Sõja algus

Sõja algusest teadasaamisest kirjutab Maitla oma päevikus järgmist: "Olin Petseri lähedal Värska Lõunalaagris. Pühapäev ja mina juhtumisi Petseris. Mu juures viibis kaks tütarlast Tapalt ja leitnant Roomets. Viimasel olid mingid abieluasjad sõlmimisel. Pidime minema Musta Kassi lõunale. Läksin enne Endla juurest läbi, et ta kaasa tuleks. Parajasti kui Endla riietus, kuulsin raadiost muusikat. Siis teatati, et algab Molotovi kõne Moskvast. Öeldi veel, et erakorraline teadaanne. Arvasin, et nüüd on tõesti lõhkenud vägev pomm. Molotovi esimesed sõnad kõlasid kohe. Ütles, et täna hommikul tungisid Saksa sõjajõud üle Nõukogude Liidu riigipiiri"

Nüüd jätkab Paul päevikus: ta polevat kunagi nii hästi aru saanud vene keelest kui seekord. Oli saabunud see, mida hinge kinni pidades oli oodatud. "Juubeldasin." on kirjas. "Endla päris, et mis ometi juhtunud. Vastasin, et sõda ja varsti saame kommunistidest lahti."

"Endla puhkes nutma, et ka tema – Paul - läheb siis ju rindele ega tule enam kunagi tagasi."

Lohutus. Edasi loeme päevikust: "Mul pole kunagi olnud kindlamat tunnet, kui sõja algusest teada saades. Tulen kindlasti tagasi. Siis kui Eesti on vaba ja vabaks ta jääb. Pean selleks kaasa aitama, et kommunistid siit võimalikult pea kaoks.".

Paul ja Endla läksid Musta Kassi, et leitnant Roometsale ja tütarlastele Tapalt teatada rõõmusõnumit - sõda! Teel sinna oli Paulil imeline tunne, nähes tänaval võõraid inimesi. "Oleks tahtnud kõigile hõisata."

Musta Kassi jäid nad Tapa tütarlaste ja Roometsa lahkumise järel Endlaga kahekesi.

"Imelik kärsitustunne oli minus," loeme päevikust. "Tahtsin nagu kuhugi rutata, aga kuhugi polnud ju minna."

Pea sumisemas pressivatest mõtetest, sõitis Paul õhtul tagasi Värska Lõunalaagrisse. Endla oli tulnud teda saatma. Laagrisse jõudes oli see täis kihinat - kahinat. Venelased liikusid imelike kinniste nägudega, eestlaste omadel võis aga tabada varjamatut rõõmu.

Juba oli komissar pidanud miitingu ja kutsunud mehi võitlema sotsialistliku isamaa eest.

Küllap oli see üks selliseid miitinguid, nagu Juhan Peegel kirjeldab oma raamatus "Ma langesin esimesel sõjasuvel" ja mis toimus Värska Põhjalaagris: fašistid ei võida, sest meie armee on tugevam moraali ning relvade poolest. Meie komandörid on targemad, meid juhivad partei ja geniaalne Stalin. Meie tagala on tugev. Vaenlane lüüakse varsti puruks ja meie ees on võituderohke tee Berliini.

Pauli aga ei huvitanud sel õhtul enam Punaarmee võituderohke tee Berliini. Ta oli väsinud ja läks lihtsalt Ersova külla, kus tal oli korter. Sai voodisse kahe lina vahele. Siis ei teadnud Paul veel, et see oli tal üks viimaseid öid kahe lina vahel.

Järgmisel hommikul, see oli siis 23.juunil,jaanilaupäeval, algas laagris suur sagin. Õhtu eel toodi sinna terve hulk Vene leitnante. Kuulduste järgi olnud nad sõjakoolis vaid neli kuud, aga nüüd said neist paljud isegi roodukomandöriks. Ilmusid ka esimesed ametlikud sõjateated. Sakslased olla igal pool suurte kaotustega tagasi löödud. Mehed taipasid kohe, et see nii ei ole.

"Järgmisel päeval," loeme päevikust, "see on 24.juunil,jaanipäeval, algas rännak Petserisse, kus pidi toimuma polgu formeerimine lahingukoosseisuliseks. Täiendus loomulikult Venemaalt.

Rännak toimus juba täielikus lahingukorras, ainult puudus laskemoon ja seda ei näinud me veel kaua. Alles siis, kui olime Venemaal vastasega ninapidi koos, usaldasid võitmatu Punaarmee juhid meile padruneid, mõned relvad aga ei saanudki mingit laskemoona, mil mina seal viibisin."