SS-Sturmbannführer Georg Aleksander Sooden

Koostas: Ruuben Saal

Georg Sooden'i isa Madis Soden oli noorena Koeru kihelkonnast Aavere mõisast Soome välja rännanud ja töötas Helsinkis politseinikuna. Ta abiellus seal soome-rootslanna Alina Eklund'iga. Nende esimene poeg sündis 1903. aastal Helsinkis. Talle pandi nimeks Gunnar August. 2. detsembril 1904 sündis perekonda teine poeg, kellele anti nimeks Georg Aleksander. 1907. aastal suri Gunnar August. Pärast vanima poja surma tuli isa naise ja Georgiga samal aastal tagasi Eestisse, Jõhvi. Isast sai kordnik (tolleaegse nimetuse järgi kardavoi) ja ema läks Jõhvi haiglasse ämmaemandaks.

Georg pandi õppima Jõhvi Ministeeriumikooli, mille lõpetas 1917. aastal. Ta unistas juba noorena sõduri elukutsest. Vabadussõja lahingute ajal, pärast seda, kui Eesti 1. Diviis oli 15. jaanuaril 1919. vabastanud Jõhvi, proovis Georg astuda sõjaväkke. Ta lükati aga tagasi, kuna oli alles 14 aastane.

1924. aastal lõpetas Georg 3. lennus Jõhvi Gümnaasiumi. Siis töötas ta ühe aasta isa jälgedes Jõhvi politseis kantseleiametnikuna.

1925. aastal võeti Georg 4. Jalaväerügementi, mis hiljem formeeriti ümber 4. Üksikuks Jalaväepataljoniks, kohustuslikku ajateenistusse. Pärast ajateenistust läks Georg kohe Eesti Sõjakooli. Selle lõpetas ta 1927. aastal, misjärel algas nooremleitnandina teenistust Kaitseväes. Ta oli vähe aega Kaitseliidu Jõhvi malevkonna pealik. 22. veebruaril 1933 asus ta nooremleitnandina teenistusse Kaitseliidu Viru malevas. 1934. aastall määrati ta maleva instruktoriks.

1930ndatel eestistas Georg oma perekonnanime Sooden'iks. Vahepeal teenis 10. augustist 1938 kuni 7. veebruarini 1939 leitnantina 4. Üksikus Jalaväepataljonis. Pärast seda määrati jälle Viru maleva instruktoriks. 27. aprillil 1940 vabastati Georg teenistusest. Siis mobiliseeriti ta sunniviisiliselt teenistusse Punaarmeesse, 28. juulil 1941 andis ennast sakslastele vangi.

1941. a. augusti keskel said Virumaa Omakaitse üksuste staabid Saksa võimudelt ringkirja, kus teatati Eesti vabatahtlike pataljonide asutamisest. Teenistust pakuti tagalas ja ainult Eestis. Värbamispunktides olid saadavad selleks trükitud sooviavalduslehed. Pärast sooviavaldust sai avaldaja kutse moodustatava üksuse juurde ilmumiseks. Nii astus ka Georg Eesti Julgestusgrupp 184 ridadesse.

Julgestusgruppi kuulusid 13., 14., 15., 16., 17. ja 18. sadakond, mis olid ~200-mehelised.

Üksuse kogunemispunktiks oli Narva. Seal tehti teatavaks, et grupp viiakse Venemaale. Meestele anti võimalus valida, kas minna koju tagasi või koos grupiga Venemaale. Teenistus Venemaal pidi kestma 1 aasta. Palju mehi lahkus üksusest, sest neile ei meeldinud selline lubaduse murdmine. Georg ja sajad teised mehed aga jäid. Hermanni kindluses jagati meestele relvad ja viidi läbi algeline väljaõpe. Iga mees valis punastelt saagiks saadud relvade hulgast endale sobiva. Kui kõik olid relvastatud ja varustatud, alustas grupp jalgsirännakut Venemaale. 12. septembril jõuti Jamburgi, kus ööbiti purustatud akendega tsaariaegsetes kasarmutes. Osa grupist saadeti seejärel Kotlõsse vahiteenistusse. Rohkem väljaõpet ei jõutud meestele anda.

1942. a. jaanuaris määrati Georg 14. sadakonna, millele liideti kõhnaks jäänud 16. sadakond, ülemaks. Enne seda oli ta olnud julgestusgrupi adjutant Jamburgis asunud staabi juures. Teda kirjeldati sadakonna ülema kohal tagasihoidliku ja rahulikuna.

Veebruari alguses oli 14. sadakond rannakaitseteenistuses. Siis viidi see Tšhisto-Palkino rindele Tosno raudteejaamast 40-50 kilomeetrit idas. Sadakonna lõiku kuulus soo, mille nimi oli kaardil "Makarovskaja pustõn". Lähim asula oli Shapki küla. Sadakonna lõigu taga seisis varemetes klooster, mille nimi kaardil oli "Klosterdorf". Seal sai Georg oma tuleristsed. Lõik oli 1 ½ kilomeetri laiune. Pooled mehed olid korraga väljas. Külma ja soise maa tõttu ei saanud kaevikuid kaevata. Mehed lamasid maas kuuseokstest mattidel. Iga nelja tunni tagant tehti vahetus. Punaste luuretegevus oli eriti intensiivne. Igal ööl tungisid venelased eestlaste postidest mööda, sattudes vahel ka neile peale. Kokkupõrked tihenesid, kuid alati olid venelased eestlaste valvsuse tõttu kaotajaks pooleks. Ühel ööl oli eestlaste tugipunktide vahelt venelaste suurem grupp läbi hiilinud. Suusajäljed olid hommikul selgesti näha. 12-meheline grupp saadeti välja, kes nad üllatusrünnakuga tabas, saades vangiks kaks ohvitseri ja 48 sõdurit. Jaoülem sai selle eest Raudristi ja 14. sadakonna tegevus märgiti armeekorpuse komandöri käskkirjas.

Ühel korral jõudis venelaste rühm eestlaste postile, kus oli valves kaks eesti sõdurit, varjatult väga lähedale. Nad püüdsid end päästa tulistades taganemisega. Ühel see õnnestus, teine jäi punaste kätte. Püssituli alarmeeris teisi poste. Kinni võetud eestlane raputas venelased maha ja jooksis tagasi. Venelastele saga tõmmati kuulipildujatuli selga ja nad põgenesid.

265. diviisi ülem, kellele allus 184. Julgestusgrupp, andis aprilli keskel Georgile käsu tuua vaenlastelt mõned vangid. Veltveebel Enno Ots oli vabatahtlikult nõus seda ülesannet täitma. Pimeduses asusid vabatahtlikud teele. Venelased olid oma positsioonide ette saatnud luuremeeskonna, kellega eestlastel tekkis tulevahetus. Vaenlastest langes kuus ja kaks terveks jäänud meest võeti vangi.

Kui ilm soojenes, muutus kogu soo läbipääsmatuks järveks. 1942. a. mai lõpul vaibus lahingtegevus. Saksa üksused vahetasid sadakonna välja, 303. Jalaväerügemendi ülem, kellele sadakond oli allutatud, tuli isiklikult eestlasi saatma. Sadakonna mehi oli langenud 10 ja haiglasse saadetud 25. Siiski oli rivis üle 100 mehe, peale selle voori ja muud ametimehed. Juuni algul laaditi sadakond Ljubani linnas rongile ja üksus sõitis Ust-Luugasse.

Hiljem kui Julgestusgrupid nimetati ümber Idapataljonideks võitles Georg 659. Idapataljoni ridades. 1943. a. mais nimetati ta tervislikel põhjusil lahkunud kapten Paul Paas'i asemel pataljoni ülemaks.

Pärast lahingulist rakendust Novgorodist põhja pool asuva Hutõni kloostri lähikonnas viidi pataljon Novgorod-Tšhudovo maantee ääres asuva Podberezje küla kõrgusel oleva punaste sillapea vastu ja Volhovi ülemjooksu nurkpositsioonile. Sillapea oli püsinud Volhovi koti lahingutest peale, venelasi ei saadud kuidagi üle Volhovi tagasi lüüa - vähe sellest sillapea oli aasta jooksul koguni laienenud. Sillapea neutraliseerimiseks pidid sakslased selle vastu võitlusse tooma 19. Läti Relva-SS Vabatahtlike Diviisi. Pika lõigu mehitamine tekitas pataljonile raskusi. Rinnet markeerisid hõredalt paigutatud laskurpesad. Tihti hiilisid punaste grupid eestlaste vahelt läbi, seda soodustas ka jõeäärne suletud maastik ja kõrge rohi. Nii tuli ette ka väiksemaid lähivõitlusi. Sügisel muutus olukord eriti pingerikkaks. Sügisene vihm muutis Volhovi-äärse ligipääsmatuks, kaevikud muutusid kraavideks ja ulualused kaevudeks. Olukord polnud parem ka Rebase pataljoni lõigus, mis asus Sooden'i pataljonist paremal. Hilissügisel vahetati pataljon välja Leningradi rindelt saabunud 28. Jäägerdiviisi (nn. Tuletõrjediviisi) poolt. Esimest korda kuulsid eestlased siin sakslaste uue relva MG-42 tööd.

16. oktoobril 1943 autasustati Georgi lahingulise vapruse ülesnäitamise eest Raudristiga ning ülendati kapteniks. Oma suure autoriteedi, sõjameheliku külmaverelisuse ja korranõudlikkuse pärast sai ta oma alluvatelt hüüdnimesid nagu "meie vana", "vana Jüri", "vana koll".

Pataljon saadeti tagasi Novgorodi, kus asus sellest lõuna pool asetseva Jurjevo kloostri lähikonda positsioonile, Ilmjärve äärde, pataljoni staabi asukohaga Vana-Rakoma (Staraja Rakoma) külas. Esialgu paistis see rindelõik olevat päris rahulik. Jõgi ja jõesuu ei olnud veel jääs.

Veidi aega enne jõule sai pataljon uue nimetuse: Eesti Pataljon 659 (Estnische Bataillon 659).

Jõulude ajal külastas pataljoni Eesti Rahva Ühisabi(ERÜ) meelelahutusgrupp, mille koosseisusu juhiks oli ERÜ peajuht O.Leesment ja kuhu kuulusid veel ERÜ ringkonnaametite esindajad prl Lepp Tormast, prl Sellis Pärnust ja lauljad prouad Lepik, Proso ja Sander "Estoniast" ning Tallinna ringhäälingust. Delegatsioon tõi nii Soodeni kui Rebase pataljonidele jõulukingitusi kodumaalt. Jõulujutlust pidama oli saabunud kirikuõpetaja Toomas Põld, kes pidas selle Novgorodi kremlis.

Saabunud külm oli juba loonud jää Ilmjärve kaelale ja Volhovi kurgule. Pidi olema valvsam, kuna punaste poolel oli märgata aktiivsust ja ettevalmistusi millekski suuremaks.

14. jaanuari hommikul 1944. aastal kui tähtede selgus oli juba tuhmumas, hakkas kaugusest kostma ähvardav kõmin. Saksa positsioonidele sadasid sajad mürsud. Üle Ilmjärve kaela tulid venelased nii tihedalt, et järve jää näis mustavat. Selles lõigus puudus venelastel kahurväe toetus, ent seda asendav granaadiheitjate tuli oli nii tihe, et miinid paistsid langevat nagu vihm taevast. Eestlased ei suutnud nimetamisväärselt pidurdada vene jalaväge. Venelased valgusid nagu laviin läbi hõreda kaitserinde ja punastel marssal Meretskovi armee näol õnnestus end välja murda Volhovi sillapeast, samast lõigust, kus mõne kuu eest oli asunud 658. ja 659. pataljon. Teine Punaarmee kiil tungis üle Ilmjärve kaela Vana-Rakoma küla kohal, raskuspunktiga 659. pataljoni lõigus, ülesandega mööduda Novgorodist põhjast ja lõunast ning see kotti tõmmata ja hävitada.

Kohe läksid puumajad põlema. Tulekahju valgustas lahingut. Rünnaku tulipunktides olid eesti ja vene sõdurid segunenud kompaktseks massiks. Oma ja võõra vahel oli raske vahet teha. Mitmed Eesti poisid ei jõudnud saapaidki jalga tõmmata, vaid käsitsesid relvi paljajalu lumes ja nii ka taganesid. Saabaste jalastvõtmine oli tegelikult käskkirjaga keelatud.

Georg arvas algul, et tegemist on vaenlase kohaliku rünnakuga – üllatusretkega, ning saatis välja ühe reservüksuse olukorra selgitamiseks. Enne, kui see üksus sai staapi mingit teadet saata, olid venelased juba staabi juures väljas ning staap oli sunnitud end võideldes oma üksuste juurde välja murdma, mis ka õnnestus.

Mitu tundi hiljem suutis kannatanud pataljon paar kilomeetrit tagapool Punaarmee rünnakut kuidagi pidurdada. Seal ühinesid 658. ja 659. pataljon.

Need positsioonid olid ainult hingetõmbeks. Kaks pataljoni jätkasid varsti taganemist läände. Eesti Pataljon 659 aitas Rebase pataljonil ja Alfons Rebase energilise organiseerimistöö tulemusel rinnet konsolideerida ühe pidama jäänud Saksa pataljoniga. See oli 58. Jäägerrügemendist (Tammelehe embleemiga), hea varustusega ja eeskujuliku võitlusmoraaliga.

Mööda Luuga maanteed edasi läände liikudes said 658. ja 659. pataljon käsu Vashkovo külla jäämiseks.

22. jaanuaril peeti siin tõrjelahing Meretskovi armee ettetunginud laskurdiviisiga. Vashkovos ja selle lähikonnas oli sakslastest veel ainult paar suurtükipatareid. Nii üksi polnud eestlased Idarindel veel kunagi olnud. Venelased lähenesid külale lagedat välja mööda. Kõik väljad olid venelasi täis. Nende kahurvägi tulistas küla, kuid jalaväelaste tulel ei olnud veel tappeulatust. Eestlased, hõredalt paigutatult, ootasid, sõrmed päästikul. Saksa kahurvägi tulistas seekord hästi ning granaadid lõhkesid venelaste keskel. Punaarmeelasi oli nii tihedalt, et iga mürsk tekitas neile kaotusi.

Viimaks ei pidanud venelaste närvid enam vastu, nad kargasid püsti ja lähenesid joostes, kuid ei tulistanud ega karjunud "hurraa!" Nüüd avasid eestlased tule. See oli tihe ja maruline ning esimesed venelaste ahelikud vajusid, kuid järgmised tulid peale. Saksa müüsrid tulistasid otse eestlaste ette ja venelaste sekka. Nüüd tulistasid venelased püstolkuulipildujatest ja tagumised ahelikud ronisid üle esimeste laibahunnikute ning langesid jälle. Olid ainult mürskude raksatused, tulistamise ragin ja venelaste hele kiljumine.

Siis jäi väljadel vaikseks – pealetungivaid venelasi enam ei olnud. Eestlastel langenuid ei olnud, kahe pataljoni peale kokku saadi autotäis haavatuid. Saadi 14 vangi, kes ülekuulamisel kinnitasid, et Vashkovot käsutati ründama üks 3000-meheline diviis. Vashkovosse jäi maha aga üle 3000 langenu, võta nüüd seda slaavi "täpsust".

Selle löögi tulemusena kaotas Punaarmee löögihoo. Enne venelaste uut rünnakuüritust tekkinud lühikest pausi kasutasid sakslased Novgorodi rindelt taandumiseks. Et Vashkovo juures suudeti Punaarmee kinni pidada, siis pääsesid ka 5. ja 18. Armee peajõud Leningradi ja Volhovi rinnetelt ja võisid end kiskuda lahti jälitavast Punaarmeest ning valguda Pihkva suunas.

Major Rebane sai selle lahingu eest esimese eestlasena Raudristi Rüütliristi.

Pärast Vashkovo lahingut jõudis armeekorpuse staapi kuuldus, nagu oleks üks 659. pataljoni kompaniidest jooksnud rindelt minema. Üks Saksa kapten armeekorpuse staabist saadeti seda kuuldust ja lugu selgitama. See veendus kohapeal, et kuuldustel puudus alus. 5. Kompanii leitnant A. Nuude juhtimisel oli Vashkovo lahingu ajal määratud pataljoni reservi ja viibis kogu aeg külas. Kuna lahing võttis eestlastele soodsa pöörde, ei olnud 5. Kompanii rakendamiseks vajadust. Sooden'i ja Rebase selgitusil oli see tulemus, et Sooden'i pataljon vabanes ebameeldivast ja igasse toimingusse segavast Saksa sideohvitserist, kes oligi antud mustava loo välja mõelnud.

Peatselt möödusid Punaarmee tankid kahelt poolt Vashkovost. Eestlased aga olid viimased, kes sealt lahkusid, kattes kõigepealt rinnet, et sakslased saaksid oma üksused rindelt tagasi tõmmata. Rebase ja Sooden'i mehed laaditi autodele. Siin-seal peatudes olid neil kogu aeg vene tankid kannul. 659. pataljon peatus Torchinovost lõuna pool. Siin peksis "Vana Koll" ühte külla tunginud venelased välja ja "puhastas õhku" veidi rinde taga.

658. ja 659. pataljon pidasid Punaarmeega 1. veebruarist kuni 7. veebruarini tõrjelahinguid Batetskajas, Leningrad-Dno raudtee sõlmjaama lähedal, ning olid siin-seal sakslasi abistamas.

Punaarmee suurrünnakute tagasilöömises ja taandumislahingutes Volhovi, Ilmjärve ja Novgorodi rindelõikudes hakati peagi rääkima endale kuulsust toonud "Sooden'i pataljonist" või "Sooden'i meestest".

Pärast Torchinovost lahkumist muutus taganemine "normaalseks". Meestele jäi aega positsione valida ja ette valmistada. Punastele üksustele seati üles lõkse ja vahel tõmmati ka kotti. Sellistel puhkudel olid Punaarmee kaotused väga suured. Algul taganeti Luuga suunas, kuid kui Punaarmee selle suuna läbi lõikas, määrati uueks taandumise suunaks Dno-Porhov. Järgnev taandumine oli kohati väga pingerikas – öösel jalamarss ja päeval lahingud. Puhkamiseks ei jäänud peaaegu üldse võimalust. Pataljon pidi tihti tegutsema teistest üksustest eraldatuna ja vahel ka ise kotis olles.

Kodumaalt tulid halvad uudised – venelased olid jõudnud Narva ligidale. Major Rebane andis adjutant Valdur Jürissaar'ele käsu ettekande koostamiseks. See oli määratud esitamiseks Armeegrupi "Nord" ülemjuhatajale. Ettekandes palus Rebane eestlasi vabastada praegusest rakendusest ja saata kodumaale. Kindral Speth, kellele ettekanne esitati, andis oma nõusoleku. Hiljem saadi ka Armeegrupi "Nord" ülemjuhatajalt nõusolek teatega, et 658. pataljon oli allutatud Armeegrupp "Narva"-le. Ka 659. ja 660. pataljonile oli tee kodumaale lahti. Sooden'i pataljon sai loa kodumaale siirdumiseks veebruari teisel poolel.

21. veebruaril jõudsid Eesti pataljonid Pihkvasse. Seal oodati nädal aega rongi, mis oleks mehed viinud kodumaale. Alles 28. veebruaril lahkuti Pihkvast. Pataljonist oli järel umbes 200 meest.

Pihkvast tulles oli pataljoni esimene peatus Valgas. Seal hingati üle pika aja jälle kodumaa õhku, oldi rõõmsad ning nauditi omaste, sõprade ja tuttavate külalislahkust. Mehed olid hääs tujus – oma ülema Georg Sooden'i vagunile maaliti suurte tähtedega "Leibstandarte Sooden". Järgmine peatus tehti Tartus ja sealt sõideti edasi juba Jõhvi, kuhu jõuti 1. märtsil. Mehed märkasid, et olid 2 ½ aasta jooksul teinud lahingutega suure ringi ümber Peipsi järve.

658. ja 659. pataljon marssisid Jõhvist Toila metsalaagrisse. Mehed lootsid, et saavad seal lühikest aega puhata.

Paraku ei tulnud sellest midagi välja. Järgmisel päeval, s. o. 2. märtsil said 658. ja 659. pataljon käsu minna Putki piirkonda, kus oli vaja soo puhastada Punaarmee osadest, mis sakslaste positsioonidest olid läbi valgunud, ja taastada endine olukord.

Eelmisel päeval oli Punaarmee Putki soos alustanud suurrünnakut. Sakslaste olukord selles lõigus oli raske. Nii saadeti sinna Armeegrupp "Narva" viimased reservid – Rebase ja Sooden'i pataljon. Meeste võitlusvaim oli kõrge, sest tegemist oli esimese lahinguga kodumaa pinnal.

Kui eestlased rindele jõudsid, oli olukord segane ja kindel rindejoon puudus. Korralduse kohaselt liikusid 658. ja 659. pataljon üks ühel ja teine teisel pool järelveoteed Putki küla suunas, kuid põrkusid varsti Punaarmee eelüksustega, keda tagasi tõrjudes jõudis Sooden'i pataljon Apsaare ja Lalli metsavahitaluni, Rebase pataljon aga Putki lähedale. Peagi kandus lahingumüra neist mööda ning sai selgeks, et mõlemad pataljonid olid jäänud piiramisrõngasse, mis moodustas osa veel suuremast kotist. Rebane lõi kontakti Saksa võitlusgrupi juhi major von Gramm'iga, kes oli sealsamas sisse piiratud. Samal ajal tuli kummalgi pataljonil tagasi lüüa Punaarmee peaaegu polgusuurusi üksusi. Side rügemendiga oli katkenud, kuid raadioside diviisiga säilis. 4. märtsil tungis 658. pataljon kotist välja Putki külla.

Sooden'i pataljon hoidis kindlalt sissepiiratud positsioone. Rebase ja Sooden'i pataljonide tegevus sundis Punaarmeed pealetungi jätkamise asemel tegelema sissepiiratud üksuste hävitamisega, kaotades sellega aega. See aga võimaldas sakslastel korraldada vasturünnakuid, mille tulemusena punaväe pealetung peatati ning Sooden'i pataljon vabanes piiramisrõngast.

Edaspidi jäid Rebase ja Sooden'i pataljon sellesse lõiku reservi. Pärast Putki lahingut oli nendes kokku mehi järel ainult 110. Need pataljonid allutati 2. Eesti Piirikaitse Rügemendile, kes aga tohtis neid kasutada ainult diviisi ülema nõusolekul. Taandumise algusest Novgorodi alt polnud need mehed kolme kuu jooksul seepi ega puhast pesu näinud, paljudel oli isegi pesu seljas mädanema läinud. Eesotsas kapten Sooden'iga olid kõik täitanud. Mehed vajasid puhkust.

Aprillis viidi Rebase ja Sooden'i pataljon Anijale. Seal formeeriti parajasti 47. SS-Relvagrenaderide Rügementi, millele need kaks pataljoni pididki aluseks saama. Rügement allutati 20. (1. Eesti) SS -Relvagrenaderide Diviisile. Nii sai Georg SS -Hauptsturmführeriks. Mehed ise olid Relva-SS koosseisu viimise vastu. Oli siiski juba pikalt võideldud Wehrmachti koosseisus ja nii harjutud.

47. rügemendi 1. pataljoniks sai Eesti Pataljon 659 ja 2. pataljoniks Eesti Pataljon 658. Rügemendi ülemaks määrati sinna 45 rügemendist suunatud SS-Obersturmbannführer Paul Vent.

24. aprilliks 1944 olid 47. rügemendi esimesed kaks pataljoni formeeritud, kuid enamikul meestel ei olnud veel uusi Relva-SS vorme. Nendega varustati nad alles järgnevatel kuudel. Sooden'i pataljon sai täiendust mobiliseeritud meeste näol.

Üks Sooden'i pataljoni armastatumaid ohvitsere ja Georg'i paremaid sõpru oli 2. kompanii ülem leitnant Raul Jüriado, kes oli peaaegu kahe meetri pikkune, mistõttu teda "Pisikeseks" kutsuti, ei sallinud kiivrit. Kui olukord vähegi lubas, loobus ta sellest, põhjendusega, et "Ei ole iivanid mulle nii suured sõbrad, et peaksin oma peanupu neile märklauaks ehtima. Ennemini käin kaevikus kükakil või näitan neile perset!" Üldiselt sai Pisike populaarseks julge lahinguohvitserina ning nalja-, laulu- ja mürtsu- mehena. Naisegi võttis ta oma ütlemise järgi naljaviluks pataljoni ümberformeerimise aegu Anija mõisas.

Mälestuste kohaselt tundis Georg juba Anijas langemist ette ja tellis endale selleks puhuks uue korraliku ülikonna.

47. rügement jõudis rindele 18. juulil. 1. pataljon paigutati Auverest ida poole, 45. rügemendist vasakule, kus varem olid olnud sakslaste 122. Jalaväediviisi allüksused. Pataljon allutati diviisile "Nederland", milline paiknes temast vasakul. Auvere lähedal positsioonidel olles allutati Sooden'i pataljon diviis "Nordlandi" tankirügemendile "Hermann von Salza", mida juhtis kolonelleitnant Paul-Albert Kausch(pildil paremal).

Sooden'i pataljon pidi oma positsioonid maha jätma 26. juuli öösel kell 2 ja jalgsi liikuma Vokale. Pataljoni taandumine kulges raskustega. Pataljoni miinipildujate rühm jäi raudteega paralleelselt kulgeval roigasteel "Nederland'i" raskete veomasinate taha, mis olid tee sedavõrd lõhkunud, et enam edasi ei pääsenud. Eestlased vedasid oma vankrid mülgaste vahel tee blokeerinud sõidukitest mööda ning jätkasid liikumist Auvere jaama poole. Paremalt kuuldus Vene tankide mürinat ning peagi hakkas lahingkära kostma ka eestpoolt. Auvere jaama juures seadis Vene jalavägi parajasti kahureid üles. Eestlased asusid tegema ettevalmistusi tee lahtimurdmiseks, kuid siis ilmusid kohale paar Saksa tanki, kes sundisid punaväelased taanduma. Eestlased tegid Punaarmee tankitõrjekahurid kahjutuks ning taandusid üle raudtee sakslaste poolt näidatud suunas, liikudes raudteega paralleelselt viivat teed mööda Narva-Tallinna maanteeni ning jõudsid nii Tannenbergi liinile ja Vokale. Varsti paigutati pataljon Vokalt 2 kilomeetrit ida poole Narva-Tallinna maanteed positsioonile. Positsioon koosnes hästi väljatöötatud ja moondatud kaevikutest. Sinna juurde kuulusid umbes 4 meetri sügavusel maa all asuvad punkrid raudseinte ja ustega. Need olid ovaalsed ja meenutasid allveelaeva sisemust. Samal positsioonil asus ka diviisi tankitõrje kompanii.

Üks 659. pataljoni ohvitser meenutab 27. juuli hommikut sedasi: "Punkriuks prahvatas lahti ja noor mees tormas sisse – käskjalg major Soodenile. Vaikides astus sõnaaher Sooden punkriesisele, hommikuhämarusse, luges teate, siis lubas käskjalal minna. Viivu aja pärast tegi korralduse kompaniiülemate kokkukutsumiseks, jäi siis liikumatult seisma, vaadates hommikupunas hingavat Soome lahte. Seisime adjutandiga ta selja taga, oodates korraldusi. Arvata võis, et käsk, mis toodi, saatis meid jälle eesliinile. Tükk aega seisis Sooden nii, siis lausus: "Nüüd on siis lõpp. Meie ei suuda venelast enam pidada. Kui ta läbi murrab, on ta kolme päevaga Tallinnas. Ning läbi ta murrab." Seejärel jagas ta tavalisi korraldusi, seda juba saksa keeles, sest pataljoni adjutant oli sakslane."

Georg oli saanud korralduse viia pataljon Sinimägedele. Sakslastel oli seda vaja Lastekodumäe tagasivallutamiseks.

27. juuli keskpäeval laeti pataljon veoautodele ning viidi mööda Narva maanteed üle Sillamäe Sinimägedest 4 kilomeetrit ida poole läänes asuvale positsioonile, kust pärast lühikest peatust suunati Sinimägede surnuaia joonele rügement "Norge" käsutusse. Georg oli läinud juba ette "Norge" ülem Sturmbannführer Stoffers'i juurde.

Georg'ile ehitati veel sellel päeval punker Vaivara surnuaia nõlvakule, umbes 200 meetrit maanteeservast põhja poole.

Pataljon oli aga Sinimägedele lähenedes kaotanud ¼ oma 450-mehelisest koosseisust, saades tuld vastase suurtükkidest, Stalini orelitest, miinipildujatest ja lennukitelt. Leitnant Jüriado juhtimisel Lastekodumäge rünnates kaotas pataljon samuti palju mehi ning tõmbus Jüriado haavatasaamise järel Grenaderimäele tagasi.

Öösel sai pataljon käsu hommikul enne koitu rünnakut jätkata ja mägi vallutada. Enne koitu algas vastase turmtuli ja sellele järgnes nende jalaväerünnak, mis viis pataljoni, kus järel oli veel 30 meest, tagasi surnuaia positsioonidele.

Enne lõunat, miini- või mürsu- killust tabatuna, langes oma punkris Tornimäe küljel kapten Georg Aleksander Sooden.

Ta ei jõudnud küllalt kiiresti pikali viskuda. Nii jäi sõpradel täita tema viimane soov – saada maetud Jõhvi, mälestussamba kõrvale.

Langemise puhuks tellitud uues ülikonnas maeti Georg Sooden'i surnukeha auavalduste saatel kodulinna Jõhvi kirikuesisele väljakule Vabadussõjas langenute Jõhvi kihelkonna mälestussamba kõrvale. Oma lillevaniku, kirjaga peal "Pisikeselt", pani sinna ka leitnant Jüriado. Postuumselt ülendati Georg Sooden SS - Sturmbannführeriks.

Tema pataljon jäi 8. augustini positsioonile surnuaia juurde, siis viidi see Sinimägedest lõunasse Tallinn-Narva raudtee lähedale. Seal langes 23. augustil Vene snaiperi kuulist tabatuna Georgi üks parimaid sõpru – leitnant Raul Jüriado. Pisike maeti samuti auavaldustega oma sõbra Georg Soodeni kõrvale.

Pataljon sai täiendust ning paigutati septembri algul Sinimägede ja mere vahele, kus allus Võitlusgrupp Mayer'ile. Paar nädalat hiljem viidi pataljon kodumaalt ära – Neuhammerisse ümberformeerimisele. Enamik Sooden'i mehi ei näinud enam kunagi kodumaad.

Septembris tegid kommunistid kaks veel värsket hauda maatasa. Öösiti pandi sinna lilli. Selle takistamiseks ehitati sinna laste liivakast.

Praegu on Georg'i ja Pisikese hauad taastatud. Mälestuskivi pandi nende hauale 20. juunil 1996 ja õnnistati pidulikult sisse 23. juunil 1996. aastal.

Georg Sooden'i autasud

Medal "Talvelahingud Idas 1941-1942".
Idaala vaprusmärk.
Teise klassi Raudrist.
Esimese klassi Raudrist.

Kasutatud materjalid:

* Michaelis,R. "Eestlased Waffen-SS-is" Tallinn 2001
* "Eesti riik ja rahvas Teises maailmasõjas" Köited 7 ja 9.
*Soldatov.S, "Sinimägede taustal : unustamatuid mälestuskilde ja kaitselahinguid" Tallinn; Tartu; Stockholm; Frankfurt/Main 2001.
*Jürissaar.V, "Kahe rinde vahel: kolonel Rebasega koos idavõitlustes" Göteborg 1951.
*Laar.M, "Sinimäed 1944" Tallinn 2006.
*"Eesti idapataljonid idarindel 1941-1944" Tartu 2003.
*"Eesti mehed sõjatules" Saku 1999.
* Eesti pildileht Nr. 1 1944
* Eesti Pildileht Nr.4 1944