Võitlus Lõuna-Eestis

1 .augustil oli Sinimägedes võrdlemisi rahulik. Sel päeval vahetas Maitla pataljoni välja Konjust Sinimägedesse tulnud kapten Kiisa 45. rügemendi II pataljon.

See, mis Maitla pataljonist järele oli jäänud, polnud isegi enam kompanii. Väeosa. mis aitas võita lahingu, oli kandnud raskeid kaotusi.

Venelased olid Eesti vallutamise suhtes strateegiat muutnud. Et. Sinimäed osutusid võitmatuks, siis otsustati alustada rünnakuid lõunast ning anda pealöök Tartu suunalt. Selleks koondati sinna märkimisväärsed jõud. Läbimurdelõigus oli elavjõu ülekaal kaitsjatest 4,3 suurtükkide ja miinipildujate osas 14,8 ja soomustehnikas 4, 1 korda.

Üksteise järel vallutati sel teel Petseri, Võru ja peagi oldi Lõuna-Tartumaal.

Võimalik. aga vähe usutav, et kunagi panevad sõjaajaloolased mingis loogilises järjestuses paika selle segapudru, mis Tartu ümbruses augustis-septembris aset leidis. Kaootilise vooluna suunati sinna Tartu kaitseks mehi. Seal oli saksa väeosi, Rebase, Venti, Degrelli(pildil paremal) võitlusgrupid, Voldemar Pärlini soomepoisid, piirikaitserügemente, omakaitselasi ... ilma otsese juhtimiseta, ehkki kindral Wagner pidanuks neid juhtima.

Sinna suundus ka 18. augustil Maitla "Kampfgruppe Vent" koosseisus ühena kolmest patülist. 19. augustil oli ta juba Kambjas, oma kunagises kodukihelkonnas. Neil mail, kus ta noorukina ringi liikunud.

Maitla osalusest neis lahingutes teame üsnagi napilt. Üksnes seda, mis Valter Raiendi seeria artiklites kirjas. Need on Austraalias elava William Partelli mälestused.

"Olin 1944. aasta suvel Narva rindel major Riipalu rügemendi staabi autojuht;" kirjutab Partell. "Meile anti käsk kiires korras Tartusse minna. Seal määrati mind kapten Maitla staabi autojuhiks. Kapten Maitla üksus koosnes enamikus noortest kutsealustest, kes olid viletsa väljaõppega. Ka puudus neil ülevaade rindeolukorrast. (Tegelikult polnud tollal, kaose käigus, enam ülevaadet kellelgi – A.O.)

Kapten Maitla tegi mulle ja veltveebel Lehtmetsale ülesandeks sõita Kambja poole kindlaks tegema vaenlaste üksuste asukohti. Olime mõlemad Kambja poisid ja tundsime ümbrust hästi.

Sõidul lõunasse kohtasime üht tuttavat talumeest, kellelt kuulsime, et venelased on Pangodi metsas. Sõitsime Tartusse tagasi ja tegime ettekande Maitlale. Meie üksus saadeti kohe Tatra jõe äärde, staabi asupaigaks sai Reola koolimaja taga asuv metsniku maja. Venelased koondasid oma vägesid lõuna pool Tatra jõge. 23. augusti hommikul kella 6 ja 7 vahel algas venelaste rünnak.

Sõidutee puudumisel läks kapten Maitla jala lahingut juhtima. Et meil ei olnud raskeid relvi, saatsid sakslased oma mehed raskerelvadega. Aga kui lahing algas, lasksid sakslased koos relvadega jalga.

Järgmine, mis nägime - venelased läksid meie taga üle tee, mis ühendas meid Tatra-Võru maanteega. Kui siis vene jalavägi oli üle tee läinud, viisime staabi kiiresti autoga venelaste tagant läbi. Jõudsime nii Reola koolimaja juurde, kus ootasime teisi väljatulijaid. Aga ainult mõned üksikud tulid. Ülejäänud olid arvatavasti vangi langenud.

Üks väljatulija rääkis, et kapten Maitla sai haavataja meil polnud võimalust teda välja tuua. Organiseerisime siis väikese grupi ja tõime kapten Maitla välja ja viisime ta Tartu haiglasse:" Mis õieti Kambjas juhtus, on üpris segane. Kus ja kuidas Maitla õlga haavata sai, pole teada. On vaid oletusi. Isegi, nagu oleks teda keegi selja tagant tulistanud.

Selge on vaid üks - ta oli pärast Tartu all toimunut üsnagi löödud. Eluisu kaotamiseni. See, mis Tartu ümbruses toimus, polnud ju enam sõda. Organiseeritud vastupanust punavägedele ei saanud enam rääkida. Oli vaid Leon Degrelli valloonide ja Voldemar Pärlini soomepoiste sangariik suremine.

Ei teinud seda stiihiat võiduks ka kindraloberst Steineri konstateering "Üks valloon väärib tuhandet teist sõdurit" ega Degrelli ütlemine, et venelased kaotasid Tartu lahingu. Lahing Tartu all oli kaotatud juba enne selle algust.

Sõjaväelase ja ohvitserina soovis Paul Maitla vaenlast tõesti tõkestada, mida aga ei suudetud. Seda veel tema kodukohas, kust ta 1941. aasta sügis-talvel täis üllaid kavatsusi sõtta läks. Pettumus. Maitla sai sellest üle nagu paljudestki asjadest varem. Aga sel hetkel oli ta impulsiivse inimesena sügavas nördimuses.