Teekond Venemaale

"Olime Värska Lõunalaagris ja 27. juuni õhtuks hakkasid liikuma kuuldused. et homme läheme teele. Aga kuhu, sellest polnud ikka veel aimu. Öösel kella ühe ajal löödi kõik maast lahti. Kästi panna lahingrakmesse, et kella nelja paiku oleksime valmis. Kasarmu väravas lasti meil millegipärast kiivrid ära anda ja marssisime edasi. Kui pöördusime Vaksali tänavasse, oli selge, et sõit läheb Venemaa poole. Hulk inimesi oli meid saatma tulnud. Peamiselt kaadriohvitseride omaksed. Naised olid väliselt rahulikud, ehkki mure oli suur.

Oli rumal tunne teadmisest, et meil tuleb Eestist lahkuda sunniviisil. Jalg ei tahtnud kuidagi tõusta, sest iga samm viis meid piirile lähemale. Põgenemiseks polnud mingeidki väljavaateid, sest kolonn oli Punaarmee eriüksuste poolt ümbritsetud. Võis arvata. et õhtul ületame piiri. Lõuna ajal külastas meid esimene sakslaste lennuk. Õhtu eel paistis Irboska. Seal tehti peatus, kus näha elav liiklus Riia-Pihkva kiviteel Pihkva suunas - venelased taandusid.

Oli üle südaöö, kui silmasin piiril traataedu ja vene piirivalvureid. Ületasime piiri kell 00.34. Oli kohutav tunne astuda üle piiri suure viletsuse maale. Kui hakkas valgenema, oli võimalik üht-teist näha. Kössivajunud hooned, lagunenud sillad ... Ka meie rännakutee oli elus armetus. Varsti olid poisid juba politrukilt küsimas, kus on need uhked kolhoosid ja asfaltteed. miIlest ta o1i jutustanud kogu talve. Küsimus jäi vastuseta ja politruk osutas näpuga küljel rippuvale püstolile."

(Juhan Peegli silmis nägid need külad ja politrukijutt välja peaaegu sama: "Siis tulid külad," kirjutab Peegel. "Need olid vaesed ja viletsad: upakil ja risakil väikesed tared, mitte ühtegi viljapuud, porine külavahetee hanede ja lehmakontidega. Üks vanamoor, paljad jalad lubjaviltides, uudistas meid esimese küla vahel, mis hommikuudust meie ette kerkis. Sõnatult saatis ta pilk meie kolonni: tähendab sõda jõuab ka siia, nende majakeste ja kidevate põldude kohale, näis pilk ütlevat. Mis saab siis?"

"Poliittundides oli meile räägitud kolhoosikorra võidust ja selle suurepärastest tulemustest. Isegi filme olime kolhoosielust näinud. see siin aga rääkis kõigele heale risti vastu."V.P)

Valgenes, kui jõudsime suuremale maanteele. Elanikelt kuulsime. et oleme Pihkva-Ostrovi vahemaal. Meil endil kaarte ei olnud. Nüüd päevavalgel võisime veelgi selgemalt näha, mida õieti pakkus too kiidetud lai kodumaa. Peale lõpmatu viletsuse polnud seal õieti midagi näha.

Ööbisime tavaliselt metsas ja varahommikul algas jälle rännak. Saksa lennukid käisid meid tihti külastamas, kuid pomme ei visatud. Liikusime ja liikusime, aga Pihkvasse jõudmata. Möödusime sellest 4-5 kilomeetrit ida poolt. Velikaja sillad olid viletsad. puust ehitatud - vist tsaariaegsed. Peatusel metsas leidsin puutüvelt haakristimärgid, mis meid otse rõõmustas. Politrukkide näod venisid seda nähes õige pikaks ja kähku lasti märk maha kraapida.

Teeäärsed kilomeetripostid näitasid, et oleme Pihkvast juba 40 kilomeetri kaugusel, aga rännak jätkus endiselt. Viimaks. 3. juuli õhtuks olime Porhovist 15 kilomeetri kaugusel. Sinna jäime pidama. Pataljoni- ja rooduülemad käsutati staapi. Midagi paistis kahtlane. Kui nad 4-5 tunni pärast polnud veel tagasi tulnud. Tegime eestlastest rühmaülematega nõupidamise. Otsustasime ülemate tagasitulekut oodata südaööni ning kui nad selleks ajaks pole tagasi, siis katsuda põgeneda. Ülemused tulid siiski enne keskööd. Nad olid käinud maastikulluurel ja hommikul pidime asuma kaitsepositsioonidele. Varahommikul liikusimegi siis positsioonidele, kuhu ümbruskonna rahvas oli pandud kaevikuid kaevama. Töö nende ehitamisel venis. Aga küllap ka sellepärast, et ehitajate söök ei jõudnud kunagi õigel ajal kohale.

Järgmisel päeval olid saksa lennukid õhus ja pommitasid lähedalasuvat raudteejaama, aga seda tabamata. Õhus oli ka vene lennukeid. Need liikusid 9-10 kaupa koos, tavaliselt õhtu eel. Mõõtsin nende tagasituleku aega. mis muutus iga korraga lühemaks. See tähendas seda, et sakslased meile kogu aeg lähenesid."