võimatuks tegevat, aga mis osutus niisama tühiseks takistuseks nagu bolševistlike bandiidijõukude kallaletungidki.

Teel rindele oli brigaadi esmane ülesanne koos teiste Saksa üksustega puhastada see piirkond bolševistlikest jõukudest. Rännakmarsi teisel päeval puututi esimest korda kokku vaenlasega. Seni polnud tagasitõmbuvad jõugud mingit vastupanu osutanud, vaid piirdunud maanteede mineerimise, sildade õhkimise ja teesulgude rajamisega.

See operatsioon alles kestis, kui Nõukogude regulaarvägedel õnnestus pärast raskeid heitlusi murda meie rindesse edela pool Nevelit. Muutunud olukorrast tingitult anti ka Eesti SS-vabatahtlike Brigaadile uus ülesanne. Koos teiste Saksa väeosadega tuli tal rindest läbi murdnud vaenlane peatada ja läbimurdekoht riivistada. Esimest korda eesliinile paigutatuna asuti kaitsele ühe järvekitsuse ääres.

Edasi läks brigaad oma senistest positsioonidest pisut lõuna pool vasturünnakule ja murdis mitmest kohast hoogsalt läbi vastase neljajärgulisest lahingukorrast. Sõjasaagiks saadi üks 7,62-cm suurtükipatarei, viis õhutõrjesuurtükki, rohkesti automaatrelvi ja hulk vintpüsse.

Sellel rünnakul, mis korduvalt kujunes ägedaks lähivõitluseks, kandsid nõukogulased eriti suuri kaotusi langenute ja haavatutena."

Leo Sipelgas kirjeldab oma rindelolekut Neveli all:

"1943. aasta vana-aastaõhtul olime umbes viiekümnekesi 46. SS-vabatahtlike grenaderirügemendi staabipunkris ja tegime ettevalmistusi uue aasta vastuvõtuks. Laud oli juba kaetud, kui sisse astus kaks ohvitseri. Rügemendi komandöri Tuulingu käsul otsiti kümmet meest, kes oleksid vabatahtlikult valmis luurele minema. Mina olin nende hulgas. Pisut hiljem ületasime oma kaitseliini Neštšerdo järve ääres. Suuskadel jõudsime vahe-juhtumiteta üle jää venelaste käes olevale saarele. Pidime vange võtma ja võimalust mööda mõne vaenlase tulepunkti hävitama. Saime üpris ruttu hakkama - tunni aja pärast olime koos kahe vangi ja kahe Maksim-kuulipildujaga tagasi. Lisaks jõudsime käsigranaatidega purustada kaks Nõukogude 7,62-cm suurtükki. Olime vaevalt oma kaevikutesse hüpanud, kui Nõukogude suurtükid avasid saare pihta tule. Meil vedas - saime koos kamraadidega 1944. aastat vastu võtta. Selle luureretke eest autasustati mind II klassi Raudristiga ...

Veebruari algul ühel südaööl jooksid mõned venelased oma väliköögiga meie poole üle. Neil olid relvad kaasas ja katlas podises maisipuder. Sensatsioon seisnes selles, et nad ilmusid ühtäkki rügemendi staabi ette, ilma et keegi oleks neid varem märganud!"

Raskemad lahingud Neveli rindel toimusid 1943. aasta novembris ja detsembri alguses. Edaspidi jäi rinne vaiksemaks, kus põhilised lahingud leidsid aset öösiti Eesti Brigaadi luuregruppide ja partisanide salkade vahel. Tankirünnakuid ei olnud, kuna rinde ees oli soine maastik. Vastane oli seda juba enne Eesti Brigaadi tulekut küll proovinud kuid rinde ette sohu kinni jäänud. Igavuse peletamiseks ja vaenlase ohjes hoidmiseks lasti vastase tulepesi ja punkreid, mis paiknesid rinde vastas asuval mäeküljel.

6. või 7. jaanuari paiku tegi vabatahtlkest löögigrupp, mis koosnes kahest ohvitserist, kuuest allohvitserist ja kolmeteistkümnest reavõitlejast, 45. rügemendi I pataljonist kellest enamik I kompaniist luureretke vaelase positsioonidele. Väljuti kell 21:40. Jõuti vaenlasele märkamatult läbi tema eelpostide otse vaenlase keskele. Siis rünnati, mille peale vaenlane sattus sellisesse paanikasse, et arvas, nagu rünnanuks teda suurem üksus, avades kogu Eesti Brigaadi lõigu ette tule. Löögigrupp jõudis tagasi kandmata ainsatki kaotust, kaasas vang, vanemseersandi tunnuseid kandev tibla. Peale vangi toodi veel kaasa üks kergekuulipilduja, kaks miinipildujatoru ja mõned koned. Tuli välja, et vangi näol oli tegemist arsti või selle abiga. Pärit Moskvast. Seda raporteeris ta ise ilma küsimata.

Edasi meenutab 45.rüg I pataljoni ülem SS-Hauptsturmführer Harald Riipalu: "Külalisi, nii kutsutuid kui kutsumatuid, kostitati rindekombe kohaselt alati. Tegime seda ka nüüd. Seda enam, et väljas tuiskas veel venelaste tuli ja eriti vangi julgeoleku mõttes tuli oodata tule vaibumist. Tõstis talle pakutud teeklaasitäie konjakit. Vaatas rõõmsalt kõigile näkku, sõnas oma "na starovje!(eesti keeles "Terviseks!)" ja käänas klaasi põhja punkri lae poole. Habe(45.rüg I pat I komp I rühma ülem E.Persok, kes oli eduka luureretke teinud löögigrupi juhtidest) vaatas suurisilmi seda toimingut pealt ja sõnas: "Vaat' kus paganal ikka kõri!" Venelane mõistis vist sellest kiitust oma julgele pealehakkamisele, läkastas paar korda, lõi küünarnukiga Habemele sõbralikult külge ja naeratas: "See ju kangem kui meie vodka!".

Vangilangenud venelane viidi Brigaadi ülema SS-Obersturmbannführer Paul Vent'i juurde.

1944. aasta jaanuarikuus ei olnud 3. Eesti SS-vabatahtlike Brigaadi rindelõigus märkimisväärseid Punaarmee rünnakuid. Eestlastele oli murettekitav hoopis olukord põhjarindel Leningradi rindelõigus, kus oli karta Punaarmee läbimurret. Mehed olid rahutud ja ootasid Eestisse saatmist, nad tundsid, et seal vajatakse nende abi.

14.jaanuaril algaski kommunistlike hordide suurrünnak Leningradi rindel. Novgorodi juurest murti rinne läbi. See pani sakslaste 18.Armee ohtlikku olukorda ja külvas paljudes taganevates Wehrmachti üksustes paanikat. 21.jaanuaril langes Novgorod, 22.jaanuaril Kingissepp(Jamburg) ja 31.jaanuaril jõudis Punaarmee Luuga jõe joonele.

24.jaanuaril 1944 aastal saabus käskkiri 3. Eesti SS-vabatahtlike Brigaadi nimetamisest 20. Eesti Relva-SS Diviisiks.

45. rügemendi I pataljoni ülem SS-Sturmbannführer Harald Riipalu meenutab: "Mida tähendasid sõnad "Narva ruumis", oli ammu selge aastaid pingutusi kandnud sõdurile. Need tähendasid rasket võitlust. Kuid ometi kutsus sinna seletamatu tung. Sellel ajal ei jätnud ükski "irgendwo im Felde (eesti keeles "kusagil sõjaväljal")" viibiv eestlastest koosnev üksus kasutamata õigust meelde tuletada kõrgemale rindejuhatusele: "Meie õige koht on praegu meie kodumaa piiril!" Ei jätnud seda õigust kasutamata ka 20. Eesti Relva-SS Diviis. "

7.veebruaril 1944. aastal vahetati Neveli rindel 24.jaanuari käskkirjaga 3.Eesti SS-vabatahlike Brigaadist 20. Eesti Relva-SS Diviisiks nimetatud eestlaste sõjarusikas välja ja saadeti Narva rindele.

8.veebruaril väljus Polotskist esimese eesti ešeloniga SS-Sturmbannführer Harald Riipalu juhitud 45.rügemendi esimene pataljon, koos temaga talle täienduseks antud 14,kompanii tankitõrjerühm, üks jalaväe saatekahurite rühm ja õhutõrjepatarei. Järgmisel päeval asusid teele ülejäänud 45. rügemendi üksused. Edasi järgnesid teised diviisi üksused. Meeste meeloolu oli ülev, ees ootas armastatud isade maa, lähedaste ja kallitega.

Tartusse jõuti 11.veebruari keskpäeval. Pataljoni(pildil) võttis vastu perroonitäis tartlasi koos orkestriga. Saabunud eestlasi, eesotsas nende juhi SS-Sturmbannführer Harald Riipaluga oli tervitama tulnud ka Tartu linnapea K.Keerdoja. Pärast lühikest peatust pidi sõit jätkuma, kuid juba esimese tervituse lõppedes sai Riipalu käsu pataljon maha laadida. Sõideti otse, ilma puhkuseta, rindele sest punased olid vallutanud Piirissaare ja püüdsid edasi tungida Mehikoorma suunas, mis tähendanuks juba otsest ohtu Tartule. Parimad pojad tõusid, et selle vastu võidelda!

Kasutatud materjalid:

Michaelis,R. "Eestlased Waffen-SS-is" Tallinn 2001
"Eesti riik ja rahvas Teises Maailmasõjas" Stockholm, 1954-62
Riipalu, H. "Kui võideldi kodupinna eest" London 1962
Eesti Pildileht Nr.1 1944
Laar, M. "Eesti Leegion sõnas ja pildis" Tallinn 2008
Loorpärg, A. "Eesti Leegionist Venemaa vangilaagritesse" Tallinn 2006