Viimane võitlus

Paul Maitla terviseparanduspuhkus lõppes aastavahetusel. Ta sõitis 20. detsembri paiku Neuhammerisse, kus oli diviisi väljaõppel, nii nagu meestele "Hillbrichi" kohvikus lubanud.

Selleks ajaks oligi Eesti 20. SS-diviis, mida millegipärast nimetati relvagrenaderide diviisiks, taas loodud. Vandetõotuski uuesti antud. Diviisil oli kolm rügementi: 45., 46. ja 47. Peale selle veel suurtükiväe- ja tagavararügement.

Neuhammer, kuhu Maitla saabus, kujutas endast Ida-Saksamaal Sagen i linna lähedal asuvat sõjaväe õppelaagrit hiiglaväljakute, kasarmute ja barakkidega. Seal oli omal ajal mehi õpetatud vallutama Prantsusmaad. Leidus seal isegi Maginot' liini tükikesi. Seal oli ette nähtud eesti mehi koolitada 1. aprillini 1945.

Paul Maitla määrati esiotsa 45. rügemendi, mille ülemaks ta vana võitluskaaslane Harald Riipalu, I pataljoni ülemaks.

Aga ei antud diviisile võimalust end koolitada suureks sõjaks ei esimese veebruari, märtsi ega aprillini. Sõjajumal Mars vajas neid varem ja kõlbasid nad talle just sellisena, nagu nad olid.

Nagu 14.jaanuaril 1944 algas Punaarmee hiigelrünnak Narva suunas, siis nüüd aastase vahega kordus see Oderil. Algus 12. jaanuaril 1945. 19. jaanuariks vallutati juba Krakov, 21.jaanuari1 oli punaste tankiarmee Oderil Breslaus. 23.jaanuariks aga jõudsid vastaste eelväed Oppelni juurde, kus jõe läänekaldale tekkisid ohtlikud sillapead, nagu aasta tagasi Narva jõe läänekaldale.

Nii jäi Paul Maitlal kasinalt aega uue pataljoniga kohanemiseks. Rinne vajas mehi kaitseks ja vasturünnakuks. Juba 20. jaanuaril, kui oli selge, et vastane Krakovi vallutamise järel ei peatu, sai Eesti Diviis käsu valmistuda rindele minekuks.

22. jaanuari õhtul laaditi Riipalu rügement kogu oma varustusega rongile ja algas sõit Oppelni alla. Kuidas kulges esiotsa Paul Maitla pataljoni sõjatee Oppelni all, saame mõningast teavet pataljoni sideülema leitnant Alfred Saare mälestuste põhjal.

Pataljon jõudis Love jaama juurde 23. jaanuari varahommikul. Pärast pataljoni mahalaadimist, ajal, kui nad juba jaamast eemaldunud, hakkasid kohale jõudnud venelased jaama tulistama granaadiheitjatest. Pataljon jätkas lumetuisus ja pakases eemaldumist jaamast. Ees seisis 30-kilomeetrine jalgsirännak Oppelni rajooni. Juba sama päeva õhtul asuski pataljon positsioonidele Oppelni lääneserval. Sideülemana jäi Alfred Saar koos pataljoniülemaga linnaserval tulejoonele. Õhtuhämaruses alustasid venelased eestlaste väljasurumist. Mehi hakkas gruppide kaupa valguma linnaservast umbes kolmesaja meetri kaugusele metsa. Maitla läks sinna koos ühe staabiohvitseriga, et organiseerida kaitse. Saar aga jäi kohapeale, et diviisiga sidet pidada. Siis said nad teada, et venelased on juba kõrvalmajades. Side diviisiga katkes ja Saar läks koos meestega üle lageda välja läbi sügava lume kaitsva metsani. Patül oli rõõmus, et nägi oma sideülemat. Oli juba arvanud, et elusana ta teda enam ei näe.

Nii algasid Paul Maitlal(pildil) lahingud võõral maal. Temale oli aga see üks ja sama sõda venelaste-bolševikega, kes aastasadu tahtnud Eestimaad vallutada ja kes näitasid üles 1940-1941 enneolematut barbaarsust.

Üldse oli sõda Oppelni all imelik, kus õiget positsiooni nagu polnudki. Oli vaid julgestuspositsioone, katkelised rindejooned, millest tulenevalt ka paljud sissepiiramised.

Venelaste rünnakud, mis jaanuari lõpul algasid, lõppesid veebruari keskel. Ei suutnud nad Eesti Diviisi rindelõigus läbi murda. Pealegi oli diviis paljud Oderi läänekaldale tekkinud sillapead likvideerinud.

Veebruari keskel alanud vaikust rikkusid Eesti mehed 24. veebruaril - vabariigi aastapäeval - kahel korral. Seda tegid mõlemad Rüütliristimehed Rebane ja Maitla. Rebane vallutas sel päeval venelaste käes olnud Mittenwalde küla. Hulljulge rünnakuga tapeti enam kui sada punaväelast. Saagiks saadi kõige muu kõrval kolm suurtükki 50 mürsuga, mis 24. veebruari ööl vastu 25. samadest kahuritest venelastele tagasi saadeti. Mis saadud, see ka tagasi antud.

Maitla ei olnud Rebasest viletsam. Ta organiseeris 24. veebruaril 25mehelise rünnakurühma, kes rünnakpüsside ja käsigranaatidega varustatult ründas Falkenbergi lähedal asuvat venelaste käes olevat Schedlau küla. Ta hävitas terve vastase jalaväepataljoni ja kaotas seejuures nagu Rebanegi vaid kaks meest haavatutena. Järgmisel päeval käis Maitla autojuht Mägar seda küla, mille tänavad täis vastaste surnukehi, vaatamas. Mehed olid teinud tubli töö.

Maitla sai selle rünnaku pärast esiotsa võtta, sest see oli läbi viidud kõrgemate ülemustega kooskõlastamata, siis aga kiita, et seda nii hästi teinud.

Vahepeal olid diviisi juhtkonnas toimunud muudatused. 45. rügemendi ülem kolonelleitnant Riipalu oli haiglasse viidud. Susi sõnul oli tal midagi korrast südamega, mis teda, hiljem, alla 50aastase mehena siit maailmast minema viis.

Diviisikomandör Augsberger määras Riipalu asemele sakslase, Obersturmbannführer (meie mõistes kolonelleitnant) Störtzi, kes aga samal päeval, Raiendi andmeil 25. jaanuaril haavata sai. Nüüd määrati rügemendiülemaks Paul Maitla. Kusagil pidas aga keegi Maitla kapteni aukraadi rügemendiülema kohta väheseks. Mis sest, et Rüütliristi-mees. Siis määrati Susi sõnul rügemendiülemaks üks Idapataljoni joodik sturmbannfiührer Julius Ellandi. See olnud kolm päeva rügemendiülem ja sama kaua maast laeni täis. Taas määrati rügemendiülemaks kapten Paul Maitla, sellele kohale jäi ta sõja lõpuni.

Kõigi nende määramiste kuupäevad võivad olla ebatäpsed. Aga kas ongi sellel mingit olulist tähendust. Sõjalõpu saginas kaotas ka saksa täpsus oma koha ja kõik muutus üheks suureks korralageduseks. Püüame järgmises peatükis anda sellest pildi, mida andmebaas vähegi võimaldab.