SS-Obersturmführer Evald Müür

Koostas: Andri Ollema

Olen sündinud 4. mail 1918. a. Tallinnas. 1938. aasta kevadel lõpetasin Tallinna Reaalgümnaasiumi ja 1. juulil 1938. a. alustasin teenistust Eesti Kaitseväes. Kaks kuud noorteaega 8. Üksikus pataljonis Võrus, edasi Tallinnas Tondi Sõakoolis. Lõpetasin sõjakooli 1939. a. kevadel ja otsustasin kaitseväkke edasi teenima jääda. Suunati portupeeaspirandina praktikale 4. Üksikusse pataljoni Jõhvi. 1939. aasta suvel tegin läbi Tondil Lahingukooli põhikursuse, s.t. laskurklassi, raskekuulipildujaklassi, miinipildujaklassi ja tankitõrjekahuriklassi, kokku neli kuud. Edasi oli praktika Jõhvis. 1940. a. kevadel valmistusin eksamiteks ohvitseride klassi, kuid Vene okupatsioon lõi need kavad lõhki. Et edaspidine karjäär Eesti Kaitseväes oli perspektiivitu, andsin avalduse ja 1. juulil1940. a. demobiliseeriti. 1940.-1941. töötasin Eesti Lina-Villa Trusti raamatupidamises. Alustasin nooremarveametnikuna ja lõpetasin raamatupidaja-revidendina. 1941. a. Eesti Vabariigi aastapäeval, s.o. 24. veebruaril ülendati reservlipnikuks.

28. augustil 1941. a. saabusid Tallinna sakslased ja kuulutati välja meesterahvaste sundregistreerimine. Et politseid ei olnud, formeeriti vanade politseijaoskondade piires korrakaitseüksused. Mind määrati elukohajärgse 3. politseijaoskonda rühmaülemaks. Meid oli seal kolm reservlipnikku (Müür, Laan, Leps) ja meie ülesandeks oli patrullide ja vahtkondade välja-saatmine. Patrullid kontrollisid pimendamist ja üldist korda, vahtkonnad valvasid filterveevärki ja Tartu mnt. raudteeülesõidukohta. Tegutsesime umbes poolteist kuud, siis hakkas politsei organiseeruma ja meid taheti üleviia Omakaitse alluvusse.

Piirikaitsepataljoni ja rindele

Samas kuulsime, et keegi rittmeister Tarjo organiseerib piirikaitsepataljoni Lääne ja Saarte merepiiride kaitseks. Leppisime kokku ja läkski lahti sõit HaapsalIu, kus hakkasime pataljoni formeerima. Olin algul pataljoni adjutant, hiljem, kui ilmus kaptenleitnant Porila, olin pataljoni käsundusohvitser. Ohvitserid olid veel leitnandid Palm, Riit, lipnikud Müür, Laan, Kesa, Espre. Tarjo osutus punaste pükste ja lakksäärikutega keigariks, keda harva oli pataljoni juures näha.

Üksus nimetati 36. kaitsepataljoniks ja saadeti 1942. a. jaanuaris Tartu. Pataljoniülemaks sai üks hallipäine major, nimi ei ole meeles, kuid hüüdnimi oli «Vetevana».

Mõne aja pärast nõuti meilt Leningradi rindele 29. kaitsepataljoni üht ohvitseri, nelja alIohvitseri ja rühma sõdureid ning mul oli sõit sees. Mul sellega vedas, sest peagi liiks 36. pataljon Stalingradi alIa ja seal Stalingradi lähistel1öödi ta täielikult puruks. Sealt sai alguse ka legendaarse Harald Riipalu karjäär. Tagasi tuli ta sealt pataljoni riismetega ja majorina. Mina jõudsin 29. kaitsepataljoni 1. mail 1942. a. Pataljoni asukoht oli Leningradi lähistel Strelnas. Valvati mereranda (dessandi oht) ja väikest maismaa rindelõiku. Määrati mind 1. kompanii koosseisu rühmatilemaks. Olin seal terve 1942. a. suve. Oktoobris vahetati meid välja ja suunati Tartu, kus veetsin õppustel 6 kuud. Astusin ülikooli ja kasutasin seda aega loengutel käimiseks.

Eesti Leegioni!

Leegioni värvati meid 1943. a. aprillis ja Heidelaagrisse jõudsime mai algul. Seal meid, ohvitsere, üksustesse ei määratud, vaid mõnenädalase kohalviibimise järel saadeti meid Bad Tölzi. Grupi vanemaks oli kooli poolt leitnant Luther, meie Tallinna vineerivabriku omaniku poeg. Too oskas ka eesti keelt. Kursused kestsid kolm kuud ja seejärel sõitsime koju puhkusele.

Septembris sõitsime jälIe Heidelaagrisse, kust meid, ohvitsere, komandeeriti Berliini Führungi Hauptamti. Need kümme olid kaptenid Hugo Siim ja Oskar Puusepp, leitnandid Rudolf Turk, Oskar Ruut, Evald Müür, Ernst Kabrits, Valdur Visnapuu, Peeter Lossmann, Harald Salumäe ja Valter Rosenberg. Berliinist suunati meid üle Viini läbi maalilise Semmeringi Jugoslaaviasse Zagrebi. Asi oli nimelt selIes, et meid oli miiiiratud II tankikorpuse koosseisu kuuluvasse diviisi «Wiking», millesse kuulus ka eestlaste pataljon «Narva». Ainult «Wiking» oli sellest korpusest ldarindel, teised kaks diviisi sõdisid Tito partisanidega Jugoslaavias. Sakslaste käes oli vaid raudtee Austria piirist Zagrebini ja Aadria mere rannik. Kui me rongis sõitsime, siis pommitasid stukad pidevalt raudtee ääres mägedes. Korpuse staabis Zagrebis võttis meid ükshaaval ette korpuse ülem, kes püüdis meid veenda jääma sõdima Jugoslaaviasse, sest tal oli ohvitseride puudus. Meie muidugi nõus ei olnud. Ainult Rosenberg õnnestus tal kiiru korras ära värvata, sest tema oli juba riigisakslane. Ta oli kull Tallinnas sündinud ja kasvanud, kuid enne sõda Hideri kutsel ara läinud. Paari kuu pärast oli ta juba Suur-Saksamaa eest langenud. Ka Zagrebis endas käis paris aktiivne paugutamine, nii kui pimedaks läks, lasti nii püssidest kui kuulipildujatest. Veetsime seal nädalapäevad ja pimedas oli seal üksinda tänavail olemine keelatud.

Kui Heidelaagrisse tagasi jõudsime, oli Leegion juba rindele läinud. Saime sealt varustusrahad ja sõitsime edasi ldarinde poole. Jõudsime «Narva» pataljoni oktoobri algul. Pataljon asus Dnepri ääres. Pataljonis oli vaid üks Eesti ohvitser leitnant Hando Ruus. Meid jaotati kompaniide vahel ära. Mina sattusin Ruusi kompa­niisse. Vastane oli teisel pool Dnepri kaldal, kuid suur partisanide koondis oli veel metsas meie selja taga ja need kippusid meid rohkem tülitama kui rindemehed. Elasime rindeolukorda juba üsna kenasti sisse, kui tuli teade, et saabub viissada 1925. a. siindinud 18-aastast noort. Et nad olid äsja mobiliseeritud ja välja õpetamata poisid, määrati nende väljaõpetamiseks kolm ohvitseri (Ruut, Müür, Visnapuu) ja kümmekond alIohvitseri. Viisime poisid rünnakukorras 10-15 km rinde taha ühte koolimajja ja panime õppused kiiima. Õppuste ülemaks määrati sakslane üemleitnant Leicht. Üldiselt üks vilets vend. Poisid olid üsna lapselikud ja et õppeinventari ei olnud, ei olnud õppetegevus kuigi efektiivne. Nädalase õppetegevuse järel selgus, et meid oli haaratud rõngasse ja tuli valmistuda tõsiselt lahingutegevuseks. Peagi sundisid pealetungivad vastased meid lahingusse asuma ja algasid kaotusroh-ked kaitselahingud. Relvastuseks olid meil ainult püssid ja granaadid. Lõpuks jäime veel suure koti sees väikesesse kotti. Sain ka ise haavata. Õla pealt liiks kuul sisse ja välja tuli seljast selgroo kõrvalt, nii et õnne oli palju. Mõni sentimeeter jäi selgroost ja ka kopsust puudu. Minu haavata saamisele järgnenud ööl oli murdmine väikesest kotist välja suurde kotti. Ka see lahing oli kaotusrikas. Varustust, peamiselt laskemoona ja ka toitu veeti transpordi-«Junkersiga» ja nendega veeti ka võimaluste piires haavatuid välja. Minul ei õnnestunud lennukiga välja saada, kuigi olin sellele paar korda iipris lähedal. See oli ka ohtlik, sest lennutransport toimus ilma hävitajate kaitseta ja venelased olid varmad neid alIa tulistama. Nii kadus ka meie ohvitseridest Lossmann, kes sai juhuslikust kuulist pihta ja pandi lennukisse, kuid kadus jäljetult. Väljamurdmine toimus öösel ja varahommikul kahelt poolt väljastpoolt 1õid kahe tanki-diviisi tankid ja seestpoolt kõik meie võitlusvõimelised üksused, nende hulgas ka «Narva» pataljon. Tagant jäi sellel paari kilomeetri laiusel läbimurderibal tulema tohutu mass haavatuid, voore jne. See oli nagu suur inimjõgi, mis voolas kõike eirates. Sinna, sellesse massi, sumasid venelased kõigist olemas-olevatest relvadest, igasugustest kaliibritest. Mina alustasin oma rünnakut selles massis hommikul ja alles õhtuks jõudsin vasturünnakut teinud tankideni. Maastik oli seal lainjas. Kui liikusid tõusu mööda üles, siis mürises ümberringi ja õhus lendasid mulla- ja lihatükid, kui jõudsid langusele, oli veidi vaik-sem. Nii need mõnekilomeetrised tõusud ja langused vaheldusid. Mina hoidsin end selle voolava massi äärepoole, sest keskel oli mürsuplahvatusi rohkem ja ääre poolt laskvad käsirelvad eriti ei häirinud. Õnneks oli lumetuisk ja sihtimisest ei olnud tolku, ilma tuisuta oleks ka veellennukid peal olnud. Aeg-ajalt sõitsid massi sisse üksikud tankid, lasksid oma lahingumoona ära ja kadusid ruttu tagasi. Ju nad kartsid ikka ka meid, kuigi olime peaaegu relvitud. Nii et kes enam ise ei liikunud, see sinna ka jäi, muud võimalust ei olnud. Enne oma tankideni jõudmist oli veel üks põhjatu soojõeke ja selle ületamine nõudis veel palju ohvreid. Mul õnnestus jõgi uppunud hobuste ujuvatele korjustele visatud laudade ja köie abil ületada. Teisel pool jõge olid varsti juba nähtaval oma tankid. Sildid näitasid, et sidumispunkt asub paari kilomeetri kaugusel külas. Kui sinna jõudsin, oli sidumispunkt läinud, ainult haavadesse sur-nud järjekorras seisnute laibad olid veel reas. Veel mitu sidumispunkti käisin läbi. Lõpuks sain lennukil Imani ja seal laatsaretrongil Lublini. Aprillis kiljutati mind laatsaretist välja ja sõitsin Tallinna. Pataljon «Narva» oli juba seal.

Kehras sai pataljon täiendust, toimus järjekordne väljaõpe ja siis sai pataljon ka uue nime - 20. fusiljeerpataljon.

Pataljon alustas rindelesõitu Kehra jaamast juuni keskpaiku. Paigutati meid 20. Eesti diviisi reservi Sininõmmele. Pataljoni ülem kapten Wallner, kes osutus teatud määral alkohoolikuks, oli ka üsna fantaa-siarikas indiviid. Kuulnud diviisi staabist, et jaanipäeval külastavad meelelahutuslikud rindetrupid diviisi allüksusi, otsustas ta organiseerida maaaluse teatrisaali ehituse. Kahjuks langes peaaegu valmis ehitis paar päeva enne jaanipäeva sisse. Ega midagi! Loodi kogu pataljon uuesti ehitusele ja jaanipiievaks oli üsna suur toestatud maaalune koobas valmis.

Meile saabunud rindetrupp ei olnud kuigi esinduslik: mõned Valga isetegevuslased (tüdrukutirtsud) ja meie populaame laulja Artur Rinne. Kontserdid said meie imeteatris ikka peetud.

Wallneril oli maost 2/3 ära 1õigatud ja nii koosnes tema tööpiieva režiim perioodiliselt paarist tunnist ärkvelolekust (sinna hulka paar väikest võileiba ja mõned napsid) ja jälle paarist tunnist magamisest. Üldiselt oli ta pidevalt väikese vine all.

Jaanipäeva hommikul toodi diviisist postipakk. Et Wallner parajasti magas, ei hakatud teda äratama. Ruus kui adjutant andis allkirja. Hiljem, kui ülemus ärkas, tekkis pahandus, miks teda ei äratatud. Oleks pidanud teda kasvõi veega üle kallama! Nimelt oli diviisist tulnud korraldus, millega anti pataljon «Nordlandi» rügemendi käsutusse ja kästi saata «Nordlandi» juurde sideohvitser.

Et meil oli liiklusvahendiks vaid iiks Schwimmwagen (ujukauto), siis käsutas Wallner mind autosse ja ronis ise ka millegiparast sinna ning lisaks võttis veel kaks tüdrukut peale. Kui jõudsime maanteele - Peeterristile, läks tal ilmselt sõiduisu ära ja käskis mind ennast ise kohale organiseerida. Pooras autol ot-sa ringi ja sõitis tagasi.

Peatasin ühe Saksa laskemoonaauto ja lasksin end viia Olgino mõisani. Olginos paiknes 20. diviisi pioneeripataljon. Neil oli sel ajal hoopis esinduslikum rindetrupp kohal eesotsas «Estonia» staaride Riina Reiniku ja Agu Lüüdikuga. Sealt sain koolivend, leitnant Juhari, korraldusel külgkorviga mootorratta ühes juhiga, kes viis mind «Nordlandi» staapi, mis asus Kreenholmi elamublokis. Esinesin «Nordlandi» ülemale, kes osutus koloneliks isikuparase nimega Knochlein.

Kulgu

Kesköö paiku kutsus kolonel Knochlein mind enda juurde ja küsis, missugune transport mul on. Vastasin, et ei mingit. Ta imestas väga, et kuidas sideohvitser võib olla ilma transpordita. Siis küsis ta, kas ma ratsutada oskan. Vastasin, et kõik ohvitserid on vastava kooli läbi teinud. Siis korraldas ta, et mulle antaks isiklik ratsahobune.

Ilm oli väga halb, lausvihm ja kõva tuul. Hobune osutus nooreks, väga erksaks ja kartlikuks. Reis läbi Narva tontlike, lagunenud majade ja purukslastud, põ1enud tankivrakkide vahel tuules visklevate katuse-plekkide kolina saatel oli tõeline rist ja viletsus. Otsustasin ratsutada mitte mööda maanteed Peeterristi kaudu, vaid otse läbi metsa Sininõmmele. Vihma sadas lakkamatult, olin üdini märg. Tekkis veel üks takistus, Mustjõgi oli saju tagajärjel üle kallaste tõusnud ja ratsu keeldus seda läbimast. Siis ei jäänud muud teed, kui teda suukõrvalt hoides jõest läbi talutada. Tavaliselt oli see koolmekoht poole sääreni, kuid nüüd oli vesi vööni. Seal tekkis mul kasulik mõte, et kui nüüd Wallner magab, siis peab ta oma veeämbri saama. Wallner tõepoolest magas, kuid kuni käskjalg minu käsul käis vett toomas, ärkas ta üles ja nii jäi ta seekord kuivaks.

Minu toodud korralduse kohaselt asusime järgmisel päeval Kulgu rindele, mis asus venelaste sillapea põhjaküljel. Sellel Kulgu 1õigul viibisime mõne nädala. Rinne oli rahulik, kostitasime aegajalt vastaseid mõne miirsuga voi valanguga, millele vastased samaga vastasid. Siis tuli korraldus asuda Auvere juures vastase sillapea tippu.

Auvere

Auvere sillapea tipust oodati vastase peatset riinnakut. Allutati meid Riipalu võitlusgrupile. See oli omapärane rindelõik. Rinde joon oli soomaastikul. Sinna ei olnud võimalik kaevikuid ja punkreid ehitada, olid ehitatud vaid palkidest palissaadid. Pataljoni staap asus kilomeetri jagu tagapool soosaarel. Ainuke ühendustee tagalaga oli kitsarööpmeline rulliktee, mida vastane hoidis pideva suurtüki ja miinipilduja segava tule all. Soosaarel oli kohutav hais. Oli soe suvi ja sinna ehitatud punkrid olid talvistes-kevadistes lahingutes langenud punaarmeelaste mädanevaid laipu täis. Hais oli nii vänge, et mitu päeva ei maitsenud söök ega suits. Rindelõigul oli esialgu rahulik. Isegi liiga rahulik, nii et rahval tekkis vajadus tegutsemise järele. 1. kompanii ülem Amon oli puhkusel ja teda asendas nooruke leitnant, kes alles puhkuselt tuli, kuid oli seal mõningate pahandustega hakkama saanud. Ja siis otsustas ta ennast rehabiliteerida. Kahjuks ei küsinud ta selleks luba ja jättis oma ettevotmistest pataljoni juhtkonna infor-meerimata. Nimelt organiseeris ta omal algatusel vastase kimbutamiseks grupi, mis oma koosseisult ei olnud enam luuregrupp, vaid vastas juba rünnakugrupile. Tekkis ootamatu tulevahetus 1. kompanii 1õigus, mille põhjus oli esialgu mõistatus ja millele reageeris ka meie lõiku toetav suurtükivägi. Nii sattus grupp ka meie raskerelvade tule alla. Asi 1õppes siiski suhteliselt õnnelikult. Olid mõned haavatud ja üks kadunud mees, kes aga ilmus järgmisel öö1 viilja. Oli eikellegimaal mätaste vahel päeva üle elanud.

Wallner tahtis kangesti noort ohvitseri sõjakohtu ette saata.

Meil Hando Ruusiga oli tükk tööd, et sundida teda sellest ettevõtmisest loobuma.

Riipalu nõudis sel perioodil mind peaaegu iga päev enda juurde olukorrast aru andma. Telefoni ta ei usaldanud. Nii tuli mul tüütuseni rullikteed kasutada. Tema staap asus Auvere jaama lähistel. Riipalu ei väsinud kogu aeg hoiatamast, et on midagi oodata just meie suunast.

Olime temaga 1942. a. kevadel 36. kaitsepataljoni kooseisus leitnantidena. Mais 1942. läksid meie teed lahku. Tema siirdus 36. pataljoni koosseisus Stalingradi alla, mina aga sattusin 29. pataljoni koosseisus Leningradi alla. Nüüd oli ta kolonelleitnant, mina ikka leitnant! Läbi saime aga nagu kaks head kamraadi.

20. juulil kell 16.00 algas ootamatult vastase raskerelvade turmtuli. Seda anti igasugustest kaliibritest. Meie soosaar lausa värises. Meil oli parajasti pataljoni staabis nõupidamine ja kõik kompaniiülemad olid nõupidamisel. See oli ime, et kolm neist jõudsid oma üksuste juurde tervelt. Neljas, 2. kompanii ülem Kabrits sai aga raskesti pihta. Tal oli reieluu lahtine murd ja keha üleni mürsukilde täis. Meilt evakueeriti ta esialgu Kosele, sealt hiljem Gdanski, kus ta haavadesse suri ja sinna ka maeti.

Meie palissaadid puistati laiali, kuid kõik rünnakud loodi edukalt tagasi. Pärast igakordset ettevalmis-tustuld tundus rinne olevat elutu, kuid maksis vastasel vaid rünnakut alustada, kui ilmusid palkide vahelt mehed nagu muiste ja likvideerisid nende üritused. Naabrite juurest vasakult aga murti läbi kuni Riipalu staabini, kuid reservide abil õnnestus läbimurded likvideerida. Need nn. Auvere lahingud kestsid mõne päeva, siis anti käsk tagasi tõmbuda Sinimägede joonele. Meie alkohoolikust pataijoniülem demonstree-ris paraja vine all oma julgust ja surmapõlgust. Nii kui raskerelvade tuld anti, nii ta kippus tule alIa jalu-tama. Kes otsib, see leiab. Ühel heal paeval ta ka pihta sai. Tal olid jalad vaikesi kilde täis. Lõikasime saarikud lõhki, tegime sidemed ja mina viisin ta Schwimmwageniga Rakvere haiglasse. Mis tast edasi sai, ei tea, rohkem temast midagi pole kuulnud.

Sinimäed

Sinimägedes sattusime kohe venelaste ägedate rünnakute alIa.

Et seal ettevalmistatud kaevikuid ei olnud, siis madistasime algul ühe kinnikasvanud kaeviku joonel. Esimesel korral käis kraav mõned korrad käest katte. Kolmandal päeval sai surma leitnant Visnapuu. Kaotused olid meil vaga suured ja et ka Auveres oli olnud t6siseid kaotusi, olid pataljonist praktiliselt järel vaid riismed. Saime loa viia staap ja majandusmehed lahingutandrilt ära. Asusime staabiga ümber Toila metsavahi majja. ÜIe maantee metsatukas organiseerisime telklaagri, kuhu hakkasime koondama tagalast ja haiglast saabuvaid paranenud haavatuid. Sinimägedesse rindele jäi leitnant Ruut umbes 1,5 rühmaga ja 4. kompanii granaadiheitjate rühm Sinimagede taha. See meie pataljoni väike grupeering pidas Sinimägedes juulikuu 1õpunädalal ja augustikuu esimesel nädalal kangelaslikke, ebavõrdseid lahinguid vastase iilekaalukate jõududega, kus oluliseks teguriks oli ka veel tankikolonn «Nõukogude Eesti eest». Nende vastu olid meie poistel vaid tankirusikad.

Oli vist 8. august. Olin just teele asumas, et vahetada valja Ruut, kui saabus puhkuselt leitnant Amon. Ruus käsutas tema Ruutu vahetama. Varsti oli aga Amon tagasi, sest Ruut oli samal hommikul ebavõrdses võitluses tankiga langenud. Ta läks püstijalu viimase tankirusikaga tanki vastu, kuid tank oli üle. Matsime Ruudu Orule aupaukudega, nagu kangelasele kohane. Saime tagasi paarkümmend allesjäänud meest ja granaadiheitjate rühma.

Kuremäe ja Krivasoo

Haiglatest ja puhkuselt tulnuid oli juba hulgem, kolisime ümber Kuremäele. Saime ka paarsada meest täienduseks ja panime õppused kaima. Ohvitsere täienduseks ei saanud ja nii olime kõik pingeliselt õp-pustega seotud. Juhtus ka õnnetus. Õppustel ei saanud üks tulnukas käsigranaadi äraviskamisega hakka-ma, granaat 1õhkes õppekaevikus ja mõni samm eemal seisev leitnant Arike sai imepisikese killu otse südamesse. Tore poiss oli, ta oli ametlikult puhkusel, käis Tartus ära, kodused ja tuttavad olid kõik evakueeritud ja ta pöördus pataljoni tagasi.

Pikalt me enam õppustega aega ei viitnud. Varsti asusime Krivasohu. Krivasoos toimus ka pataljoni koosseisu autasustamine Auvere ja Sinimagede lahingute eest. Saime hulgaliselt II ja I klassi Raudriste ja ka lähivõitluspandlaid lahinguteedel kogunenud lahivõitluspaävade eest. Hando Ruus sai Saksa Risti Kullas, mis oli üsna haruldane autasu. Seda risti annetati paljukordselt osutatud erakorralise vapruse eest. Mina sain I klassi Raudristi ja pronksise lahivõitluspandla. Ruusil I klassi Raudrist juba oli, ju siis peeti Rüütliristi paljuks. Et meil oli ohvitsere vähe järele jäänud, määras Ruus mind 4. kompanii ülemaks. Ise jäi ta staapi üksi, täites ka pataijoniülema kohustusi. Käisin tal seal nõuks ja abiks.

Taganemistee ja punaste kätte langemine

19. septembril saime käsu positsioonid maha jätta, sest oli oht kotti jääda. öö1 vastu 20. septembrit taan-dusime mööda roigasteed soost tasakesi valja. Pataljon taandus Avinurme suunas. Ruus määras mind paari rühmaga taandumist katma. Mul õnnestus Kurtna järvede vahel valida väga soodus positsioon. Asusime met-sase künka serval, ees laius lage org. Ootasime vastast mitu tundi, keskhommiku paiku ilmusid esimesed pii-lurid. Ootasime, kuni nad suurema salgaga jõudsid oru keskele ja avasime tule. Need, kes maha ei jäänud, tõmbusid paaniliselt tagasi. Korjasime siis oma kolid kokku ja marssisime teistele järele. Tudulinna jõudsime lõuna paiku. Hando Ruus pidas seal parajasti nõu, kas korraldada veel üks läbimurdeüritus läbi Avinurme. Nimelt olid viimased sakslased proovinud seaIt labi lüüa, kuid ebaõnnestunult. Sellest katsest võtsid osa ka 20. diviisi mehed ja meie tankitõrje poisid. Kaotasime selles lahingus oma viimase PAK-i (Feliks Kipperi oma). Kipper kandis ette, et pärast laskemoona lõppemist lõhkusid nad kahuri luku ja jätsid ta transpordi puudumise tõttu maha. Koosolek, millest peale meie võtsid osa veel sakslased ja mõned piirikaitserügementide ohvitserid, otsustas, et uus üritus on lootusetu, kuivõrd vastase ülekaal oli suur ja neil olid ka tankid. Pööra-sime kolonni suunaga põhja. Rännak oli vaevaline, sest tee oli koormatud just piirikaitseriigementide hobu-vooride ja ka eraisikute (põgenike) kolukoormatega. Tudus võtsime suuna uuesti läände Väike-Maarja poole. Et meie ülesanne oli taandumist katta, siis pidime paratamatuIt hoidma end kolonni lõppu.

Ööl vastu 21. septembrit sattusime tallu, kus oli peetud mingit pidu. Oli veel peojärgset koduõlut ja kutsumata peolisi õige mitmest üksusest. Veetsime seal mõne hommikupoolse öötunni.

Hommikul sõitsime «Touga», meie ikka veel liikuva Schwimmwageniga luuresse. Joudsime Tartu-Rakvere maanteele ja otsustasime vaadata, kuidas on lood Rakveres. Alles asja olid Vene lennukid Rakveret rünnanud, linn suitses ja põles. Ruus istus ees juhi korval, mina istusin tagaistme korjul, «kone» kaenlas, jalad istmel. Minu jalgade korval kössitas üks läbilastud jalaga Saksa ohvitser. Olime just linna joudnud, kui tulid vastu poiss ja tüdruk jalgratastel. Ütlesid, et kuhu te lähete, linn on vene soldateid täis. Pöörasime ümber ja sõitsime üht lääne poole suunduvat III klassi teed kümmekond kilomeetrit. Valitses täielik vaikus ja me ei kohanud kedagi. Tekkis patune mõte, et paneks sakslase maha ja kupataks edasi läände. Oli ilmne, et kui venelaste lõunast tulev kolonn ja ida pooIt läände liikuv kolonn kohtuvad, oleme kotis. Otsustasime siiski, kuhu see kolbab, et ohvitserid lasevad jalga, jättes pataljoni maha. Jõudnud tagasi Rakvere maanteele, kuulsime kõva kolinat. Sõitsime ühe teeäärse müüri taha ja jäime ootama. Varsti tuli roomikute loginal lõunast mööda maan-teed neli tanki ja suundusid Rakvere poole. Korraga kostis ida pooIt agedat käsirelvade laskmist ja mõned kõvemad mütsud ka sekka. Varsti tuli meile vastu «Ristipoeg» jalgrattaga, S.t. Ruusi nooruke käskjalg. Ta seletas, et ootamatuIt oli meie kolonni sisse soitnud veoauto supikatlaga. Ootamatusest olid nad tule avanud ja käsigranaatidest oli auto põlema läinud. Nii jäi venelaste supilaar kasutamata. Meie autojuht, Põlva poiss Matsin, teatas, et bensiin on otsas. Lootuses, et ehk kuskiIt õnnestub veel bensiini saada, hankis ta ühest talust hobuse ja rakendas selle auto ette. Nii oli meil nüüd hobutransport.

Sellel retkel tuli meil veel mitrnest kohaliku tähtsusega naginast osa votta. Näiteks olid piirivalve poisid Assamalla kandis väikese tankitõrjekahuri koos laskemoonaga maha jätnud. Seal oli üldse suur segadus. Rahvast oli mitrnest väeosast massiliselt maanteede ristumiskohale sattunud ja venelane andis sinna tugevat raskerelvade tuld. Ja kui siis veel üht maanteed mööda lahenes venelaste vaikeste tankettide kolonn, sattus rahvas paanikasse ja kukkus jooksma, kes mööda maanteed, kes metsa suunas. Meie poisid veeretasid selle pisikese kahuri ühele künkale ja mõne laenguga panid ühe tanketi põlema ja kolonni seisma.

Hilisõhtul jõudsime AmbIa lähistel ühte maanteedevahelisse soisesse metsatukka, kus otsustasime veidi puhata. Varahommikul selgus, et meid oli mõne öise tunni jooksul tugevasti kotti haaratud. Katsed välja murda ebaõnnestusid. Mitmete tulevahetuste järel selgus, et meie vastased olid eestlased ja ka meie üm-berpiiratud olid valdavalt eestlased, kuigi mitmetest erinevatest üksustest. Algasid omapärased läbirääkimised. Ilmusid vastase agitaatorid, kes veensid seda suurt massi mitte vangi andma, vaid üle tulema. Seisin grupi 20. diviisi ja piirikaitseohvitseridega veidi eemal. Meid häirisid mõningad ebatäpsused neis ilukõnedes ja kõndisime vaikselt võssa. Peaaegu terve mass hakkas varsti liikuma ja see üleminek toimus peaaegu pauguta.

See toimus 22. septembri keskpäeval 1944. a. Meid, jääjaid, oli algul grupis kümmekond, üksikuid hulkureid tuli pärast juurde. Üritasime mitmest kandist väljaminekut, kuid saime igalt poolt kõrvetada. Meie hulgas oli üks Pärnu leitnant, kes oli reiest haavatud ja tal oli raskusi liikumisega. Teada oli, et meie ümber olid kolonel Mullase rügemendi sõdalased. Meie hulgas oli ka leitnant, kes oli kolonel Mullase väimees. Kaljo oli abiellunud Mullase ainukese tütrega ajal, kui Mullas oli juba Venemaal ja nii nad teineteist ei tundnud. Kui meie haavatu enam käia ei suutnud, oli väimees valmis temaga välja mine-ma, kuna väljast rõõmsalt valjuhääldist kutsuti, et kes veel metsas, tulgu välja. Pärast seda hakkas meie grupp ühe- ja kahekaupa lagunema. Lõpuks, kui juba hämardus, olime metsas vaid kahekesi, mina ja allohvitser Valter Jukk. Meil oli plaan, et poeme põõsasse ja lootsime, et ega nad enam kammima ei hakka ja hommikul lähevad ara. Siis tuli halvim. Mind hakati valja hüüdma nime ja auastme jargi. Algul pani muigama, hiljem mõtlema. See väimees tundis mind hästi, olime omal ajal koolinoorte spordivõist-lustel teivashüppes konkurendid. Kui nad kutsumast ei lakanud, tekkis hirm, et kui ei lähe, hakkavad perekonda represseerima. Utlesin Jukile, et lähen. Meil olid «koned» seljas ja motlesin, et näis, mis öeldakse, asi see nende poole pöörata kui vaja. Jukk iitles, et ei tule. Hakkasin astuma. Veidi aja pärast vaatasin tagasi. Jukk järgnes mulle. Ta oli kogu aeg mu ees ja taga nagu ihukaitsja.

See juhtus 22. septembri õhtul ja see oli meie sõjatee lõpp Kui nüüd oleks võimalik küsida kõigilt neilt langenuilt ja elavailt, paljukannatanud võitluskaaslastelt, et mille eest te oma nooruse ja isegi elu ohverdasite, siis ei ole kahtlust, et enamik neist, kes on veel võimelised, vastaksid: «Vabaduse ja helgema tuleviku eest. Me tegime seda südame sunnil.»

Amblast järgnes sõjavangidena rännak Tallinna. Kopli filterlaager, Kohtla-Järve filterlaager, edasi Karjalas Segesa sõjavangilaager ja Povenets, kus taastasime Balti-Valge mere kanali. Ruusiga olime koos Kopli ja Kohtla-Järve laagris, kus ta haigestus kopsupõletikku ja viidi ühes teiste haigetega lahtises veoautos ara. Hiljem kuulsin, et ta oli Leningradi lähedal haiglas, kus teda intensiivselt üle kuulati ja ühel päeval ära kadus. Tõenaoliselt mõrvati.

Sõjavangist vabanesin 1946. a. hilissügisel.

Töötasin kaalutehases «Vega» umbes poolteist aasta1. 9. juunil 1948. a. tulid töö juurde kaks meest, kes soovisid pool tundi vestelda. Tulemuseks Pagari tanava kelder, Patarei ja Lasnamäe vangla, sojatribunal 25+5 ja Vorkuta söekaevandused. Vabanesin 9. jaanuaril 1956. a. Sain tõendi, et olen vabastatud edasisest karistuse kandmisest kohtukaristuse mahavõtuga. Rehabiliteeriti minu avalduse peale 18. juunil 1992. a. Tootasin Tallinna Autokummide Remonditehases 16. veebruarist 1956 kuni 20. oktoobrini 1965, mil tehas iile viidi Kohtla-Nõmmele. Edasi töötasin tootmiskoondise «Silikaat» reliini-tsehhis meistrina ja vanem­meistrina, siis tunnistati II grupi invaliidiks ja vabastati töölt.

Leitnant Evald Müür suri 25. augustil 1996. a. Tallinnas.

Kasutatud kirjandus:

"Minu Au On Truudus", kirjastus Greif, Tartu 1995