Surm viimasel leheküljel

Sinna põrgusse ta läkski. Neid oli viis meest, kes mingil imelisel viisil kokkujäänud. Major Paul Maitla, 20. SS-diviisi 45. rügemendi ülem, ta autojuht Arnold Mägar, adjutant ja kaks käsundusohvitseri.

Enne kui jõuame selleni, mida räägib Paul Maitla autojuht Arnold Mägar, meenub mulle, mida olen kuulnud-lugenud sellest põrgust eesti sõjameestele ja major Maitla saatusest selles. Põrgu oli seal selline, mille ees Dante omagi näib kahvatuvat. Kui ma selle põrgu kirjeldusi aastaid tagasi esimest korda kuulsin,jäi meelde pilt, mille taandasin kogu Tšehhile ja kõigile tšehhidele. Mõtlesin siis, et paras, mida Moskva nendega 1968. aastal tegi. See oli kui kuhjaga teenitud karistus.

Nüüd, kui neid materjale juba palju kogunenud, ma enam nii ei mõtle.

Nagu kõigel elusal ja elutul on kaks poolt: lestakalal must ja valge, miinusele vastandub pluss, nii ka põrgu kohal kummub taevas. Ka Tšehhis.

Pluss ei tee olematuks miinust, ei tee ka taeva olemasolu olematuks põrgut. Nad mõlemad olid seal, Tšehhis eestlastele. Normaalsete tšehhide kõrval oli seal 1945. aasta kevadel tõesti suur hulk punase käesidemega varustatud inimesi. Need olid Tšehhi punased, kellesarnaste olemasolu kogeme veel tänapäevani ka Eestis. Inimesed inimlikkuseta. Metsalised, kes andnud vaba tee oma kõige madalamatele kirgedele. Tapeti ja piinati omaenda tapmisiha ja metsikuse rahuldamiseks, mitte õigusemõistmiseks. Sadism liitus neil erilise leidlikkusega sünnitada teisele inimesele uskumatuid kannatusi. Sageli õnnestus neil inimestel viia masse hüsteerilise vihkamiseni. Sündis tegusid, mille kirjeldaminegi on inimest alandav.

Oli aga ka teisi pilte tollasest Tšehhist, neid, kus ühel tänaval tapeti ja piinati eesti sõdureid, kõrvaltänaval aga vennastuti sõja lõpu puhul. Eestlased ja tšehhid. Joodi veini. Kallistati üksteist. Sõlmiti igaveseks jäävaid inimlikke kokkuleppeid.

Arno Mägari(pildil) sõjatee viis keerulisi käike pidi kokku Maitlaga. Eestis oli Mägar väli-tagavarapataljoni ülema Lessingu autojuht. 1944. aasta 22. septembri öösel, päev enne punavägede tulekut Tallinna, jõudis ka tema pealinna. Lahkus sealt suure transpordilaevaga kella nelja paiku hommikul. Vedas. Laeva põhja ei lastud. Sealt edasi läks sõit Neu­hammerisse.

Mägari teadmist mööda tuli Maitla enne jõule haiguspuhkuselt diviisi. Sai kohe 45. rügemendi I pataljoni ülemaks ja Mägar ta autojuhiks. See oli siis, meenutab ta, kui Maitla adjutant oli veel Laasi. Pärast oli keegi teine. Nime enam ei mäleta.

1944. aasta jõuluks andis Maitla temale ja ühele staabiohvitserile puhkuse. Polnud kuhugi minna. Tuttavaid-sugulasi polnud. Siis võttis staabiohvitser, kes elas Rumburski linnas, ta enda juurde. Tore oli.

Kui nad Neuhammerisse tagasi tulid, algas rindeleminek. Mägar oli siis 21 aastane, Maitla kas 31 või 32. Mägaril on meeles: tihti rääkis Maitla talle, et ei tea, mis on saanud omastest. Muretses. Kirjutas igale poole kirju. Siis räägib ta lahingutest. Kohad on küll juba meelest läinud. Oppeln ... Falkenberg - need on kustumatult meeles. Kahekordses kotis olek ... Augsbergeri surm. Jah, siis sai Rebane diviisiülemaks. Vahepeal läksid nende teed Maitlaga lahku. Oberbaumgartenis said nad aga taas kokku. Päris rinnet siis enam polnud. Sõda lõppes.

Algas taganemine üle mägede Tšehhi, et sealt Elbele pääseda ja end ameeriklastele vangi anda. Maitla autos oli viis meest: Maitla, Mägar, Maitla adjutant ning veel kaks 45. rügemendi staabiohvitseri. Auto läbis Turnovi ning võttis siis suuna Prahale. Teel peatasid auto tšehhide patrullid, kes soovitasid eestlastel Prahasse mitte sõita, sest seal oli puhkenud ülestõus. Siis, õieti oli see varem, ütlesid nad Maitlale, et ta võtaks Rüütliristi kaelast. See tähendanuks kõigile surma. Maitla tegigi seda. Sellest ajast oli tal Rüütlirist taskus ja sinna see vististi jäigi.

Hetkeks tardub mõte, kuulates sõjamehe aeg-kaugeid mälestusi, mis minevikust siia Tapa linna väikesesse aeda tulnud. Meenub Nugiseks, kellel purjus tšehh Rüütliristi kaelast kiskus ja igaveseks ajaks Tšehhimaa porisse viskas. Rebase oma, mille ta peitis Tšehhimaal kõigi väeliigi- ja auastmetunnustega mingis metsas samblasse. Riipalu viis oma Rüütliristi kaasa Inglismaale ja võimalik, et see säilis tal ta lühikese eluea lõpuni. Maitla aga ... Jõuame jutuga ka selleni.

Auto pööras seejärel Praha maanteelt kõrvale, kuid ei saanud kaua sõita, kui peeti suurema hulga tšehhide poolt taas kinni. See juhtus umbes kilomeeter Nymburkist põhjas Mlad? Boleslavi viival teel. Nüüd autos olnud aga vangistati ning kahe püssimehe valve all sõideti Nymburki linna. Seal liideti nendega üks sakslane ning kõik kuus meest pandi seina äärde. Tšehhide väidetel olla autost avatud tuli nende pihta, kavatsusega nende valvepostist läbi murda.

Mahalaskmise katkestas viimasel hetkel üks sündmuskohale saabunud Tšehhi ohvitser, kes märkas eestlaste sinimustvalgeid varrukamärke. Seejärel lukustati vangid ühte keldrisse, kus neid mõnitati. Hiljem talutati nad läbi linna tänavate, sealjuures tuli käed hoida üleval. Elanikud loopisid vange kividega ja kõikvõimalike esemetega, sülitasid nende pihta, samuti lasti inimestel nendele kallale minna. Näen Maitlat ja püüan mõista, mis toimus selles uhkes, alandusi trotsivas mehes, kellel taskus veel Rüütlirist. Räägitakse, et suur emotsioon sisaldab endas ka kaitset. Inimene lakkab mõtlemast ja tundmast. Alandad ja ta ei alandu, lööd ja ta enam ei tunne lööki. Neid loobiti kõigega, mis kätte sattus. Ja siis tulid nendejuurde naised, et neile näkku sülitada ...

Nymburki linnakroonikas on märgitud, et seitse SS-meest viidi kõigepealt linna peaväljakule, kus linnakodanikud neid ründasid, misjärel "sõjakohus" nad surma mõistis. Otsus viidi täide enne 10. mai keskpäeva. Nymburki Linnamuuseumis on säilinud fotoalbum ligi saja pildiga sündmustest 1945. aasta mais, nende seas ka hulk ülesvõtteid, mis kujutavad grupi meeste mahalaskmist tanki­tõrjekraavi ääres Nymburki põhjaserval. Fotodel on näha siiski vaid viie, mitte seitsme mehe hukkamine. Üks neist on kindlasti Maitla. Teiste nimed pole kindlad. Ülesvõtetelt on näha, et neist ühe auaste on kas ülemleitnant või kapten. Võimalik, et üks hukatutest oli kapten Arved Laasi, kes Leo Tammiksaare andmeil oli Maitla teadaolevalt viimane adjutant. Samuti peab Tammiksaar võimalikuks, et koos Maitlaga mõrvati tema vanem käsundusohvitser leitnant Kalju Tamme. Ühe foto(pildil) allkiri märgib, et neile, kes enne hukkamist vastupanu ei osutanud, lubati enne surma viimane sigaret.

Mis mõtles tol hetkel surmaga silmitsi seistes see elus palju näinud noor mees? Võimalik, et nägi oma naist, kellega mesinädaladki polnud lõppenud. Nägi end Kärknas isakodu õuel ringi liikumas, Sinimägedes meestega üles rühkimas, hetke, mil anti talle Rüütlirist ...

Surma eel kangastuvat inimese alateadvusest teadvusse kogu ta elu kaleidoskoopiliste piltidena. Siis lõpetasid punaste tšehhide lasud nende elu. Sõja viimasel, ei, juba lõpetatud leheküljel.

Täpne koht, kus Paul Maitla koos oma adjutandi ja kolme ohvitseriga puhkab, on praeguseks teadmata, kuid nende fotode välja ilmudes saaksime ehk seda teadmatust muuta – tuua Eestimaale, tema parimaid poegi, puhkama oma armastatud abikaasa kõrvale. Teame, et Nymburki lähedal on hauad, mis pole iialgi omanud küngast, seal pole iialgi põlenud küünalt. On vaid koht, kus õhukese mullakorra all viis eesti ohvitseri, ühel neist taskus, mis ammu kõdunenud, Raudristi Rüütlirist.

Nad puhkavad igavest und, aga meil, elusail, on nende vastu kohustused. Nende meeste ülim eesmärk oli VABA EESTI.