Toimunud oli

Nõukogude luure andmeil oli 20. veebruariks 1944 Narva rindel vastupanuks jäetud umbes 100 000 meest, 1500 kahurit, 100 tanki ja ründesuurtükki. Kui nüüd teame, et 14. jaanuaril asus ründe le 1 241 000 punaväelast, kelle käsutuses 21 600 suurtükki, 1475 tanki ning 1500 lennukit, on see suhe sedavõrd ehmatav, et selle teadjail pidanuks kaduma igasugune võitlusvaim. Tõsi - kogu see hiiglaarmee ei jõudnud selleks ajaks Narvani, kuid määravalt see asjale ei mõju.

Narva all rinnet pidada näis sama lootusetu, kui soomlastel Talvesõjas vastu panna mõnesajatuhandelise mehega maailmavallutamiseks treenitud viiemiljonilisele armeele.

Mis olid selle tõelise sõjaime tegurid? Ei tea ega oska soomlased sellele vastata. Ei oska öelda ka 70 000 surnud ja veel elavat eestlast. Vastust on võimetud andma ka parimad sõjanduse spetsialistid. Üks vastuseid on selle raamatu kangelane Paul Maitla ja see, mis ta tegi. Aga selleni me jõuame.

Mis oli toimunud enne, kui näeme tegutsemas Auveres ja Sinimägedes Paul Maitlat?

Suurrünnaku eel oli major Alfons Rebane Novgorodist põhja pool Volhovi jõe idakaldal. See, mis ta taganemislahingus tegi Sürkovo ja Vaskovo all, läheb sõjapidamise strateegia ja taktika kullafondi. Ja näitab, kuidas kodu kaitsmine ammutab sinust parima. Kogemuste teel sünnivadki sõjalised imed.

Rebase pataljon käitus Sürkovo all tuntud lahingureegleid rikkudes. Mehed paigutati raudtee muldkeha varju Sürkovost eemale. Oli oodata, et just selle muldkeha teevad venelased oma rünnaku lähtepunktiks, aga just sealt hävitas Rebane oma pataljoniga terve vaenlase diviisi.

Vaid veidi teisiti toimus lahing Vaskovo all. See oli Rebasele rängem kui Sürkovo juures. Kuulipildujate rauad olid hõõguvkuumad. Ründajaid tapeti sadade viisi.

Nende lahingutega tõkestati vaenlase rünnak Eesti piirile. Neil kadus esialgne löögijõud ja meie maa sai valmistuda II Vabadussõjaks.

* * *

Ja siiski olid punaväed jõudnud 2. veebruariks Narva jõe joonele ja selle mitmes kohas ületanud. Moodustusid ülimalt ohtlikud sillapead jõe läänekaldal, millest suuremad asusid Riigiküla all, samuti Vaasa-Vepsküla-Siivertsi juures. Viimane asus Narvast põhjas ja oli ülimalt ohtlik linna kaitsjatele. Samavõrra ohtlik oli Krivasoo sillapea.

Surm oli teel otse Eesti südamesse. See, mis toimus 1940-1941 oli kohe-kohe kordumas.

Just sel ajal esitas tollane Eesti peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots üleskutse: Kas võitlus koos sakslastega või langemine suurde õnnetusse. Täpsemalt väljendus ta nii: "Meile, eestlastele endile kuulub õigus otsustada, missugusel viisil ja kellega koos on meie enesekaitse efektiivsem. Igal enesekaitsel on siht, milleks seda teostatakse. Meie tõendame avalikult ja otsekoheselt kogu maailmale, et meie, eestlased, kaitseme oma rahva olemasolu, oma põlis eluruumi ja oma rahva vabadust.

Vabadussõda jätkub praegu. Küll erinevamates ja keerulisemates ajaloolistes tingimustes kui eelmine. Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluruumi, oma vabaduse eest. On raske laim ja solvamine kui keegi ütleb või mõtleb teisiti."

Narva ruumis olevad väed eraldati 18. armee koosseisust ja nimetati ümber Narva armeegrupiks. Sellest peale sai Narvast võitlussümbol. See, mis ta oli olnud Esimese Vabadussõja ajal. Kohal, kus 1939. aastal lahingud pidamata jäid, peeti nüüd. Just siin - Narva jõe joont kaitstes, hiljem taandudes lühemale Tannenbergi liinile, saadeti korda tegusid, kus eesti mehed tegid sõjale au.

Vaasa-Vepsküla-Siivertsi venelaste sillapea, mille kaitseks rajatud hulk traattõkkeid ja miinivälju, oli ohuks kogu Narva rindele. Kui 1. märtsil algas selle tagasi vallutamise, siis rünnak esialgu ebaõnnestus. Maa meeste ümber kees ja kobrutas. Kahurite sekka röögatasid venelaste katjuušad. Meeste selja taga olevat metsa lõikas kahurituli kui hiigelvikat. Ründajaid püüti lõigata ära sidest, toidu ja laskemoona kandjatest. Täielik põrgu!

Kui jõuti vastase kaevikute serva, langesid rivist rünnakutjuhtinud ohvitserid Rõõmussaar ja Lumera.

Näis, et kõik on läbi. Siis võttis lahingu juhtimise enda peale 22-aastane allohvitser Harald Nugiseks. 20 meest ründas, peagi oli ta vastaste kaevikus. See, mis tuli, oli nagu selle järg, mida tegi oma meestega Rebane. Tagantpoolt tulijad andsid kogu aeg ette käsigranaate. Ja kui nad kaeviku käänakuni jõudsid, käskis Nugiseks neid selle taha visata. Rullimine. Niipea kui plahvatus kõlas, astusid mehed nobedasti ümber nurga. Sealoli hukkunud vaenlasi, aga oli ka elusaid, kes valmis püssi tõstma. Nende elu lõpetas püstolkuulipilduja valang.

Uued valangud, uued granaadid. Vaenlase mürsukildude vihin, plahvatused, kus ei saanud aru, kas omad või võõrad. Kolm korda jäi Nugiseks variseva mulla alla. Kolm korda tõmbasid mehed ta varingu alt välja. Lahing jätkus.

Ja siis oli lahingu lõpp.

Vaenlase tulepesadesse oli loobitud oma tuhat käsigranaati, kaevikupõhjade poris ja savis lamas üle 80 vaenlase sõduri, kes o1id saadetud Eestit vallutama nagu 1918. ja 1940. aastal. Nende vastas seisid mehed, kellele jäi andmata kindral Laidoneri lahingukäsk nr I. aga kes nüüd selle käsuta täitsid.

Oli loodud eeldus Vaasa-Siivertsi-Vepsküla sillapea vallutamiseks.

See on vähene, mida teame sel ajal sõdinud meestest ja mis eredamalt trükisõna vahendusel meie ette jõudnud. Teame sedagi, et see on vaid kübemeke jäämäe veepealsest osast. Sündis sadu ja tuhandeid sõdurikangelastegusid, millest võiks ja tuleks rääkida, kui me neist rohkem teaksime. Mida tegi Rebane oma "kutsikatega'" kordas Nugiseks 20 mehega. Kui seda poleks juhtunud ega sellele järge tulnud, oleks Narva rinne murdunud.