Traagiline jaanuar

Selleks ajaks oli N. Liit tugevasti kosunud sõja esimese aasta löökidest, kus surnute, teadmata kadunute ja vangidena kaotatud umbes neli miljonit meest, niisiis sama palju kui kogu idarindel võidelnud Saksa armees. Saksamaal tekkinuks isegi võimalus idakampaania võita, kui polnuks juhtkonna rassiteooriast pimestatud lühinägelikkust.

Sõtta oli sekkunud Venemaa poolel uus tegur – Ameerika Ühendriikide abi. Veel N. Liidul oli õnnestunud see, mis tänaseni jäänud selle sõja suureks saladuseks provotseerida Jaapan ründama Pearl Harbouri.

USA materiaalne abi muutis Punaarmee tõepoolest võitmatuks. Üksnes USAst saadud alumiinium võimaldas venelastel toota kaks korda rohkem lennukeid, kui neid oleks tehtud oma alumiiniumist. USAst saadud 420 000 autot ja muud veokit andis Punaarmeele liikuvuse, võimaldades kiiresti paisata vägesid ühest rindelõigust teise ja saavutada vägede kontsentratsioon pealöögi suundades.

Nii koondus Leningradi rindele ja Oranienbaumi sillapeale N. Liidu 1 241 OOO-line hiiglaarmee, mis oli masendavas ülekaalus seal kaitsel asuvast saksa väegrupist "Nord", kuhu kuulus 741 000 sõdurit ja ohvitseri. Ülekaal elavjõus oli 1,7:1. Relvastuse ülekaal oli samuti sakslaste kahjuks: suurtükke 2: 1, tanke 3,8: 1, lennukeid 4, 1: 1. Nii oli ette teada, mis juhtub. Juba 1943. aasta sügisel andis "Nordi'" ülem feldmarssal Kühler korralduse olla valmis taandumiseks. Tõsi - "Nordi" käsutusse anti täiendavaid väeüksusi, nende hulgas III germaani SS-soomuskorpus koos diviisiga "Nordland'", aga kõik see oli tühine ründaja jõu ees.

14. jaanuaril asus see hiigeljõud viie vene armee näol ründele. Oranienbaumi sillapealt 2. löögiarmee, Mga juurest 67. ja Volhovi rindeit 59., 8. ja 54. Suurrünnaku mõte oli hävitada sakslased kogu Leningradi-Volhovi rindel. Esialgu vallutati Narva ja Pihkva, sealt edasi Tallinn ja Pihkva suunalt Pärnu.

Kogu Eesti seisis juba 1944. aasta jaanuaris surmava löögi ootel. Tohutu ülekaal tehnikas ja elavjõus andis punaväele kõik lootused. Pärast kahetunnist turmtuld, millest ka Punalipuline Balti Sõjalaevastik ja Kroonlinna kindlused osa võtsid, algas 14. jaanuaril 1944 punaväelaste rünnak. Saksa väeosad raiuti tükkideks, nad taganesid paanikas. Paljud said jalad maha alles Narva all. See, mis üle Narva jõe silla tuli, oli vormitu inimmass, mitte sõdurid, väeosadest rääkimata. Ohvitserid, kes tulid relvade ja meesteta, anti sõjakohtu alla, teised viidi Saksamaale ümberformeerimiseks.

Ometi sündis IME. Hiiglaarmee pealetung peatati. Seda ei teinud mitte saksa välidiviisid, vaid üksused, mis seni kõlavalt vabatahtlikeks nimetatud.

Leningradi piiramisrõngas küll purustati, aga Saksa 18. armee hävitati vaid osaliselt. Eesti vallutamise plaan aga tõkestati otsustavalt.

Siitpeale algab see, mida kõige otsesemas mõttes võime nimetada Eesti II Vabadussõjaks. Eri nimetuste alla koondunud, enam kui 70 000 eesti meest, koos oma liitlastega näitasid, mida võib teha, kui selja taga on kodumaa - isad-emad, naised-lapsed, õed-vennad…

Kui palju ka tolmu ei keerutata - see oli sõda, mida pidasid eestlased riigi vastu, kes 1940.-1941. aastaga oli näidanud, et ta on hullem, julmem ja hävitavam kui mis tahes katk. Lähenes SURM. Ja surmale sai vastu seada vaid eneseohverduse, surra surmates. Teist teed lihtsalt ei olnud, nagu polnud seda 1918.-1920. aastal. 1939. aastal arvati veel, et on leppimise tee. Nüüd teati, et seda ei ole.

Mis tähtsust oli sellel, kas võideldi surma vastu selles või teises mundris või üldse mundrita? Selle üle võivad targutada vaid need, kes ei tea, mis sellel väikesel maalapil toimunud oli ja toimuma sai.