Taganemine

7. mail saadi käsk positsioonid maha jätta ja taganeda läände.

8. mai hommikul pidasid rügemendiülemad Rebane, Maitla ja Võhma nõu ning otsustasid taanduda läbi Tšehhi, et sealt siis edasi Elbele jõuda ja end ameeriklastele vangi anda. Kas oleks mingi teise tee valik parem olnud ja päästnud paljud mehed sellest, mis tänaseni kannab nimetust Tšehhi põrgu ja tekitab veel aja kaugusest jubedustundeid, jääb igavesti vastuseta.

Hirschbergist üle Riesengebirge Tšehhimaale viis üksainus tee. See, mis sel teel neil päevil aset leidis, vääriks omaette raamatut. Lõputus segiolekus läksid kümned väeosad, kus iga elusolend kantud vaid ühest tungist - päästa oma elu. Eestlased ja mitte ainult nemad teadsid venelastele allaandmine tähendaks surma.

Läks mehi autodel, mootorratastel, hobuveokeil, ratsa, soomusmasinail, jala, jalgratastel. Sekka kusagilt ilmunud saksa eraisikuid, lapsi, naisi, vanureid. Meeletu voona. Jälle ja jälle jäädi toppama ja keegi ei teadnud miks. Kahtlustati diversiooni, kiruti, vannuti, oldi ahastusest tummad. Tegelikult piisas sellest, et kitsal mägiteel masinal bensiin otsa sai või vankril ratas alt lendas, kui tervele Läände venivale inimjõele oligi tamm ette pandud.

Eesti mehi ootas kolm võimalikku saatust: surm Tšehhi põrgus, vangilangemine venelastele, mis ligikaudu võrdne samaga, aga milleni jõudmiseks tuli enne üle elada lõputu hulk füüsilisi ja vaimseid kannatusi, nälga, janu ja alandusi. Oli ka võimalusi ületada Elbe ja jõuda ameeriklaste juurde. Sealgi ootasid ees kannatused, sageli piinad, aga mitte piinamine. Sinna jõudnud pääsesid eluga. Aga igal pool oli ka erandeid.

Nüüd, olles pidevalt takerduvas vooris, ei teadnud ükski mees, milline tee neist kolmest ees ootab. Otsustas saatus. Suur juhus.

Selle teeloleku kohta on räägitud kõikvõimalikke jutte. Kedagi kiidetud, kedagi laidetud. Et ohvitserid põgenesid mehi maha jättes. Et oli ohvitsere, kes seda ei teinud ja surid koos oma meestega. Enamik aga, kes neid jutte kuulnud, ise neil teedel olnud Hirschbergist üle Riesengebirge, on pead vangutanud ja öelnud: selles tohuvabohus, taaskorratud paabeli segaduses oli võimatu midagi ette võtta. Ja küllap on neil õigus.

Mitmed on kirjeldanud Maitlat sellel teel. Ta kuju on säilinud mingis legendaarses tähenduses. Korralikult riides, Rüütlirist kaelas, näeme rügemendiülemat teeristil autosid õigele teele suunamas. Kõigile edasi andmas ainult üht soovi – "kiirustage!" Maitla otsustas jääda oma poistega, juhtides nad sellest maapealsest põrgust välja. 45. rügemendi ohvitser Voldemar Madisso nägi Maitlat 9. mai keskpäeval ühel teeristil enne Mlad? Boleslavi. Maitla auto blokeeris Prahasse suunduva teeharu ning ta ise seisis keset teed ja suunas veokeid Mlad? Boleslavi poole. A. Toomsalu kirjutab Inglismaalt: "Silme ees seisab tema kuju Tšehhi läbituleku teel: täies vormis, kõigi kuppudeja Rüütliristiga, sel ajal kui kõik oleme juba "rätsepatöökojast" läbi käinud ja tunnused maha võtnud:" Ja küllap sellest ajast pärineb ka tema poolt Rüütliristi kohta öeldu: "Kõlbas mul temaga võidelda, kõlbab ka surra."

See oli imeline ohvitser ja ei teadnud temagi ette oma saatust. Ühest mäestikukülast leidsid Maitla rügemendi mehed eest laari veomasinaid. Meeste teadmisel just selle, mille nad pidid üle võtma. Aga ennäe - see oli juba täis saksa tsiviilpõgenikke.

Saksa tsiviilidel polnud aga pikka pidu. Kohapeale ilmus ei keegi muu kui SS-sturmbannführer Paul Maitla ise, kes tegi Susi sõnul alati põhjalikult ja asjalikult seda, mida just parajasti tarvis. Täies mundris, nagu alati, mütsi ees pealuumärk, kuuelõkmel mustad ruudud nelja hõbedase nelinurgaga ja kaelas Rüütlirist. Sakslased jätsid vastupunnimise kus seda ja teist ning kobisid autodeit maha. Maitla kärkis ja kamandas, täis enesekindlust nagu alati. Sakslased kuulasid nüüd vaikselt sõna.

Ometi lagunes temagi juhitud rügement mäestikku ületades pisikesteks osadeks, mis lootusetult puistusid teiste väeosade ja tsiviilisikute vahele.

Tõsi, Maitla saatis staabiohvitser Hugo Lübiki ette maad kuulama. Too kihutaski tuhatnelja taganejate voorist mööda mingite tšehhi asjameeste juurde, aga teda ei võetud seal tõsiselt. Õigemini võeti kui sturmbannführerit, mitte kui hädas olevate eestlaste esindajat. Lübik aga, vahetanud riided, põgenes Läände ega tulnud tagasi. Veel saadeti 45. rügemendi staabist Sudeedi mäestiku Tšehhi-poolsele küljele ohvitseride mootorratturitest eripatrull, kelle eesotsas kapten Tamm. Ka see patrull sõitis põgenikevoorist mööda ja teatas, kus sai, et kuigi rügement kokku ei saa, on õige taganemistee Liebenau - JungPunzlau - Praha.

Kõik pagejad seda teadet ei saanud, osa putkas omapead Saksa maaalasid pidi Läände ja sinna ka jõudis. Õnnetu eelposti andmete kasutajad aga sattusid enamikus Tšehhi põrgusse, kuhu jäidki.

Sõnaga- Maitla rügemendil juhtus see kõige halvem: nad sattusid hajutatult ja ilma juhtkonnata tšehhide territooriumile ning Läände pääsesid vaid üksikud, seda tänu erilisele õnnele, erilisele osavusele või vaenlaste totrusele, millest pole neil Susi sõnul kunagi puudu olnud.

Maitla ise aga sattus Tšehhi põrgukatla põhja, kus kütjaiks tšehhid ja katlas eestlased.