Teekond Saksamaale. Rüütlirist

Tartu haiglast viidi Paul Maitla rongiga Tallinna, kust laev neid 27. augustil pidi Saksamaale viima. Seega siis päeval, mil Tallinna vallutamiseni punavägede poolt oli jäänud 26 päeva.

Abikaasa Aino oli saanud teada Pauli rongiga tulekust. Ta oli jaamas vastas. Nad kohtusid. Veel loodeti, aga küllap juba ka kardeti - kas pole see viimane kord teineteist näha. 27. august oli niisiis päev täis õnne ja õnnetust kahele noorele inimesele, kelle abielu oli olnud lõpetamata mesinädalad

Haavatud viidi Tallinna sadamasse ja Aino nägi lahkuvat laeva. Keegi ei teadnud, kas laev jõuab sinna, kuhu peab.

Tõsi, Ainole olid muretsetud piletid laevale, mis pidi viima ta varsti Saksamaale oma mehele järele. Selle mineku pidi korraldama Pauli siia jäänud sõjakaaslane, kindralmajor Soodla adjutant vanemleitnant Väino Pärtel. Kuu-poolteise pärast pidi sündima Aino ja Pauli esimene laps.

Sellest laevareisist jutustab Blacktownis elav eestlane Uno Masing, kes raskelt haavatuna ka sama laevaga Saksamaale viidi.

Laev sattus tormi kätte. Üks terve päev seisti miinitõkete ees, enne kui lubati edasi sõita. Saksamaale jõuti pärast kolmepäevast reisi. Arvatavasti Swinemündesse. Seal laaditi haavatud kolmele punase risti rongile. Rong, milles Maitla ja Masing, sõitis Austriasse Bodensee äärde, kuhu jõuti 2. septembril. Haavatud jaotati seal kolme haigla - Lohou, Feldkirche ja Bregenzi - vahel.

Kõik 11 eestlast viidi Bregenzi. Sealsesse reservlaatsaretti, mis asus keset parki olevas nunnakloostris.

Nunnakloostris õieti toimuski Uno Masingu ja Paul Maitla kohtumine. Kuna Maitla haav oli kergem, sai ta vabamalt ringi liikuda ja käis tihti Masingu palatis, et temaga vestelda. Kuna mõlema lahingutee Tartus oleku ajal oli viinud Kambja kanti, oli jutuainet palju.

Haiglas lõi Maitlas taas välja see, mis teda alati saatnud, vahel küll aga ka keset dramaatilisi sündmusi vaibunud - optimism. Rääkis ja uskus, et mõne kuu pärast läheme koju oma vägedega vabastajana.

Millel Maitla optimism rajanes, on raske arvata. See elas temas kui unistus, mille ta fantaseeris tegelikkuseks. Tulebki uskuda, et inimene, kes laskub üksnes musta masendusse, hävitab lõpuks enese. Aga end optimismist haarata lastes otsib inimene väljapääsu ka siis, kui selleks vähe võimalusi. Maitlas elas taas otsija ja leidja. Ja küllap aitas see tal mõnedki lahendamatuna näivad olukorrad lahendada siis ja ta väheseks elada jäänud tulevikus.

Bregenzi nunnakloostris anti ka Paul Maitlale üle Raudristi Rüütlirist. Selle saamiseks käiku pandud masinavärgist ei teadnud Maitla ise midagi. Rohkem arvas ta, et võib saada karistada selle eest. kuidas ta Sinimägedes sakslasi tuuseldanud.

Kombekohaselt toimus Rüütliristiga autasustamine sakslaste juures suure pidulikkusega. Tuleb uskuda, et nii oli ka Bregenzis. Teame sellest aga vaid nii palju, et kui see kuuldavaks sai, lõi haigla kihama.

Kas see oli otseselt seotud Paul Maitlaga, aga küllap vist: haigla personal suhtus eestlastesse ülihästi. Tihti tõid õed eestlastele head ja paremat haigla köögist, kuna teised pidid leppima tavalise haiglatoiduga. Sakslaste hulgas tekitas see muidugi kadedust.

Tihti oli Bregenzis Pauli vestluskaaslaseks ka inglise-eesti sõnaraamatu autor Johannes Silvet. Silvet küll sõdur ei olnud, aga enne Tartu langemist oli ta koos teiste Tartu Ülikooli õppejõududega rindele saadetud, kus siis haavata sai ja koos Maitlaga Saksamaale toodi. Nad vaidlesid tihti tuliselt. Usutavalt ei jaganud Silvet Maitla optimismi, mis aga viimast seda enam kaitsma õhutas.

Uno Masingul on meeles paljude jutuajamiste hulgas see, kui Paul - ilmselt ta haiglast lahkumise eel-tuli tema palatisse täies vormis, Rüütlirist kaelas, istus tema voodijuurde ja nad vestlesid. Küllap siis oli see jällegi jutt, mis kantud Maitla optimismist. Ei teadnud Masing siis. et see oli viimane kord näha seda uljast elujaatavat noort ohvitseri. Ja hulga aastakümnete, täpsemalt 48 aasta pärast, 1992. aasta 13. mail kirjutab ta Blacktownist neist kohtumistest Maitla abikaasale Ainole ja tütrele Kaile, kelle sünnist ja olemasolust isa sel ajal veel midagi ei teadnud.

Oli nii, et enne oodatud aega - täpsemalt 12. septembril1944 - oli Ainol Eestis sündinud tütar Kai. Tollal keeruliste elavate sidemete kaudu - siit sõnumiviijaks oli Aino noorem, 1926. aastal sündinud vend Aleksander - sai Paul küll lõpuks teada, et ta on isa. Tähendab tema sugu elab edasi ka siis, kui peaks juhtuma kõige halvem. Aino ärasõit Eestist osutus tema seisukorras võimatuks.

Ees ootasid sünged ajad.