SS-Brigadeführer ja Waffen-SS kindralmajor Franz Augsberger

Tulevane 20. Eesti SS-vabatahtlike grenaderidiviisi ülem Franz Augsberger sündis 10. oktoobril 1905 Viinis, tolleaegses Austria-Ungari keisririigi pealinnas hotelliomaniku pojana. Augsberger õppis kõrgemas tehnikakoolis ja töötas seejärel arhitektina Viinis. Töö kõrvalt kuulas ta loenguid fotokunsti akadeemias, õppis ära norra keele ja töötas siis poolteist aastat ehitusinsenerina Norras.

1927. aastast oli Augsberger Austria Kodukaitse (Heimatschütz) liige, kust 1930 läks üle SA-sse. 20. aprillil 1932 astus Augsberger natsionaalsotsialistlikku töölisparteisse, kuid 19. juunil 1933 see partei Austrias keelustati. Augsberger läks seepeale Saksamaale, kus ta astus SS-i ja tõusis 1935. aastal SS- Untersturmführeriks (nooremleitnandiks). Õppis sama aasta 1. juunist kuni 1936. aasta 1. juulini SS-ohvitseride junkrukoolis Brunswickis; ülendati lõpetamisel SS-Obersturmführeriks (leitnandiks). Jätkas teenistust sama kooli juhtkonnas ja ülendati 1. juunil 1937 SS- Hauptsturmführeriks (kapteniks).

1.augustil 1939 ülendati SS-Sturmbannführeriks ja viidi pataljoni ülemana SS-Tankidiviisi "Wiking", kus alul teenib rügemendis "Westland" ja hiljem rügemendis "Nordland". Viimase koosseisust komandeeritakse SS-Diviisi "Nord", kus rügemendiülemana võttis osa bolševike vastasest võitlusest Soomes.

29. septembril 1942 määrati tolleks ajaks SS- Obersturmbannführeriks (kolonelleitnandiks) tõusnud Augsberger loomisele tuleva Eesti Leegioni formeerijaks. Esialgu tegeles ta ilmselt kusagil mingi paberliku asjaajamisega, sest Debicasse, Leegioni faktilisse formeerimispaika, jõudis ta alles sama aasta novembri lõpul. Esimesed paarsada eesti leegionäri olid seal selleks ajaks väljaõpet saanud juba poolteist kuud.

Esialgu sai Augsberger loodava Leegioni 1. rügemendi ülemaks. 1. juulist 1943 määrati ta ametlikult Eesti Leegioni ülemaks ning ülendati samast päevast SS-Standartenführeriks (koloneliks). Sama aasta 5. maist oli Leegioni lahinguformeeringuks määratud Eesti brigaad, mis oktoobrikuus nimetati 3. eesti brigaadiks. Järgnenud novembrikuus saadeti see brigaad Augsbergeri juhatusel Valgevene põhjapiiril olnud Rosona partisanivabariigi vastu, kuid juba samas kuus tuli tal lülituda võitlusse Neveli lähistel, et riivistada venelaste läbimurret saksa rindest.

24. jaanuaril 1944 tuli käsk formeerida senine 3. eesti brigaadi baasil 20. Eesti SS-vabatahtlike grenaderidiviis. Kuna venelased olid saksa väegrupi Nord Leningradi all puruks löönud ja taganev saksa rinne peatus alles Narva jõel, sai värske diviisiülem Augsberger 7. veebruaril käsu minna koos oma diviisiga Narva rindele. Faktiliselt toimuski 3. eesti brigaadi diviisiks kasvamine Eestis - kui aastavahetusel 1943/44 kuulus brigaadi 5099 meest, siis pool aastat hiljem, 30, juunil 1944 oli neid diviisis juba 13 423. Augsberger ise oli selleks ajaks saanud oma viimase auastmekõrgenduse - 21. juunil ülendati ta SS-Brigadeführeriks.

Sama aasta septembris tuli 20. Eesti SS-diviisil teatavasti Saksamaale taganeda. Sinna jõudis ka Augsberger. Neuhammeris Breslau (nüüd Wroclaw Poolas) lähedal, formeeriti Eesti 20. SS-diviis uuesti. 1945. aasta jaanuaris saadeti Augsberger diviisiga Sileesia rindele.

3. märtsil 1945 autasustati Augsbergerit Rüütliristiga, kuid oma kõrgest autasust sai ta rõõmu tunda vaid lühikest aega. Eesti 20. SS-diviis jäi ümberpiiramisohtu ja Augsberger küsis väegrupi juhatajalt, kindralfeldmarssal Schörnerilt luba taandumiseks. "Saksa sõdur ei tagane, vaid võitleb viimseni oma positsioonil", vastas selle peale Schörner, kes oma alluvate hulgas oli saanud hüüdnimeks Metsik Ferdinand. Paar päeva hiljem sulguski piiramisrõngas 20. diviisist lääne pool. 16. märtsil tuli Augsbergerile siiski käsk - viia oma diviis läbi kahe vene rinde läände. Läbimurdel sai ta auto mürsutabamuse ja Augsberger ise silmapilkselt surma. Tõenäoliselt juhtus see 17. (teistel andmetel 19.) märtsil 1945.

20. Eesti SS-diviisi meeste mälestustesse on Franz Augsberger jäänud lõbusa ja jutuka, mehena, kes eestlastesse suhtus korrektselt.